Bashing two bricks together

31 jaanuar 2006

Paneme Juku hüppama

Mul on täna õli hais juures. Ei saagi aru, kus täpselt, aga ma tunnen seda pidevalt. Kohe lähen pesen ennast üleni bensiiniga puhtaks. Mul on üldse lõhnadega mingi värk. Ma tunnen neid liiga hästi. Tegelikult koordineerisin täna tööl jälle (kohati õliseid) tegevusi, millest mul endal suurt aimu ei ole. Mulle ei meeldi, kui nii on.

Natuke hull aeg on küll praegu. Ja hull aeg nõuab hullu muusikat. Ma sain sõbralt plaadi, mille peal kildudeks kell ja serva peale kirjutatud System of a Down. Ja mul siin praegu mängib see plaat ja läheb hästi mu eksistentsi atmosfääriga kokku. Mu jaoks täiesti uus asi, mõistke mind. Kuulan viimasel ajal autos Mania raadiot ja sealt tuleb ikka üks tore ja huvitav lugu. Praegu siis selgus, et see ongi see Systemi "Hypnotize". Neil on tähelepanuväärselt leidlikud sõnad kohati (rääkimata nootidest, ti-ti-taa).

So I felt like the biggest asshole
(felt like the biggest asshole)
When I killed your rock 'n roll
(mow down the sexy people)

Ja siis kuulutati täna välja oskarikandidaadid. Hämmastav, kuidas viitsisin kunagi öö otsa silmi punnitades otseülekandeid jägida, arvestades, et nüüd suhtun sellesse jamasse vänge kahtluse ja kriitikaga. See Oscari värk on viimasel ajal käest ära läinud. Esiteks ei anna nad muidugi kunagi auhindu nendele filmidele, millele MINA neid annaks. Teiseks... ah ma ei viitsi sellest kirjutadagi, te saate isegi aru. Igatahes on humoorikas, et parima filmi ja parima režissööri kategoorias kandideerivad täpselt samad filmid. No hästi, aga kui nüüd auhinnad peaksid saama erinevad filmid, siis ma naeran küll ennast katki. Pointlessness.

Aga üldiselt käisin täna jälle üle pika aja LOENGUS. Magistrante karistatakse paraku sellega, et ei lubata neil mitte poole päeva pealt töölt ära tulla, vaid oodatakse, kuni nad ennast päeva lõpuks lõplikult ära kurnavad ja alles siis hakatakse nende kortsus ajudesse tarkust penetreerima. Ma istusin IT maja keldrikorrusel kakskümmend seitse minutit ja juba tundsin, et isegi üheksakümne nelja sentimeetri kaugusel maailma asju arutavate venelaste möla ei suuda mu silma lahti hoida. Lõualuu küljes on lihtsustatult investigeerides kaks lihast - üks surub haigutades suud lahti ja teine (mõistusele alluv) kokku. Kui siis need kaks lihast kuskil seal poole peal viiki jäävad, siis ilmub näole arvatavasti väga õudne grimass. Tegelesin ülejäänud minutite jooksul selle grimassiga...

30 jaanuar 2006

id

Muidumees? Romantik? Teadlane? Naljamees? Praktik? Kunstnik? Realist? Napsimees? Rahvamees? Laiskvorst? Muusik? Aktivist? Pohhuist? Armastaja? Armastatu? Koletis? Kaunitar? Luuletaja? Tudeng? Naistemees? Kinomees? Juht? Argpüks? Ehitusmees? Sõber?

