Bashing two bricks together

31 märts 2006

Must puuk

Mingid klõpsud kostavad aegajalt. Nagu keegi astuks kontskingaga ühe korra ja siis peatuks. Ja vahepeal oli nagu kellegi naisterahva jutt. Jah, kell näitab reede õhtut ja ma olen üksi oma Kopli laboris. Vanas heas - töötab alates aastast 1960. Nüüd siin nähtavasti kummitab. Kindlasti mõned toredad keemikud ja legendaarne professor Kikkas. Tot-tot-tot. Aga miks ma siin nii hilja olen? Alustades algusest:

Kolmapäeva pärastlõunast lõppes minu jaoks ära selle nädala töine osa ja algas koolituslik. TTÜ rektoraadis leidis aset seminar "Strateegiaprotsessi juhtimine", millest ma innukalt osa võtsin. Seal sulgesin südame rindu ja vaidlesin pisut vastu meie lugupeetud rektorile, kes arvas, et ülikoolis töötamine on noorte seas prestiižne. Ütlesin talle, et "Kui mina asusin esimest korda ülikooli täiskohaga tööle, küsisid mu sõbrad minult, et kas olen loll, et sinna läksin - seal ei maksta ju midagi. Minu kõrvu ei kostu sellisest vaatevinklist ühtki prestiižile viitavat piuksu." Või umbes nii. Igatahes vastu härra rektor mulle ei vaielnud...

Sellesinase kuu kaks viimast päeva veetsin aga ühel akrediteerimise ja kvaliteedijuhtimise teemalisel koolitusel, mille nimi on bloggeri serverisse ära mahtumiseks liiga pikk. Huvitav oli. Minusugune roheline jõmpsikas (kõrvad tagant märjad) kuulab sellistel üritustel suu lahti, mis targad onud ja tädid räägivad. Kui nad just terve oma 1,5-tunnise esinemisaja jooksul kordagi ninaga publiku poole ei keera või kui neil just parajasti nimeks KULDERKNUP ei ole - viimase puhul ei suutnud ma ette kujutada, mitu korda on antud nime omanik pidanud seda grammatilist kuritegu erinevates maailma paikades tähthaaval spellima. Aga nimi ei riku tegijat. Täielik respekt. Teemad olid muidugi kirgi kütvad. Tundub, et too eurostandardite kummardamine hakkab ikka nahaalseks minema - hullemaks kui nõuka viisaastakud. Kui ikka kvaliteeti tuleb kvantitatiivselt mõõta...? Pärast uue Arieli kasutusele võtmist on mu aluspüksid kolmkümmend seitse protsenti valgemad. Või kollasemad? Rabbits don't lay eggs, what is this?

Neljapä õhta kutsusid aga neiud mind teatrisse. Von Krahli teatrisse. Kino vaatama. Välk ja pauk - kui Teil on veel Tabamata Ime kiikamata, siis lööge endale kõigepealt (puust) joonlauaga vastu sõrmi ja siis jookske pileteid ostma. Krahli kvaliteet on minu jaoks alati kindel olnud. Kust see neil tuleb, ma ei tea. Nad situvad ainult roose.

Ja siin ma nüüd olen, kann istumisest valus (sõna-otseses-mõttes). Installisin nüüd veel riistu ja tarkust arvutisse, mille ma oma kollegile tellisin. Üheksateist tolli televusserit ja puha! Mõtlesin, et teen ära - siis saab ta esmaspäeva hommikul kohe kaunisti START menüü lahti lüüa. Ma tahan, et mind armastataks. Ma vajan.

Aga tõepoolest - kummitavad. Panen nüüd küüslaugu kaela ümber, hõbekuuli hambusse ja sirutan raudristi sirge käega ette ning üritan Koplist koju jõuda. Tot-tot-tot.

28 märts 2006

Laboratoorsed värvundid

Aga mu laps-mu labor on justkui õide puhkev õunapuu, mille küljest saame sügisel magusaid õunu noppida.

26 märts 2006

Nii vaikseks kõik on jäänud


Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks--
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi--
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

- Ernst Enno

23 märts 2006

Evald, sa oled väga loll

Lasin siis täna lõpuks vere välja. Verekeskuse ees oleksin küll peaaegu ise ülekandevajaja tekitanud. Nimelt pidi üks rotveiler mulle napilt ratta alla kargama - sai peremehe käest jooksu ja otse teele. (Jah, ma olen teadlik, et koera ja inimese "libled" ei sarnane.) Kui masina ära parkisin ja doonorla ukse poole lippasin, siis kükitas härra oma koera ees, hoidis talle sügavalt silma vaadates lõualotist kinni ja seletas: "Evald, sa oled väga loll loom. Saad aru, Evald? VÄGA LOLL!"

