Bashing two bricks together

27 veebruar 2006

Täydelliset naiset

Selline lumi on vastlapäeva eelselt muidugi väga mõnsa. Samas kadus auto iga valgusfoori taga lumevati alla. Tee peal püsimine on ka nagu... Saab libedal jääl. Lõpuks parkisin auto maa alla ära ja läksin kaablit otsima. Jah, seda kaablit, millega saab raali ja televiisori ära ühendada. Konnekšn on olemas, aga härra ehitusinsener juhet nii palju ei jaga, et aru saada, kuidas telepilt mustvalgest värviliseks muuta. Jah, Sulev, ma proovisin neid pal/secam asju ka, aga miskit paremaks ei läinud. Can't get lock.

Käisin täna ka rektoraadi infotundi kuulamas. Tutvustati uut arengukava. Optimistlikud mehed on meil, aga rahval on nendesse usku ka. Mind paelus muude asjade seas enim ülikooli kämpuse koondamine Mustamäele. Lähema viie aasta jooksul on nimelt plaanis sinna kolida ka majandus- ja humanitaarteaduskonnad, mis saavad uue oma maja. See ja uus raamatukogu hakkavad paiknema energeetikamajast Akadeemia tee pool, kohe seal ringtee külje all. Vana raamatukogu aga renoveeritakse ja ehitatakse ümber tudengimajaks. Seal saab siis tsillida. Muidugi rekonstrueeritakse kogu praegune 1960. aastatel vangide poolt ehitatud peahoone - korpused II kuni VI. Nii et ülikooli väljavaated on päris kenakesed. Tulge meile!

25 veebruar 2006

Just like this, always

Homokauboid, nimetasin ma seda filmi väikese huumoriga enne vaatamist. Kui kinost välja kõndisin, siis sain aru, et see film ei ole sellist nime isegi läbi huumoriprisma ära teeninud. It's just not what's going on. Filmi ajal mõtlesin, et näe, mehe ja mehe armastus võib vahel vaat et ilusam olla, kui "normaalseks" nimetatav mehe ja naise oma. Armastus on armastus. Ja mina armastan seda filmi. Nende igaaastaste põhiauhinnakandidaatide kohta on mul alati kange eelarvamus. Tihti on selline tunne, et nad on teenimatult üle hinnatud ja sellise "mulle meeldib see sest see meeldib kõigile" austuse all. See aasta olen tänaseks oskari-kandidaatidest ära näinud Munichi, Good Night and Good Lucki ja Brokeback Mountaini. Capote tuleb järgmine nädal, aga Crash'i meie vist kahjuks kinos ei näe. Seni on tõesti kõik filmid täielikud väärtteosed olnud ja Brokeback neist vaieldamatult parim. Mul on hea meel, et mul ei ole mingit tõrget seksuaalvähemuste vastu. Seda enam, et filmis on tegemist nii sümpaatsete kujude ja meistelike rollitäitmistega. Teenitult kõrgelt hinnatud film. Kui keegi mind kutsub, siis tulen seda veel vähemalt korra vaatama.

