Bashing two bricks together

30 september 2006

Pink Floyd. London.

Näen praegu Roger Watersi hõbeplommi. Jah. Ta kiljub parajasti. Eilses praktikumis lajatas õpilane Randar kogemata mu jalanõu vedelat kipsi täis. Nad on naljakad poisid. Ma ei suuda õpetamisele keskenduda, selline pull käib pidevalt. Aga ma veel näitan neile. Kõik sai alguse sellest, et see samune eilne praks lõppes liiga hilja, mistõttu ma saabusin sekretäri laua juurde alles siis, kui sekretär juba kottu oli lännu, mistõttu ma ei saanud küsida arhiivist vajalikke materjale betoonipäeva ettekande koostamiseks, mistõttu pidin muutma oma nädalavahetusel töötamise plaane, mistõttu mul pole täna õiget tegevust, mistõttu tuli improviseerida. Hommikul oli väike badminton, pealelõunal väike riisinuudel, praegu väike Pink Floyd. Suur Pink Floyd, The Great Pink Floyd. Langes otsus vaadata Live at Pompeii filmi. Olen ma maininud, kuivõrd ma jumaldan Pink Floydi? Olen alati kartnud, et mingis lähedal olevas vanuses tüütavad nad mind ära ja ma kasvan neist välja. Saan üle. Täna olen kakskümmend neli ning endiselt armunud. Kui neid vaadata ja kuulata, leiab aina uusi imelisi asju. Helisid, nõkse, nalju, nippe. Täielikke veidrusi. Metsikuid noote. Häid mõtteid, ilusaid pilte. Hipigeeniused olid nad. Ma sündisin valel ajal ja vales kohas. Oleks ma üsast välja lupsanud näiteks sel aastal kui Hitler omale väidetavalt otsa peale tegi, ja oleks ma seda teinud kuskil Londoni äärelinnas või Liverpoolis, siis oleks ma rahul. Vähemasti siit imeliku Eesti kahekümne esimesest sajandist vaadates tundub nõnda. Oleksin saanud suureks Seersant Pipra Üksikute Südamete Klubi Ansambli saatel, oleksin higistanud Zep’i kontsertidel, oleksin olnud pilvedes koos Floydiga. Underground Londonis. Tasuta kontsertid Hyde Parkis. Öö ja päev. Rock ja roll. Minu ajastu.

Ma otsustasin praegu ära, et varem või hiljem lendan ma Londonisse tagasi. See oli armumine esimesest silmapilgust, see oli armumine tagant järele. Selles linnas on ikka tunda seda maiku, mis vist just seitsmekümnendatel oli. Seda tunda on suurepärane. Varastan kaasa ühe empeekolmemängija ja kuulan Gilmouri ja Watersi ja Masoni ja Wrighti loodud maailma. Overhead the albatross hangs motionless upon the air. And deep beneath the rolling waves in labyrinths of coral caves.

27 september 2006

Minu inimesed

Täna kirjutan (eba)inimlikest eksitustest.

1. Tavatsen imestada selliste juhtumite üle, kus targal inimesel lõppeb keset päeva telefoni aku või mootorsõiduki bensiin otsa. Nii palju peab alati varu olema, et kuni järgmise energiaallikani vastu pidada. Aga! Täna hommikul avastasin oma telefoni ekraanilt vaid pooled akupulgad. See ei ole tegelikult halb skoor - sellega peaks veel paar päevagi vastu pidama. Seda muidugi minu tavalise jutukusaktiivsuse puhul. Kahekümne seitsmendast septembrist on aga kujunenud rekordpäev. Hinnanguliselt võin pakkuda, et olen täna osa võtnud umbes kolmekümnest telefonikõnest. Nii hakkas mu akumulaator juba poolest lõunast hädakella lööma, nii et kella üheks oli vaene loom koolnud. Imelik tunne oli. Tõestatud, et ka täiesti süütul inimesel võib tõepoolest aku tühjaks saada. Vabandan kõigi nende viiekümne seitsme era- ja juriidilise isiku ees, kes mind kätte ei saanud. Usun, et bensiiniga läheb mul paremini.

