Bashing two bricks together

28 aprill 2006

Pane sorts veel

Tipis olevat kunagi üks professor olnud, kes suutnud eset käega katsudes mõne kraadi täpsusega selle temperatuuri ära öelda. Ega ta vast päris sulametalli ei näppinud, aga mingis ulatuses võiks see ju täitsa reaalne olla. Eile avastasime kolleegiga tubli töö käigus, et suudame silma järgi betoonisegu töödeldavuse ära määrata. Meil siin on üks töö, kus võrreldavate erinevate segude ühiseks kriteeriumiks on võetud segu töödeldavus (rahvakeeli: kas on paks või vedel) ja siis tuleb nii palju erineva veesisaldusega segusid teha, kuni õige töödeldavus käes on. Seda aga määratakse betoonisegu koonuse vajumisega jne jne (ma tean, et teid see mitte üks raas ei huvita). Aga just seda koonuse vajumit suudangi päris edukalt silma järgi täppi pakkuda. Eks selle konkreetse tööga ole mul isiklikult juba oma kolm aastat kogemust kah, nii et täitsa loogiline.

Oma elutöö eesmärgiks võtan nüüd aga selle, et suudaksin silmaga vaadates (või äärmisel juhul sõrmenukiga mõtlikult koputades) betooni tugevust määrata. Vat see oleks tase. Hehehee.

27 aprill 2006

Tii tii

Rohelised taimed tulevad musta maa seest välja. Kollane liblikas lendas sinakast minust mööda. Ja eile avastasin oma puuriida tagant sellise vaate:

26 aprill 2006

Stoi brat (stroi bat)

Siinkohal meenutaks mu vanemaid uue labori teemalisi sissekandeid ja tooks siis uue faktina päevavalgele, et tööd objektil on hetkeseisuga täielikult peatatud. Kuulujuttude järgi on nüüd ehitaja ja tellija omavahel nii kardinaalselt riidu läinud, et enam ei saa ühe krundi peal koos lällata. Tundub, et tegu on surnud ringiga:

  • tellija nõuab aina juurde, aga raha ei anna
  • ehitaja ei taha juurde anda, sest raha ei anta
  • a s j a d v e n i v a d
  • tellija nõuab ehitajalt venitamise eest trahvi
  • ehitaja ei taha trahvi maksta, sest: vt esimene mumm

Vähemasti mina saan nii aru. Lisaks igasugusele muule frustratsioonile on minul mängus ka isiklikud huvid - juuli kuu on mul puhkamiseks ette nähtud, aga kui labor (äkki, lõpuks) just sel ajal valmima hakkab, siis ei lasta mul rahus lõõgastuda. KURAT VÕTAKS!!!

24 aprill 2006

Kaarlost Tarjani

Kurb on aina rohkem avastada neid asju, mis meie riigi piiride sees ikka veidi viltu on. Eriti värvikalt tulevad need kiiksud välja siis, kui satud mõnda teist kultuuri nägema, mis ei pruugi olla kuigi kaugel, kuid mis pruugib olla ootamatult erinev. Nad tunduvad viisakamad ja heatahtlikumad ja puhtamad ja maitsekamad ja taktitundelisemad ja mitmet pidi mõistlikumad. Rikaste eliitlinnaosast ootasin midagi Viimsi sarnast, aga ei leidnud. Neile ei ole esmatähtis, et naaber näeks tema pappi, vaid neile piisab sellest, et nad ise selle eksistentsist teadlikud on ja et neil on mugav. Ja kuidas neil seal nii puhas on? Ei ole seda kevad-tolmu.


Inimene korjab tänavale jäänud tühja pudeli - ja see on loomulik, see on norm, see on keskmine inimene. Õigupoolest pole seal neid viskajaidki vist eriti. Isegi mingid punkarid tundusid jube viisakad, kui naeratasid trammis neile otsa komistanud pensionärile ja ütesid: "Ei hätää!" Ma üllatusin iga päev korduvalt. Positiivne kogemus. Õpetlik. Eraldi kallistaksin ühistransporti selle eest, et ta meie jaoks alati olemas oli, et ta meid täpselt sinna viis, kuhu minemas olime, ja et ta enda eest nii head hoolt kannab. Käisime Helsingis.


