Bashing two bricks together

31 oktoober 2006

Kop kop - Kes tuli - Miinipildujatuli

Plaan üheksa avakosmosest. Hulljulge plaan. Nad korraldavad sellist üritust nagu vabatahtlike reservohvitseride kursus ehk lihtsalt VROK. Aastal kakstuhat üks, kui ma nendega viimati koostööd tegin, ei jätnud nad minusse kuigi positiivset üldmuljet. Aga põhimõte on ju hea. Vähemalt selle VROK-i oma, sest sinna lähevad teoreetiliselt ainult need, kes asja vastu tõesti huvi tunnevad ja kes teemat vähegi tõsiselt võtavad. Kui mentaliteet on just selline, siis ehk on nensest nädalatest inimesele ka miskit konkreetset kasu. Nad nõuavad muu seas ka kõrgharidust - kui arvestada, et näiteks minu Tapa alluvatest oli vist ainult kümmekonnal keskharidus ja ülejäänudel alla selle (kokku oli matse üle saja), siis võib oletada, et keskkond on kardinaalselt erinev. Ja kui nii, siis oleks mul huvi olemas. Kas mul pauer olemas on, see on muidugi iseasi. Sellega tuleb tegeleda. Sellega tuleb vaeva näha.

30 oktoober 2006

Sündis Ime

Tekkis küsimus, kuhu on kadunud minu Cranberries'e plaadid. Ei, ma tegelikult tean küll, et nad on kuskil õdede põhjatus varasalves. Auto pagasiruumis tühjade limpsipudelite vahel või kindlalaekas koos teiste vikerkaarevärviliste helikandjatega. Kurb. Sealt ei saa neid kunagi kätte. Ma juba mitu aega igatsen seda ansamblit. Mul on ainult üks plaat siin oma riiulis ja seegi nende viimane, mis pole just peaauhinna vääriline. Cranberries tuletab meelde kadunud noorusaegu. Huvitavaid igatsusi tundmatute asjade järgi. Klassiõde Kaari oli suur fänn - tema kaudu ma Dolorese imelise häälega vist suuremat tutvust tegingi. Kahju, et neid enam eriti pole.

There was a game we used to play
We would hit the town on Friday night
And stay in bed until Sunday
We used to be so free
We were living for the love we had and
Living not for reality


Mul on selline väike kampaanikene käsil. Südametunnistuse kergendamise kampaania. Otsustasin, et edaspidi tõmban netist ja kopeerin muusikat ainult nii vähe kui võimalik. Ainult emergency puhul. Lugesin praegu üle, et tegelikult on minu mitmesajakarbilises plaadikogus ainult kakskümmend kaheksa originaalplaati. Kõik need koopiad olen suure rõõmuga teinud lihtsalt selleks, et muusikat endasse ahmida ja tundma õppida. Õigupoolest ei kuula ma suuremat enamust neist sugugi mitte (samuti nagu ma ei vaata suuremat enamust oma filmikogust). Aga garanteeritult kvaliteetset muusikat üritan edaspidi võimalikult kohusetundlikult poest osta. Ei saa muidugi hulluks minna, sest muss on kallis. Aga hiljemalt neljakümnendaks eluaastaks võiks vähemalt oma lemmikmuusika seaduslikult riiulis ilutseda.

Aga nagu te juba ehk kuulnud olete - mulle sündis tütar. Ta ei ole küll minu tehtud, uskuge mind, aga vähemalt on ta nüüd minu autoga haiglast oma Kitseküla kodusse toodud. Mulle on vastuvõetamatu, et päris ehtne inimene võib olla nii pisikene - see tüdruk kaalus alguses kolmkümmend üks grammi vähem kui kolm kilo. Tal on nii pisikesed varbad ja nii pehmed juuksed. Tilluke nohisev nina. Imeline. (Mul on siin üks häbiväärselt kehva kvaliteediga telefoniga-tehtud-foto kah, antagu mulle andeks.)

26 oktoober 2006

Oleme kogunenud

Ma olen tihti üsna jutukas ja mulle meeldib see, et vahel saab tühja täis jama suust välja ajada. Aga ma armastan intelligentseid vestlusi. Istusin just oma instituudi nõukogu koosolekul, kus tavakohaselt arutatakse alguses tähtsad ja möödapääsmatud küsimused (seekord näituseks eelarve) selgeks, et siis vabamas õhkkonnas lõbusamalt kooki süüa, konjakit nuusutada ja juttu ajada. Need ei ole kunagi sellised sunnitud istumised, kuhu inimesed vastu tahtmist tuleks - noh, sellised nagu filmis on, kus kõik istuvad ja noogutavad ja kannatavad piinlikku vaikust. Ei, meil ei ole selline. Laua ümber on seltskond eakamaid ja vähem eakamaid äärmiselt sümpaatseid ja erudeeritud inimesi (pluss mina), kes alati mingeid päevakohaseid kooli, eraelu, vanade aegade või muu huvipakkuvaga seotud teemasid lahkavad. Tihti praktiseeritakse väga ülemeelikut ja väga ümber-nurga huumorit, nii et kõikil pisar silmas. Vahel kisub asi aga üsna kirglikuks, kuna igal teadjal on oma raudpolt-seisukoht. Mul on enamasti rohkem lihtsalt istekoht ja ammuli suu - sõna ütlen sekka siis, kui tunnen, et oleks ka noorema põlvkonna arvamust vürtsiks vaja. Aga pärast neid istumisi on alati tunne, et olen nüüd kuskilt kandist natuke targem ja kogenum. Hea tunne.