2. Meil valati siin täna trepikoja põrandale uus pinnakiht. Mingi selline hallikas toonis epo-laks. Igatahes on tegu materjaliga, mis ilusti ise laiali valgub ja siis ööpäeva kõvanema peab. Meil aga on siin kolmandas korpuses juba traditsioon, et ühegi valatud põranda sünd ei möödu ilma komplikatsioonideta, kus keegi süütu kodanik talle sisse astub. Ja ei saanud ka seekord toda kommet unustada - hoolimata sellest, et kogu trepikoda oli ümbritsetud punaste lintide ja siltidega, suutis keegi vedelasse põrandasse saapakesega sisse patseerida. Möödus tund ja ka teiselt poolt penetreeris John Doe oma kõva kingaga pehmet põrandat. Kui ma morjendavast uudisest projektijuhile teada andsin, kostus mu surevast telefonist vaid räiget roppust.

Joonis 1. I'm walking here!

3. Eile ilmus mu ukse taha kolleeg T ja küsis, kas ma sidrunivett tahan. Küsisin vastu - kas niisama? Vastas et - jah. Ütlesin - anna. Andiski. Terve kasti andis, endal jäi veel kolm sarnast laua alla. Selgus, et keegi oli mingi tähtsa ürituse korraldanud, aga sealjuures kokkutulijate mitte-alkohoolsete jookide tarbimist kõvasti üle hinnanud. Igatahes on mul nüüd vintske varu Vissi sidrunimullivett.

4. Aurugeneraator. Töötab põhimõttel, et tema küljes olev andur mõõdab ruumis olevat relatiivset niiskust ja kui see jääb väiksemaks kui masinasse programmeeritud niiskuse protsent, siis aetakse vesi riistas keema ja suunatakse aur läbi musta kummitoru ventilatsioonisüsteemi, mis omakorda niiskuse ruumi laiali jaotab. Mõnus. Aga leiutis teatas, et alert P4 ja tšekk manuaal. Ma manuaali ei tsekkinud, vaid invaitisin laisa inimese kombel kohale garantiiremontöörid. Meistrid pusisid üle tunni aja, kuni lõpuks hakkas allkorruselt kostma väljendeid nagu "Ei ole nii." ja "Kuradi lollakad." Selgus, et härrad seadme monteerijad olid eelmainit' mustale kummitorule kavalalt punni otsa pannud ja siis süsteemi ühendanud. Väärt punn oli, midagi läbi ei lasknud.

26 september 2006

Bright side of life

Sean vaikselt oma ohvissit sisse. Kõik on praegu veel segamini ja süsteeme ei ei ole kujunenud. Pean sarnased paberid mingite pealkirjade all kaustadesse koguma. Kuigi ega selle aasta ja kahekümne kuue päeva jooksul, mis ma siin juhatanud olen, pole paberipahna veel kuhjade viisi koguneda jõudnud. Aga süsteeme tuleb luua, et vältida olukorda, kus mul lõpuks lihtsalt üks suur virn täis trükitud lehti on.

Mulle lõuna aeg ei meeldi. Siis on siin majas liiga palju inimesi. Mulle meeldib varahommik, kui saab parklas omale koha valida (!) ja õndsas üksinduses mõnusat hommikuudu ninast sisse hingates sissekäiguni jalutella. Või siis hilisõhtu, kui ka viimased (töö)narkomaanid koju magama on läinud ja ainult mina majas olen. Ma kipun siis koridorides kõva häälega vilistama (siin kajab mõnusasti) või valjusti muusikat kuulama. Tegelikult üritan vist kuidagi alateadlikult mõnusa äraolemise eeskuju näidata, sest mulle tundub nagu oleksid paljud ülikooli töötajad veel vanast ajast sellise suhtumisega, et "ei ole vaja, küll ma kannatan välja". Ma ei ole sellega päri. Ma arvan, et kui ma tahan omaette vilistada, siis ma võin seda teha. Ja kui ma tahan oma ohvisisse toalilli tuua, siis ma ka toon. Ja kui ma tahan oma suurele seinale panna raamitud Abbey Roadi posteri (juba valmis ostetud), siis ei saa mind keegi takistada.