22 veebruar 2006

Meie mees

Eilses Kuku raadio Vox populis oli jälle üsna huvitavaid helistajaid. Teemaks oli see, et kas linn teeb õigesti, kui trahvib neid kodanikke, kes oma kõnniteelt lume rookimata jätavad, ja milliseid muid võimalusi selle olukorra kontrollimiseks oleks. Arvamusi oli nagu ikka maast laeni erinevaid. Üks helistaja jäi mulle aga eriliselt meelde. Nõmme eramaja omanik, keegi vanem meesterahvas luges püüdlikult ette põhiseaduse lõigu, kus räägiti sellest, et riik ei saa kohustada inimest tööle (v.a. mõned erandid). Igatahes tõestas ta, et põhiseaduse järgi ei ole tema kohustatud oma kõnniteed lumest puhtaks rookima ja ütles, et linn käitub siin põhiseaduse vastu eksides... Vat mu kallim üritab mulle pidevalt selgeks teha, kuivõrd kurjad ja enesekesksed on Eesti inimesed. Ja ma hakkan seda järjest rohkem uskuma. Muidugi on ka neid, kes on nõus mu kraavi sõitnud autot vana aasta õhtul remontima, näljalaagrisse minevatele sõduritele hunnikuga süüa kaasa andma või vabatahtlikult teise maailma otsa looduskatastroofi ohvreid päästma minema, aga on ikka ka selliseid nagu see eilne härra. Eestlase jaoks on demokraatia ikka see, et kõik võivad teha, mida tahavad. Aga see ei ole demokraatia, see on anarhia. Hiljutine vestlus ühe väga lugupeetud soomlasega viis mind veendumusele, et näituseks Soomes käivad asjad teisiti ja toimivad. Inimesed kehtestavad endale ise reeglid (ja ma ei mõtle ainult põhiseadust), hoiavad neist siis ise kinni, tiivustavad ka teisi seda tegema ja on vist ka õnnelikumad. Ega siis linn meid selleks lund rookima ei pane, et meid kiusata või meie füüsilist vormi parandada - asi on ju ikka kaaskodanike liikumise hõlbustamises ja üldise korrastatud keskkonna loomises. Ja mõni keeldub seda tegemast, sest põhiseadus ei käsi teda!? Huvitav, kaua läheb veel, kuni meie hakkame ka aru saama...

21 veebruar 2006

Lendas üle käopesa

Absoluutset ei ole. Ma arvan, et ei ole. Aga mul on mingitel ketkedel võime ette kujutada absoluutset siledust, absoluutset punkti ja absoluutset ebatasasust. Jah, ma tean, et see kõlab väga imelikult ja natuke niimoodi hei-ma-tulen-reaalkoolist, aga nii see on. Need "mingid hetked" ei sõltu vist otseselt millestki. Tõenäosus nende ilmnemiseks on aga suurem sügava väsimuse hetkel - näiteks une jä ärkveloleku piiril. Või siis tugeva peavalu, kõhutühjuse või palaviku korral. Igatahes peab midagi piisavalt valesti olema, et ma saaks absoluutset. Tunnetamine ise ei ole ei visuaalne aga puhtalt psühholoogiline, vaid midagi nende vahepealset. Ühel hetkel ma lihtsalt näen ja tunnen ja kuulen ja nii edasi. Nagu aru võib saada, on seda üsna keeruline sõnadega seletada ja veel keerulisem seda mõista. Olen juba aastaid üritanud vähemalt endagi jaoks mingit kirjeldust välja mõelda, aga see tundub võimatu olevat. Kõige lähemale olen ehk jõudnud absoluutse punkti kirjeldamisel. Kujuta nüüd ette, et sul on kaks lõpmatult suurt (s.t. raadius on lõpmatult suur) täiuslikku kera. Nüüd võta need kerad ja pane nad omavahel puutesse. Ja nüüd kujuta ette seda punkti, milles nad puutuvad. Kuigi seda ei ole lihtne ette kujutada, on just see punkt see, millest jutt. Ma mõistan, et siin ei ole mingit erilist matemaatilist loogikat või tausta, aga nii oskan ma seda oma nägemust seletada. Vähemalt esialgu. Luban, et kui ma ükskord midagi paremat välja mõtlen, siis annan teada. Jääb vaid loota, et mind vahepeal kinni ei panda.

Ülemeelik tänapäeva mood

Öö möödus erootikat tehes. Unenäoriigile iseloomulikult ja kõigi lähedaste meelepahaks muidugi mitte oma kallimaga... Hommikul on neil puhkudel alati selline kahevahel tunne - oli see nüüd hea või halb? Õige või vale? Aga magamise ajal ei saa ei mina (v.a. mõned üksikud lahedad juhud) ega keegi teine mu mõtteid ja tegemisi kontrollida ega juhtida, nii et anname juba ette andeks, eks. Igatahes tervitused mängukaaslasele! Homme jälle?

