Bashing two bricks together

30 mai 2006

Gigane supermega

Täna on popipäev. Töölt tehakse poppi, et koolivõlgasid vähendada. Hommikul käisin konsultatsioonis oma informaatika erikursuse koduülesandeid näitamas ja sain sealt nii palju indu, et nüüd üritan ühe jutiga ka ülejäänud kaks ära teha. Neljapäeval on viimane võimalus esitada - usun siiralt, et praeguse entusiasmiga häkin nad seks aaks valmis küll. Praegu oli aga jah igati meeldiv kogemus. Kõik usinad poisid ja tüdrukud, kes enne mind oma leiutisi demonstreerisid said millegi eest suuremal või vähemal määral kaela ja seoses sellega pinniti neid üsna teravalt. Mul õnnestus aga välja teenida õppejõu armastus esimesest silmapilgust oma väga popi mälupulgaga, mis härrale sügavat huvi pakkus (hämmastav). Kui ma veel oma graafikaobjekti ülesande ekraanile manasin, siis leidis minu imponeering veelgi kinnitust. Ma nimelt olin teinud Exceli ja VBA abil taolise väikese animatsiooni, kus kärbes tiirutab ümber Stewie pea, nii et viimase silmad kärpse teekonda pidevalt jälgivad. Olen tulemusega ise ka päris rahul, aga õppejõud soovis ülesande lausa oma kausta kopeerida. Mis saab mul selle vastu olla. Igatahes on mul nüüd laual liiter viinamarjamahla, pakk Sisu pastille, Family Guy dvd-d ja palju märkmepaberit. Rokenroll.

29 mai 2006

The ongoing WOW is happening right NOW

Õhtul enne magama jäämist rääkisime sellest nn lucid dreaming asjast. Ta kadestas mind kangesti, kuna ma olen üks neist, kes suudab aegajalt oma unenägusid endale teadvustada ja nende üle kontrolli haarata. Tähendab, ma saan aru, et tegu ei ole mitte reaalsuse, vaid unega. Asjad lähevad vahel lihtsalt nii kummaliseks. Aga loomulikult on mu unenägude lemmiktegevus - lendamine. Mul on juba omad nipid, kuidas paremini õhku tõusta ja kuidas vinget hoogu sisse saada. See on fantastiline kogemus. Kuuldavasti midagi narkootikumide ja alkoholi sarnast, ainult et märgatavalt määral tervislikum. Tol ööl pärast seda vestlus tekkiski mul kohe mitu võimalust jälle hoovad enda kätte haarata. Kuid siis juhtus midagi. Ma olin oma olukorrast justkui liiga teadlik, ma üritasin kõigest väest... ja kui kõigest väest üritada, siis (elu näitab et) ei taha välja tulla. Ma justkui kõikusin kolme dimensiooni ühenduspunktis - ärkvelolek, unenägu ja too teadvustamine. Väga ebakindel olek. Ja ei saavutanudki midagi. Lisaks kruvis pinget koridoris mäuguv kass, kes ei lasnud mul unustada, et magan oma kodu oma voodis ja MITTE ei kruiisi Kariibi mere piraatidega ega pidutse higise Paris Hiltoniga. Sellest lucid dreamingust räägib muide (vähemalt) kaks suurepärast filmi - Vanilla Sky ja Waking Life. Esimene läheneb asjale loomingulisemalt, teine üritab juskui seletada...

27 mai 2006

Thank you, come again

Kaks muretut ja natuke unist tulid Hobujaama poolt ja nende teele sattus Iiri päritolu punase lokkis peaga mees. Nimi oli John. Tema oli ka muretu. Üks mure tal jah oli - et kus on klubi Hollywood. Et tema sõbrad on vaja sealt üles leida. Kaks Eesti inimest siis osutasid käte ja jalgadega, aga tulid üsna pea avastusele, et Johni sihtkoht jääb nendegi liikumistrajektoorile. Niisiis liiguti koos läbi pealinna südame ja räägiti selle paari minuti jooksul nii mõnestki. John rääkis, et ühel teisel Iiri mehel tulevad varsti pulmad, mistõttu on nüüd vaja viimast võtta. Ja et sellised mehed ei mütta purjuse peaga mööda linna mitte ainult meie maal, vaid ka kodukandis. Ja et tema ise tegeleb reisiraamatute kirjutamisega turistidele. Eesti inimesed siis käisid peale, et ta kirjutaks Tallinnast kui väga abivalmite ja toredate elanikega linnast. Ta lubas seda tõsiselt kaaluda. Siis läks John edasi lõbutsema ja Eesti inimesed läksid autosse, mis viis neid koju. Eesti inimesed polnud üksteist mitu aastat näinud ja olid nüüd kahe kohvi ja kolme sigareti jagu elust ja asjadest arutanud. Huvitav on rääkida vanale sõbrale ja kuulda siis, mis tema arvab. Ja teda kuulata. Me elasime üksteisele kaasa.