28 jaanuar 2006

Antibiootiline hallitus

Umbes veel aasta tagasi kuulutasin ma avalikult, et olen täielik karsklane ega tarbi märkimisväärses koguses ühtki alkoholi sisaldavat toodet. Vähe sellest, et on mõnus olla põhimõttekindel, alkohoolsed joogid ei ole lihtsalt head. Ja nii edasi. Nagu minu puhul pahatihti ette tuleb, on aga mõned minu raudpolt-arvamused üsna kergesti põrmustatavad. Loomulikult peab mõttemuutus seda väärt olema. Näiteks ei ole mulle kunagi meeldinud räpp või hipphopp - ometi kuulan nüüd Chalice'i äärmise naudingu ja huviga. Samuti ei oleks ma kunagi uskunud, et minu suurepärase muusikakeskuse kõlaritest võiks kosta see MÖRR MÖRR heavy death doom metal muusika. Kuid selleski valdkonnas olen leidnud enda jaoks esinajaid, kes oma tööd minu jaoks väga kõrgekvaliteediliselt teevad - näituseks üks Soome pänd Callisto. (Muusikaga on muidugi üldse nii, et kuulata võib ükskõik millist žanrit, kui ta on HÄSTI tehtud.)

2004. aasta pöffil nägin filmi Sideways (mis muide tookord oli Eesti keelde kiiksuga Kõrvalteed tõlgitud). See räägib inimestest ja veinidest. See on nii siiras ja naljakas ja vahetu ja õige film, et paratamatult tuleb sealt mõned mõtted omaks võtta. Muude seas hakkas mulle meeldima ka idee veini nautimisest. Seda tehakse seal filmis nii meisterlikult ja fantastiliselt...

Niisiis viimase poole aastaga olen minagi seda teemat juurutanud ja minu suureks üllatuseks on (seoses sellega, et mul polnud sel alal üldse teadmisi ja kogemusi) selgunud, et on olemas ka selliseid veine, mis mulle tõesti maitsevad. Seni olen avastanud peamiselt magusaid valgeid veine. Parim neist on muidugi Tšiili vein Santa Helena. Elagu. Aga tegelikult kardan, et pika peale võivad mulle isegi need sordid meeldima hakata, mis mulle seni ei meeldnud. Näiteks sirvisin täna Kalev Keskküla veiniraamatut ja leidsin sealt just paar päeva tagasi maitstud veini kohta järgmise lõigu. Tsiteerin:

"Ülioluliseks Tokaji veinide juures on ka nende laagerdamise tingimused. Nimelt ei piisa tavalisest keldrist. Tokaji keldris peab seintel kasvama iseäralik musta värvi kohev hallitus. Selleks peab kelder olema kuiv. Hallitus toitub veinivaatidest auruvast alkoholist ja eritab ümbrusesse ülitugevaid fütontsiide, mis hoiavad keldri ja veini puhta muudest mikroorganismidest."

Vat minu jaoks annab selline teadmine veinile poole juurde. Hämmastav, mida meie maitsemeelte erutamiseks kõik ära tehakse, kas pole. Igatahes veidi iseenda karsklusele vastu rääkides kavatsen ma veinide proovimist edasi harrastada. Muidugi loodan, et ma sellega üle ei pinguta. Coca Colaga on vist juba nii läinud. Krooks.

Muide, kardan, et üks neist kinnisidee 180-kraadistest pööretest saab tulevikus olema hämmeldus mobiili/võtmete kaelapaela üle. See pole muidugi veel kindel, AGA. Ma olen selle trendi vastu alati mõttes igasuguseid üsna soolaseid märkusi teinud. Mu meelest on nii naljakas ja totter, kui inimesed kõnnivad ringi - võtmed ja mobiil kaelas tolknemas. Jube tüütu, kuidas nad vastu magu peksavad. Näete, kui kuri ma olen. Nii et ärge siis ehmatage, kui Siim teile mõne kuu pärast ttü koridoris kaelapaelaga vastu tuleb.