25 oktoober 2006

Hårdnad betong

Kauaoodatud Betooniühingu tehnoloogiapäev oli täna siis. See sama, kus mul ka pukki astuda lasti. Täiesti vabatahtlik värk. Olen tähele pannud, et ma nõustun vabatahtlikest ettevõtmistes seda innukamalt osa võtma, mida rohkem ettevõtmiseni aega on. Kui mulle pool aastat tagasi teatati, et tänane üritus on tulemas ja et mulle seal sõna võidakse anda, siis kilkasin ja viskasin hundirattaid. Eile õhtul kilkasin ka, aga hoopis vaimuvalust. Täna seal nende silmade ees seistes ja kõne keskel kukalt sügades tuli küll hetkeks mõte, et targad inimesed peaks ikka lolle õpetama, mitte vastupidi. Aga ehk päris marki täis ei teinud.

Pärast mind räägiti meie aasta betoonehitise püstitamisest ja raketistega seotud probleemidest. Lõpetuseks esines ka üks asjalik (ja stiilne) Saksa härra, kes oma firmat küllalt reklaamimaiguliselt tutvustas (kiuste ei kirjuta siia, mis firma see oli) aga ka üsna huvitavalt Dubaisse kerkivast uuest maailma kõrgeimast majast rääkis. Vertikaali pidi üle kaheksasaja meetri tulema - lõppkõrgust hoitakse viimse hetkeni vaka all, kuna konkurendid kosmosessekippujad ei tohi seda teada.

24 oktoober 2006

Inimene Leedus

Võiks midagi ajuvaba teha. Ma vaatan aknast neid mändisid, mis meil siin on ja mõtlen, et võiks minna ja ühe sellise otsa ronida. Päris tippu. Mõtle, kui vahva oleks... Inimesed vaataks ja imestaks, et miks ta nii teeb. Mul oleks ükskõik ja ühtlasi lõbus. Kui ma väike olin (samuti siis, kui ma juba päris suur olin) tegelesin ma aktiivselt puude otsas turnimisega. Pedaspea kõrgeim mänd oli minu ala. Rippusin (ingl.k. hanging) seal otsas ikka igal õhtul. Olin ladva maha saaginud ja sinna ühe väikese lauajupi naelutanud, kus peal hää persetada oli. Vaatasin merd ja metsapoole. Tegin igal aastaajal ühe foto - huvitav kaeda, kuis maailm sügisel läbipaistvaks muutub, justkui oleks alasti kist'. Ainult okastega puud säilitavad oma staatuse ja muutuvad selle võrra veidi tugevamaks ja auväärsemaks, et kased ja vahtrad paljalt külma käes kõiguvad.

Ajuvaba on raadiokanaleid pisteliselt kuulata või telekapulti klõpsides midagi head tabada. Selle teema pealkiri tuli näiteks just Kukust. Eelmine nädal klikkisin pulti ja sattusin Ali G Show peale, kus tal stuudios kari mingeid professoreid oli, kellelt ta parasjagu küsis: "So you're saying that euthanasia has nothing to do with young people in Asia?". Geniaalne. Boratist ei tea ma tegelikult midagi, aga mul on kuri kahtlus, et ka see on midagi head. Ja ajuvaba.

Märg mees

Mulle vahel kangesti meeldib, kuidas vihma sajab. Eriti meeldib mulle, kui ta öösel sajab, ja eriti meeldib, kui ta siis sajab, kui ma magan või magama jäämas olen. Pedaspeal on roheliseks sammaldunud eterniitkatus - sinna kukub vihmapiisk hästi kergelt ja tasa. Sellest kirjutasin kunagi kauges lapsepõlves isegi ühe jutu, mida keegi mu sõpradest juba enne seda luges kui mind üldse tundma hakkas. Täna öösel ladistas Nõmmel. Räästa alla iga plekk-katuse lainepõhja kohale tekib muru sisse väike auk, kuhu tilgad ja veenired lõbusalt sisse sulisevad. See on nii mõnusalt uinutav asi. Kui vihmasahmakas kõva häälega katusele tuleb, siis on soe tunne. Umbes sama tunne, mis siis, kui Sina mulle teki peale paned, teki servad mu külgede alla lükkad, mind kallistad ja suule musi annad.

