Bashing two bricks together

31 august 2006

Don't be a tosser

Suurepärane oleks, kui politseinikud pidevalt nii intensiivselt välitööd rabaks nagu täna (ja vist veel mõned päevad). Mööda Sõpruse puiesteed sõites tekkis mingi imelik utoopia tunne, kui ühel hetkel märkasin, et kõik juhid - nagu kukununnud - viiskümmend kilomeetrit tunnis sõidavad. Täielik üksmeel. Ja kõikidele jalakäijatele anti teed. See ei olnud muidugi südamest või hingest, vaid ikka siniste pükste ja neoonsete särkidega korravalvurite pärast, kes tõsise pilguga teeäärtes hängivad.

Praegu aga tegelesin paar tundi prügimajandusega. Uurisin, kuidas asjad käivad. Sest nagu selgus ühes eilses telefonivestluses - ei tohi meie labor oma nn ehitusjäätmeid tavalistesse prügikonteineritesse sugugi panna, vaid peame kasutama espetsiaalseid. Neist väikseim on aga viie kuubine (!) ning üür ja tühjendus maksab hingehinda. Lähenesin siis asjale sügavuti ja uurisin välja, kust prügikäitlejad ise oma konteinerid hangivad. Nüüd ongi plaan, et ostan ise omale ühe suure metalljuraka, et siis oma katkised kuubikud ja muu selline, mis tagauksest käruga välja veeretatakse, sinna Päris Oma Prügikasti kallata.

30 august 2006

Kel määratud on hukka minna

Tõnis otsib kesklinnas või põhja pool Tallinnas üürikorterit. Kas on kellelgi pakkuda? Ma elaks ka hää meelega kuskil oma kohas. Tuleks õhtul koju nii, et keegi ei küsiks, kus ma olin ja mis ma tegin. See ei olegi ju halb küsimus, aga vahel lihtsalt ei viitsi lobised. Taganed vaikselt oma toa poole. Noogutad, mhmh. Paned ukse kinni ja oled natuke rahus. Kevade poole proovisime erinevaid kangemaid jooke - nii paari kuu jooksul. Tühjad pudelid jäid miskipärast öökapi kõrvale ritta. Neli tükki. Kui esivanem minu tuppa sattus, oli imestus muidugi suur. Poeg on joodik. Pojal probleem. Ei, tegelikult meil on vanematega piisav usaldus, et selliseid ennatlikke oletusi ei tehtaks. Viisin pudelid välja.

Eile käisin Kalevi spaas. Spas. Spa-s. SPA-s. Kuidas on õige? Mulle on see sõna ja selle sõna taga laiuv mõiste alati kuidagi elitaarne ja tuus tundunud. Aga selgus, et väga mõnus. Torud on vahvad. Basseina ka, kuigi ma ei ole eriti kloori-inimene - alati on tunne, et selles vees, mis mulle kogemata suhu tikub, on umbes viiskümmend protsenti karvase slaavlase kehavedelikke. See ei ole ju hea asi. Aga eile panustasin inseneridele, kes vägevad filtrisüsteemid välja mõelnud ja käima pannud on. Pange edasi. Siis tulen tagasi. Mulle meeldis riietusruumide funktsionaalne, mõõdukas, stiilne, originaalne ja mitte-kõige-odavam sisekujundus. Ja kui ma oma tagumiku lavalaudadele laotasin ja avastasin, et leiliruumi seinas on kõlar, mille sees laulab Eric Clapton, et ta šeriffi maha lasi, siis hakkas mul eriti lõbus. Muusika leiliruumis! Tänaöine uni oli muidugi diip. Diip-diip.

29 august 2006

BS

Neli järjestikust pealkirja Postimehe kodulehelt:
"Paris Hilton vajab kosmoselennul mähkmeid"
"Hendrik Sal-Saller värvis juuksed mustaks"
"Mihkel Raual on uus kallim"
"Hobune murdis Ringo Starri naise jalaluu"
KEDA HUVITAB!?!?