And now for something completely different. Uudiseid Eestimaalt. Õeraasud kirjutasid laupäeval kirjandeid, mis praeguseks juba kuskil mooride käes kontrollimisel ja tähenärimisel on. Siis kui vaesed abituriendid punasest raadiost teemasid kuulasid, olevat üks tüütu fotograaf ringi tiirelnud ja tähelepanu hajutanud. See sündmus leidis hiljem aga hoopis imeliku tagajärje - õde Mari joonistati suures plaanis ajalehte. Vahi kus tegelintskid.

Lõpetuseks tahaksin välja valada oma õnne seoses hiljuti välja tulnud üllatusega - nimelt on sõpruskond peagi laienemas ühe liikme võrra, kes praegu veel umbes viis sentimeetrit pikk on. Vaimustav, võrratu, vägev.

20 aprill 2006

Pekka ja niska

Juuresolev pilt oleks võinud mulle üsna kalliks maksma minna. Kiiruga ei leidnud ühtki otstarbekat parkimiskohta, mistõttu paigutasin ennast mingi hotelli parklasse - selle küljes oli aga silt, mis justkui andis maa valdajale kõik õigused mind üles otsida, trahvida, piinata, ära tappa ja siis veel aastaid taga kiusata, kui ma peaksin nende parklasse kasvõi oma auto varju manööverdama. Igatahes parkisin seal viis minutit, et minna ja pilt õige nurga alt ära teha. Eriti hea ei tulnud, aga põhimõte on tähtis. Ühele vaatele õnnestus saada üsna mitu hiiglaslikku kraanat.

19 aprill 2006

Tooni, Jaak ja teised

Aga meil on laboris lemmikloomad. Rotid on meil esiteks (vt joonis 1). Üks kass käib vahel kah, aga rottidega tema ei tegele. Siis näiteks angaaris on vaimud meil, kes vahel signalisatsiooni tööle panevad. Hiired olid ka kunagi, aga need ma püüdsin kinni ja saatsin hiire-maale. Alajaama katusel istub meie kajakas (vt joonis 2). Ja täna ilmus siia parklasse üks koer, kellele daamid kohe head-paremat süüa viisid ja kes nüüd enam kuidagi ära minna ei viitsi (vt joonis 3). Vaevalt, et meid Mustamäel nii mitmekesine fauna ümbritsema saab.
Joonis 1. Joonistatud rottJoonis 2. Pildistatud kajakas
Joonis 3. Toidetud koer

18 aprill 2006

Kivid müüris

Ühest küljest ei suuda teismeline leppida sellega, et teda jätkuvalt kasvatada üritatakse. Et ta peab kõndima ikka veel seda sama nööri mööda, mille peale on kirjutatud "alati tubli". Et tema tegemiste ja tegematajätmiste kohta päritakse aru. Et ta on ikka veel laps. Teisest küljest ei suuda lapsevanem leppida sellega, et tema järglased hakkavad suureks kasvama. Et nad ei tee ainult neid asju, mis nende vanemate arvates neile parim oleks. Et nende mõtted erinevad nendest lihtsatest ideedest, mis neil olid siis, kui nad ühesuguseid roosasid seelikuid kandsid. Et nende otsused ei ole alati kõige praktilisemad ja perspektiivitundelisemad. Et nad ei sõltugi enam oma vanematest.

Ja siis olen seal vahel mina. Kuidagi ümber nurga tuuakse alati mind näiteks. "Mina küll ei mäleta, et tema oleks nii palju väljas käinud või tundidest puudunud." "Kõik ei suudagi olla nagu tema!" Ma jälle ei mäleta, et selles oleks midagi imelikku olnud, mis siis oli. Päeval käidi koolis, õhtul tuldi koju ja lahendati ülesandeid. Hommikul mindi jälle kooli. Ja miski ei olnud nagu päris vastu tahtmist. Oli üldine soodus suhtumine, kollektiivne huvi, väike vaimne vägikaikavedu ja võistlusmoment. Ja potentsiaal, mida ei saanud (ei tohtinud) kasutamata jätta. Ma tunnistan, et ma pole kunagi mingi eriline peolõvi olnud, pigem midagi nohiku laadset. Aga elu on ju pikk. (Ka tunnistan, et enam ma miskipärast neist pühadest tõdedest päris kümne küünega kinni ei hoia.)