23 oktoober 2006

With reason and rhyme

Keegi kunagi ütles, et igal inimesel peavad olema omad asjad, mille suhtes ta pedant on ja mille peale ta natuke liiga palju kapitali kulutab. See teeb elu huvitavamaks. Mul on ka mõned sellised asjad. Selle korvamiseks, et mu riiulil väga vähe originaalplaate (muusikat) on, olen ma võtnud nõuks, et vähemalt digitaalsed videoplaadid peavad mul piraadivabad olema. Kenake basic filmikogu on juba siginenud. Veidi nõrkusemaigulisemad vidinad on muidugi mootorsõiduk ja veel mõned sellised, mida normaalsed inimesed ainult n-ö tarbeesemetena kasutavad. Ärge siis pange mulle pahaks, palun...

Nädalavahetus oli jätkuvalt hall. Mõlemad päevad lõunast tööl istutud ja ettekannet pastakast välja imenud. Valmis ikka põle, vaja teist veel kolmapäevani leiutada. Emotsioon ei ole just parimate killast. Meeleolud on segased. Nägin unes, et pimedas öötaevas oli kolm ereroosat kuud ja üks tuhmunud päike. Mis see peaks tähendama?

20 oktoober 2006

Esimene küsimus

Eile-täna kirjutasid mul lapsed kontrolltööd. Usinasti kirjutasid. Vandusid ja kirjutasid. See kontrolltööde läbiviimine ja kontrollimine pakub tegelikult mingit kummalist sadistlikku rahuldust. Inimesed vaatavad hirmuga, kui ma klassi taha otsa neid selja tagant jälgima sammun. Ma ju mäletan seda tunnet, see ei ole meeldiv. Samas ma ei leia, et ma oma õpilaste vastu sugugi julm oleksin. Pigem kardan, et tundides saab liiga palju nalja ja rahvas võtab asja liiga lõdvalt. Huvitav, kui palju mõjutab see tegelikult inseneri olemust, kui tunnis saab vabalt vestelda ja juhendajaga sina-peal olla ja väheke kildu visata. Ma ei kujuta ette, et viiskümmend aastat tagasi nõnda oli. Või oli? Pigem liiguvad peas pildid sirge seljaga istuvatest ülikondades usinatest tudengitest, kes ennast alles ehk nädalavahetusel lõdvemaks saavad lasta... Ei, mina nii ei taha. Ma tahan vabalt, aga arukalt. Lõbusalt, aga asjalikult. Rokenroll.

18 oktoober 2006

Tule minu palatisse

Üsna pointless päev. Sai palju asju tehtud küll, aga ikka kuidagi tühi tunne. Panin näiteks mõned jurakad seadmed kiilpoltidega põranda külge kinni ja paigaldasin pressile õlitorusid. Hämmastaval kombel töötasin terve päeva valge teesärgiga, ilma et oleksin seda (tähelepanuväärselt) ära määrinud. Ma ei ole õige mees. Tõnu filmist "Keskea rõõmud" on õige mees...

Avastasin enda jaoks pändi nimega Tool. Plaat mängib autos ja üks lugu minu peas päev otsa. Kõikse vingem pala on aga see, liikuva pildiga koos. Veel avastasin enda jaoks (kahjuks vist küll kellegi teise jaoks) müügikuulutuste internetilehel ühe täiesti vastupandamatu auto. Esmamuljel tundub vapustav pakkumine olevat. Aga mul ei ole seda raha, ja seda raha ei tule ka. Nii et kurbusega pean leppima sellega, et mingi till selle masina endale saab ja seda ruunama hakkab. Võiksin talle hea isa olla, aga kahjuks olen teises seisuses, teises ühiskonnaklassis.

Mu õde abiellub varsti. Kummaline on selle üle mõelda. Abielu tundub olevat midagi suurt ja täiskasvanulikku. Ma ei tunne, et ma ise selle jaoks veel valmis oleksin, ei tunne, et ma täiskasvanud oleksin. Ja nüüd võtab mu väike õde selle viguri ette. Nii kindel on. Noor pere. Armastus. Värk särk.