Sattusin muuseas ükspäev Brasiilia rahva kogunemispaigas orkutis (noh, neid on seal nüüd lihtsalt nii palju) suvaliste Eesti inimeste pildialbumeid vaatama. Imestuseks avastasin, kui palju on meie seas tibisid. Ehk isegi selle sõna mitte kõige paremas mõttes. Hämmastav on näha ühel pildil korraga viit neidu, kel on kõigil blondid juuksed, tumepruun nahk (väljas on talv, jah?), hull meik ja miniseelik. Kõik hoiavad käes siidripurki ja naeratavad meeleheitlikult hambaid paljastades. Ega ma ei ütlegi, et selles kindlasti midagi koledat oleks - lihtsalt huvitav, kas need inimesed hoiduvad erinemisest ja isikupärast? Või on nad siis tõesti sisemiselt nii erinevad, et võivad endale identseid pealiskihte lubada? Sellistel hetkedel on mul küll kangesti hea meel, et ma omale sellise kallima olen leidnud nagu ta mul on. Tema sarnast teist ei ole.

20 veebruar 2006

Debora

Jah, Pirita teele on tarvis mõistlikku alternatiivi. Või trammi. Või miskit muud. Sest nüüd ei jõua ma enam isegi kella kaheksaks sihtides õigeks ajaks tööle. Kui vahel juhtumisi üheksaks linna poole sihin, on täiesti võimatu. Pirita Selverist kuni Russalkani on auto autos kinni. Hommikune piss-off on seega juba garanteeritud. Üleüldse on tunda, et tänasest ei kujune päev parimate killast. See staatiliselt hall ja mõttetu ilm ajab mind juba iseenesest morniks. Selline päev tuleks paremat oodates lihtsalt maha magada. Näha unes midagi huvitavamat. Hoogu võtta ja ringi lennata. Kui üks luuletaja mult küsis, mis loom ma tahaksin olla, siis ütlesin, et lind, kes talvitub lõunas ja suvitab siin... Just just.

17 veebruar 2006

Saluut

Täna tähistame mõttes Parise kahekümne viiendat sünnipäeva.

15 veebruar 2006

Kontrollimatud ihad

Väike melanhooliahetkekene ja juhuslikult kukkusin oma vanu luuletusi veerima. Kui ma neid möödunud aegadel veel kirjutasin, siis kuulutasin alati, et minu luuletustel pole enamasti sisu, vaid ma üritan lihtsalt oma tundmuse ridadesse ja sõnadesse panna. Nüüd on viimastest õigetest luuletustes juba paar aastat möödas. Ja kui ma täna neid loen, siis tulevad need samad emotsioonid ja mälupildid tõepoolest üsna täpselt tagasi. Mõned kirjutised tunduvad muidugi tobedad ja naiivsed, aga ära ma neid ka kustutama ei hakka. Las nad olla. Saab ehk kunagi oma pätakatele ka näidata, milline romantik paps ennemuiste oli. Aga mõned luuletused on hästi hingelähedased siia maani. Üks selline näiteks...


august lõppeb

olgu
olgu pealegi pime ja külm
olgu pime ja palavgi
kuidagi kõikuvalt ebamugav
aga jällegi üksi

august lõppeb
ja omamoodi algab uudsus
olgu
olgu lumigi palav
palun teda
palu sinagi
august lõppeb
ja omamoodi algab talv

olgu
olgu kitarrikeelil ühed noodid
olgu ühed haprad sõrmed
olgu noodid need sinust
ja sõrmed kuulugu sulle
tulgu noodid need minust
ja sõnad kuulugu mulle

silmad vajuvadki juba kinni
mõtterajad tuiskavadki juba täis
tundeteed talveunne…

olgu
olgu nähtav läbi kinniste silmade
kullide lend kuuskede kohal
sinise all ehk sinugi kohal
see talv tuleb täis sind ja
sind ja
sind…

olgu mõtted – olgu tunded
tuul tõmbab läbi aialippide
tunnen sind läbi vatitekkide
näen sind üle mureplekkide
tulemas…