Ma ei mõista kumbagi osapoolt täielikult. Ma ei saa aru, kuidas nemad saavad asjasse nii leigelt suhtuda. Ja ma ei saa aru, miks tema nii palju muretseb. Ma ei oska neile midagi põhjapanevalt õiget öelda. Kes on see meister, kes ehitab meie küla keskele kiriku?

17 aprill 2006

Haitah!

Vaimustav nädalavahetus. Perega maal. Kuna viisik ema-isa-mina-õde-õde enam just iga päev kokku ei sattu, siis on vahel eriti kift koos aega veeta, lihtsalt ümber laua istuda, juttu rääkida ja südamest naerda. Asjale lisavad vürtsi muidugi uuemad pereliikmed... Lisaks veel saun, ilma jääta jäänud mererand, askeldused autoga, lõkkenurga jaoks meisterdatud betoonplokid, liiga kallis liköör ja jahe päike. Fantast. Pühapäeva lõuna ajal tegime Pihlaka kollektiiviga sulgpalli ja näib, et iga uus, kes kampa tuleb, hakkab seda mängu armastama.

Justkui veidi irooniliselt lõppes nädalavahetus täna hommikul Tööstuse tänaval "kõik puhuvad" kampaaniast osa võtmisega. Puhusin, mis ma puhusin - aga promilli välja ei puhunud...

11 aprill 2006

Talse

Üks siin kurtis kunagi ja küsis nördinult, et kas sellest blogist tulebki ainult filmidest ja Saabist rääkiv leht. Nüüd on siis nii välja kukkunud, et kinost pole suurt midagi rääkida olnud, kuna kino lihtsalt pole eriti olnud. Autost seevastu küll ja küll. (Juuresoleval pildil muide on 31.12.05 Hiiumaal aset leidnud vahejuhtum, kus ma täiesti kaines olekus kraavi sõitsin. Inimohvreid õnneks ei olnud.) Ja räägin veel. Nimelt on käes kokkuvõtete tegemise aeg. Kunagi kahetuhande viienda aasta veebruari kuu seitsmeteistkümnendamal päeval sai see inimese neljarattaline sõber ostetud. Rõõmu on temast ikka kahe kämblaga olnud, aga kes oleks võinud prognoosida, et ta virmaline nii palju taskuraha küsib. Olengi nüüd, prill ninal, veidi statistikat teinud ja minu kõrgtehnoloogilised Exceli tabelid räägivad järgmistest nukratest faktidest:

  • Kokku tarbitud u 2000 liitrit bensiini.
  • Kokku bensiinile kulutatud üle 26000 krooni, st ühes kuus keskmiselt umbes 2000 krooni.
  • Kokku läbitud u 20000 kilomeetrit, st ühes kuus keskmiselt umbes 1600 kilomeetrit.
  • Keskmine bensiinikulu 9,90 liitrit sajale kilomeetrile.
  • Keskmine ühe kilomeetri hind 1,26 krooni.
  • Remondile ja varuosadele kulutatud üle 13000 krooni, st umbes 1000 krooni kuus.
Mummud kommentaare ei vaja. Kõik saavad nüüd aru, kui raske mu elu on, jah? Lõpetuseks veel üks väike joonistus kõikide praeguste ja tulevaste autojuhtide hirmutamiseks.