17 oktoober 2006

Nobody Home

Inimesel võiks olla iga päev hetk, kus ta tunneb ennast targana. See aitaks enesehinnangut üleval hoida. Mul on olnud kunagi mingitel koosviibimistel hetki, kus olen hakanud selgitama mingit oma tööga seotud probleemi ja äkitsi on kogu seltskond ninad minu suunas keeranud ja mind huvitatult kuulama asunud. Sellised on head hetked - tunned, et sinust on midagi kasu, et oled huvitav, et oled tark. Mul ei ole üldjuhul probleeme keerulistest (aga loogilistest) asjadest aru saamisega, kuid asju meelde jätta ma ei suuda. Seda kõrgemalt hindan siis neid haruldasi hetkekesi, kus keegi küsib midagi, millele ma vastata suudan. Täna oli üks selline. Hämmastavalt kombel oli mul meelde jäänud, miks piiratakse vilgu sisaldust betooni täitematerjalides. Kui üks asjalik tudeng seda küsis, siis oskasin adekvaatse vastuse anda. Hea tunne oli.

Ilm on täna hall. Siin köetakse nüüd korralikult, nii et toas külm ei ole. Lämbe hoopis. Lükkasin just akna lahti, et sügis sisse saaks. Sügis teeb mind uimaseks ja aeglaseks ja pahuraks. See kollane ja punane värk mulle muidugi meeldib, aga meeleolu ei meeldi. Pea ei tööta, käed ka mitte.

Pink Floydil on üks kuidagi sügisene lugu.

Got a little black book with my poems in.
Got a bag, got a toothbrush and a comb.
When I'm a good dog they sometimes throw me a bone.
I got elastic bands keeping my shoes on.
Got those swollen hands blues.
Got thirteen channels of shit on the TV to choose from.
I got electric light,
And I got second sight.
Got amazing powers of observation.
And that is how I know,
When I try to get through,
On the telephone to you,
There'll be nobody home.

I got the obligatory Hendrix perm,
And the inevitable pinhole burns,
All down the front of my favorite satin shirt.
I got nicotine stains on my fingers.
I got a silver spoon on a chain.
Got a grand piano to prop up my mortal remains.
I've got wild, staring eyes.
And I got a strong urge to fly,
But I got nowhere to fly to, fly to, fly to.
Ooooo Babe,
When I pick up the phone,
There's still nobody home.

I got a pair of Gohill boots,
And I got fading roots.

Tuk tuk. Kto tam?

Nii üürikeseks see rõõm siis jäigi. Kakskümmend neli tundi pärast autoswingi sõitsin juba jälle oma masinaga. Küll aga jäi selle ööpäeva sisse paar huvitavat vahejuhtumit. Turbot ei jõua ma ära kiita. Minu järgmine masin (kui ta peaks kunagi laekuma) saab kindlasti turboga olema. Linnas on vastupandamatu kiusatus ülemeelikult kiirust ületada, lihtsalt läheb nii hästi. See auto loob aura. Oli tunne, et peaks selga panema tumelilla sametülikonna, suhu piibu ja pähe patsi - ja sedasi kruiisiks ringi. Aga siis tulid miinused. Andreas oli hoiatanud, et pidur vajub vahel ära. Ma ei ole aga sellega sugugi harjunud, et pedaal foori taga sisisedes sisse vajub ja pidur ära kaob. Lõpuks, kui õli soe ja vedel oli (oletan), siis tekkis ettekujutus, et sõidan vokiga - muudkui talla ja talla. Ainult et lõnga ei tooda, vaid paanikat - paar korda oleks ikka peaaegu eessõitja pagasiruumi sisse tsuranud küll. Hilisõhtul pärast kino helistasin autoomanikule ja palusin vahetuse tühistamist. Poolitasin meisterlikult tema romantilise kohtingu (andestust!), et oma isiklikku heaolu tagada - milline egoism. Sõber ronis mu autosse, et oma plaadid kokku korjata, vajutades samal ajal kogemata puldi lukustusnuppu, ronis siis autost välja ja lükkas ukse kinni. Auto ilusti lukus, võti kenast sees, inimesed nõutult õues. Nukker. Siis sai veel vana Saabiga mööda linna kärutada, et kodust varuvõti tuua...

16 oktoober 2006

Bomber

Veel autojuttu. Sain omale täna uue Saabi. Ta on palju uuem kui see, mis eelmise sissekande illustratsioonil kujutatud, aga palju vanem kui minu senine masin. Kaheksakümne viienda aasta kaheliitrine turbo üheksasada. Vinge pill. Ma täpselt veel ei tea, mis värvi ta on või mitu ust tal on, sest pimedas ei olnud näha, aga kiirendab küll nagu lennuk ja möirgab justkui lõvi (see, mis seal Saabi logo peal on). Ma pole vist kunagi turbot juhtinud, nii et sain alles täna teada, mis ta endast kujutab. Pauer. Ainuke miinus, et ei saa enam tööle sõites Kuku hommikuprogrammi kuulata, kuna pidavat ainult Klassikat laskma. Temaatiline.

Tegelikult on lugu selles, et uue auto saamiseks ei pea teda ju tingimata ostma - võib ka lihtsalt vahetust teha. Antud juhul ei ole muidugi tegu kuigi võrdväärse vahetusega, sest masinate hinnavahe on umbes kümnekordne. Selleks ei teegi me sõber Andreasega igaveseks kaupa, vaid proovime teineteise autosid ainult nädalakese.