30. august 2002
kell 00:24 Rahumäel

Selge pliit

Vahva on omal nahal kogeda, kuidas tõde moondub. Kas siis teadlikult või mitte. Kui paar nädalat tagasi õliseid linde aitamas käisime, siis samal ajal, kui meie mööda tuulist randa nuuskisime, olevat raadiost räägitud, et "täna osaleb päästeoperatsioonil muuhulgas ka 33 TTÜ tudengit." Meie siis vaatasime endi seas ringi ja avastasime, et meid oli 16, kellest 14 olid TTÜ töötajad ja 2 EKA tudengid. Info liigub sajaga. Täna jälle loen postimehest, et "esmaspäeval sõidetud vabakavas kukkus Dan Zhang pärast neljakordse Salchow üritamist ja jäi valudes jääle lamama." Nägin seda karmi kaadrit isiklikult telerist ja tean, et uisutaja tõusis kohe pärast kukkumist püsti ja EI jäänud "valudes jääle lebama." Mis eesmärgil tegelikkust selliselt väänatakse? Praegu vestlesin siin ühe osava kliendiga, kes, siis kui vaja oma toodangut kiita, ütleb, et tema firmal on ilmatuma suur käive - aga samas, kui vaja meie hindade kallidust rõhutada, ütleb, et tema väiksel asutusekesel moodustab meie teenus nii ja nii palju tema käibest. Tahaks ka selline meisterlik kõnemees olla. Sõber Jaanilt olen õppinud, et kui tahad kellelegi mingit ettepanekut teha, siis ära ütle "kas...?" vaid lihtsalt "nüüd on nii!". Ja kõik lähevad kaasa. Olgem normaalsed.

14 veebruar 2006

Tagasi tulevikku

Juhiseid ja nõuandeid noorele pruudile, 1894. Järgneva täieliku “andumisjuhendi” on kirjutanud USA metodisti kiriku pastori L.D. Smythersi abikaasa Ruth Smythers. See on avaldatud meie Issanda aastal 1894, Spiritual Guidance Press, New York City.
"Tundlikule noorele korraliku kasvatusega pruudile on pulmapäev iroonilisel moel kõige õnnelikum ja ühtlasi kõige kohutavam päev elus. Positiivne on pulmapidu ise, mille keskpunktis pruut on, ja mis sümboliseerib tema edu enesele mehe kindlustamises, kes täidab tema vajadused kogu ülejäänud elu. Negatiivne külg on pulmaöö, mil pruut kogeb esmakordselt seksuaalvahekorra õudust."
Loe edasi...

Krõmps

Tänane tegemine on veel tolmusem. Ma ei suuda igatahes respiraatorit kanda, kuna siis on selline tunne nagu hakkaks kohe ära kõngema. Saab õhtul jälle nina nokkida. Kõrvaklapid peavad küll olema. Nimelt purustan paekivist puurkärne killustikuks. Selleks on olemas espetsiaalne masin - lõugpurusti. Tõeline power-tool. Väike seletav joonis ka.

13 veebruar 2006

Jannseni poisid

Täna öösel nägin paha unenägu. Kõik sai alguse sellest, et olin oma autoga Selveri parklas. Minu kõrval istus mu põhikooliaegne parim sõber Teemo. Äkitsi lõid mingid bandiidid jalaga Saabi pagasiluugi küljest tolle "93" märgi ära ja kõndisid naerdes lihtsalt edasi. Me hüppasime Teemoga kohe autost välja, vaatasime üksteisele otsa ja olime sõnatult kindlad, et peame neile järgi minema ja neile tuupi tegema. Kui aga sõnadepildumiseks läks, selgus, et tegu oli tõeliselt julmade pättidega. Veel enam, neid oli kuus, meid kaks. Kuna Teemo oli eespool, siis löödi ta kohe pikali. Teadsin, et sõber on võrreldes minuga ikka üsna suur musklimees ja kui juba tema peksa saab, siis peaksin ma kaklust vältima ja ära kaduma. Jooksin auto juurde, panin hääled sisse ja sõitsin pande poole, et Teemo peale võtta ja ära päästa. Sellele järgnes siis poole öö pikkune luupainaja/põgenemine kaakide eest. Olime lõpuks mõlemad täiesti läbi klohmitud, eriti Teemo, sest ta pidas oma kohuseks mind kaitsta... Kuskil kella 4 paiku ärkasin higisena üles, aga alles hommikul hakkasin aduma, mis mõtteid see unenägu mulle tegelikult tekitas. Me olime Teemoga esimesest kuni üheksanda klassini pinginaabrid ja julgen öelda, et parimad sõbrad. Pärast seda läksid meie teed natukene eri suundades... Aga ma usun tugevalt, et selle eest, millisena ma praeguseks välja kukkunud olen, pean ma osaliselt Teemole tänulik olema. Nüüd tagant järele tunnen, et me õpetasime üksteisele, kuidas korralik ja kohusetundlik ja ettevõtlik ja tubli olla. Tegime head koostööd kooliasjades ja olime ka mängumaadel koos. Näiteks tuleb meelde, et meil oli traditsiooniks käia iga aasta korra teletornis. Lihtsalt käisime seal ja vaatasime ringi. Aga see unenägu pani mind mõtlema sellest, kuidas ta mind tegelikult hoidis. Teadis ju, et ega ma kehalises eriti kõva mees polnud. Suusatundides kannustas ta ikka higistavat Siimu takka ja pallimängudes valis oma tiimi. Meenutan alati, kuidas ühel pimedal talveõhtul Jannseni tänaval punktide peale lumesõda pidasime. Kui seis juba umbes 60:20 minu kahjuks kasvanud oli, ütles Teemo, et nüüd vahetame punktid ära ja mängime edasi. Ja nii tegimegi. Kas see on sõprus või on see sõprus, mis?