Aga päeva esimesel poolel sai jällekord kirutud bürokraatia võlusid. Avalikõiguslikus asutuses ei saa sa kärbest ka surnuks virutada, ilma et sa selle kuskile (vähemalt kahte kohta) kirja paned, kellegi käest nõusoleku saad, kellegi käest kinnituse saad, kellelegi aru annad ja kolme eri päritoluga kärbse seast sobivaima välja valid. Vähemalt üks neist võtmeisikutest ütleb sulle telefonis: "Oota, ma helistan sulle paari minuti pärast tagasi," ja sõidab siis oma kosmoselaevaga ülejärgmisesse galaktikasse. Üks neist on ka vähemalt nädala surmavalt haige. Igatahes kui sa pärast kõiki neid siiberdusi veel pensionieas ei ole, siis saab midagi ka tehtud, aga ilma selle nätsuse pseudo-tegevuseta ei saa mitte.

21 märts 2006

Ei.

Kell 7:54 Sõle tänaval. Mina peatun foori punase tule taga. Kõlaris laulavad biitlid: "Getting better all the time." Äkki tunnen, et auto kõigub pisut ja imestan, et täna jälle tugev tuul. Siis aga silman minu tagant sissesõiduteele keeravat halli sõidukit. Saan aru, et see ei olnud sugugi tuul, mis autot kõigutas. Tagurdan veidi tagasi ja keeran ka sisse, sõites vaenlasele järgi. Onu peatub lasteaia värava ees, mina ka. Lähen autost välja ja algatan järgmise dialoogi:
- "Kuulge, see ei olnud küll viisakas, mis te siin tegite."
- "Kuidas ei olnud, seal oli ju ruumi küll."
- "Tundub, et mitte siiski piisavalt - ma autost on tükk väljas."
- "Ma ei läinud teile pihta."
- "Eks vaatame teie autot. Näete, see siin teie auto küljes on minu auto punane värv, eksole?"
- "Nojah. Aga te peaksite teinekord siis vaatama, et jätate alati lasteaia sissesõidutee vabaks."
- "[!?] Te peaksite teinekord vaatama, et seal kuhu te sõidate ei oleks teisi autosid parajasti ees, kuulge."
- "Mul on tööle väga kiire."
Siis seisin hetke nõutult, ütlesin: "Lootusetu," ja ronisin autosse tagasi. Minu õnneks oli peasüüdlase auto esistange pealt suurem tükk värvi läinud kui minu masina tagastangelt, nii et saatsin ta pikalt. Tegu oli üsna väikese kriimuga. Aga üldiselt üsna hämmastav olukord. Eesti mentaliteet - eita kõike ja ära võta ühtki süüd omaks, isegi kui olukord on ilmselgelt sinu kahjuks. Getting better all the time.

18 märts 2006

Hoia vahet

Kihutasin eile öösel Paidesse ja tagasi. Teel sinna sai ikka jälle tõelist maanteemöllu tunda. Kahe käega rooli hoides kukkusin mõtlema, kuidas mul kõigi kolme põhimaanteega mingi teatav emotsioon seotud on. Tartu maantee, nagu arvata võib, on täielik adrenaliinilaks. Tavaliselt sattun seda teed mööda sõitma just pimeda tipptunni ajal, nii et siis ei saa ennast hetkekski lõdvaks lasta. Jah, andsin ka oma hääle maantee neljarealiseks ehitamiseks... Edasi, Pärnu maanteega seostub mingi sõbra- ja väikese peokese tunne, kuna seda maanteed olen põhiliselt juhtunud sõpradega Hiiumaale või Iklasse või Keila kanti sõitmiseks. Ja Peterburi maantee viib mind nii suvel kui talvel Pedaspeale ning on lisaks ka meeldivalt neljarealine mõnulemise-tee.

Ja kui keegi teist ei ole veel Family Guy animasarja vaatama juhtunud, siis organiseerige see kiiresti oma ekraanile. Simpsonid tunduvad selle multa kõrval ikka väga leebed. Sari on mitmel korral ära keelatud ja paljudes riikides siia maani ametlikult ebasünnis. Hahaa, fantastiline tujutõstja.