14 oktoober 2006

Mati

Uneralli, läinud ööga tegin tasa nädala jagu magamata und. Kella seitsme paiku õhtul ronisin voodisse ja kella üheteist paiku hommikul ronisin välja. See on elu. Kuskil kahe paiku öösel tuli hämming peale, siis vahtisin tunnikese filmi ja põõnasin edasi. Segapuder, aga magasin isu täis.

Huvitav, kas bemmimehed ja saabimehed on kaks äärmust. Vahel tundub küll nõnda, sest bemmimees ei pea suunda näitama ja teed andma ja viisakas olema, aga saabimees teeb seda kõike vabast tahtest. Jah, eks igas leeris on ka reetureid, aga üldiselt on lihtsalt selline mulje jäänud. Mul on ka austus BMW elegantse disaini ja võimsa mootori vastu, aga. Pigem jään siiski oma liistu juurde ja üritan võimalikult väärikalt saabimehi esindada.

13 oktoober 2006

Politsei ja pätt

Tuli ära. Tuli ära. Alles mõned nädalad tagasi kuulsin ja lugesin esimest korda Martin Scorsese uue filmi kohta. Kostusid ainult ülistused ja kiitused, vanameister olevat tagasi pöördunud GoodFellasi vana hea stiili juurde. Ma ei oskagi muud tahta üldiselt. IMDb edetabelis tõuseb film praegu iga päevaga. Mul olid eile esilinastusele minnes ülikõrged ootused. Pole ju Scorsese enam mitu aastat sellist päris monumentaalset filmi teinud. Harilikult kardan kõrgete ootustega kinno minna, lisaks kartsin ka seda, et on loodud jälle üks GoodFellasi ja Casinoga samas Scorsesele käepärases stiilis film, mis on hää, aga vana hää. Eile aga trumbati mind üle. Tõeline meistrikass. Uudsus. One-lineritest koosnev dialoog, puhas kuld.

Leonardost on Scorsese midagi fantastilist välja voolinud, see pidavat tema esimene tõeliselt täiskasvanud roll olema. On. Nicholson teeb ka pärast oma viimase aja keskpäraseid komöödiaid tõelise evil comebacki. Naispeaosaline ei hiilga ehk niivõrd oma näitlemisoskusega, aga iluga kindlasti. Ahh. Ohh. Lähiajal tuleb see film kindlasti veel vähemalt korra üle vaadata. Olen eufoorias.

11 oktoober 2006

Teise käe päkapikud

Praegu on kuidagi natuke kergem tunne olemas olla. Üks mure on vähem. Rahamure. Ega ma nüüd miski rikas pole - lihtsalt hiljuti sain lõpuks oma standardite tõlketasud kätte. Esimese asjana ostsin veebruarikuuks piletid Londonisse ja tagasi. Teise tähtsama asjana oli eile õhtul suur plaan Selverist ploomimahla osta. Kümme minutit pärast poodi astumist keksisin kauplusest välja absoluutselt ilma igasuguse mahlata. See-eest oli kaenla all kast, mille sees teise regiooni (oleksin siia praegu peaaegu "religioon" kirjutanud) dvd-mängija. Ai, kuis mulle meeldib vahel selliseid täiesti etteplaanimata ja läbimõtlemata impulss-oste teha. Läksin koju ja õnnistasin pilli kohe ühe Seinfeldiga sisse. Proosit.

Selline lapsikuvõitu mõte - hästi šeff oleks ka ikka kunagi vanast peast igasuguseid tiitleid omada. Professor ja doktor ja direktor ja rektor ja. (Tuleb muidugi välja teenida.) Esialgu mul neid eriti veel ei ole. Heal juhul lihtsalt "lugupeetud härra". Üks põnn nimetas mind Kalevi Spas "tjotja-ks". Täna sain aga ühe juurde - olen nüüd ühe kalli seadme "hankekomisjoni esimees"!

Ülle tuli täna jutuga, et "ma toon sulle ikkagi selle musta lõnga tagasi". Mulle tundus alguses, et ma olen oma laua taga magama jäänud ja et see on siis nüüd jälle unenägu. Täiesti sürreaalne hetk. Ma lihtsalt ei teadnud midagi mingist mustast lõngast. Lõpuks selgus muidugi, et kõigel on reaalne ja lihtne selgitus ning olen endiselt tööl. Ja ärkvel.