25 september 2006

Toomas Hendrik Ilves

Neetult palju on tegemisi. Aeg torgib kuuma oraga takka. Kõikidel on kiire. Samas ei toimu argipäeval palju sellist, mida lugejaga jägada. Kas see tegelikult kedagi huvitab, mis kell ma jälle tööle jõudsin ja mida ma milliste inimestega arutasin? Ma ei tea. Vahel on mõttetu mehe tunne. Selline tunne, et ma elan üle oma võimete. Teen asju, mida ma tegelikult ei oska teha, maksan raha, mida mul tegelikult pole maksta. See, kus ma praegu olen, ei ole nagu päris minu koht. Nii edasi. Vilets tunne on see - ehk peaksin ka mingi lihtsa ja lõbusa ja madalalt-tasustatud töö peal olema ja vaikselt nooruspõlve virelema. Oleks ehk vahva ja muretu. Aga ma ei taha ju nii. Tahan märki maha jätta, tahan palka saada, tahan mugavust, tahan respekti, tahan enesehinnangut. Aga kõike korraga ei saa.

Toomas muidugi sai. See on nii hea. Nagu ütles üks tark, on nüüd jälle asju, mis lähevad paremaks ning asju, mis enam halvemaks ei lähe. On midagi oodata. Sõitsin just parajasti mööda Rohuneeme teed, kui saja seitsmekümne neljas hääl ära loeti. Autod andsid signaali, kõnniteel olid õnnelikud inimesed ja vibutasid pöidlaid. Ma vibutasin vastu.

21 september 2006

Jaa, Rohtla

Plaan oli tegelikult lõunat süüa. Lõunast saadik oli see plaan. Kuskil kell neliteist siis lõpuks oli asi niikaugel. Kasutasin esmakordselt võimalust (millest ma, tehnikamees, enne ei teadnudki) suunata oma lauatelefon mobiilile. See osutus muidugi veaks, sest söökla ukse ees tuli kõne. Selle kõne ajal tuli veel kaks kõnet, millele südametunnistus ei lubanud tagasi helistamata jätta. Nii jalutasingi ülikooli fuajees hoogsate sammudega edasi-tagasi ja arutasin erinevate isikutega erinevaid töö- ja isiklikke rõõme ja muresid. Kõht korises, põlv oli nõrk.

Mõned asjad siin meie kohati talumatult uimpsis (sõna pärineb sõjaväest) ühiskonnas üllatavad mind. Näiteks oli tänase ennelõunase ajaga meie laborile kõik (!) tellitud ribikardinad ette pandud. Jah, eile õhtul neid veel polnud. Ja aknaid on kokku kolmkümmend ja üks. Well, that was quick. Klassi (kolmas välde) sai labor küll kohe juurde, päikeseratas ei paista enam silma ja õuest ei näe enam vast päris otse sisse. Muuseas huvitav, et vist kogu ülejäänud maja valis aknakateteks rulood või need vertikaal-ribad. Mina olen endiselt ribide pooldaja. Kolleegid ka õnneks. Viimast ma muidugi täpselt ei tea, hm.

Kärbes ronis laelambi sisse ja kolistab seal nüüd.

20 september 2006

Allahi nimel

Režissöör Paul Greengrassil on õnnestunud midagi hämmastavat luua. Vist üks pingelisemaid ja paremini projekteeritud põnevikke. Täna kinos vähemalt tundus nii. Spontaanne seanss. Spontaanne päev. Palju kohtumisi erinevate inimestega, kes kõik mind kuidagi aidata said. Palju asju jälle korda aetud. Muu seas saadud infokest eelseisvast suurest lepingust, mille alla kuuluvate tööde raamistikus saan loodetavalt ka oma magistri kätte. Kolmas katse - esimene üritus jõudis katseteni, mis oma põhjendamatult viletsate tulemustega ämbrisse astus. Teine üritus ei jõudnud katseplaanist kaugemale. Ja nüüd siis see kolmas ja ehk kõige meelepärasem teema. Normull.

Poisid vahetasid õli, kolmandiku summutist ja paar väiksemat vidinat. Hooldus andis vastuseks "väga hea". Saabi-Anti isiklikult vahetas ühe kalli ja tüütu pisikese vidina, mis, nagu selgus, seda "check engine" signaali piibitas. Aga hing on rahul. Mulle on see tähtis, et hing oleks rahul.