16 märts 2006

Ei rääkinud kus Bonn või Pakistan

Täiesti tuim ja tujutu on olla. Lisaks kõigele muule kurvale ja kahvatule hakkab nüüd vist ka see müstiline kevadväsimus pääle tulema. Ma pole kunagi aru saanud, millest või millal see tegelikult genereerub, aga ta tõesti toimib. Ma tunnen, et minust pole mingit kasu, kuigi tahaksin teiste kurbusest poole ära võtta. Nii on raske. Kõigil on raske. Kopli inimestel on ka raske - kui ei ole lipu külge musta linti panna, siis kratsi lihtsalt tükk musta prügikotti ja sõlmi lipuvarda otsa. Kas see on eetiline või mis see on? Aga uskuge, et siirast kaastundest on tegelikult ikkagi abi. Keegi ei taha üksi olla, veel enam neil hetkedel.

Nädala heateod on ka tehtud. Pirita tee ummikutes on mitu uhke masinaga firmajuhti oma ritta vahele lubatud (see on nii tore, sest nad vilgutavad alati tänulikult ohutulesid) ja ühele suurele suitsetajale erinevaid maha jätmist hõlbustavaid vahendeid kingitud... Aga millestki ei piisa, et olla õnnelik.

13 märts 2006

Siis meiegi ärkame

Õilis tunne ärgata tema kõrval ja tunda ta kuumust. Vaadata tema sügavatesse silmadesse, silitada tema siidisust. Öelda tervitus ja hüvastijätt. Ja siis selle tundega õhtuni ringi hõljuda. Paremat pole.

Õigupoolest tahaks täna hõljuda verekeskusesse, kus tuntakse kaubast puudust. Siis tahaks oma rusikaga hõljuda nende mollidesse, kes jälle mere mustaks tegid. Ja siis tahaks hõljuda Pedaspeale, kus lumi ja jää maad ja ilma valitsevad - kasvõi korraks.

09 märts 2006

Hunnitud mustrid sätendavad väga tasa

Vahel patseerin soojal suveõhtul siin oma Rahumäe hoovis paljajalu ringi, otsin sirelipõõsa küljest viielisi ja üritan pingsalt ette kujutada, milline on talv selles samas kohas, kus ma just sel hetkel seisan. Kuidagi mõnus on mõelda, et seal oli mõned kuud varem vööni lumehang. Vat just nii nagu praegu. Kui ma nüüd siit oma toa aknast välja piilun, siis tundub, nagu kogu see imepehme ja säravvalge lumega kaetud hoov oleks üks püha maa, kuhu ei tohi kellegi jalg astuda - patuste ja sopaste saapataldade jaoks on ainult mõned kitsad lumest puhtaks tehtud ribad. Alles siis, kui uus pööripäev koos suvepuhkusega lähemale tuleb ja päike kõrgema kaarega tiirutama hakkab, vajub see vatt tasapisi maa alla. Justkui esimese hulljulge katsetajana käib ema siis oma kollase varrega raudrehaga mööda territooriumi ja kraabib lumejäänuseid laiali, et talv ära sulaks ja suvi kasvama saaks hakata.

08 märts 2006

Pede

Uskumatu, kuivõrd saab üks inimene alluda impulssidele. Valdava osa oma elu suurimatest ostudest olen ma teinud paari päevaga - ideest teostuseni kulub mul väga vähe aega. Seni pole ma eriti saanud oma vigadest õppidagi, kuna kõik ostud on ka üsna asja ette läinud. Ehk ainult see videokaamera pole oma hinda n-ö tasa teeninud. Jutt tegelikult sellest, et juba üsna pikka aega olen piilunud autosid nimega Saab 9-5. Täna sõitsin tööle tulles kuni lilleputkani (kust ma oma naiskolleegidele nelke ostsin) ühe sellise taga ja vaatasin, et küll on kaunis sõidumasin. Nüüd juba mõtlen, et ehk tuleks auto välja vahetada. Samas mäletan isa kunagisi seiklusi ja tean, et oma masina müümine on tõeline keskaegne piinamismeetod. Eks jätkan sel teemal mõtlemist. Kui ma isale praegu sellest ideest rääkisin, siis vastas ta, et seniste kogemuste järgi ei oleks imelik, kui ma juba umbes ülehomme uue auto roolis istun... Näis.

07 märts 2006

Londiste

Ülevaade ka laboriehituselt. Eile sattusin Mustamäele parajasti siis, kui mu kabinetile lage valati. Mõnus on asja juures see, et asi ei käi enam mingite ämbrite ega labidatega, vaid pumbatava betooniga. Nagu alltoodud pildilt näha reisib betoon läbi londi ÜLE TERVE MAJA kümnete meetrite kaugusele. Üsna võimas vaatepilt oli.