10 oktoober 2006

Nägin uhkeid garaažisid

Hommikul magasin südamerahuga tunnikese sisse. Keegi ei saa mulle ette heita, et ma vähe tööl käin, kui ma pea igal õhtul siia laborisse teistest mitmeks tunniks maha jään. Lihtsalt veider on kell üheksa paistes silmade ja pesust veel veidi niiske juuksepahmakaga asutusse saabuda, kui teistel juba suured teod täies hoos on. Aga üks reibas TERE ajab asja ära. Astusin majja sisse ja triivisin otsejoones meie nii nimetatud kahekümne kolme kraadi ruumi, et kontrollida, kas eile tööle hakanud aurugeneraator number kolm (kunagi juba kirjutasin neist) on patustamata tööle hakanud, ilma et järgiks number ühe ja number kahe ebaeeskujulikku vee välja ajamist ja toa üle ujutamist. Uksest astudes sai mu pessimism (nii vähe kui mul teda on) hea suutäie süüa, sest kaunis valge ripplagi, mille kohal roomavad salapärased ventilatsioonitorud, tilkus. Jälkus. Mõlkus mõte helistada asjaosalistele ja inimesi kurja keelega salvata ja solvata. Umbes nii sündiski. Teil on kahekümne esimene sajand ja te ei saa nüüd üht elementaarset veekeetjat õigesti tööle!? Kurat.

Huvitav, kas lugejat tüütavad ka juba need pidevad heietused mingisuguse labori teemadel? Ma ise tunnen küll süümepiinu seoses teemade kitsa spektriga siin lehel. Võiks ju tihemini arutella maailmapoliitilistel teemadel, juurelda rohelistest ja kollastest asjadest, jutustada läinud aegadest vahvaid lugusid. Tunnen vahel vänget kadedust nende kirjutajate peale, kes suudavad iga päev midagi tõeliselt huvipakkuvad ja inspireerivat üllitada, mis lugeja mõtlema paneb. Aga mul siin on kirjas see, mida tunnid toovad ja päevad pakuvad. Ma olen selline lihtne mees, teate.

Miks ufod mind ära ei biimi?

Eesti Betooniühing ja Tallinna Tehnikakõrgkool esitlevad:

BETOONI TEHNOLOOGIAPÄEV
Tallinna Tehnikakõrgkool
25. oktoobril 2006. a
12:00-16:00

11:30 Registreerimine
12:00 Betooni külmakindlus – probleemid, standardid jne
- Toomas Laur, Siim Rohtla, Tallinna Tehnikaülikool
12:30 Kosmonautika ehitusplatsil
- Kalev Ramjalg, OÜ Roxor Ehitus
13:00 Levinumad vead betoonitöödel
- Aivars Alt, OÜ Roxor Ehitus
13:30 Vigadest betoontarindite projekteerimisel
- Peeter Paane, AS Merko Ehitus
14:00 Kohvipaus, IV korruse fuajee
14:30 Eksklusiivsed ja huvitavad projektid raketise vaatenurgast
- Gerald Grabner, Doka Industrie GmbH

09 oktoober 2006

Loll, aga tugev

I felt like the biggest asshole when I killed your rock and roll, ütleb kaunis laulusalm. (Jah, ma tean, et kirjutasin need read siia lehele ka 31.01.06, aga need on lihtsalt nii geniaalsed, et võib.) Kui ma täna oma keskealisi kolleege sõidutasin, siis mul küll selline tunne ei olnud. Vaatamata sellele, et nad mu autos suhteliselt valjusti mängiva System of a Down'i peale mõttes suuri silmi tegid. Üks neist väitis muide, et on kunagi kolmkümmend kaks aastat tagasi Kalevi hallis Pink Floydi kontserdil käinud. Esimesed kaksteist sajandiksekundit tundsin kadedust, aga siis jõudis kohale, et nii ei saanud see mitte olla. Pole nimelt ühtki tõendit, et Pink Floyd sel aja(stu)l väga siia itta oleks kippunud. Arvatavasti mingi luupainaja. Või siis selle vastand.

Režiimid. Viimasel ajal on mul režiimid. Pärast hommikul väravast välja kadumist lülitun ma automaatselt ametirežiimile. See sisaldab peamiselt vaid tööalaste mõtete mõlgutamist. Kui pidevalt ohjes olla, siis ei kaldu sellelt liinilt päev otsa kordagi kõrvale. Õhtul saab intensiivtöö millalgi otsa ja siis tuleb õhturežiim - mõtted segunevad. Päris hiljem lülitub öörežiim: südamevalu isikliku ja ebaisikliku elu pärast, unistused, fantaasiad, uni.

Tänase ametirežiimi sisse mahtus palju õnnelikke juhuseid. Üldjoontes saab märkida, et kolimine on läinud libetamalt kui ma aasta otsa värisedes kartnud olen. Kõik need "rasked ja suured asjad" on tegelikult juba kohal. Välja arvatud üks väike hiigelpress ja üks hiigel-hiigelpress, aga nemad jäävad esialgu Koplisse oma aega ootama. Tänasega sai keldrikorrale paigaldatud kaks suurt kliimakambrit (umbes nagu suur külmik, mille tööpiirkond on miinus nelikümmend kuni pluss sada kaheksakümmend kraadi Celsiust), millest üks mahtus ühemillimeetrise täpusega lifti ära ja teine mahtus kahemillimeetrise täpsusega tagatrepist sisse. Midagi otseselt ei purunenud. Ehk ainult [sisesta number] närvirakku.