26 mai 2006

Töötan kiiresti

Kirsiõite, esimeste vihmade, kevade järgi lõhnava päikese ja ränga rohelusega seostub mul üsna üheselt üks kindel tunne. See tunne on selline veidi ängistav-vangistav teadmine, et ei, ma ei saa seda nautida, vaid ma pean toas laua taga istuma ja õppima. Millal viimati oli aeg, kui sai maikuu sees lulli lüüa. Neljandas klassis? Kohati ei saagi aru, kas see süsteem on arenenud selleks, et tuupureid kevadega lohutada või kiusata. Mind kiusab siin lisaks kevadele ka üks tööalane tülikas ülesanne. Nimelt on keegi välja mõelnud, et kord aastas peab iga juht oma üksuse töötajatega arenguvestluse läbi viima. Algatuseks kujutlesin meeldivat vestlust kohvi ja küpsisega, aga siis kaevasin välja ankeedi, mis tuleb vestluse käigus täita. Paberi nimi on "arenguvestluse leht". Asja muudab intrigeerivaks aga see, et "leht" (ainsuses) on 6 lehekülge (mitmuses) pikk ja täis küsimusi ja lüngakesi, millele ei ole sugugi kerge esimese hoobiga mingit vähegi intelligentset vastust pakkuda. See saab äge olema.

24 mai 2006

Tänapäeva arockalüpsis

Minu jaoks oluliste asjade edetabelis on Eurovisioon viimastel aastatel täiesti kuskil taga otsas. Ometi on mul kahju sellest, et seekord seda Inese lugu võistlema ei saadetud. Praegu just Kukust tuleb jälle. "Iseendale" või mis iganes ta nimi oli. Jah, on küll Coldplay plagiaat, aga sellegi poolest väärt pala. Lordi vastu poleks seekord muidugi keegi saanud, rääkimata sellest meie akna-loost, mille peale juuksed püsti tõusevad. Parukas on mul aga juba päris pikaks sirgunud - aegajalt hakkavad ülevalt ja kõrvalt silmaga näha olema. Juukslas istusin viimati vist veebruaris või märtsis.

Laboris tuli eile ka üllatuslikult erinevate asjaolude kokkulangemisel vastu võtta otsus, et akrediteeringu järelvalve tuleb teha kuskil juuni kuu jooksul. Meie jaoks tähendab see, et kohale tulevad tõsised mehed, kes vaatavad üle meite paberimajanduse, seadmed, kas küünealused on puhtad, kas hambad on korras ja ega kapi all tolmurulli pole. Üsna kriitiline värk seega. Läheb jälle põnevaks. Rääkides seadmetest - jõudsin otsusele, et laboril on vaja uut kuivatuskapp-ahju. Tellisin mõned hinnapakkumised, millest kõige soodsam oli umbes veerandsaja tuhande juures. Samal päeval kolasin meie ruumikas angaaris ja leidsin sealt ühe vana seadme. Vahetasin mõned vanad juhtmed ja katkise kontakt-termomeetri, torkasin otsa seina ja - pauku ei tulnudki. Hoopis tööle hakkas. Nüüd tuleb veel rooste maha kraapida ja uus värv peale laotada ning ongi ahi olemas. Kolm ja pool sada kraadi Celsiust võtab sisse nagu nalja. Ja papp kokku hoitud.

Täna esitati mulle fundamentaalne küsimus. Kui keegi veeretaks mu õuele Toyota Priuse, kas siis tõmbaksin oma Saabile vee peale? Ilma pikemalt mõtlemata vastasin: JAH. Hübriididel on tulevikku, ka minu jaoks. Ainult vähe rikkamaks peab nüüd saama! P.S. Animasarjas Family Guy sõidab (sarja ainuke intelligentne tegelane) koer Brian just selle masinaga. Vihje.