26 jaanuar 2006

Ornitoloogiline episood

Meil siin Koplis on palju linde. Igasuguseid. Esimesel suvel, kui siia tööle tulin, siis pidin iga hommik trammi pealt värisedes maha astuma, sest labori katusel oli kajakal pesa. Ja kajakal olid pojad. (Kui oli isane kajakas, siis ka munad.) Ja kajakas ründas mind igal hommikul, olles kindel, et ma tahan tema poegi ära praadida. Õnneks olen endiselt elus, ja kajakas ka. Ühe linnu kohta võin aga kindlalt öelda, et teda enam meie seas ei ole. Nimelt kukkus pärast lõunat siia majaesisele parklale üks vares. Kopsti, kukkus taevast. Ja mõni hetk tagasi, kui olin järjekordse laadungi kivikesi puruks saaginud, sirutasin pea aknast välja, et sõõm värsket õhku ahmida - ja mis ma näen. Härrased linnud on nokkapidi oma liigikaaslase kehasse sisenenud. Pool majaesist sulgi täis, ise vahivad mulle otsa... noh, nii nagu need varesed ikka vahivad. Imestades. Ma jälle vahtisin aknast nagu inimene. Ka imestades.

24 jaanuar 2006

Man, you are one pathetic loser. No offense.

Minu jaoks on ta omaette ikoon. Esimest korda nägin teda filmis Dumb and Dumber. Klassika, öelge mis tahate. Algul paistis, et ta oskab ainult väänelda - Ace Venturades selgub, et ta oskab seda täiesti fantastiliselt. Edasi, Liar Liaris oli näha, et ta oskab ka viisakamalt väänelda. Kuskil seal Truman Show ja Man on the Mooni kandis sai selgeks, et Carrey on ka suurepärane näitleja. Eternal Sunshine süvendas seda veendumust. Mulle kõik need filmid väga istuvad.

Hitimeistrid teevad tööd... Aga kurat tõesti, ma ei saa aru neist. Vaat, täna ma läksin kinno puha vanast retseprist Jim Carrey vastu. Et pole teda nagu jupp aega kinno vaatama minna viitsinud. Ei võtnud igaks juhuks kedagi kaasa kah, et mitte endast halva-filmi-maitsega-inimese muljet jätta. Noh, ma kartsin, et ega see midagi head ei ole. Aga oli kohe HALB. (No) Fun With Dick and Jane. Noh, kurb on vaadata, kuidas Jim justkui üritab (või tal kästakse?) jälle sünnitada kaksikuid nimega Ace Ventura ja Truman Burbank. Aga mida ei tule seda ei tule. Ei küündi kummagini. Ei ole naljakas ja ei ole ka tõsiseltvõetav. Paar sellist kohta küll oli, kus ma selle oma kõva häälega naersin, aga kas nende sekundite pärast tasus kinos konutada...? Masendav. Ma olin kohe nukker, kui kinost välja lonkisin. Kas edasi lähebki nii? Kas tulebki selline saast? IMDb räägib, et Carrey järgmised hitid on draama The Number 23 (A man becomes obsessed with a book that appears to be based on his life but ends with a murder that has yet to happen in real life) ja komöödia Used Guys (Years from now, as women run the Earth, two obsolete pleasure clones go on a desperate search for the male nirvana known as Mantopia). Äkki... ÄKKI tuleb sealt siis midagi veidigi paremat...

Seniks aga, et veidi meelt tänasest frustratsioonist puhastada, võtan kätte Scott Adamsi pliiatsist välja tulnud trükise "Dilbert ja loodrielu", mis õpetab, kuidas viilida töölt, üle trumbata kolleege, varjata oma ebakompetentsust ning omandada muid tööpostil hädavajalikke oskusi. Piibel.

Edit 26.01.06:
Haa, huvitav. Veel kaks päeva tagasi oli IMDb Carrey filminimekirjas tõesti ka film Used Guys, mida ma ülalpool mainisin. Aga nüüd tundub, et Jim on sellest projektist siiski eemaldunud. Hea kah - tema potentsiaalne paarimees selles filmis Ben Stiller pole just suurem asi näitleja.

