02 aprill 2006

Hipgnosis

Oma kodu. Selles unistuses ei olegi oluline, kas selle kodu sees on pere või ei ole. Making love with my ego, nii et esialgu on tähtis, et selles kodus olen mina ise. Nüüd ma istun oma suures elutoas, kus miskipärast on seekord suured nahast tugitoolid. Istun seal ja lülitan hõbedasest kaugjuhtimispuldist sisse muusikakeskuse. Kõlaritest hakkab fade-in'ina kostma südame tukseid, kassaaparaadi klõbinat ja kella, kellegi naeru, karjumist... ja siis läheb lahti - Pink Floyd "Dark Side of The Moon". Minu elutoas minu lemmikmuusika. Õues on öö ja ma keeran muusika valjemaks, veel valjemaks. Run rabbit, run. Mul on kõik tehtud, mis oli vaja teha. Praegune hetk on kõige möödunu lõpp ja kõige eesoleva algus. Watersi bassikeeled ja Masoni trumm väristavad kardinapuid.

Võimas, kuidas mingid plaadid, mida sa 16-aastaselt kuulasid, jäävad sinuga eluks ajaks. Led Zeppelini "Presence" ei ole kriitukute poolt sugugi nende parimaks plaadiks tembeldatud, kuid kuna mina just selle vinüülist ketta tema originaalkujul kunagi oma isa plaadiriiulist leidsin ja ühel õnnelikul päeval kuulama hakkasin, siis on plaat saanud mulle Zeppelini meeste omadest kõige hingelähedasemaks. Pink Floydi puhul on selleks muidugi "The Wall". Jälle originaal LP aastast 1979. Katsun teda vahel. See on eriline tunne - justkui oleks Gilmour ja Waters oma kätega plaadi peale sooned viilinud ja ümbrise kokku kleepinud. Ja kõik see tänu mu teispool ookeani elavatele sugulastele, kes papsile omal ajal siin kandis täiesti kättesaamatut kraami saatsid. Kes oleks võinud arvata, et see fantastika ka järgmisele põlvkonnale edasi kandub ja nii hinge läheb. Olid ajad, mil ma suurest entusiasmist kogu oma muusikasüsteemi suveks maale vedasin, et siis läbi vapra Estonia võimendi ja Samsungi kõlarite oma katusekambris õhtuti Floydi kuulata. Kuulasin ja kritseldasin oma joonistusplokki mingeid kummalisi kujundeid ja seosetuid ridu igatsusest ja armastusest ja unistutest. Jah, osad unistused on tänaseks täitunud ja osad ununenud. Uued on peale tulnud ja igatsus on veel paljude kaugete küündimatuste järele. Umbes täpselt kuus aastat tagasi kirjutasin nii:

pildid on seinal ja pildid on peas
mustvalged pildid on igal pool reas

paar aga ununend mõtete taha

mõtete taha, mis kantud on maha

2 Comments:

Anonymous tarmo said...

mul ripub seinal floydi "Ummagumma" (1969) poster. sama nagu albumi kaas, kuid oluliselt suurem. selle kaanefoto tegemise lugu oli ka päris põnev, tundub et nad said päris kõvasti seal lõigata ja kleepida.

03 aprill, 2006 15:17  
Blogger Rohtla said...

See on jah päris kõva värk. Mul pole küll konkreetseid tõendeid, aga on jäänud mulje, et Hipgnosise plaadikaante tegemise üks põhi idee on n-ö Photoshopi vältimine ja ainult reaalse pildistamine. Näiteks Momentary Lapse of Reasoni kaant ikka andis sel juhul teha! http://daka242.is-vt.net/pf_covers/pink_floyd_-_a_momentary_lapse_of_reason-front.jpg

03 aprill, 2006 15:58  

Postita kommentaar

<< Home