22 mai 2006

Sissejuhatus Dostojevskisse

Ah mis minagi filmidest suurt tean, mingi suvaline idaeuroopa ehitaja. Aga oma vana kadunud sõbra Woody Alleni kohta ütleksin täna küll aina häid sõnu. Kui te juhuslikult olete näinud tema viimase aja "komöödiaid" (hea, kui ei ole), siis teate, et need ei sobi üldse inimesele vaatamiseks. Ta fännid ei oota temalt enam midagi, kuni ta ükspäev Match Pointiga välja tuleb. Laks. Tase. See Annie Hallile omane nutikus ja särts (miinus ha ha hu huumor muidugi, sest tegu on draamaga) on tagasi. Mõned tohutult sümpaatsed osatäitmised, mitu ootamatut ootamatust, palju kirge ja kinnisideid. Ja mind nii lõbustas see, et ta ei saanud filmi ikka muud moodi teha, kui et seal pidi vähemalt ühe korra sõna "neuroos" sees olema. Kesse oli, kes ütles, et kui Londonis filmitegemine Allenile sedasi mõjub, siis peaks ta tõsiselt sinna paikselt jäämist kaaluma. Las ta kaalub jah.

Sonic Death Monkey

Räägitakse, et oma välimuselt ja olemuselt olevat ma alati oma vanusest veidi ees olnud. Et kui kolmeaastaselt Rohtlalt küsiti, et "Noh, poisipõnn, kas sina tead, kes Lenin oli?" siis olevat mina äärmuslikult tõsise näo ja enesekindla olekuga vastanud: "Lenin oli nõukogude riigi rajaja." Võibolla seoses sellega (aga võibolla ka mitte) läheb mulle eriliselt hinge filmis High Fidelity toimuv. Seal ei räägita ju sugugi minu põlvkonnast ja isegi mitte minu vanustest, aga ometi tabab mind vaimustav äratundmisrõõm. Jah, eks peitub minuski väike törts rokipeeru ja eks pea minagi mingil määral lugu vanema aja poppmuusikast. Tegu on nn romantilise komöödiga, aga sugugi mitte mingi igapäevase rahakogujaga. Nii või teisiti üsna alahinnatud film.


Samas üks teine asi, mille ma eile öötundudel üle vaatasin on The Usual Suspects - ja see on ülehinnatud. Mul on selle filmi vastu alati mingi imelik aukartus olnud - on ju tegu ikkagi IMDb edetabeli viieteistkümnendama filmiga! Aga eile üle mitme aasta vaadates ei saanud ma üldse aru, kus nimelt peitub selle filmi võlu? Mis värk temaga on? Hüva, esimest korda vaadates on küll jah üllatus missugune (pilla või kohvitass põrandale!), aga taolised puändifilmid, kui nad on hästi tehtud, peaksid sisaldama ka midagi sellist, mida sa alles teisel või kolmandal või neljandal vaatamisel märkad ja siis ikka naudid. Nojah, ehk olin ma eile lihtsalt liiga uimps, aga mind absoluutselt ei kõigutanud.

Neil päevil sattusin vestlema ühe tuttavaga teiselt poolt maakera. Jaapanimaal on mul üks väga internatsionaalne sõbranna, kes kunagi Eestimaa pinnalgi jalutanud. Kunagi õppis Austraalias, nüüd tuli alles Hispaaniast, varsti pidavat jälle kuhugi Mehhikosse tudeerima põrutama. Kuidagi üleloomulik on isegi läbi internetitraadi levivast jutulobast aru saada, kuivõrd erinevad võivad olla kahe paiga (esialgu meie ja japside) kultuurid ja olemused. Asjad, mis ühele on nii tavalised, on teisele nagu muinasjutt. Ma saan aru, et see on üsna lapsik, mida ma siin praegu ajan - aga tunnengi mõningase frustratsiooniga, kuidas mu vaateulatus piirdub ikka ainult Peipsi ja Saaremaaga. Tahaks välja, tahaks näha ja kuulda ja tunda.