Reportaaž

Ärkan keset ööd üles (kell oli 4:30) ja kuulen, et õues on mingi müra. Vaatan aknast välja - ei midagi. Näha pole midagi. Aga kostab, nagu käiks mingi sõda, paugutamine. Ja üsna lähedal. Lähen siis vannituppa, kerin ruloo üles - ja mis ma näen - ühe üsna lähedal asuva naabruskonna maja katus helendab. Selge - kuuldud paukude algallikaks oli kuumuses purunev eterniit, mis plaathaaval vastu taevast lendas. Tulekahju! Kahekorruselise kivimaja ülemise korruse toad olid juba päris leekides. Ajasin ka pere üles - ega sellist pilti ju ikka iga päev nii lähedalt ei näe. Olime kõik akendel reas ja passisime nõutult, ega kuidagi ju aidata ei saa. Oli näha, et tuletõrje oli juba kohal. Mingi jama oli neil ainult kustutusvee survega, kuna oli näha, et joad olid lontis ja leeke veel sugugi ei kontrollitud. Vaikselt kogus tuli hoogu, me isaga ajasime karupüksid jalga ja läksime tänavalt tsekkima. Külamehed rääkisid, et inimesed oli algul sees olnud, aga kõik pääsesid eluga välja ja jäid terveks. Süttimispõhjust ei olnud teada. Nüüd varises vaikselt sisse suurem osa katusest ja murdus ära üks tellistest otsasein, mis maa värisedes alla kukkus. Tuletõrjujad paistsid muidugi väga vaprad. Üks oli parajasti redeliga teise korruse aknast vett sisse ajamas, kui talle hunnik põlevat katust kaela sadas. Mees aga ei kavatsenudki kiljuma hakata, vaid lükkas kraami rahulikult seljast maha ja kustutas edasi... Tundus, et kohal oli ka pool vabariigi tuletõrjeautodest, kogu Pärnu mnt liiklus oli kinni pandud, nii et närvilised tööleminejad vurasid veel kella poole kaheksa ajal ümber meie maja väikeste tänavate vahelt. Kui ära tulin, siis leeke enam näha polnud. Paar vapramat tuletõrjujat sebisid maatasa põlenud teise korruse tossu sees ja hävitasid viimaseid võimalikke ohuallikaid.

Aga hirmu ajas nahka küll selline värk. Üks asi on seda mingis saamatus telesaates näha... kui ikka ise juures viibid, siis hakkad küll kohe tõsisemalt mõtlema, et ega minulgi korstnajalas mõnda pragu pole või elektriharukarbis halvasti ühendatud kontakti...

Edit:
Põhjus ka nüüd kuuldavasti teada - mees keldris sulatanud lahtise tulega torusid lahti (ilmselt juba õhtul), ise siis millalgi nägi, et põleb ja üritas kustutada. Kui see ei õnnestunud, siis kutsus tõrjujad (kell 3.34 juba). Kohalikus hüdrandis polnud õiget survet, mistõttu veeti vett autodega kohale. Kokku käis kohal 18 autot. P.S. See alumine pilt siin, selle tegi Raigo Pajula Postimehest. Tundub, et ta on pildistamiseks minu aeda roninud - täpselt selle nurga alt tehtud.

20 jaanuar 2006

Te pole täna esimene

Eellugu. 19. jaanuari hommikul lubab Sulev järgmisel päeval oma nõrgaks jäänud Saabi koju jätta. Sama päeva õhtul helistab Tõnis sõber Siimule, et viimane tema autot käivitumisel abistama tuleks. Asjalood tunduvad olema halvad. Ent Siim on oma sõiduki suhtes optimistlik ning töötab välja plaani jõuda 20. jaanuari hommikul ilusti 40 minutiga Viimsist Koplisse. Ei kõlagi nii võimatuna.