06 märts 2006

Cheese Gromit! Cheese!

Crash? No pagan. Pidid nad siis just ainult selle filmi meile toomata jätma!? Oscarite puhul räägitakse iga aasta kahtlasest mustast lambast, kes VÕIB ka peaauhinna võita, aga see aasta sai see siis ka teoks. Brokeback Mountain võis ennast üsna täbarasti tunda, kujutan ette. Noh, ma usun, et ta oleks seda auhinda tõesti väärinud. Kuigi alles eile avastasin, et IMDb rahvas on viiest kandidaadist top 250 edetabelisse ainukesena just Crashi hinnanud - ja koguni 74. kohale. Nii et jään innukalt ootama, kuni ka seda värki näha saame. Eraldi tegi kurvaks muidugi see, et käesoleva ploogi sissekandes nr 2 mainit film auhinnast ilma jäi. Aga samas oli hää, et Wallace & Gromit kiidet sai.

Aga meie proovisime eile hoopis suuska alla. Sobis küll, aga mitte eriti kauaks. Kui ikka ei ole nende mingite kindlate lihtastega vahepeal aastaid midagi teinud, siis on võimatu neilt ühel hetkel sinu püsti hoidmist nõudma hakata. Küll aga võib nüüd kõigile öelda, et käidud sai. Reedel proovime uisutada ka. Lumesõda teeme niikuinii pidevalt. Nii oma liigikaaslaste kui ka muudega.

04 märts 2006

Nõelravi

Praegu on mul mingi loomingu kvaliteedi kõrghetk. Ei, mitte mu enda loomingu, vaid teiste oma. Ma kuulan juba pea nädal otsa autos Chalice'i ja imestan, kui hea ta on. Loen lehest temaga tehtud intervjuusid ja tunded tugevnevad veelgi. Ega biitlite ja Pink Floydi ja veel mõne suure tegija kõrval pole palju selliseid artiste, kelle puhul saaks samal ajal hinnata nii nende lüürilist kui ka muusikalist ülikõrget taset. Jarek, my man. (Noh, võibolla ma ülistan teda nüüd liialt, aga mul on praegu HOOG.)

Teiseks olen ma hetkel täiesti vaimustatud sellest, mis toimub meie kinodes. Täielik kullasadu. Selle aasta oskarikandidaadid, keda meil siin näidatakse, on ootamatult tugevad. Igakülgselt. Oleneb, kellele akadeemia mehikesed jagab - ehk hajub ka veidi selle auhinna kommertslikkus. Olen nüüd mitmel õhtul järjest pimedas saalis istunud ja tulede süttides reaalmaailma tagasi saabudes ahhetanud ja ohhetanud. Eilne Constant Gardener mõjus lausa nii, et vesi tuli silmist ka pärast Sõpruse uksest õue astumist. Ei saanud pidama, läks nii hinge kogu see asi. Pidin oma punaseid palgeid reedeõhtuselt kilkavate inimhulkade eest varjama. Vast käib kell täna veidi aeglasemalt, et jõuaks ka Syriana kätte saada. Kui see vaadatud, siis peaks kinoga mõneks ajaks arved klaarid olema, kuigi jah - mõnda neist läheks kindlasti veelgi vaatama. Aga hei, minu inimesed, kasutage seda võimalust ja palun minge kinno.

02 märts 2006

Mis on su masterplaan

Loomulikult on igati vaimustav ette kujutada, et üks suur hoone ehitatakse õigeks ajaks valmis ja siis alates sellest õigest ajast hakkab ta ka reaalsuses toimima. Iga väiksemagi detaili ja nüansi jaoks peab ju olema keegi, kes otsustab ja välja mõtleb, kuidas see realiseeritakse. Meele teeb aga mõrudaks, kui sa satud ühel päeval olukorda, kus just sina pead olema see, kes nüansid paika paneb, aga asjaosaliste suureks kurvastuseks pole keegi sinu käest midagi küsinud. Või siis on küsinud, aga sinu vastus on kuskile teiste paberite alla mattunud. Just sellise hämmastava supi sisse olen mina nüüd sattunud. Jutt käib muidugi minu uuest laborist, mis praegu Mustamäe metsadesse kerkib. Kired möllavad seekord juba niigi mõistusevastaselt keerulise ventilatsioonisüsteemi ümber, kus lähteülesanne ja projekt tänaseks kuidagi üksteisega kokku sobida ei taha. Pigistame nüüd pöidla pihus valgeks, et see ainuke nikastus oleks.