20 mai 2006

Boikott

Ma ise ei ole endast eriti heal arvamusel. Üldjuhul ei ole. Kunagi olin, aga enam ei ole. Tegelikult ei pea ju paljud suuremad ega väiksemad inimesed endast eriti palju lugu. Ometi suudavad nad endale mingil määral kindlust sisendada, kuna sõbrad ja muud lähedased kiidavad neid - olgu see siis siirus või lihtsalt kaastunne. Aga kui siis vahel juhtub, et mõni neist olulistest inimestest annab sulle kuidagi mõista, et äkki sa tõepoolest pole tühjagi väärt ja äkki sa tõepoolest ei panegi oma madala enesehinnanguga eriti mööda... siis hakkab põrand ragisema. Siis tuleks vist midagi muuta? Muutmiseks on tarvis selle kahe müüri vahel kulgeva valge joone pealt maha astuda ja veidi ringi vaadata, et kuidas ja mida? Keegi kunagi (mina ise?) tõstatas teema, et kui mulle helistaks Doc Emmet Brown ja kutsuks mind öösel kella veerand kaheks Twin Pine Malli parklasse, kus ta ootaks mind oma ajamasinaga, siis mis aasta ma valiks? Kui väikese kitsendusena võiks valida oma eluaastate seast, siis läheks kuskile sinna kahe tuhande esimese aasta suveperioodi. Sõjaväejärgne enesekindlus, lõpetatud kool, alustamata ülikool, palju võimalusi.

Rääkides hinnangutest - The Da Vinci Code on ilmunud linadele. Ma ei tea, kas see juhtus siis, kui ma kuulsin, kuidas Cannes'i publik filmi välja naeris või juba siis, kui filmi ümber püüdlikult seda ERITI (liiga) müstilist aurat ehitati, aga praeguseks hetkeks ei suuda ma teda enam kuidagi tõsiselt võtta. Ka Berardinelli tegi filmi üsna üheselt maha ja päris kiitvaid arvamusi pole veel kuskilt kuulda olnud. Tundub, et mina vintsit enne vaatama ei hakkagi, kuni ta ükskord teleekraanile jõuab. Paras neile.

19 mai 2006

Friigid ja nohikud

Don: Hey, Napoleon. What did you do last summer again?
Napoleon Dynamite: I told you! I spent it with my uncle in Alaska hunting wolverines!
Don: Did you shoot any?
Napoleon Dynamite: Yes, like 50 of 'em! They kept trying to attack my cousins, what the heck would you do in a situation like that?
Don: What kind of gun did you use?
Napoleon Dynamite: A freakin' 12-gauge, what do you think?

Jep, see on vist üks kõige imelikum film, mis minu silmad näinud on. Aga täielikult väärt vaatamist. Muidugi on tunda, et kui ma oleksin ka kaheksakümnendatel täie mõistuse juures olnud, siis oleksin sellest filmist veel paremini aru saanud. Kuigi see, millal selle filmi tegevus aset leidis, on täiesti lahtine. Stiile ja mõtteid läbi mitme aastakümne. Teine reaalsus... umbes nagu Härri Potter või Sõrmuste isand. Not. Samas poleks asi pooltki nii lõbus olnud, kui peategelast poleks just Jon Heder mänginud - frukt. Üks tähelepanek veel - filmis polnud poolt sõnagu roppust. Kuidagi harjumatu oli kohe vaadata.

18 mai 2006

(20±2)°C, (65±5)% RH

Objektil on tööd täies hoos. Käisin ükspäev oma pahteldatud seinasid ja tehnikaga täituvat liftišahti kaemas. Autosse istudes jälitas mind tohutu tubakas. Vahtisin hämmeldunult ringi ja märkasin lõpuks, et olin kõigepealt astunud makroflexi (noh, see kleepuv vaht) sisse, mis siis omakorda oli kaasa haaranud ühe veel kustumata suitsukoni. Justkui oleks töökas kollektiiv tahtnud mulle öelda, et "Mine siit ära ja ära enam kunagi tagasi tule!"
Teisipäev oli üldse igati huvitav päev. Lõunaks pidi üks alluv oma lõputöö ära esitama. Hommikul vedas ta kodune printer alt ja ennelõunal ei avanenud instituudis printimiseks üks elutähtis fail, mis põhjustas selle, et sõidutasin vaest lõpetajat mööda linna. Lõpuks sai kõik muidugi korda, aga kui töö kunagi lõpuks kaitstud saab, siis lubas härra põhjalikumalt läbipaistvat klaastaarat tekitama hakata.