19 september 2006

Alustamata lause

Kaheteistkümnetunnine tööpäev. Pole paha. Hommikul kaheksaks Koplisse, kirjavahetused, rääkimised telefonitoruga, korralduste jagamised järjekordse kolimislaadungi ette valmistamiseks, jooksmine, mõtlemine, logistika. Kella ühest kauba peale laadimine. Kella kolmest kauba maha laadimine. Kella viiest mööbli monteerimine - hääleka Chalice'i saatel. Kella kaheksast koju ära. Nojah, ma tean, et keegi ei avalda mulle poliitilist ega majanduslikku ega füüsilist survet, et ma just tingimata oma vabast ajast laboris üksi kappe kokku paneks, aga olen jõudnud otsusele, et töö viljakamaks korraldamiseks päevasel ajal tuleb mõned plaanid õhtuti teoks teha. Selle tagajärjel võib inime muidugi üsna uskumatult üdini ära väsida. Silmad vajuvad kinni. Böää.

Praegu on selline faas, et kõike on vähe. Aega on vähe, mõistust on vähe, puhkust on vähe, lähedust on vähe, lõbu on vähe. Hüva, tööd ei ole vähe. Aga imestama paneb, et too olukord peaaegu nagu meeldib mulle. Seda muidugi ainult koos teadmisega, et ükspäev saab see faas otsa ja algab teistsugune faas, kus kõike on jälle palju. Ja koos teise teadmisega, et asjad edenevad. Kui ei edeneks, siis ei viitsiks rabada. Aga praegu labor liigub - suunal Kopli-Mustamäe. Ja liikumine antud marsruudil mulle istub.

18 september 2006

Kas teil seife või klavereid on?

Lugupeetavad daamid ja härrad. Pärast väikest hommikust ehmatust (a la "ei, me siiski ei saa teid täna veel kolida") saabus lõpuks siiski Kopli labori ukse ette (ajalooline!!!) hiiglaslik furgoonauto ja kari väga hakkajaid noormehi. Jah, ME KOLIME. Õigupoolest mahutati autosse paari tunniga nii palju kappe ja riiuleid ja kaste, et tekkis tunne nagu oleks pool asutust ühe korraga uksest välja tõstetud. Kella kolmeks oli kogu krempel Mustamäele maha tõstetud. Härra juhataja sai päeva jooksul vist oma kümme kilomeetrit maha kõnnitud, et viidata ja arutella, kuhu see kapp paigutada ja miks toda seina ei peaks siiski nii palju kriimustama. Aga mehed tegid ootamatult head tööd. Kaks pluss kolm tundi tempokat tõstmist ja vedamist lõunasöögiga ja ilma ühegi puhke- ega suitsupausita. See on ju tänapäeva mugavas laiskunud ühiskonnas midagi päris uudset, kas pole. Ja ma ei ole praegu irooniline.

Igatahes tõusin täna hommikul mingi imeliku tundega. Kuidas see kõik sujuma hakkab? Kuidas see kõik töötab? Kuidas me selle üle elame? Kuidas saame paralleelselt seda n-ö päristööd teha? Ja kuidas me jaksame? Kuidas mina jaksan? Aga kuskil tänase lõuna paiku jõudsin järeldusele, et ehk saab lõpuks tõepoolest kõikidele nendele küsimustele mingid rõõmsameelsed vastused anda. Praegu see alles algab.

Aga teate mis. Kallis Uus Sõber Muuk andis mulle nõnna palju inspiratsiooni, et hakkasin ise ka vaikselt asjaga tegelema ja nüüd ongi lugu sedaviisi, et Rohtla nimi on kirjutatud nina-kõrva-kurguarsti kalendrisse käesoleva aasta seitsmendama detsembri peale, kusjuures nime taga sulgudes on (ma kujutan seda väga elavalt ette): "Hakime mandlid välja!" Amnestiapäev on lähenemas.