Ja rääkides spordist. Praegu tulin ühe vestluse käigus avastusele, et mind ei saa isegi mitte tugitoolisportlaseks lugeda. Sel hetkel kui Kristiina pühapäeva hommikul (lõuna aal) kulla eest rableles, tegelesin mina nimelt magamisega. Kas kuulun seega kategooriasse "magav voodisportlane"?

Parun Münchhausen

Poolepäevase tolmuse tegevuse tagajärjel õnnestus tõestada, et ostetud abrasiivpulber FRPL 80 siiski ei sobi vuugisegu kulumiskindluse määramiseks. Liiga kõva ja liiga terav. Tuleb maaletoojale peale käia, et mul on tarvis "white fused aluminium oxide, grain size 80" nagu standard ette näeb. Ega me siin nalja ei tee. Õues sajab nii ilusasti lund. Kõikides suundades sajab. Alt vasakult üles paremale isegi sajab. Kaheksa ajal meie ukse ees lumehangedega higistanud kojamehe (-naise) tööst ei ole enam jälgegi. Täisväärtuslik talvitumine. Vast täitub kunagi ka see lapsepõlve unistus, et ärkad hommikul üles ja öö jooksul on nii palju lund sadanud, et aknast ei näe välja ja uks ei lähe lahti... Halvem variant on muidugi see, kui selline asjaolu tööpäeva lõpus ilmsiks tuleb. D'oh.

11 veebruar 2006

Maa nutab

"Suggested techniques for the marine to use in the avoidance of boredom and loneliness. Masturbation. Re-reading of letters from unfaithful wives and girlfriends. Cleaning your rifle. Further masturbation. Re-wiring Walkman. Arguing about religion and meaning of life. Discussing in detail, every woman the marine has ever fucked. Debating differences, such as Cuban VS Mexican, Harlys VS Hondas, left VS right-handed masturbation. Further cleaning of rifle. Studying the mail-order bride catalogue. Further masturbation. Planning a marine's first meal on return home. Imagining what a marine's girlfriend and her man Jody are doing in the ally or in a hotel bed."

Jah, vaatasin täna Jarheadi ära. See oli tegelikult jälle üks neist filmidest, mille poster mind enne igasuguseid esilinastusi ja eelinfosid ära võlus. (Sama moodi töötas ka näiteks Life Aquatic with Steve Zissou.) See on tegelikult ju reklaami ohvriks langemine, aga mõningatel juhtudel on see õigustatud. Nagu näiteks Jarheadi keiss. Tegelikult on vist nii, et inime, kes pole sõjaväes käinud, ei saa seda tunnet päris kätte. Mina vast sain. Loomulikult ei võrdle ma Eesti ajateenistust Kuveidi kõrbega, aga noored mehed ninapidi koos jäävad igal pool samaks. "Hey, look! It's a cock, but smaller!" Lihtne ja geniaalne. Ma ei hakka detailidest rääkima, sest ma ei oska nii hästi. Parem on siis juba mõne arvustaja arvamust lugeda. Ma lihtsalt kiidan seda tunnet, mis selle filmi sees oli. Üheksa (ja pool) punni annan ka.