Ise astusin vahepeal ühe lugupeetava kolleegi juurest läbi ja kui seal tuli jutuks keegi kolmas kolleeg ehitusvaldkonnast siis leidis aset umbes järgmine dialoog:
Ma: "Ah tema, teda ma tean. Ta on päris vana mees."
Ta: "Nojah... Ta on aasta minust noorem."
Ma: "Ah... ahaa... No sa näed ikka kuradi hea välja!"
Nii et ettevaatust lohaka mõttetegevuse ja halva sõnakasutusega, sõbrad! Ja ettevaatust hajameelsusega. Meil siin laboris on nimelt üks toatemperatuurilise vee paak seinal. Selline parajalt suur, nii et tühjaks saab ta üsna harva, aga seda kauem võtab aega tema täitmine. Kuna kellelgi pole aega nii kaua paagi juures istuda, kuni ta täis saab, siis tuleb vahel ikka ette, et täitja on kraani näiteks pool tundi liiga kaua lahti hoidnud. Siis saab põrandaid labidatega kuivatada. Samas - siseruumide (õhu)niiskusega pole sel puhul jälle mingit probleemi...

Aga väljas on kuiv ja täna tantsime kõik vihmatantsu. Sest valus on roheluse pidurit pealt vaadata.

16 mai 2006

#$!x&?%#*!

Mul paistab päike hommikuti otse arvuti ekraani peale, nii et kui ma pole viitsinud ka tolmu ära nühkida, siis mingil ajavahemikul ei seleta silm üldse, mis siin kirjutatakse või joonistatakse. Hommikuti on üldse üsna selline udune olla. Täna oli aken öösel lahti ja ärgates ei tahtnud oma kahe teki alt üldse välja pugeda. Niivõrd hea. Tööle sõit ei ole enam üldse nii hea. Ma pean hakkama muid marsruute otsima - üks ja sama tüütab ära. Pärnu mnt - Rahumäe tee - Sütiste tee - Sõpruse pst - Sõle tn - Kopli tn. Liin number 666. Järgmine peatus perifeerias. Avastasin ennast äkki autoroolis kõva häälega mingit roppust ütlemas. I have no idea why. Mingi viha (viga) teadmata allikast. Sama viha vist, mis oli sellel süsinikpõhisel organismil, kes laupäeva õhtul mu õele vanalinnas rusikaga näkku lõi. Aga ta isegi ei ropendanud seal juures - lihtsalt tuli, andis mataka ja läks edasi. Ja õde jäi verise nina ja paistes silmaga imestama... Elu on täis üllatusi. Ma ei ole eriti vägivaldne inime, aga kui ma seisaks selle raisa ees ja teaks, et see just tema oli, siis annaksin talle betoonivormiga piki vahtimist.

12 mai 2006

Sotsiaaldialoog

Seni on tänane päev oma negatiivsete emotsioonide arvukusega küll eilsele silmad ette teinud. Arvestades, kui mitusetu korda mulle eile õnne sooviti, siis peaks ma praegu lotoga miljoneid võitma, aga seni on vaid kõikvõimalikke pahasid olnud. Peamiselt muidugi tööga seoses. Mingid katsed näiteks, mille tulemustest oleneb võibolla kuskil kellegi sissetulek, ei anna oodatud tulemusi. Võibolla selle pärast, et keegi on midagi valesti teinud. Tõenäoliselt mina. Ja kui inimesed üritavad sind kõigest jõust usaldada ja tõsiselt võtta ja kui sa siis sellise käki keerad, siis on kurb olla. Vähemalt mõtlesin välja skeemi, kuidas meid sellest puljongist enam vähem puhtalt välja tirida. Novat. Ja söök oli ka liiga rasvane. Seda enam, et eile rääkis Anna, kuidas tema tööjuure sööklas maksab kalleim praad 20 krooni, kui siin Koplis läheb normaalne praad + piim + koogitükk maksma umbes 50 krooni. Ja siis antakse selle eest veel sellist jama. Nüüd varsti hakkab üks arvestus, mille kohta internet (liiga) palju materjali annab - ehk siis - halvad eelaimdused. Pärast arvestust istun jälle kümneni siin... Jah, puhkust oleks vaja.