28 august 2006

Nelikümmend neli

Istusin Sinimägedes ühel kalmistul ümber kukkunud puu peale ja kuulasin, kuidas sirtsud ööpimeduses siristasid. Sõbrad olid parajasti kuskil eemal ja oli vaikus. Kuskil seal oldi kunagi puhtast südamest ja täiest hingest sõda tehtud ja surma saadud. Maa pidi seal verest viljakas olema. Üks tee läks eemalt mägede vahelt, vaevu oli veel hämaruses näha. Märkasin umbes kilomeetri kaugusel poolkummargil jooksuga teed ületavat sõdurit, relv käes. Ehkki teda ei olnud tegelikult olemas, tundus see nii võimalik... Olin ise kunagi 2000. aasta hilissügisel kuskil Männiku metsades oma kaevikus ja kissitasin just samasuguses hämaruses silmi, et võsa vahel mängu-vaenlase soldatit märgata. Aga see oli mängu-vaenlane. Ja tema ei teinud mulle liiga. Tema ei tapnud mind. Temal olid paukpadrunid ja granaadi asemel väikesed lõhkepaketid. Tema käis nädalavahetustel kodus telekat vaatamas. Ja tema oli oma. Seal sinimägedes aga oleksin ma tõenäoliselt verest tühjaks jooksnud. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Ja mehed jooksidki. Aga jäid ellu ka. Ja täna on seal viljakate küngaste vahel nii rahulik ja imeline, et kirju kampsuniga linnamehel kiskus silma märjaks.

22 august 2006

Mälupildid

Kahekümne esimene käik

Ma sõidan mööda linna kahekohalise autoga. See tähendab, mul on pühapäevast saadik jalgrattad (kaks tükki) autosse pagasiruumi ja alla lastud tagaistmete peale ära jaotatud. Ei vinni välja võtta, sest väljas on märg. Aga põhiline on see, et rahvas saab lõpuks aru, millise tohutu spordiinimesega minu puhul tegu on. Mees ei võta ratast autost väljagi - lihtsalt velo peab alati kättesaadav olema. Nagu mobiiltelefon või preservatiiv. Alati.

Härra optimist siin kuulutas, et hakkab kolmapäevast laborit kolima. Kõik on valmis. Nii siin kui seal (änamp-vähemp). Siis helistab projektijuht kolimisfirmast X ja ütleb, et neil mehed siiski kõik väga bizi ja meieni nad enne viiendamat septembrikuu päeva ei jõua. Tüng. Muide, see kõik on üks suur tüng.

18 august 2006

Moraali (osastav)

Ma tavaliselt annan endast viimase, et võimalikult õigel ajal kohal või valmis olla. (Vahel tuleb selle pärast isegi Hesburgeris seda emergency kiirtoitu söömas käia, aiai.) Nii, ja kui mina saan õigeks ajaks valmis ja sina siis sel samal (kokku lepitud) hetkel seal pole, siis mul lähevad närvid kohe omavahel sõlme. Kui sa tunned, et sa ei jõua õigeks ajaks (on ju loogiline, et sa mõistad seda vähemalt mingid loetud hetked enne reaalset hilinemist), siis helista mulle ja ütle (enesekindlalt ja vabandades), et sa ei jõua - siis ma ei pea ka kiirustama. Alati lisa ka mingi aeg, millal sa siis tegelikult jõuad. Aga selle punktiga ole ettevaatlik, sest nüüd ei tohi enam mööda panna. Siis läheb (lähen) karmiks. Ja kõikidest hilinemistest kõige kohutavam hilinemine on kinno hilinemine. Täiesti kohutav. Mina olen niikuinii varem kohal ja piletid juba ära ostnud ja ootan sind, et koos sisse minna. Siis ma jätan su pileti viis minutit enne filmi algust väravasse sinu nimele, nii et vaata ise, millal ja kuidas sisse tuled. Aga tule ikka, sest koos on tore filmi vaadata.

See tekst (mida ei tohi liiga tõsiselt võtta (pigem kerge huumoriga), sest ma olen kella suhtes punktualist) ei ole suunatud kellelegi isiklikult. Eriti mitte Annale, kes eile kinno ühe minuti hiljaks jäi (see ei ole tegelikult isegi hilinemine) - mulle lihtsalt tuli eile kell 21:40 (see aeg, millal me pidime kokku saama) meelde, et see teema tuleb siin lehel ükskord tõstatada. Aga ma armastan teid kõiki kellaajast olenemata. (Ja mulle meeldib täna erakordselt palju sulgusid kasutada.)