10 veebruar 2006

Rahvuste vahelise vaenu õhutaja

Sattusin täna sööklasse täpselt sel kellaajal, kui sinna ka kogu majas parajasti viibiv üliõpilaskond sisse voolab. Valisin oma roa välja ja istusin juhuslikult tühjaks jäänud 5-kohalise laua äärde. Hetke pärast lähenesid vene keelt kõnelevad neiud, kes minu lahkel loal ka sama laua taha istusid. Siis jälgisin natuke, kui erinevad me oleme. Neid oli kolm, aga kui nad vestlesid, siis tundus, et neid on vähemalt kuus. Vaatasin veidi ringi ja taipasin imestusega, et umbes 80% sööklas viibivaist noortest on venekeelsed. Ja venelastel on iga päev pidupäev. Nad räägivad ja naeravad meeletult kõva häälega. Enamus neist kannab ülepunnitatult rasket meiki ja fantastiliselt silmatorkavaid riideid. Kas on see tõesti kultuuriline erinevus või on neil lihtsalt midagi tõestada tarvis? Mulle on jäänud mulje, et ka keskmise venelase suhtumine asjasse on näiteks minu omast erinev. Seisin umbes nädal tagasi pangaautomaadi sabas. Mu ees oli nahkjope ja tumesiniste dressipükstega noormees nimega Andrei (nimi vilksatas pangakaardilt). Kui ta oma tehingud lõpetanud oli, vajutas ta nuppu, et oma kaarti masinast kätte saada. Mina olin teadlik, et automaat oli hiljuti vahetatud veidi aeglasemalt mõtlevama vastu - esimese paari sekundi jooksul ta kaart välja ei viska. Tema uuest masinast aga ei teadnud ja juba selle ajaga läks noormees mu ees nii närviliseks, et tagus nuppu raevukalt. Üks mu sugulane ütles kunagi, et kui sind miski närvi tahab ajada, siis ära vihasta, vaid lihtsalt IMESTA. Mina imestasin. Ma arvan, et ka Andrei peaks rohkem imestama.

09 veebruar 2006

Rahva Hääl

Täna arutleti Kuku raadio Vox populi saates selle üle, kas maailm on praegu kolmanda maailmasõja lävel. Üks vend pakkus, et võiks sinna Araabia poole lihtsalt aatompommi lennutada. Nojah, vaadake ikka ette, mida räägite. See teema ajab ikka tõsiselt hirmu nahka. Aga minagi ei julge kirjutada, mis mina neist asjust tegelikult arvan - äkki lennutab keegi mulle ka granaadi kraevahele.

08 veebruar 2006

Külm ja kakahäda

Mul oli üsna kindel plaan sellel leheküljel maailma ilu ja õnne presenteerida, kuid näib, et antud ploog kujuneb jälle üheks neist "miks maailm nii nõme on" kohtadest. Esimene mure. Tööl on juba oma poolteist nädalat iga kahe tunni tagant internet veerand tunniks ära kadunud. Täielik tüütus. Täna õnnestus aga kogeda, milline näeb välja homo sapiensi elu sootuks ilma internetita, kuna nüüd kadus see imevigur mu arvutist üldse ära. Kohalik IT-mees konstateeris fakti, et jah mingi jama on - lahendust aga tänase jooksul veel ei ilmunud. Pidevalt karussellitab peas nõiaringi kujuline mõte, et "nonii, kuna ma seda praegu interneti puudumisel teha ei saa, siis teen hoopis toda," millele järgneb omakorda mõte "d'oh, too tuleb ju ka läbi interneti teha". Nagu elekter oleks ära ja pastakas tühi. Üldise rahulolematuse kohta ütles sõber Dektor kunagi, et "külm ja kakahäda" on.

Teine mure. Nüüd siis on Eesti kinomonopoli mehed jälle käru keeranud - alates 10. veebruarist tõstetakse peale kella 18 toimuvate seansside pileti hinda jälle viie krooni võrra. See teeb nüüd siis juba 120 raha ühe filmi eest. Keskmise filmi minuti eest tuleb seega välja käia tervelt üks kroon. Mul hakkab kinos higi jooksma, kui ma selle peale mõtlen. Okei, kell 15-18 toimuvate seansside piletit tõmmati tagasi 60 krooni peale, aga IKKAGI. Oleks nüüd keegi meheks ja kopsiks kiiresti ühegi uue kobara veel kuskile Tallinnasse juurde, siis kisuks vast konkurents piletid väheke odavamaks ka. Mitte, et mina nüüd bisnisest midagi teaks.