09 mai 2006

Et me mets ei läheks metsa

Sattusin täna Mustamäele tööasju ajama ja märkasin kuidas nailondressides punaste nägudega inimesed eri suundadest koolihoonele lähenesid. See tuli kuidagi tuttav ette. Jah, nii oli see ka siis, kui korpuse kap-remont ja laboriehitus veel töös olid. Kas tõesti!? Kas tõesti on tööloomale jälle piitsa antud. Otsisin kohe üles asjaosalised ja saingi teada, et alates tänasest läheb ehitus tõepoolest edasi. Ju siis on mingi kompromiss saavutatud - murtud luud juba kipsi sees kokku kasvamas ja haavatud tunded tuhmumas. Raisatud raha kohta ma ei tea. Igatahes anti lootust, et ehk hakkame juulis kolima. Kaad teem, millas ma's suvitama saan?

Praegu on suve tunne igatahes juba täitsa vägev. Nädalat vahetasime puid istutades. Ja täiskuu moodi kevadiselt valendavad ülakehad olid päris paljad. RMK vabatahtlike labidaliste kampaaniast oleme osa võtnud nüüd juba kolm aastat. Kui minu ema räägib mulle legende mu vana-vanaisast, kes ühe suure lepa istutas, siis minu lapsed ja lapselapsed saavad jutustada pärimusi esivanemast, kes lausa laante kaupa oma kätega okasmetsa maasse on toppinud.

08 mai 2006

As only celluloid can deliver

Üks suurepärane võimalus vältida alates tänasest eriti pirakaks paisuvaid ummikuid Tallinna tänavail on veeta hilisemad tipp-õhtutunnid tööl. Kuskil kella kahekümne ühe ja kahekümne kahe vahel on ju suurepärane läbi linna sõita - miks mitte seda võimalust kasutada. Oleks päris meeldiv enesetunne, aga tundub, et ummikute probleem mõjub mingil seletamata põhjusel ka mu arvutile, kes lõpuks liiga kauaks foori taha jäi, nii et mootor üle kuumenes ja lõpuks välja suri. Nii nad tapsid minu viimase kahe ja poole tunni töö. Suust minu näo küljes tuli ennekuulmatuid roppusi - tänan õnne, et ma üksi majas olen...

Aga üle mitme aja saab jälle kino kohta paar kiitvat väljendit kirjutada. Woody Alleni Match Pointi pole veel vaatama jõudnud, aga V for Vendettat on juba kaks korda nähtud. Oskari-järgne mõõn ongi juba liiga pikaks veninud. Igatahes väärt film. Eriti kui märkida, et mina olen armunud naispeategelasesse ja mu kallim on sügavalt sisse võetud meeskangelasest. Kui ei teaks, et nad mõlemad imaginaarsed on, siis võiks arvata, et meie suhe on tõsises ohus. Aga õnneks (või kahjuks) ei ole elu nii fantastiline.

06 mai 2006

Vormistamise nõuded

Niisiis, väike haltuura. Tegelikult täiesti heas mõttes, sest erialaste standardite tõlkimine on ju igati arendav tegevus. Kui kunagi satute otsa dokumentidele nimega EVS-EN 197-4 või EVS-EN 14216, siis võtke teadmiseks, et need on minu tõlgitud. Praegu ma kahjuks veel hüüan enne õhtut. Võtsin töö vastu juba vist jaanuaris, aga tegin algust alles täna - reaktsioonina eilsele helistusele, kus küsiti, et kas hakkab valmis saama. Ai. Ja juba vaikselt tuleb paanikakene. Ai. Töö teostamise paigaks valisin erinevaid võimalusi kaaludes aga jälle selle vana hea koha. Pildilt saab näha, et ega tipi inimesed eriti nädalavahetusel töötamist ei armasta - olen kogu Kopli kämpuses ainumane hing.

Iga aasta olen oma sünnipäeva ikka kuidagi natuke oodanud, aga seekord on nii läinud, et suurte tegemiste keskel on see päris teisejärguline. Vahel kukub silm kalendrisse, mis ütleb, et kahekümne viies eluaasta hakkab juba mõningate päevade pärast peale. Saatke siis kaarte ja kingitusi!