14 september 2006

Jolki palki

Lennukid sümboliseerivad vabadust. Jah, kuigi seal sees on inimesed, kes iiveldavad ja närveerivad ja trügivad ja söövad pisikestest topsidest pisikest toitu. Aga ikkagi - nad lendavad, nad lendavad kaugele, nad lendavad, kuhu me tahame. Lennuk lendas mu aknast mööda. Tuli meelde suvine sõit, vabadus. Tuli meelde praegune aheldatus. Vähemalt on mul suured aknad, kust lennukit otsida. Akna alla pandi uus asfalt, üles tulid uued pilved. Õhtul kodus on vana hea C.S.I.
C.S.I. (ma pean siin silmas ainult seda Las Vegase varianti, teisi ma ei vaata) on mõnus sari. Ei vaja erilist pingutust, et aru saada, mis on mis ja miks on seks. Just selline liikuv pilt, mida õhtul kell kolmveerand üheksa töölt koju jõudev hunnik intelligentset väsimust vaadata suudab. Neinde kesköiste seanssidega on juba raskem - pult kukub käest, silm vajub kinni, mõte kaob, hommik jõuab.

Seitse ehitusmeest astuvad akna alt mööda. Vastu ülikooli neljakorruseliste hoonete seinu põrkab vürtsikat venekeelset roppust.

13 september 2006

Viisteist - null

Sport on lahe. Olen ennast kolm päeva järjest liigutanud. Pühapäeval tagusin ülikooli spordihoones sulgpalli (mis oli plastmassist), esmaspäeval sulistasin Kalevi sinises vees ja eile hilisõhtul tegelesin üsna spontaanselt jälle sama asjaga, mis nädalavahetuselgi, aga nüüd Viimsis. Teisipäevaõhtune matš Tuuslamiga oli elu karm. Esimest korda minu kehakulturisti karjääri jooksul oli võimalus oma (kahe tuhande kolmanda aasta folgi-) T-särgist higi sõna-otseses-mõttes välja väänata. Tuuslam on hull mutt. Palusin tal esimese kolmandiku pääl hoogu maha võtta - ei suutnud lihtsalt oma tsentnerit nii kiiresti liigutada nagu tema oma lihaseist pakatavat sportlase keha. Aga räägivad, et selline peabki trenn olema.

Täna olen pool päeva tegelenud uude laborisse sisse elamisega. Seadmeid ega pabereid pole siia veel saabunud (riiulid ja kapid on puha paljad), aga paar uut raali sain juba kätte. Need tahtvad häälestamist. Siin ma siis nüüd konutan oma kollase uksega kabinetis, päike sirgelt silmaterasse paistmas. Ribikardinad pole meil nimelt veel kohale jõudnud, aga õhtune päevakera tuleb otse minu kabineti maast-laeni aknast sisse. Vetsu peeglist vaadates tundus isegi, et olen jumet saanud.

12 september 2006

Ma ootan last

Tegelikult ootan lausa kahte last. Algatuseks ootasin ainult Nende last. Peaaegu nagu oleks ise isa. Ükskord suhtlesin temaga läbi kõhunaha. Tema toksis, mina ajasin silmad suureks ja naersin hüsteeriliselt. Ongi inimene! Uus inimene. Aga uus inimene tuleb ka Rohtlate suguvõsasse. Seda nime ta muidugi kandma ei hakka, sest seda nime hakkavad ainult MINU lapsed kandma. Uus inimene tuleb kunagi kevade poole minu õe seest välja. Arst ütles talle, et õde on "väga terve naine". Ta itsitas selle peale. Mina ikka ka, sest minu jaoks on ta endiselt ja igavesti üks mu väikestest kaksikõdedest, kelle eest ma natuke vastutan. Ja küll on ikka isevärki värk, et üsna pea hakkab see pisike õeke vastutama ühe veel pisema inimese eest. Mul ei teki hetkekski kahtlust, et ta sellega imehästi hakkama saab - ta on emaks sündinud. Ausalt.

08 september 2006

Noored

Täna tegin siis juba kolmandat aastat järjest algust tunni andmisega. Juhendan ehitusmaterjalide praktikumi. Teine kursus. Tunniplaanis on minu nimi märgitud kahe reedeõhtusese tunni juurde (bailamoos), aga kujunes nii, et lapsed ilmusid ainult kella neljateistkümnesesse praksi ja kaks tundi hiljem ei andnud enam ükski ihu näole. Nukrutsesin siis seal üksi. Aga esimeses tunnis said härrad ka ühe päris kõrgetasemelise "tudengiga" hakkama. Seletasin parajasti, et kontrolltöö ajad saavad nad loengus professor R-i käest teada. Järgnesid arusaamatud pilgud ja sosin. Küsisin, milles küssa. "Aga meile annab loengut hoopis mingi naine," kostis klassist. Vastasin: "Teate, ka naised võivad professoriks saada." Professor R ei ole tõepoolest meesterahvas.