(Viimane lõik on positiivne.) Hiljuti tegin ühe impulssostu ja riputasin oma seinale Eestimaa piltkaardi. See on nii tore. Lapsepõlv tuleb meelde, kui sai ENEKEsest ned põnevaid pilte vaadatud. Vaat see kaart on ka selline, et seda võid kohe kaua aega järjest vahtida - leiab igasugu huvitavaid vidinaid sealt. Ja kui ma poest koju saabudes kaardi põrandale laiali laotasin ja seal siis, tagumik püsti, seda uurisin, leidsin ühe eriti südantsoojendava detaili. Taustaks nii palju, et suviti on minu lemmikmarsruudiks Rahumäe-Pedaspea ehk siis umbes 50 kilomeetrit mööda Peterburi teed. Ja kelle leidsin mina kaardilt parajasti Kuusalu poole sõitmas? Iseenda. Minu punase Saabi. Vaadake ise, kui ei usu. Fantastiline.

07 veebruar 2006

Kuidas ma paar tünga sain

Täna mul silmamunad valutavad. Loeng number kaks (vt ka eelmine nädal) möödus valulikumalt kui number üks. Kui ma lõpuks juba umbes kolm minutit teadvusetult viibinud olin, otsustasin, et nüüd tuleb minna aromaatsesse vetsu ja vesi näo peale voolama lasta. Leidsin koridorist nänni-automaadi, mille sees on soksid ja krõpsud ja limpsid. Aga nänni saab ainult metalli eest. Otsisin koridorist esimese lahtise ukse ja küsisin kellegi õhtuselt pahura sekretäri käest, kas ta mulle münte saab vahetada. Andis kaks krooni, mis koos minu omadega automaati kadusid ja sinna jäid. Välja sealt midagi igatahes ei tulnud. Kuna mul oli meel juba niigi mõru, siis ei viitsinud ka mingile tarbijakaitse häiretelefonile helistama hakata. Teisest küljest - selliste minusuguste lorude tõttu võivad need automaadi-mehed päris hästi teenida, ilma et ühtki Tviksi või Tsiitost vastu annaks. Tegelikult võiks ju kuskile meeldivalt avalikku kohta panna üles asjaliku välimusega "automaadi", mille peal oleks väike prigu koos kirjaga: "Pane oma raha siia sisse." Kui õnnestuks masin õhtul tervena kätte saada (eeldusel, et keegi tema peale väga pahaseks ei ole saanud ja dünamiidiga naaberkvartalisse pommitanud), siis võiks sedasi ju tõepoolest midagi teenida.

Nonii. Siis läksin ikka loengusse tagasi. Häppening lõppes kell 21. Saabiga kodu suunas kelgutades olin ma pahane ühe uhke auto peale, kes mulle ristmikul teed ei andnud. Teadmata põhjusel oli tema minu peale palju pahasem, väljendades oma kurjust möödasõidul erinevate näppude vibutamisega. Imestasin. Huvi pärast keerasin auto ümber, et eelmainit ristmikku täpsemalt analüüsida. Selgus, et tegemist oli tõepoolest "samaliigiliste teede ristmikuga". Uups, sorri. Eks autokoolist ole ka ikka juba hea kuus aastat möödas ja selja taga kurnav päev ja oli hämar ja nii edasi.

Aga midagi äärmuslikult toredat on siiski ka tänases päevas. Tõnis sai oma ajaveeb.ee projekti üllitatud ja käivitatud. Täna kummitas ta meid juba erinevates meediakanalites. Olla ka Heidy Purgale r2-s live intervjuu andnud. Noh, ehk see kõik polegi mingi elusündmus, aga jällekord tunnen ma uhkust oma sõprade üle. Ma olen veendunud, et minu semud (vt näiteks Pihlaka klubi) on kõik hirmus tublid ja toredad. Elu lõpuni rõõmus, et ma nad leidsin ja et nad mind välja kannatavad. Musikallipai.