02 mai 2006

Burn motherfucker, burn

Õhtupimeduseni jändrikke männipakke halgudeks lammutada on iselaadi mõnus. Inime ei viitsiks seda füüsiliselt üsna rasket ja kõikvõimalikele keha liikuvatele ja mitteliikuvatele osadele kulutavat tegevust muidu teha kui sellest mingit alateadlikku naudingut ei saaks. Tunned oma piiritut võimu ja väge, kui oled suure puutüki pilbasteks tagunud. Mina isiklikult olen lõhkumisest lapsest saadik lugu pidanud. Istusin oma Kose-papa vana lamp-raadio ja seina vahel taburetil ning keerasin nimetatud kodutehnika küljest kõikvõimalikke vidinaid ära, näiteks. Või siis kükitasin järve kaldal ja uurisin, mis isa poolt kaldale toodud kalade seest leida võis, endal keele ots niimoodi tegusalt suu nurgas. Kui nüüd mõtlema hakata, siis mis muu minu praegunegi töö on kui mitte üks suur lõhkumine - esiuksest tuuakse ilusad asjad hoolikalt kilesse pakituna sisse ja siis viiakse üldise ebahomogeense massina tagant käruga prügihunnikusse. Igatahes said puud lõhutud ja minu selg ka. Ei teagi, mis temaga täpselt juhtus, aga mingis punktis puu lõhkumise higisena lõkke ääres istumisest kuni saunast tulekuni andis mu selg alla ja nüüd põhjustab praeguse hetkeni ebameeldivust ja üldist stressi. Huvitaval kombel tuli täna tööl erinevaid keskmise kaaluga vigureid tõsta, mis just kõige suuremat põrgupiina valmistab. Hing jääb kinni.

Räägivad, et Eestis on ehitustööjõust vänge puudus. Muigamapanev on siis vaadata seda, kuidas neil vähestelgi tööd pole, hehe. Ei! Tegelikult ma tean, mis toimub! Sellist vaadet võib erinevatel ehitusobjektidel tihti näha, et siis kurjad lihtinimesed kulmu kortsutades kiruda saaks, et näe töömehed ei viitsi oma ülesannetega tegeleda. Aga mina töötasin ka kunagi firmas, kus tuli rabada suure maantee ääres, kus tipptunnil iga autojuhi silmad sinul hetkeks pidama jäid - tsiviil-järelvalve. Ja vaat seal tekkis ka olukordi, kus me sedaviisi lösutasime - ja sugugi mitte laiskusest. Näiteks tuli vahel oodata mõnda masinat või materjali, pahatihti tuli lõunatki kuskil teeäärse puu all süüa. Ja pärast pisut leiba luusse lasta ehk pikutada. Vat siis jääbki mulje, et töömees on laisk. Mõni muidugi ongi.


Kui asjad lõpuks aetud said, siis hakkasin kodu poole liikuma, aga esiteks tänu uudishimule ja teiseks tänu teesulule ei saanudki seda kohe teha. Nimelt kärssas Nõmmel jälle üks maja. Õigupoolest kohe päris mitu. Suitsusammas oli selgelt juba alt Mustamäelt näha ja lähemale veeredes sai selgeks, et see saab alguse Nõmme raudteeülesõidu lähedal mädanevast mahajäetud majast. Ju oli mõni parm lõket teinud või poisike koni pillanud. Nõmmekad on juba aastaid pilke sellelt lääbakile vajunud ja osaliselt kilesse peidetud majalt kõrvale keeranud - täna olid aga pooled äärelinlased kokku tulnud, et seda hilinenud maituld või varajast jaanikut vaadelda. Paraja tuule ja kuiva ilma tõttu võtsid ka (selles kohas kummaliselt lähedal asuvad) kõrvalmajad tuld ja nii jäi vähemalt üks asjasse üldsegi mittepuutuv pere ilma koduta. Vaatasin hämmelduses mingeid mingitud tiinekaid, kes omakorda vahtisid majast oma vara välja vedavat perekonda ja suure häälega naersid. Ühel suvalisel päeval lihtsalt pealt näha, kuidas su maja vaikselt, kuid järjekindlalt musta tossuna õhku tõuseb...