Bashing two bricks together

23 juuni 2006

Kõht rippu, selg küüru

NÜÜD mul on puhkus. Kohe NII puhkus, et ega ei viitsi vist siiagi eriti mahukalt kirjasõna genereerida. Suuremad plaanid on näiteks jalgsimatk sõpradega, perereis Lõuna-Eestisse, ekskursioon Londonisse ja folk. Eks näis, mis neist töösse läheb, aga plaan on põhiline.

Aga kolmapäeval said õed Reaalkooliga ühele poole. Igavesti tublid tegelased. Üks jätkas kogunisti venna poolt algatatud hõbemedalitraditsiooni. Musid kallid.

19 juuni 2006

Merike Merilain

Kui ma talvel suvest unistan, siis mõlgutan mõnusast soojusest, leigest mereveest ja helgest päikesest. Huvitaval kombel ei tule aga kunagi meelde, et tegelikult on ju suvel vahel ka sellised ilmad nagu TÄNA. Otsustasin just siiski mitte puhkusele minna ja terveks suveks labori ruumidesse sisse kolida - siin on lihtsalt nii mõnus jahe. Maal olles tuli arutlusele ka üks teine aspekt - miks ometi otsustavad mõned inimesed osta suvila kuskile keskmaale, kus ei ole mitmekümne kilomeetri raadiuses ühtki veega täidetud lohku ega soont!? Idioodid. Minu talu asub merest paarisaja meetri kaugusel ja ma ei kujutaks suve teist moodi ettegi, kui et vähemalt kolm korda päevas tuleb suitsev keha soolasesse vette likku lasta. Ka töökoht asub merest samal distantsil, aga siin eriti vette ei tõmba - liiga palju vanarauda ja naftat. Tasub lihtsalt mõneks hetkeks kahekümne-kraadisesse kliimaruumi betoonitükkide ja soojustusmaterjalidega seltsima minna ning ongi jälle termotasakaal käes.

16 juuni 2006

Suu laulab, süda muretseb

Hei, praegu on mingi eriti hea hetk. Just praegu, kui seda sõna siin kirjutan. Asjad liiguvad mingis optimistlikkuse suunas. Üleeile sain elamuse Naissaarel, kus Eesti Naised tegelesid Laulmisega. Jah, Eestis on nii palju nii ilusaid naisi... ja laule. Vaat et suurem äkšn oli muidugi kõik see, mis ürituse ümber keerles. Laevareis üle tormise mere, jalutus saarel, kartul ja kilu, kaatrisõit koos prominentidega tagasi mandrile. Vautsivau. Täna õhtal kuulame Pirital Metsatölli ja Raua needmist. Kultuur!

Eile oli laboris kardetud järelvalve - kaks asjatundlikku soliidses eas härrasmeest. Ei teagi, kas asi oli päikeselises ilmas või lähenevates puhkustes, aga seekord pääsesime üsna kergesti. Nüüd on jälle üks aastake mureta. Mais 2007 näeme!

Täna sain ennast atesteeritud. Õppetulemused ei kannata üldse siinkohal ära märkimistki, sest ega neid eriti polegi. Lükkan asju osavalt teise aastasse. Läheb kuumaks. Aga tundub, et aine nimega "Ettekanne teaduskonverentsil" saab arvestatud kuskil oktoobris, kui toimub Betoonipäev. Härralt oodatakse põhjalikumat ettekannet betooni külmakindluse teemadel. Tähtis tunne on, aga hirm ka - esinemine toimub ju ikkagi sajakonnale inimesele, kellest umbes pooled teavad asjast rohkem kui mina. (Nali!) (Or is it?)

Aga mis kõige tähtsam - ma olen nüüd SELGE GRUPIJUHT 2006. Kleeps peal ja puha.

13 juuni 2006

Plaan B

Noppeid huumorivarasalvest. Eile võtsin nõuks oma elulise murega meie Linnaosa Valitsusse pöörduda. Meil siin kodutänaval on nimelt juba aastaid probleeme asfaltiga. Ristmikel on keeramised üsna augulised ja meie maja ees võiks tee laiem olla, et saaks tuusalt autot parkida. Noh, helistasingi siis, ja pärast paari kõnet sain ka õige inimese kätte, kellele probleemist halasin. Lubati arvesse võtta. Ütleme, et lootused ei olnud eriti kõrged. Täna koju saabudes leidsin aga, et olen võimuorganeid põhjendamatult alahinnanud. Mu palvetele on vastatud!!!

Käisin ära ka järjekordsel uue-labori-ehitamise-üle-vaatamisel ja tõdesin oma suureks rõõmuks, et tööd on tõepoolest täies hoos. Ilus on näha, kuidas asjad liiguvad.

Võlumuusika tuleb appi

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse.

And the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
Could it be worse?