10 aprill 2006

Number üheksa

Mul on ühed dressipüksid. Sellised vanaaegsed kolme triibuga adidased. Vöö seest on muidugi nöör kadunud ja põlved sisse kulunud - tööpüksid ühesõnaga. No igatahes olid need mul täna jalas, kui masinale suvekumme alla kruttisin. Teate neid pakse mehi, kellel kükitades tagant kannivahe paistma hakkab - vaat mina tundsin ennast täna oma rämedate dressidega ka aa laa sama moodi. Kompamise teel tegin küll selgeks, et kõik mis paistis, oli mu valge triibuga bokser, aga siiski - üsna ebaesteetiline värk, ma leian. Teisest küljest võib neid kannivahe-mehi muidugi sellega välja vabandada, et neil parajasti käed huumuse ja õliga koos on (mul ju olid) ja et nad ei taha riideid ära möksida... Igatahes kargasin ma aegajalt püsti ja tõmbasin püksid jälle kaenla alla tagasi. Varsti teen neist lõket. Oo Nõmme kevadtoss me sõõrmeis!

Päev sai aga alguse põneva trollireisiga Mustamäelt Koplisse. Staažika autojuhina oli kohanemine ühistranspordimaailmas muidugi kannatusterikas. Esiteks kümme minutit vales peatuses passimist (nr 9 teeb seal metsa sees ju mingi veidra tiiru), teiseks imelikult lõhnav küljeallatrügija ja kolmandaks arvatavasti minusse esimesest silmapilgust armunud rangelt alaealine ja nukralt meigikihi alla peitunud neid, kes mind järjekindlalt vaatles (või oli see siis lihtsalt mu ego, kes nii arvas). Lõpuks jõudis trollibuss muidugi ilma suuremate tõrgete ja avariideta Kopli udusesse randa ja lasi mu värsket õhku hingama. Sellised üksikud häppeningid ühistranspordiga on alati muljetavaldavad, kuid selleks korraks on peatuses ootamisega vast lõpp. Nimelt võtsid remontijad lennukihääle Saabi seest välja ja asendasid kiisuliku nurrumisega. Ragisevad naelkummid viskasin isiklikult keldrisse suve-und nautima. Premeerisin masinat Statoili kuld-pesuga, mille jooksul ma keset protseduuri autost välja olin sunnitud hüppama, et päästa välja ununenud antenn. Ise sain auhinnaks läbimärja kampsuni ja kintsu külge kleepunud velvetid. Ja palju nalja.

Whitcomb Judson

Mind segavad saamatud või rumalad või lihtsalt teadmatuses tilbendavad inimesed. See mure tuleb mulle tihtipeale meelele, kui näen seda sekretäri, kes istub arvuti taga ja kelle raali ekraani pinnale mõtteliselt kujutatud ristsirge osutab kuskile sekretäri jalgade vahele. Miks ei võiks vaene inime oma kuvarit õigeks reguleerida?! Siruta kaks kätt ette ja keera ekraani pisut üles - on see siis nii metsik ettevõtmine? (Vana-kooli inimestele omasest tarkvaraga ümber käimisest ei hakka ma üldse rääkimagi.) Või siis näiteks see pensionär, kes karguga käib - selgesti on arusaadav, et kark on talle liiga pikk. Kargu pikkust saab reguleerida, aga kahjuks ei taba ei kasutaja ise ega ka keegi tema noortest ja taibukatest lapselastest ära, et seda teha. Mõelda vaid kui palju meeldivam oleks kogu inimkonna elu, kui kõik taolised ebameeldivad pisiasjad "õigeks reguleerida".

Laupäeval juhtus, et jalutasin mööda pargipingist, millel olid persestunud (igas mõttes) noored alkoholiaustajad. Kui ma nende punastest ninadest möödusin, jätsid nad hetkeks jutud ning itsitasid üsna häälekalt. Jah, panin seda tähele - aga mind see ei kottinud. Ma arvan, et olen neist igas mõttes etem. Seda arvasin isegi pärast seda, kui olin mõned minutid hiljem avastanud, et mu püksiauk juba mõnda aega pärani lahti haigutanud oli (ju nad siis selle üle irvitasid). Aga ikkagi - mind ei koti nende arvamus. Mitte üks raas ei koti!