16 august 2006

Poldid

Kunagi, ütleme 1960. aastal keeras ühe professori rammus käsi kinni kolmekümne kahesed poldid, mis hakkasid sellest päevast alates kogukaid tsemendiveskeid laboratooriumi põranda küljes kinni hoidma. Poldid nägid palju tolmuseid päevi. Poldid olid pinges. Neid värviti korduvalt, erinevate võõpadega. Nende peale kogunes võimas tolmukiht, nii et lõpuks päevavalgus nendeni enam ei jõudnudki. Ja siis, pärast peaaegu poolt sajandit, ilmus välja keegi noor jõmm oma mutrivõtme, õlipudeli ja higilapiga. Pühkinud poltidelt tolmu ja kraapinud maha paarikümneaastase värvi, väänas noormees poldid lahti ja naeris võidukalt. Hahaa! Seadmed harutati maa küljest lahti, et nad lähimas tulevikus uude kodusse viia. Uus kodu on uutes ja ilusates ruumides. Uue põrandaga. Uue põranda sisse puuritakse augud, millesse noore teadlase käsi uued poldid keerab. Uued poldid, mis seal siis jälle vähemalt pool sajandit rasket tööd teevad.

14 august 2006

To feel slightly dissatisfied

Armastan. Tutvu: Before Sunrise ja Before Sunset. Nende filmidega olen ma oma elu erinevatel aegadel üsna lähedast sugulust tundnud. Tunnen edasi. Nii lõbus, inspireeriv, unistav, kurb.

10 august 2006

Mõtelda on mõnus?

Vahtisin seitsmeseid uudiseid ja pool kaheksa kadusin teki alla. Hiilgava plaani meeldiv teostus - välja magada. See on see igahommikune unistus. Aga kui mõte juba kord tööle hakkab, siis toda enam pidama ei saa. Padi läheb kõvaks, tekk libiseb maha, palav, sügeleb. Naabripoisi auto on jälle sagedusel sada kaks koma üks. Mureks muidugi uus labor ja selle sisse kolimine. Endine, aga nüüd veelgi intensiivsem. Roheliste intelligentsete graanulitega. Minu peakolus on praegu esile kerkinud kuhi nüansirikkaid ja mitme otsaga probleemikesi, mis vajaksid lahendust enne n-ö lahingusse astumist. Loomulikult oleks võinud mõttehiiglane neil teemadel ka juba varem juurelda (kui ta oleks selle peale tulnud) ja need mõistatused ehk juba eos ära hoida, aga ei. Ei ole nii tark. Vaja öösel arutella. Näituseks on praegu vaja ära lahendada küsimus, kuidas vältida vee ja muu sodi voolamist seina ja settevalamu vahelisesse kuristikku, kus asuvad mööda müüri jooksvad torud. Selline teema. (Jah, ma tean, et see ei kõla huvitavalt.) Ja kui üritangi mõtet happy place'i viia ja suletud silmade ning õndsa naeratusega täna minu kabinetti paigaldatud büroomööblist unistada, siis vajub fantaasia gravitasiooni mõjul korruse allapoole ja olemegi jälle settevalamu juures tagasi. Vähkresin, nii et lina kadus voodiprakku. Siis ajasin riided selga, leidisin tüki paberit ja pastaka ning sodisin miskit. Vaja on silikooni, roostevaba plekki, mingit veekindlat pehmet seinakattematerjali ja kruvisid. Good night and good luck.