Täna trügisin aga, endal tuim ja tark nägu ees, tolmuse Tolja ja värvise Vassiili vahelt läbi ning kaesin oma tulevast kabinetti. Just neist kahest maast-laeni-aknast hakkan ma ehk kunagi suve alguse poole nädalavahetust oodates igatsevalt välja vahtima. Praegu, nagu näete, pole veel lagegi õieti pea kohal.

Roonald Mäkdoonald

Paistab, et elu ikkagi ei ole nagu film. Filmis tekib uus probleem alles siis, kui eelmine lahendatud on... Ma pean silmas seda, et su telefon ei hakka kunagi helisema enne, kui sa oma vestluskaaslasele viimase lause ära oled öelnud. Haiglasarjas hakkab haige surema parajasti siis, kui doktor tema kõrval (või vähemalt seal samas koridoris) on. Keiss saab ühe episoodi lõpuks ikka otsa ja järgmisel nädalal algab uus jama. Saate aru, mis ma mõtlen? Elu ise on ses mõttes täiesti tasakaalust väljas. Üks päev teed mingit nüristavat tööd, sest midagi asjalikumat pole parajasti ette võtta. Siis järsku helistab kolm inimest neljas telefonis ja tahab viit erinevat asja. Ja kiiresti. Siis peab selle kõik kähku üles kirjutama, et takka tippu meelest ära ei läheks. Tavaliselt tulevad need akšn-hetked justkui etteplaanitsetult veerand tundi enne tööpäeva lõppu, nii et saad need värskelt lõhnavad teemad ka koju kaasa vedada. Ma mitte ei kurda praegu jälle raske elu üle, ei. Sellised olukorrad on vahel isegi päris põnevad ja motiveerivad, aga ikkagi tahaks vahel filmis elada...

Üks film milles me kõik aga tõesti elame, tuli eile etv pealt. Super Size Me. Sellest on nii palju räägitud, et ei saanud kuidagi vaatamata jätta. Ja asi oli asja väärt. Tundub, et purgeri ja koolaga tuleb nüüd küll lõpp teha.

Ja juuksuris käisin ka. Akna-Alune-Sigrid oli minuga küll hädas, sest ütlesin, et ma tahan juukseid kasvatada, aga ma ei taha mikrofoni-faasi. Siis ta natuke katkus siit-sealt ja ütles peaaegu pahaselt, et kandku ma siis parukat. Hmm, professionaalne nõuanne?

01 märts 2006

The year of living dangerously

Siit moraal: parem ära talvel üldse akent lahti tee - pärast ei saa enam kinni. Lisaks paneb must lind su akna servale oma kehakaaluga võrdse koguse kakukest, mis on arvatavasti mõne kurikuulsa tõve pisikute kandjaks jne. Oeh.

Kui keegi oleks nii kerge

Mina näiteks ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud nii palju lund korraga maha sadavat. See oli metsik. Ennelõunal saatsin välja aknast õue võetud pildi, mis pidi näitama, kui hirmus palju lund siin maas on. Õhtuks olid aga need masinad, mis minu akna all platsil pargivad päris lume alla kadunud. Kolleeg oma madala Hondaga sai siit minema ainult kordamööda esimest ja tagurpidi käiku kasutades. Kliendid jäid ukse taha kinni. Ma pidin oma isiklike ülemuse kätega kaks korda lund rookimas käima (tegin seda muidugi omast vabast tahtest, sest õues oli lihtsalt fantastiline). Õhtul koju sõites oli liiklejate seas tunda mõnusat üksmeelsust - kõik liikusid kiirusega alla 30km/h. Koduhoovi keerates leidsin eest professionaalselt 90-kraadiste nurkadega roogitud parkimiskoha ja jalgteed - ema on mul lumekoristuse alal tegija + pedant. Klõpsisin sellest ekstreem-talvisest vaatepildist hunniku pilte ka. Vaat, praegu ei saa sellest imelisusest ju arugi, aga kui keset suvist rohelust too album lahti lüüa, siis vaataks nagu muinasjutumaad... Õhtu lõppes otse loengust kelgumäele minekuga ja paari pikema linaga. (Pean jällekord rääkima Kuku raadiost, kus reporter Rohke Debelak sõitis omale eetris pikad lindid, et saaks ka sel aastal intervjuusid teha.) Lõpuks saabusin koju koos kahe külma ja märja naisega, kes minu vanad dressid jalga tõmbasid ja mu diivanil istudes sooja teed nõudsid. Kuulasime Chalice'i, rääkisime armumisest ja ütlesime head ööd.