07 aprill 2006

Trust no one, Scully

Sajandi tüng, hea töö. Juhtun ikka üsna tihti kesklinnas asuvast postimajast mööduma. Kuna roolis olles ei saa väga vingelt ringi vahtida, siis näen kõiki asju, mis ei lama just otse minu ees tee peal, ainult vilksamisi silmanurgast. Just sedasi - silmanurgast - olen viimasel ajal ka seda kõrgel postimaja seina küljes turnivat härrat märganud. Esimest korda vaatasin, et keegi tööline paneb reklaami seinale üles. Teisel korral imestasin, et küll on käkk reklaam, mida peab üle päeva kohendamas käima. Kui ma seda meest aga täna hommikul juba kolmandat korda täpselt samas kohas silmasin, siis hakkasin oma vaimses tervises kahtlema ja keerasin pilgu (liiklusreegleid täielikult eirates) otse objektile. Nojah, sain ka mina lõpuks aru, et tegu oli reklaamitrikiga - postimaja külge on kinnitatud asise välimusega inimsuurune KULLER-NUKK, kes "saadetise kõikjale kohale toimetab". Pole ammu ennast nõnna nõmedalt tundnud.

Ma ei ole küll kunagi Fairyt või BioEsti või OMO maitsnud, aga ma olen alati arvanud, et oskan nende "puhastavat" maitset ette kujutada või aimata. Eile aga juhtus nii, et saingi seda maitset tunda. Ostsin omale "Aura Active Light Apelsin+Nektariin" joogi. Janu oli, noh. Aga pärast esimest lonksu enam ei olnud janu. Täielik seep! Täielik horror!

05 aprill 2006

Täpsustada tööde käigus

Raske sünnitus. Enne kui see labor lõplikult toimima hakkab, saan ma ennast veel kakskümmend üheksa korda pambuseks vihastada. See ei ole muidugi selline filmides nähtav lõhun-taldrikuid-ja-tapan-koeri viha, vaid lihtsalt üks suur imestus. Jube kurb, kui inimesed ei tea täpselt, mida nad teevad ja peavad tegema - ja kui see, mida nad peavad tegema neid otseselt ei puuduta, siis nad kas ei tee seda või teevad seda väga valesti. Tekib ikka alatasa olukordi:

- Kas sa sitapaberi võtsid kaasa?
- Ma arvasin, et sina võtsid.
- Ma arvasin, et sina võtsid.
- Hmm. Ulata siis see suur lepaleht.

Vat ma nüüd ei tea. Loengutes meid nii ei õpetatud. Ega tegelikult ei peaks ju asi selliselt käima, et mina (tegelikult mingi väike mutter) käin ehitajale justkui uni peale, et ta mulle kontrollimiseks projekte näitaks. Noh, neid projekte, mille minust kõrgemal olevad jõud juba suure laulu ja tantsuga vastu on võtnud. Ja siis avastan seal mingeid metsikuid puudeid ja geenimutatsioone, mille mittemuutmisel ei saaks üksus mitte eksisteerida. Palvetagem siis nüüd, et minu missiooni tulemuseks oleks üks Euroopa tasemel funkav labor.

04 aprill 2006

Svenska Aeroplan Aktiebolaget

Etalon-tööpäev. Sellised nad peaksidki olema. Nii et õhtul enam ei mäleta, kust hommikul alustasid. Hämmastav, kui palju saab inime kaheksa tunni jooksul (miinus hilinetud kakskümmend viis minutit muidugi) tehtud, kui on VAJA teha. Kõikide asjadega on kiire ja kõiki asju tuleb kaks tükki juurde. Vaja planeerida tulevikku, vormida olevikku, meenutada minevikku - kokkuvõtlikult. Mulle nii meeldib, seda enam, et aeg vihiseb silma eest läbi nagu Viljandi rong. Erilist vürtsi lisavad tegemistesse muidugi väikesed erootilised mõnuained, mis digitaalsel kujul "Risto" nimelises messenžeriaknas aegajalt ilmuvad. Bet she does, I bet she does, say no more, say no more, say no more, know what I mean, nudge nudge?