Lights will guide you home
And ignite your bones
And I will try to fix you

And high up above or down below
When you're too in love to let it go
But if you never try you'll never know
Just what you're worth

Lights will guide you home
And ignite your bones
And I will try to fix you

- Coldplay

12 juuni 2006

Van Der Sar

Kalkuleerin praegu imestusega, et selle kauaoodatud suvepuhkuseni on jäänud 8,5 päeva. Päris motiveeriv. Ei kujuta küll ette, mis tunne on puhkuse viimasel päeval - see on ju jällegi see päev, mil järgmise puhkuseni on KÕIGE rohkem aega. Aga nende kurbade asjaolude pääle veel ei mõtle.

Tegelikult on jalalihased omadega päris õhtal. Laupäeval sai ühel Vasalemma lagendikul jalgpalli prkatiseeritud. Kõikvõimsa väravavahina olin palli liikumise tekistamiseks ka paari spagaadiga sunnitud hakkama saama, mistõttu nüüd kogu vööst alla poole jääv keha valutab. Aga võit tuli napilt 11:9. Olee olee olee!

09 juuni 2006

Alzheimer

Näiteid äärmuslikust hajameelsusest. Inimene tegeleb teemantsaega müüriplokkide saagimisega (teatavasti väga mürarikas tegevus). Unustab aga omale helikindlad kõrvaklapid pähe panna - ning pärast masina käivitamist jõuab juba paar hetke kulmu kortsutada ja imestella, et riist enneolematult suurt ja kõrvulukustavat lärmi teeb. Kaad teem, mis minust sedasi saab?

08 juuni 2006

Ma

Teisi- ja kolmapäeva kasutasin otstarbekalt enese arendamiseks inimeste tundmise vallas. Leidis aset koolitus "Juhtide arendusprogramm", kus räägiti psühholoogilisema külje pealt inimeste käitumisest ja nendega suhtlemisest ja nende juhtimisest. Selliste sõnade järgi kõlab asi nagu full load of bollocks - umbes seda seisukohta väljendas esimese päeva hommikul ka üks kohalviibinud professor. Samas pidid pea kõik kursuse läbijad teise päeva lõpuks tunnistama, et asi oli huvitav ja arendav ja hää. Lisaks teiste tundmisele õpiti ka iseennast. Täideti üsna imelikud ankeedid, mille tulemuste järgi raal igale tegeleasele tema käitumismudeli välja kalkuleeris. Mul ei ole sellistesse asjadesse kunagi mingit siirast usku olnud, aga nüüd olin küll üsna hämmelduses. Kui inimesel on harilikult enda olemusest mingi hägune nägemus, siis on üllatus päris suur, kui see hägusis on musta ja valgega üsna konkreetselt välja kirjutatud. Järgnevalt minu käitumismudel ("Mõjutaja"), millele mul eriti midagi vastu vaielda ei ole:

Omadused: positiivsete emotsioonide suhtes vastuvõtlik; tõrjub agressiivsust

Eesmärk
: olla teiste poolt aktsepteeritud

Hindab teistes
: sallivust ja seltsivust

Mõjutab teisi
: pakkudes mõistmist, sõprust

Väärtus organisatsioonile
: toetab, loob kooskõla, oskab asetada end teiste inimeste olukorda; on orienteeritud teenindamisele

Liialdatud kasutus: lahkus

Surve all
: muutub veenvaks kasutades vajadusel informatsiooni ja sõbralikkust

Hirmud
: lahkarvamused; konfliktid

Tema efektiivsus tõuseks, kui ta
: mõistaks paremini, kes ta on ja mida suudab teha; oleks kindlameelsem ja paneks end maksma, ütleks "ei", kui see on vajalik

Mõjutajad pööravad töö juures tähelepanu nii inimestevahelistele suhetele kui ka konkreetse ülesandega seotud aspektidele. Nad on head kuulajad osates teisi mõista ja toetada. Kuna Mõjutajad on vastuvõtlikumad teiste inimeste vajaduste suhtes, tunnevad inimesed end nendega koos vajaliku ja olulisena. Mõjutajaga suheldes ei karda inimesed eemaletõrjumist. Mõjutajad pakuvad sõprust ja on valmis teistele teeneid osutama.

Mis puutub ülesannete täitmisesse, siis suudavad Mõjutajad tööd suurepäraselt organiseerida ja ülesandeid efektiivselt täita. Iseäranis hästi teevad Mõjutajad teiste heaks seda, mida neil enda jaoks on raske teha. Mõjutajatele on iseloomulik soodustada üksmeelt ja koostööd grupis.

Mõjutajad kardavad konflikte ja lahkarvamusi. Nende toetav suhtumine võib aidata teistel rakseid olukordi taluda, kuid mitte probleeme aktiivselt lahendada. Mõjutajale iseloomulikku soovimatust agressiivsetele inimestele avalikult vastu seista võidakse tõlgendada pehmeloomulisusena. Siiski on Mõjutajad suhteliselt sõltumatud, kuigi nad muretsevad grupiga sobimise pärast.