08 august 2006

Remontika

Filmis Mad Dog and Glory on üks taoline stseen, kus tollal viiekümneaastane De Niro on armunud tollal kahekümne kolmesesse Uma Thurmanisse ja kukub äkki oma tööd tehes jukeboxi järgi laulma ja tantsima. Töö on kuriteopaiga ja laiba tsekkimine. Mängib Louis Prima esitatud lugu "Just a Gigolo/I Ain't Got Nobody". Hilarioosne stseen. Kolleeg küsib: "What, you got laid last night?" ja Robert vastab: "I don't get laid, I make love." Kunagi armastasin seda vastust nii kangesti, nii kangesti. Tahtsin ka olla keegi, kes nii võiks öelda. Äkki olengi? Vaatasin täna Liinaga kinos romantikat. Romantika annab eeldust ja inspiratsiooni unistamiseks. (Isegi siis, kui see ookeanitagune kinoarm natuke läila ja läbipaistev on.) Jah, tahaks reisida. Ja tahaks sügisõhku ja teetassi ja punast metsviinapuud. Ja tahaks prille kanda.

07 august 2006

Happy is the new sad

Keldril, millele nimeks pandud Rock Stars, on väga kummaline põhiplaan. Ma ikka olen arvanud, et Von Krahlil on imelik, aga sellel Tatari tänava paigal oli ikka veel imelikum. Ütleme, Michael Jacksoni kontserdi korraldamisest ei tuleks seal tõesti midagi välja, sest fännidel pole kuskil eksisteerida. Ehitusinseneri silmaga on küll keeruline määrata, aga eilsel kontserdil oli ehk sada või enam inimest - ja nii oli päris mõnus. Ventilatsioon tegi oma tööd, publik oma ja artist enda oma.

Pildi eest oleme tänulikud Uba Mihklile

Daniel Cavanagh teeb argipäeval koos vendadega pändi nimega Anathema (Eesti keeles teatavasti hääldatakse ju "anatteema"), aga kui aega üle jääb, siis jämmib härra iseendaga ja laseb teistelgi kuulata. Eile oli Danny siis seal imeliku põhiplaaniga pubis ja mängis head ja paremat. Anathemat ja muud pooleks. Viimane lõpp tõi endaga kaasa kõik minu põhilised vana aja lemmikartistid: Pink Floyd (Wish You Were Here), Led Zeppelin (Stairway to Heaven), The Beatles (Hey Jude). Vahele ka Fleetwood Mac'i, Simon&Garfunkel'it, Nick Drake'i ja John Lennonit. Puha kullafond. Ja rahvas hullus! Kõige pikem kontsert-on-läbi-aga-meie-tahame-veel aplaus, mida ma kuulnud olen. Väga vintske publikum. Aga ta tuli ja mängis veel. Üsna sürreaalne ajas tagasi rändamise tunne tuli, kui õhtu lõpuks kõik-see-mees täiest hingest Hey Jude'i kaasa karjus. Tule veel ja võta vennad ka kaasa.

Paul on surnud?

Eks see oli esimene ja arvatavasti ka viimane kord minu elus, kui ma oma rihmikute ja punase särgiga üle maailma kõige kuulsama sebra astusin. See tegevus ei ole sealkandis muidugi midagi uut - umbes iga paari minuti tagant kapsab mõni tulihingeline biitlite austaja üle tee ja laseb andast selle või tolle nurga alt pilti teha. Aga no kui sa seal juba oled, siis pead sa oma klišeelisusest ja piinlikkusest võitu saama ning asjaga lihtsalt ühele (ehk siis teisele) poole saama.

Astusin siis korraks ka sildiga "Abbey Road Studios" markeeritud uksest sisse. Teatavasti lintisid seal valdava osa oma albumitest sellised (lemmik-) bändid nagu The Beatles ja Pink Floyd. Kuldne tunne oli küll seal ringi tatsata. Ja no vähe sellest siis. Keegi hallipäine vanahärra tagurdas oma Volvot reserved parkimiskohale otse stuudio hoovis. Kole tuttav nägu. Ainult et vanem. Kas see tõesti saab olla tema? Kas ta juba surnud ei ole? Aga kui kallis sõber internet info välja andis, siis selgus tagant järele, et tegu oli tõepoolest nn "viienda biitli" Sir George Martiniga (tänaseks kaheksakümmend aastat vana). Oleks ikka pidanud vanakest kallistama ja pilti võtma.

Lisa: mõned pildid ka Londoni poolt.