08 oktoober 2006

Teraapia

Kollased lehed langesid Saabidele. Sügis puha käes. Pedaspeal oli juba nii talve tunne, et pingutasin ahjukütmisega üle ja tuba oli palav. Noh, tegelikult ju mõnusalt palav. Sõbrad soojendasid tuba, naer kostis õue, Anna-Liis lasi endale voolikust vett näkku, Purgal oli nohu, Erin küpsetas ja heegeldas, Tõnisel oli mõnus habe, Tuulel oli ilus uus soeng, Tuulil olid geenid, Ülle tegi hommikul pannkooki, Maarja lamas sauna ees murul, Hillar tegi öösel piipu, Spaik jooksis, Antsul tuli keset orienteerumist häda, Sulevil oli õhtul suur uni. Mul oli pidevalt hea olla.

Lisa (mitte vähem tähtis kui kõik eelnev): Jah, Heiko oli ka kohal. Jah, Heiko jäi Erini kõhu taha peitu.

06 oktoober 2006

Yippee ki yay

Armas, kuidas ehituskaupade poe ukse ees koguneb kella seitse viiekümne viieks kuue-seitsmeliikmeline seltskond usinaid ja haigutavaid härrasid, kes kaupluse avamist ootavad. Mõni tirib suitsu, mõni uurib autos pabereid, mõni sügab niisama kukalt. Ilus niiske sügishommik. Täpselt täistunnil tehaksegi poe uks lahti ja mehed hajuvad suurde hoonesse laiali, nii et tundub nagu seal polekski kedagi. Müüjadki on hommikul veel lõplikult sisse lülitumata. Punastes tunkedes transapoisid sasivad juukseid ja ringutavad laoruumi ukse juures, kohvitass käes. Omamoodi idüll. Ehituspoe hommiku idüll.

Amazon lubas mu pakikese kõige varem kümnendaks kuupäevaks kohale toimetada. Imelisel kombel leidsin aga juba eile oma posti kastist lipiku teatega, et mu pakikesekene on postkontoris ootamas. Käisin kohe hommikul läbi. Nüüd on mu kogus ka Die Hard triloogia, Ice Storm, Seven, Constant Gardener ja Seinfeldi kaks esimest hooaega. Siis lasin autol vaba käiguga Nõmme mäest alla veereda, sest üle Mustamäe taeva laius täiuslik värviline poolring. Ei mäletagi, millal viimati vikerkaart näha sain.

05 oktoober 2006

Suunniteltu käyttöikä

Täna oli mu praktikumi õpilastel suur päev. Lõpukirjand. Mina viisin protseduuri läbi. Kõik istusid ilusti üksikult pingiridades ja närveerisid, endal pidulikud riided seljas. Raadiost loeti ette kümme teemat - kõik ilusti betoonialased. "Betooni külmakindluse parandamise põhimõtted" ja "Betooni täitematerjalide valik põhjamaades" näiteks. Kui kõik teemad olid antud, väljus aga kõik kontrolli alt - pooled hakkasid omavahel sosistama ja spikreid lappama, pooled läksid küsimata klassist välja. Mina ainult istusin oma pukis ja vaatasin pealt, saamatu, teovõimetu, nõrk. Raadio oli mängima jäänud ja läbi üldise sagimise kostis soomekeelne kõne. Imelik oli.

Siis tegin silmad lahti, lükkasin teki pealt, vaatasin kella (02:55) avasin õhutusakna, lülitasin televiisori välja ja jäin uuesti magama. CSI oli ammu läbi saanud.

04 oktoober 2006

Big man, pig man

Mul hakkas külm. Mul ei ole kunagi külm. Mu püksid läksid jälle katki. Head püksid. Huvitav, kas ma jään nüüd ka haigeks. See ei oleks õiglane. Ei minu ega nende vastu.

Swatch®

Ma olen täiesti pudrustunud. Vaimselt, ja füüsiliselt ka peaaegu. Mõned asjad liiguvad hoogsalt paremuse poole, mõned lähevad aina hullemaks. Kui mu lugupeetud ülemus juhtub seda lehte lugema, siis palun arvestage sellega, et ma astun üsna pea sisse Teie kabineti uksest ja palun kas a) palgatõusu või b) preemiat. Alla ma ei anna, töölt vabastamist ei nõua. Aga mis ma pean tegema olukorras, kus mul on ühed tööd, mis tuleb NIIKUINII ära teha ja teised tööd, mida peaks MINGIKS AJAKS ära tegema - kusjuures see "mingi aeg" on väga lähedal, aga raskeid ja aeganõudvaid "niikuinii" töid on sedavõrd palju, et kui nendega õhtuks valmis saan, siis... siis järgmisel hetkal ongi juba hommik ja äratus ja uus töö. Õhtud kaovad mul viimasel ajal lihtsalt ära.