Aga kui ma täna, pelmeenid silmade all, kell 7:20 hambaid plagistades autosse istusin ja starterit andsin, siis oli selge, et omal jõul ei liigu masin meetritki. Loll ja tugev nagu ma olen, hakkasin autot siis läbi ööpimeduse mõnekümne meetri kaugusel oleva languse poole veeretama, et ta seal ilusti käima lükata. Siiski selgus, et auto oli külmaga nii jäigaks muutunud, et isegi värskelt voodist välja aidatud naisterahva abiga ei õnnestunud talle erilist vunki sisse anda. Nii jäi Saab nukralt keset mereudu kohalikke automehi ootama. Vandesõnadega mahlakamaks tehtud pakast kiruv sõnum kolleegidele ja suur teetass hinge alla. Kui Ameerika hiiglane pooleteise tunni pärast saabus, läks kõik muidugi tööle. Aga aku oli läbi, see selge. Siis lendasin linna parimasse autokaupade poodi ja pidasin seal kergelt õllelõhnase müüjaonuga nõu, et mis nüüd teha. Helistasin isegi auto eks-omanikule (maailma abivalmim müügimees), et aku vanuse üle aru pärida. Selgus, et parim (ent mitte soodsam muidugi) variant on osta uus vooluallikas. Äri aetud, vurasin lõpuks Koplisse ja vahetasin vana uue vastu. Nüüd käivitub esimesest andmisest. Oeh. Tööpäev algab lõunast. Teksaspükste (ja mitte karupükstega) kaetud jalad, härmatisega kaetud aju ja jääga kaetud laboriaknad vajavad sulatamist... Tervitused ilmataadile. Lõbus on. Siiralt.

18 jaanuar 2006

Emotsionaalne talv

Miks ma ei käinud kaks päeva tagasi pesulas!? Kogemustest on ju teada, et kui ilm on külm, siis on õues kuiv ja tänavakaka ei kinnitu sõidu ajal auto külge - see omakorda tähendab, et kui auto ükskord juba puhas on, siis mõnda aega ta sellisena ka püsib. Ma olen seni laisa inimese kombel ikka Statoili survepesulas käinud, aga viimastel kordadel on see mingi tatt põikpäiselt külge jäänud ja läikivad pinnad ei ole läikivad pinnad. Autopede nagu ma olen, tahan ma, et kõik oleks puhas ja silmale ilus. Lisaks sellele, et ma talvel valget aega ainult labori aknast näen ja et kõik on hall ja kole, ei saa ma ka suurema osa aastast oma läikivat autot vaadata!? Oh, kuis ma igatsen neid rahulikke augustikuised pärastlõunaid Pedaspeal, kui ma seal punaste õuetoolide peal Bill Brysoni "A Short History of Nearly Everything" raamatut lugesin ja vahepeal maja nurga tagant piiluvat värskelt pestud Saabi kiikasin. Ärge naerge...

Nüüd siis nuhkisin välja ühe väidetavalt tublidest inimestest koosneva käsipesula, kus roboti asemel orgaaniline nägemisorgan pinna puhtust hindab. Eks siis näis, kas on ka väärt - lähen täna proovima. Iseasi on nüüd see, kas ma homme hommikul ukse ka lahti saan või on Saab nii lõplikult kinni jäätunud, et tuleb jälle ühistransporti kasutama hakata. Pärast Sulevi õuduslugusid trollides hõljuvatest narkaritest ja taskuvarastest tulen kasvõi jalgsi...

Eks ma siis homme lisan sellele postitusele selle trendika "EDIT:" lõigu ja kirjutan, kuidas car wash poisid olid ja mis number bussiga ma lõpuks Koplisse tööle saabusin.

17 jaanuar 2006

John Connor

Laveerides osavalt kõrvale erinevatest kohustustest, olen viimase nädalaga üle vaadanud ühe legendaarse ja kardetavasti veel mitte päris lõppenud filmisarja. (Jah, siin leheküljel saab rohkem kui tihti lugeda filmiteemadel.) Nagu iga töötavate silmadega inimene pildi järgi taipab, on tegu Terminaatoriga. Schwarzenegger'i raudpolt parim ja sobivaim roll. On muidugi kaks vahet, kas tegu on 37-aastase noormehega esimeses osas või 56-aastase vanamehega kolmandas, aga karm pilk, paks muskel ja vinge aktsent on ikka tallel.