07 september 2006

Punane rist ja viletsus

Kummalisel kombel on meie pere Alanis Morissette'i plaadid jäädavalt kuskile õdede auto kola-kihtide vahele mattunud. Pole neid aasta otsa näinud ega kuulnud. Raadiost tuli Ironic ja nii suur isu tuli peale, et lähen vist täna sorima. Tegelikult on täna hoops Freddie Mercury päev. Tal oli viiendal sünnipäev (oleks kuuskümmend saanud) ja sellega seoses näitab riigitelevisioon õhtul dokumentaali. Panin praegu mussi mängima, et sisse elada. Kardan, et see on sama dok, mida ma kunagi aastaid tagasi üksi Pedaspeal olles nägin ja kangesti silmavedelikku piserdasin. Inspireerituna kirjutasin isegi mingid luuleread ja pühendasin nad Farrokh Bulsarale.

Isemoodi inspiratsiooni pakkus aga tänane visiit arstionu juurde. Tegu oli jälle ühega seda tüüpi inimestest, kes kas siis teadlikult või kogemata jätavad sulle mulje, et neil on inimestega suhtlemisest, oma tööst, oma elust, sinu elust, oma kitlist, oma kabinetist ja kogu ülejäänud maailmast täielik SIIBER. Istusin toolile ja hakkasin kohe oma murest rääkima, kui klaviatuuri näppiv doktor mulle üsna tülpinult "Oodake nüüd!" ütles ja oma saladusliku lause lõpuni trükkis. Et nagu patsient tunneb ennast aina halvemini ega taha enam kunagi arsti juurde minna. Äkki see ongi kogu asja mõte - meil on arste niigi vähe, nüüd jääb üle ka patsiente proportsionaalselt vähendada. Lõpuks marssisin hoonest välja ja unustasin visiiditasu (kümneka) maksmata. Äkki see pidigi nii minema...

05 september 2006

ComposMentis

Vanasti tuli ikka vahel Sulevilt kiri, et näe kuulasin jälle meie vana head plaati ja tundub päris hea. Või siis saatsin mina temale samateemalise meili. Täna panin lood jälle üle mitme setme aja mängima ja tõesti - muhedad mehed. Hehee. Reisberg/Rohtla. Peaaegu nagu Lennon/McCartney. Not really, siiski. Amatöörid garaažis, aga südamega tegime. Panen siis siia fännidele meenutuseks ka mõne legendaarsema loo püsti. "Sada miili vaikust" ja "Kats kitsõ" ja "Omapead" näituseks.

Sissejuhatus

Mul on siiralt hea meel, et ma kunagi eelmisel suvel võtsin ette uue töötaja kohta veidi kahtlustäratava sammu ja tellisin oma uuele arvutile kompromissina dvd kirjutaja asemel suhteliselt võimsa bassi-haukujaga kõlarikomplekti. Ses mõttes, et harilikult „peavad” kontori laual olema mingisugused väikesed porgandid, mis hullemat häält teevad kui äratuskell seitsme paiku hommikul. Aga ei, mina otsustasin selle jamaga mitte kaasa minna ja omale korraliku helinduse sisse seada. Ei kahetse mitte üks raas. Nüüd saab vajadusel täiesti adekvaatselt mussi kuulata. Praegu kõlgutangi siin jalgu ja tegelen järjekordse (minu sulest juba kolmanda) tsemendistandardi tõlkimisega. Seekord on tegu müüritsementide spetsifikatsiooniga. Ei ole just eriline ilukirjandus, aga erialaselt ikkagi eneseteostus ja majanduslikult ka veidi väärtuslik. Eelmised kaks standardit peaksid mingil hetkel lausega "Tõlkimisega nägi maikuu õhtutel vaeva Rohtla." varustatuna (standardikeskuse) lettidele jõudma. Enesetunne on hea. Loodan, et mulle nüüd ainult mingit hate-maili tulema ei hakka.