Ja nüüd kodune ülesanne: teeme oma lennuki. Võtta üks Saab. Sõita nii kaua, kuni generaator tuksi läheb. Sõita edasi. Vajutada kõvasti gaasi. Sõita veel. Noh, jah - tasasel pinnal ta muidugi lendu ei tõuse, aga nime ja HÄÄLE poolest on lennuk mis lennuk. Vzzjüüüüüü...!

Viis kilomeetrit tunnis

Kakskümmend viis minutit tööle hiljaks jäämine pole asi, mida südametunnistus just iga päev teha lubaks. Teisest küljest ei tohiks jälle tõenäosuslikult võimalik olla, et üks ja sama Saab kahekümne nelja tunni jooksul kaks (!) korda täiesti võimatusse ummikusse satub. Eile oli see trammi-kamm ja täna tahtsid lihtsalt viimsikad metsikult tööle jõuda. Ummikus tekib olukord, kus mitte auto ei transpordi enam mind, vaid mina transpordin autot. Sest näiteks eile sai faktiliselt tõestatud, et jalgsi oleks kiiremini kesklinna jõudnud. Rahumäelt Virusse tulin oma tund aega. Oeh. Pildil muide ei ole kuigi palju liikuvaid autosid...

02 aprill 2006

Hipgnosis

Oma kodu. Selles unistuses ei olegi oluline, kas selle kodu sees on pere või ei ole. Making love with my ego, nii et esialgu on tähtis, et selles kodus olen mina ise. Nüüd ma istun oma suures elutoas, kus miskipärast on seekord suured nahast tugitoolid. Istun seal ja lülitan hõbedasest kaugjuhtimispuldist sisse muusikakeskuse. Kõlaritest hakkab fade-in'ina kostma südame tukseid, kassaaparaadi klõbinat ja kella, kellegi naeru, karjumist... ja siis läheb lahti - Pink Floyd "Dark Side of The Moon". Minu elutoas minu lemmikmuusika. Õues on öö ja ma keeran muusika valjemaks, veel valjemaks. Run rabbit, run. Mul on kõik tehtud, mis oli vaja teha. Praegune hetk on kõige möödunu lõpp ja kõige eesoleva algus. Watersi bassikeeled ja Masoni trumm väristavad kardinapuid.

Võimas, kuidas mingid plaadid, mida sa 16-aastaselt kuulasid, jäävad sinuga eluks ajaks. Led Zeppelini "Presence" ei ole kriitukute poolt sugugi nende parimaks plaadiks tembeldatud, kuid kuna mina just selle vinüülist ketta tema originaalkujul kunagi oma isa plaadiriiulist leidsin ja ühel õnnelikul päeval kuulama hakkasin, siis on plaat saanud mulle Zeppelini meeste omadest kõige hingelähedasemaks. Pink Floydi puhul on selleks muidugi "The Wall". Jälle originaal LP aastast 1979. Katsun teda vahel. See on eriline tunne - justkui oleks Gilmour ja Waters oma kätega plaadi peale sooned viilinud ja ümbrise kokku kleepinud. Ja kõik see tänu mu teispool ookeani elavatele sugulastele, kes papsile omal ajal siin kandis täiesti kättesaamatut kraami saatsid. Kes oleks võinud arvata, et see fantastika ka järgmisele põlvkonnale edasi kandub ja nii hinge läheb. Olid ajad, mil ma suurest entusiasmist kogu oma muusikasüsteemi suveks maale vedasin, et siis läbi vapra Estonia võimendi ja Samsungi kõlarite oma katusekambris õhtuti Floydi kuulata. Kuulasin ja kritseldasin oma joonistusplokki mingeid kummalisi kujundeid ja seosetuid ridu igatsusest ja armastusest ja unistutest. Jah, osad unistused on tänaseks täitunud ja osad ununenud. Uued on peale tulnud ja igatsus on veel paljude kaugete küündimatuste järele. Umbes täpselt kuus aastat tagasi kirjutasin nii:

pildid on seinal ja pildid on peas
mustvalged pildid on igal pool reas

paar aga ununend mõtete taha

mõtete taha, mis kantud on maha