Bashing two bricks together

30 november 2006

Let it blossom, let it flow

Küsisin eile Kaarilt, et mida ma selle igasuguse kontrolli alt väljunud juuksepahmakaga tegema peaks, mis mu kolpa (ja vaatevälja) varjab. Ta vaatas mõtliku pilguga ja ütles, et las kasvab. Ma arvan ka. Las kasvab pealegi. Veebruarist saadik pole kääre sisse löönud, nüüd enam ei raatsigi. Lisaks võtsin kasutusele uue taktika soengu kujundamiseks. Käin nüüd õhtuti duši all, et hommikuks freestyle hair-do saada. Ha!

Film number kaks oli Volando Voy, mis rääkis poisist, kes vajas tegevust. Tegevust vajas nii kangesti, et pidi enamasti tegelema selliste asjadega, mida seadus ei luba. Hea südamega poiss. Väga mees poiss. (Sellelt lehelt saab treilerit ka vaadata.) Pöffi filmid erinevad igapäevasest keskmisest kinost piisavalt palju, et mitte osata öelda nende kohta "hirmus hää" või "räme saast". Volando Voy oli midagi erilist, mis tegi seest soojaks ja ajas korralikult naerma. Ei näe just iga päev, et üheteistaastane poiss autoroolis istub, kõnniteel hõljuvat kolmekümneaastast kaunitari jälgib ja lõpuks ta oma pilguga ära võlub. Ja ma ei räägi siin "oo kui nunnu poisiklutt" stiilis võlumisest...

28 november 2006

My arm is numb

Inimesed nokivad nina. Satud kellelegi peale ja tekib piinlik hetk. Mõni hetk on temale piinlik ja mõni minule, sest mõnel nokkijal ei ole sooja ega külma, et keegi teda pealt vaatab. Aeg iseendaga tegelemiseks.

Six Feet Under hakkab läbi saama. Nate hakkab vist ära surema. Ma pean endale iga osa lõpus korrutama, et tegu on siiski vaid televisiooni ja fiktsiooniga.

Noh, nagu luukere

Ühiskond võiks fundamentaalselt sedasi üles ehitatud olla, et kõik teeksid seda, mis neile kõige rohkem meeldiks ja süsteem töötaks ideaalselt. Kas koopainimesed tegid, mis nad tahtsid? Ma usun küll. Jahtimine on ju änksa - käid metsas, tood sea, teed lõket, sööd karvase kõhu täis ja lõpuks joonistad koopa seinale iseenda, oma naise ja sea. Ma võiks küll nii elada. Aga selle asemel pean tegema asju, mida ma vabast tahtest ei teeks.

Vabast tahtest asendasin täna aga oma õe värsket abikaasat, kui tulevane ema haiglavoodile lamama pandi. Ei olnud operatsioon ega sünnitus (veel), vaid lihtsalt tsekkimine. Ultraheliga annab ekraanile mingeid loomingulisi motiive tekitada, mille järgi tädi vaatab, kas ema sees on poiss või tüdruk. Kui aga inimesehakatis (poiss või tüdruk) häbelik on ja kõikide olemasolevate jäsemetega oma teoreetilisi genitaale varjab, siis on tädi tasa ja ei ütle ei poiss ega tüdruk. Nii me siis nägimegi aprilli-lapse silmaauke ja plaksutavaid käsi ja kümmet varvast ja tuksuvat südant ja sääreluud.

Midagi tahtsin veel öelda, aga.

27 november 2006

Uus kodu

Täna on nii vaimselt kui füüsiliselt liigutav tööpäev olnud. Algas ta juba enne kaheksat, lõppes kaksteist tundi hiljem. Lõunapausiks kulunud veerandtund oli hetk, kui istuda ja puhata sai. Ülejäänud minutite ja tundide jooksul organiseerisin ja koordiseerisin kolimist. Täna oli see päev, kui meil õnnestus viimne kui vajalik vidin Koplis auto peale laadida ja Mustamäel maha tõsta. Ongi läbi. (Tinglikult "läbi", sest seal on veel koristamist ja siin hunnik tööd sisse seadmisega.) Võib vist öelda, et tegelikult läksid asjad palju libedamalt kui sisetunne umbes aasta eest ütles. Tundus üsna võimatu kogu seda laborijurakat kümme kilomeetrit nihutada - tonnide kaupa rauast seadmeid ja lademeis täppismõõteriistu. Kõige rohkem segadust tekitas klientide püsimajäämine või mittejäämine - kuidas jätkata sujuvat tööd samal ajal aktiivselt kolides!? Aga näe, kõik läks ludinal.