Enesetunne oli ka täna lõuna paiku päris hea. Ladusin oma daamid-keemikud Koplis autosse ja sõidutasin nad Mustamäele uut laborit vaatama. Oh neid kilkeid ja pisaraid. Sel hetkel tabasin, et seni olen ma seal vaid seoses mingite lõputute probleemidega käinud - täna astusid Rõõm ja Õnn esimest korda päriselt uude laborisse sisse.

04 september 2006

Bamboocha

Minu jaoks ei ole isegi Michael Jackson oma avalike skandaalidega suutnud oma muusikat minu kõrvus ära rikkuda. Suudan neid kahte asja õnneks veel lahus hoida. Mihklisse on mul veel usku ja tema biidist ning tantsusammust olen alati piisavalt lugu pidanud, et tema plaat vahel auto mängijasse tsurada. Aga nüüd hakkab tekkima nn avaliku elu tegelasi, kelle lollimängimised hakkavad pehmelt sõnastades - pinda käima. Ma ei loe kollast kirjandust. Ei ole kunagi lugenud ega kavatse ka hakata. Kroonikat ja sellist. Aga siin ja seal kõlab ikka mingeid värvikaid pealkirju sellest, kuidas kuulsused ühes oma egoga jälle margi (või püksid) täis on teinud. Ei suuda enam rahus vana head Vapper-süda Mel Gibsonitki vaadata. Või siis Tom Cruise'i, kes on ikka paljude väga väärtuslike rollidega hakkama saanud. Nende näitlemisest kajab see suur Mina ja särav Staar nii kõvasti läbi, et ei saa enam keskendunult filmikunsti nautida. No kurat võtaks.

Tulles tagasi maa peale. Täna leidis aset minu lühikese karjääri kiireim orgunn. Kell 10:oo helistasin kolijatele mureliku küsimusega - kuhu me oma rämpsu ja utiili mineva kola võiksime paigutada. Ja nii uskumatult kui see ka ei kõla - juba keskpäeval saabus Kopli tippu masin, kelle seljas oli suur rauast kast meie prahi jaoks. Ei läinud aega kaks kuud, ei läinud nädalatki. Saime hakkama kahe tunniga, everybody! Kui vaid asjaajamine alati nii käiks. Komplimendid kolijatele.

Muu huvitava vana aja järgi lõhnava pahna seest koorus täna välja raamitud portree Vladimir I. Leninist ja patakas iidset õppekirjandust. Mille kõigega siin laboris aegade jooksul ka tegeldud pole...

Üheksas plaan

Laupäeval tegime marineeritud kana, mis maksis väga palju. Juurde vaaritasime riisi ja suures pannis koheselt legendaarseks saanud wokki, mis lõhnas nagu läbipõlenud trafo. Kokkuvõttes muidugi nõrk, sest päris n-ö otse põllult ei toonud me midagi - kõik oli mingil määral poolfabrikaat. Arenguruumi on. Tervitused Ed Woodile, kes sai hakkama filmiga Plan Nine From Outer Space. Ma suutsin täpselt poole ära vaadata, siis vajusin nii sügavasse unne, et. Nii halb film, et lausa hea. Eila õhtul, samal ajal kui lähenesid romantilised äikesepilved (millest lõpuks vihma peaaegu ei tulnudki), küpsetas tüdruk (minu tagasihoidlikul kaasabil) väga väga väga maitsvaid šokolaadiküpsiseid. Nagu otse filmist - pani ta mulle hommikul kaks tükki kile sees kaasa. Nüüdseks on nad juba ammu konsumeeritud.

Liiklusuudiseid ka. Viimsist Rahumäele sõitmine võtab hommikul aega viiskümmend viis minutit. Tsiisäs.

02 september 2006

Põletasin oma romaani

Kolm mõtet. Kujutad sa ette - terve õhtu jooksul tuli ainult kolm mõtet. Nõrk.

Esiteks. On väga huvitav jälgida, et kinos naeravad inimesed hoopis erinevate naljade peale. Või siis ei naera. Vähe on vist öelda, et meie huumorimeeled on erinevad - ma arvan, et me kõik oleme üleni nii mitte-sarnased, et me ei saa ühtedele asjadele mitte sugugi samaselt reageerida. (Vaatasin keskpärast komöödiat Click.)