Kolmest vaieldamatult parim on muidugi teine film. Esimeses tegid eriefektid liiga palju nalja ja kolmandas jälle Svarts ise (noh, huumor oli küll esmaklassiline, aga kas see on õige film, kus sedasi kildu visata?). Täna just tuli tuttavatega jutuks, et ega palju selliseid filme pole, mille järg parem oleks kui originaal. Meelde tulid kohe T, Toy Story ja Alien. Nende puhul on muidugi tegu ikka põhiliselt võimaluste spektri laienemisega... Täiesti eraldi tuleb ära mainida muidugi Before Sunrise ja Before Sunset - nende puhul on kaks filmi nii erinevalt head, et ei oska järjestada. Seda enam, et nad ei ole kommerts ja et nad on alahinnatud.

Kuigi jah Terminaatori filmid minu jaoks päris tippu ei kuulu, siis peaks kunagi nemadki ikka dvd peal ka muretsema. Muuseas täna just lugesin rõõmuga üle, et mu dvd-missioon edeneb - 20 põhilemmikust on 11 juba olemas. Need lemmikud on siis: Schindler's List, Band of Brothers, Pulp Fiction, Traffic, Before Sunset, Before Sunrise, Annie Hall, Memento, Goodfellas, Back to the Future, Magnolia, Punch Drunk Love, Fight Club, Forrest Gump, JFK, Heat, Das Boot, Se7en, Der Untergang ja Notting Hill. Olenevalt tujudest ja tuultest see nimekiri muidugi aegajalt muutub.

Aga nüüd jään ikkagi hirmu ja õudusega ootama, kas Arnold ka neljandasse osasse tagasi meelitatakse. Vast võtavad ikka mõistuse pähe ja jätavad sarja nüüd katki, et seda ilusat asja mitte päris ära rikkuda...

Kohe paradiisi

Täna on mul hea meel selle üle, et üks kvaliteetne film on jälle auhinnakese saanud. Selle aasta pöffi minu lemmikuks osutunud Paradise Now võitis täna öösel Kuldgloobuse parima võõrkeelse filmi kategoorias. Sellistel hetkedel on mul enda filmimaitse üle natukenegi hea meel - noh et ma vahel ikka tean, mis on hea.

Pühapäeva õhtul käisime Purga ja Maarjaga kinos ja kui Brokeback Mountani treilerit näidati, siis ma ütlesin, et "See on üks selle aasta filmiauhindade põhikandidaate." Järgmisena näidati Walk the Line'i treilerit, mis peale ma ütlesin: "See on teine." Ja nagu täna selgus, siis oli mul jällegi õigus - esimene võitis parima draama auhinna ja teine parima musical or comedy (jube totter kategooria) auhinna. Siim teab! Nüüd on ainult vaja veel need filmid ära oodata ja ära vaadata.

16 jaanuar 2006

Esimene lammas

Vähe sellest, et see pole üldsegi lihtne, tundub mulle ka, et see ei ole enam ammu originaalne. Keeruline, sest ei või iial teada, kes seda siin loeb - siis peab ikka jälgima, mida kirjutad. Näiteks ei saa kiruda oma õppejõude või töökaaslasi või tudengeid või sõpru. Kuigi vahel ju ehk tahaks natuke. Õigupoolest ma kunagi tegin ühe sellise lehekülje omale juba, kuid see tundus nii imelikult kohmakas ja labane, et kustutasin kohe õige pea ära. Ega tea, kaua seegi lehekülg vastu peab...

Tegelikult genereerisin selle koha siia, kuna tunnen, et ma ei oska enam mõelda ega rääkida nii, nagu üks normaalne inimene seda peaks oskama. Leian ikka, nagu paljud teisedki, et minu intelligentsi tipphetk oli gümnaasiumi eksameid sooritades... Kirjandi sain küll ainult 6/10, ja arvestades, et alates sellest hetkest on kõik allamäge läinud, siis on praegu olukord tõesti väga täbar. Loodan lihtsalt, et kui siin leheküljel oma harilikult lihtsalt peast läbi tuiskavad mõtted kirja panen, siis ehk midagi kuskil areneb. Kas siis minu sees või minu ümber... Polegi eriti oluline, kas keegi seda lõpuks loeb või mitte. Äkki on lihtsalt endal kunagi hiljem tore nostalgitseda. Või siis mitte. Tere.