03 august 2006

Roheline

Üks nigelamaid asju, mis suvel juhtuda võib, on haigestumine. Ja mina olen tõeline ebaõnnesõdur. Nina on umbes ja kurk on umbes sama umbes. Pea paks. Pagan.

02 august 2006

Vabandust

Olen ühe sugulase soovitusel oma elufilosoofiatesse üle võtnud põhimõtte mitte vihastada, vaid lihtsalt imestada. Nüüd aga hakkab tunduma, et pikem imestamine ajab täitsa naerma. Kuigi see on rohkem selline pisaratega naer. Ja eks pill tulebki pika ilu peale. Mis meil siin toimub? Kärestikus sillerdavad koerakorjused, noksid kihutavad linnas saja viiekümnega, kaupsi juures tapetakse kodanikke, ja politseinikud jäävad lapsepuhkusele. Täna vaatasin, kuidas mingi lebotav ehitaja-sell vastvalminud ülikoolihoones mingi metalljunniga ajaviiteks uksepiidalt värvi kraapis. Miks? MIKS?? Kuidas sellesse suhtuda? Mis koht see selline siin on? Mis inimesed meil siin elavad?? T.m.v. Eriti valus on siis põhjanaabritel või brittidel külas käia ja sealset (vähemalt pealtnäha) utoopilis(ema)t elu pealt vahtida. Või siis kuulata, kuidas asjad näiteks Torontos või Melbourne'is käivad. Miks meil ometi nii on? Ma tahan ikka asju nende parema nurga alt vaadata, aga ma varsti enam ei oska.

01 august 2006

Mind the gap

Gap jah, eelmisest sissekandest on juba päris palju päevasid möödas. Aga oleks ju üsna ebaoriginaalne nüüd üle pika aja suur pikk sissekanne trükkida, kus põhjalikult analüüsitud elu esimese tegeliku suvepuhkuse jooksul toimunud vahejuhtumeid ja nende vahele jäänud suuremaid juhtumeid. Mis seal ikka. Niikuinii on igasugused lahedad mõtted juba meelest läinud ja nii edasi. Pole ju mõtet pastakat pigistada.

Londoni linn tekitas küll üsna sügavaid emotsioone, nii et sellest peab ikka kunagi rääkima. Ma kardan kangesti, et sain nüüd mingi pisiku külge. Vähe sellest, et köha ja nohu pisiku - tundub, et ka reisipisik on leidnud tee minu organismi. Kas tõesti ei saagi ma sel sügisel laekuvat õppelaenu autoremondile kulutada (nagu juba tavaks saanud [ütleb ta väikese kibestusega]), vaid lähen selle raha eest Euroopasse? Berliini? Pariisi? Ei, parem kuhugi, kus ei ole kolmkümmend kolm higist kraadi tselsiust. Aga siiski, vähemalt osaliselt võiks ju reisimisse investeerida? Sest puhkus kustutas minu arvelt väga suure osa kapitali, sealhulgas niigi kesised reservid tulevikuks. Aga tore oli ju. Ei kahetse mitte üks raasukene. Üheteistkümne kuu pärast siis jälle. Puhkus. Pisikene pessimist minus lööb välja igal hommikul, sest ärkamise hetk on see, mil järgmise uneni on kõige rohkem aega. Eile, kui ma tööle tulin, mossitasin käsi põsakil siin oma vanakooli laua taga ja mõtlesin, et nüüd on järgmise puhkuseni kõige rohkem aega.

Eilse päeva rõõmu ammutasin aga jällegi Mustamäelt, kus asjad nüüd juba päris lõppjärgus on. Jah, ma olen Jumal. Tunne on küll selline, kui ikka näed, et need õhuniisutid ja konditsioneerid, mille saamise nimel palju verd on valatud, ongi paigas, ja ventilatsioonisüsteem hakkabki lõpuks (vähemalt esialgu) just nii tööle nagu härra tahtis (mäletate, kuidas kevad-talvel selle vendiga kakeldud sai). Mai prešõs.

Nii et tere tulemast tagasi minu tööpostile ja eraellu. Tunnen pidevalt, et ma ei ole nii huvitav (ja ilus ja tark ja osav) nagu ma tahaksin olla, aga annan endast parima, et kallist lugejat osavalt ära petta.