Teiseks. Kui ma suureks kasvan ja mul on kaks poega, siis ma tahan nendega pargis jalkat mängida. Täpselt sama moodi nagu see mees seal Thamesi ääres mängis. Kahe pisikese poisiga. Rahulikult.

Kolmandaks. Peter Krause on minu suur favoriit. Paljuski on selles süüdi muidugi Six Feet Under, aga ma tõesti armstan teda. Tema stiil on nii ehe ja originaalne. Tema tegelaskujud on täielikud friigid. Äkki ma olen ise ka natuke friik. Või äkki ma lihtsalt tahan olla. (Vaatasin suurepärast draamat We Don't Live Here Anymore.)

01 september 2006

Reede õhtul

Aga mis ma siis üldiselt täna tegin. Hommikul ärkasin, ja juba poole tunni pärast töllerdasin labori ukse ees, et mööblimonteerijatele uks lahti teha ja nendega pisut vestelda. Olid keemialabori kesklaua natuke valesse kohta pannud, kuramused. No igatahes olin mina kokku lepitud ajaks minuti pealt kohal. Kruvimehed jäid kolmkümmend minutit hiljaks. Ilmusid lõpuks väga padjaste nägudega. Ei vabandanud. Vahepeal oli minust mööda sõitnud kolleeg oma uue Mercedesega. Kutsus korraks oma kabinetti, kus vestlesime sellest, et Rohtla peab kahekümne viiendal oktoobril betooni külmakindlusest ettekande tegema. Eesti Betooniühingu üritusel (= karm!). Edasi läksin Koplisse, kirjutasin veel paarile jäätmekonteinereid tootvale firmale, et nad mulle pakkumised teeks. Siis töötasin. Siis hakkasin kirde poole sõitma, aga telefonis öeldi, et ollakse koos sõbrannadega ja poiste vastu ei olda külalislahked. Fakof. Sõitsin edelasse. Sõin kartulit, kotletti ja Napoleoni kooki. Jõin piima. Teeveekolme uudistes rääkis, et poiss oli elektrilöögist surma saanud. Olin külili diivanil ja tahtsin jalgrattaga sõitma minna. Tõesti tahtsin. Aga ei jaksa. Jälle olen väsinud. Võtan akadeemilist. Õppelaenu ei saa. Üritan võlgasid ära teha. Üritan inimeseks olla. Tahaks tööd teha. Tahaks elu nautida. Tahaks magada. Tahaks suudelda. Hea vähemalt, et bensiin odavamaks läheb.

Äkki järgmine neljapäev

Tüdruk ikka itsitab, kui ma jälle neid "täna lõhkusin betooni" või "täna keerasin polte" sissekandeid teen. Ma ise ei saagi aru, et see kentsakas on, sest need tegevused käivad ikkagi kaudselt minu tööülesannete hulka. Kaudselt selle pärast, et neil, kes mulle laboris alluvad, on omad tööd kaelas ja kui mul oma nn juhtimisülesannete kõrvalt aega jääb, siis aitan neid tolmuseid ja higiseid tegemisi teha. Aga täna siis - demonteerisin riiuleid. Jah, meil siin on (oli) kaks suurt ruumi paksult puitriiuleid täis ehitatud, et pikaajaliste katsete katsekehi säilitada. Kõik need metsikud uuringud on muidugi ammu lõpetatud (või siis lihtsalt sujuvalt iseeneslikult välja surnud), aga katsekehi pole keegi välja viinud. (Mõned tsemendiprismad on näiteks täpselt nelikümmend aastat tagasi valmistatud.) Nüüd olengi peaaegu kaks nädalat seal mütanud, et ruumid tühjaks teha. Kakskümmend neli down, kolm to go.

Seda "Millal te siis kolima hakkate?" küsimust on mulle erinevates variatsioonides viimastel nädalatel vist küll oma paarkümmend korda küsitud. Aga selgesõnalisi vastuseid ma enam ei anna, sest kõik, kes mulle midagi lubavad, teevad oma lubadused hiljem ümber. "Anna andeks, aga see nädal siiski veel ei jõua." Kui suurt pilti vaadata, siis teoreetiliselt on meie kolimine juba niigi kuus kuud hiljaks jäänud. Nii et... las nüüd minna...