Variseb variseb kaubahall, lume all, lume all

Naised ei saa sellest vist aru, miks mehed pigistavad silmad kinni ja jalad kokku, kui Parimate Koduvideote saates näidatakse jalaga kubemesse lööki. Outch. Samamoodi ei saa lihtinimene aru, miks ehitusinseneril lööb külm värin üle selja, kui ta jälle kuuleb, et kuskil maailma nurgas on mõni ehitis kokku varisenud. Aga see tõesti on nii. Marja poe juttu kuulevad ehitusteaduskonna tudengid hoiatusena igal semestril vähemalt korra. Varsti pole seda enam vajagi, sest nüüd tuleb iga paari kuu tagant uusi uudiseid. Oli vist jaanuar, kui kuskil Baierimaal kukkus paksu romantilise lume alla mattunud jäähalli katus sisse. Nüüd on siis samas kandis kaubanduskeskus sisse sadanud. Metsik jama. Ma tean omast käest, kui kerge on projektarvutustesse mõnda väikest näpukat sisse vingerdada, nii et keegi (ka sa ise) seda tähele ei pane. Aga sellest väikesest komakohast või lihtsalt "1+2=4" olukorrast, mille üle ise veidi itsitad-punastad ja mille eest projektis ehk madalama hinde saad, sellised asjad just alguse saavad. Elud on ju mängus. Kuuldavasti olla vanade aegade sillaehitajad ise silla all pidanud küüsi närima, kui ehitisest esimene rong või veomasin üle veeres. Siis vastutati eluga, nüüd maksab raha värgid kinni.

Saudi Araabia otsib Eestist uisutajaid

Reaalis tuli ühel "raskelt armastatud" õpetajal ükskord idee, et nüüd hakkame iga nädal ajaleheartiklite peale testi tegema. Ja tegigi. Üldhariv värk - loed nädal otsa lehti ja siis teed kogu vanapaberi peale testi. Tegelikult väga asjalik, aga teismeline Siim ei suutnud sellest kuidagi aru saada. Miks ma pean lugema neid mõttetuid artikleid mõttetutest poliitikutest ja maailma sündmustest, kui saan oma irve kätte ka ainult koomiksite lugemistest!? Ja siis oligi nii, et iga nädalase testi eelõhtul korjasin seitse ajalehte kokku, sirvisin läbi ja sain järgmisel päeval kolme. NÜÜD aga on asjad kuidagi märkamatult muutunud. Asjade üle saab irvitada ikka samamoodi, aga nüüd on mul täiesti märkamatult tekkinud nende vastu ka huvi. PM online hoiab mind päeva jooksul sündmustega kursis ja õhtused vestlused oma kallimaga on arvamuslehekülgede eest. Järgmine faas on see, et tuleks hakata oskama asju omavahel ka seostama ja otsi kokku tõmbama. Põhjus-tagajärg suhestumised on ju päris huvitavad.

Hei, kas ma hakkan täiskasvanuks saama?

02 veebruar 2006

Ajab sita keema

Osalesin täna naftareostuse likvideerimises. Nojah, likvideerimine on nüüd küll tegelikult väga suur sõna väga väikese asja jaoks. Päris lootusetu tunne tekkis, kui korjasime oma ttü kambaga kokku vist umbes 100 surnud lindu, aga veel sajad ja sajad elavad jäid kaugetele jääpankadele surema. Vaatad siis seal tuuletul ja kurval rannal vasemale ja paremale, mõeldes, et mingid Libeeria sead kallasid selle möga lihtsalt üle parda.


Igatahes otsustas missioonitundeline ttü professor eile hommikul silmi avades, et see asi on nüüd vaja ära teha. Siis helistas ta ttü rektorile, kes hetkegi kõhklemata ettevõtmist oma isiklikust fondist finantseerida lubas. Aitäh neile, ja aitäh seltskonnale. Hea on heade seas olla. Sõber Maarja ütles eile, et "Praegusel ajal peab vist iga inimene midagi tegema, et meile see planeet üldse alles jääks." See oli ilusti ja õigesti öeldud.