Kolijad jõudsivad kohale ja vabandasid, et hilinesid. Minu kella järgi jõudsid nad kakskümmend minutit varem. Jah, minu kell oli seiskunud. Hää, et ta varem seisma ei jäänud, sest isepärase ärimehena pidin pool kaheksa (hommikul) Norde Centrumi parklas naelkummiärikaga kokku saama. Tema oli täpne ja mina olin täpne ja mina kauplesin ja sain kummid tonn-viiesajaga kätte. Kasutatud Nokian kummid. Vast suudan sel aastavahetusel paremini teel püsida kui 31.12.05.

Kunagi kukkus mul autoratas pisisõrme peale. Küüs läks mustaks ja paari kuu pärast kukkus üldse küljest, klõps. Tundub, et seekord tabab mind eilse vahejuhtumi tagajärjel sama saatus.

Päeva pähkel: saada Kopli majast välja ja Mustamäe majja sisse üks tore sajatonnise survejõuga press (pildil, seal taga seina ääres), mille too vasakpoolne osa vist oma poolteist tonni kaalus. Kaheksa meest oli ametis ja meeletu mõtte- ning lihastegevusega saime seadme uues laboris lõpuks paika. Ja kui Tuuslam õhtul asutusse külla tuli, siis teadis ta usina rohtlablogi sõbrana kohe, et nurgas seisva sinise tünni sees on aine nimega "Larita 68".

03 oktoober 2006

Meedik!

Kui ikka iga päev raudriistadega töötada, siis on ju loogiline, et lõpuks see ka juhtub, et mõni jäse haavata saab. Hommikune piikvasaraga seadmevundamendi lõhkumine läks probleemideta - väga põnev riist, ekstra tööriistalaenutusest tõin. Lõhub kivi nii et tolm taga. Aga selline iidne relv nagu mutrivõti vedas alt. Tuli mutri tagant lahti ja kuna härra Kalevipoeg oli parajasti kogu oma kehalise jõu mutri lahti keeramiseks tööle pannud, siis nimetisnäpp, mis kolmekümnekahese mutrivõtme ja metallseadme vahele jäi, on nüüd lai nagu lestakala. Tegelikkuses lihtsalt rämedalt paistes ja küüne alune on must. Ja valutab nagu vana siga, raisk.

Humoorikas, kuidas rahvale meeldib eri asju osta. Tartu rahva esindaja õde Mari purjetab netis ringi ja otsib sobivat autot, Nemad tuuritavad mööda linna ja ostavad oma sündimata Sipsikule kandmislinakest, villast püksikest ja mängukannikest. Mina aga tellisin omale neljapäevaks kakssada liitrit õli "Larita 68".

02 oktoober 2006

Clark Kent

Õpetaja Vahtramäe ütles meile ikka, et dumat nada, nje brõgat. Ma olen täna kahjuks küll ainult selle tagumisega tegelenud. Kolm korda ühes poes käia on liig. Igasuguseid torujuppe ja kolmikuid ja põlvi muretsenud. Ja siis osa asju ära unustanud või planeerimata jätnud ja siis jälle poodi tagasi sõitnud. Renoveerin betooni veesissetungivuse katsemasinat. Täitsa umbes riist saab omale nüüd uue vaskse soolestiku.

Ühel järjekordsel šoppingu-sõidul olin parajasti Nõmme valgusfoori taga pikas rivis peatunud ja vahtisin vasakpoolse bussipeatuse tšikke. Äkki keerasin pea paremale ja nägin justkui aegluubis, kuidas üks täiskasvanud mees mu autost mööda lendab. Terves ulatuses, umbes pooleteise meetri kõrgusel maast. Lendas mööda, käsi ette sirutatud. See oli Superman. See ei olnud Superman. Hoopis joodik oli. Ilma suuna- ja muude tajudeta inime oli astunud juhuslikus kohas teele ja esimeses reas sõitnud autole ette jäänud. Loomulikult leidis jälle kinnitus teada fenomen, et juua täis inimestega ei juhtu enamasti midagi eluohtlikku. Olles maandunud nelja-viie meetri kaugusel autost, tõusis onu imestades püsti ja asus oma prille otsima. Autojuht kargas välja, ütles paar kurja sõna ja helistas korravalvuritele. Kapott lömmis ja esiklaas täiesti sees. Kadunud prillid olid auto katusel.