07 juuni 2006

Wise up, folks

Tihtipeale juhtub, et mingid filmid, mida kunagi mõned aastad tagasi näinud olen ja mis kangesti meeldinud on, ei tundu pärast värsket üle vaatamist sugugi nii geniaalsed. Siin on ju mängus kõikvõimalikud tujud ja tunded ja muud hetke ajel tekkivad mõjurid. Aga tuleb siiski välja, et kui üks film ikka ON geniaalne, siis on ta seda ka pikemas perspektiivis. Tellisin hiljuti just selle halva üllatusega riskides brittidelt ühe filmi, mis aastaid tagasi sügavalt meelde oli jäänud. The Big Chill, mis räägib seltskonnast kolledžikaaslastest, kes pärast pikka aega ja suuri muutusi jälle kokku saavad ja sisuka nädalavahe ühe katuse all veedavad. Täiesti parajas kombinatsioonis ja proportsioonis nukrust ja nalja. Mind võluvalt filmi juures paar peamist aspekti. Esiteks on kogu ansambli näol tegu ülihästi sobivate ja meisterlike näitlejatega - ei teki kahtlustki, et kunagi armastasid nad kõik üksteist nii siiralt kui vähegi annab, on tunda seda ammust lähedust. Mul on alati olnud unistusi ja ideid oma sõpruskonna suhtes, mis võiks just midagi taolist olla (siit arvatavasti ka suur austus tolle filmi vastu) ja ma ei saa öelda, et mul sellistest sõpradest puudus oleks, wink wink. Teiseks aga on kogu film sellise rütmiga, et valitseb pidev tasakaal ja mõõdukus - ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, aga pärast kolmandat vaatamist hakkan märkama väikeseid mõnusaid filmitegemise nippe ja nõkse, mis nähtavasti just selle hüvanguks töötavad. Tohutult vägev ja friik film, mis võibolla jälle mitte päris minu põlvkonna jaoks pole, aga mingi suure äratundmisrõõmu osaliseks olen ma siiski saanud.


"They're either married or gay. And if they're not gay, they've just broken up with the most wonderful woman in the world, or they've just broken up with a bitch who looks exactly like me. They're in transition from a monogamous relationship and they need more space. Or they're tired of space, but they just can't commit. Or they want to commit, but they're afraid to get close. They want to get close, you don't want to get near them."

02 juuni 2006

Bikiinides sneguurotška

Üksteist tundi und võimaldab soliidse hulga unenägusid ära näha. Teiste seas oli täna pingelisim vahejuhtum, kus mulle tänavajõuk kallale tungis. Olukord lõppes aga minu jaoks rahumeelselt, sest ühtäkki ilmus kohale meie teaduskonna lugupeetav dekaan, kes pritsis mind üle mingi sellise kavala vahendiga, mis ei lasnud varastel mind (mingil müstilisel põhjusel) puutuda. Siis hüüdis ta mulle "Jookse ära!" ja jäi ennastohverdavalt bandiitidega kisklema. Pole temaga pärast intsidenti vestelnud, et kuidas läks.

Koplis on hetkel talv volüüm kaks - sajab lund. Tegelikkuses on tegu lepa või papli või misiganes tüütu osakesega floorast, mis meil siin õuepeal tolmutab. Aknaid avada ei saa, siis on tuba ka täis. Ja toas on palav. Täna pärast tööpäeva lõppu tõmbame aga maale ära, sest koolitegemised on selleks semestriks lõpetatud ja tööasjadele ei taha nädalavahetusel mõtteid suunama. Kassid ja paar kotti korstnakrohvi pagasiruumi ja lendame.

01 juuni 2006

Viimane sissekanne

Kui umbes kuueteistaastased noormehed istuvad trolli tagumisel istmel nägudega sõidusuunale vastupidised suunas, näitavad autojuhtidele kolme faki-näppu ja on ise nii nii õnnelikud... mis sellest siis arvata. Moorid saavad kurjaks. Matsid näitavad vastu. Jõmmid peatavad trolli, annavad kõikidele kohalviibijatele molli ja sõidavad kiirusega sada seitsekümmend kilomeetrit tunnis autot tuunima. Mina jäin aga lihtsalt üsna kurvaks.

Eila õhtal tulin mõningate usaldusväärsete tunnistajate ja põhjapanevate tõendite toel järeldusele, et menstruatsiooni ehk nn "päevasid" ei ole olemas. Selgus, et see on üks väga suur ja ohtlik naiste vandenõu, et iga kuu ühe nädala jooksul tead-küll-mida vältida. Kes oleks võinud arvata. Veel sain teada, et kui ma peaks sellest vandenõust kellelegi iitsatama, siis taotakse kõik mu kümme sõrme ükshaaval haamriga laiaks. Järelikult jääb käesolev sissekanne siin blogis viimaseks.