Päeva nael pidi olema pressiseade (mis võimaldab muide kahe ja poolesajatonnist jõudu rakendada). Kunagi fantaseerisin, et too jurakas tuleb vanast laborist välja lõhkuda (näiteks koos seintega) ja uude ehituse ajal sisse panna. Tegu on nimelt arvatavalt üle viie tonni kaaluva esemega. Tolle pressi pärast tuli labori põrandasse ehituse ajal lisa-armatuur panna. Täna keskpäeval pidi tulema maagiline auto, kes riista peale tõstab ja Mustamäele toob. Ei tulnud. Loomulikult. Tuli hoopis kell seitseteist. Ütlesin resoluutselt, et ei hakka seda tööd edasi lükkama ja teeme tänase päeva sees ära - mingu aega mis läheb! Ja tegime. Õhtupimeduses. Minu jaoks (kindlasti mitte sinu jaoks) oli üks vapustavamaid pilte see, kuidas too seade, mille liigutamistki ma alguses ette ei osanud kujutada, rippus olude sunnil üle elektrikaabli koogutava autokraana konksu otsas - ning vähe sellest - vinge kraana-vanamees otsustas aja kokku hoidmiseks koorma ÜLE kaablite autole laadida. Üsna õõvastav pilt - viis tonni rauda ripub tähistaevea taustal kuue-seitme meetri kõrgusel õhus. Keegi siiski surma ei saanud.

Kui aga maja valve alla panin ja ukse kinni keerasin, ning veomasinat Mustamäe poole eskortima hakkasin, oli miski tunne. Olen selle laboriga nüüdseks neli aastat üsna tihedalt seotud olnud. See ei ole midagi tema tegeliku eluea kõrval, kuid mulle on see suur aeg. Raadios mängis Whiter Shade of Pale. Ja mul läks vesiseks. Ei oska seletada. Liigutav lihtsalt. Väike samm inimesele, suur samm laborile.

Joonis 1. Inimene tööl.

Joonis 2. Tühi ruum, seiskunud aeg.

Joonis 3. Nii palju on järel minu kuubikust.

Joonis 4. Siin tehti mörti.

Joonis 5. Viis tonni.

Joonis 6. Kolgata tee.

26 november 2006

Ordinary life is pretty complex stuff

Minu pöffi esimesed minutit oleksid mind peaaegu kinosaalist välja juhatanud. Vene teatris linastunud Breakfast on Pluto pilt oli paigast ära ja heli oli vilets, kusjuures Iiri inglise keelest ei saanud niikuinaa eriti sotti (subtiitreid polnud). Pink oli ka kõva. Aga elamus kujunes lõpuks siiski üsna meeldivaks, sest film oli tegelikult igati pöffivääriline omapärane asjandus. Ei pole varem sellist näinud.

Kunagi paar aastakäiku tagasi vaatasin pöffil kaht Paul Giamattiga filmi - Sideways (tol ajal tõlgiti ta "Kõrvalteed", hiljem aga "Külili") ja American Splendor. Esimese neist kirjutasin kohe oma lemmikfilmide top viiekümnesse sisse - metsiku huumori, vinge stsenaariumi ja hinge kriipivalt mõnusa õhustikuga film. Teine jättis kah hüva mulje, nii et kui dvd paar nädalat tagasi poeletilt leidsin, siis maksin ta eest kohe raha välja ja tõin koju. Mõlema filmi kehaks ja hingeks on siiski Giamatti ise. Ta on sündinud taoliste rollide jaoks. Aga seda ei saa sõnadega kirjeldada (vähemasti ma hästi ei oska), nii et soovitan ise ekraani pealt järgi vaadata. Algatuseks ehk siis Splendori treiler.

23 november 2006

Püksid vahvel

Ajateenistus jätab inimese sisse ikka üsna reljeefse jälje, millest naljalt lahti ei saa. Muidugi on negatiivseid ja positiivseid mälestusi ja mõtteid. Võib vist teha sellise kummalise võrdluse, et negatiivsed mälestused on nagu mälu tasandilt kõrgemale tõusvad kujundid ning positiivsed jälle mälu tasandi sisse kulunud jäljed. Kui nüüd üldine aja-erosioon neist kujunditest üle käib, siis on ju selge, et pinnast kõrgemad kohad kuluvad pikapeale pinnaga ühetasaseks. Süvenditega ei juhtu aga midagi - kui, siis lükatakse nad lihtsalt negatiivsete mälestuste lihvimisest tekkinud tolmu täis. Aga tasub vaid korra puhuda ja süvendid ongi jälle hästi näha ja tunda.

Eile istusin kinos ja tundsin kellegi lähedal istuja kehalt levivat värsket dušigeeli lõhna. Normaalne tavaline keskmine hea pesuvahend. Ju siis kasutati ka Rahumäe kasarmu elanike seas just seda sama geeli, sest mul taastus üsna täpselt see omalaadne tunne, mis mul võibolla just eile õhtul just sel kellaajal kuus aastat tagasi oli: füüsiliselt raske päev oli selja taga, pesemas käidud, varsti sai magama minna, teades, et järgmise kaheksa tunni jooksul ei sega minu und mitte miski. Vahipataljonis oli öösel püha rahu. Kümnest kuueni ei toimunud ajateenija elus mitte midagi muud kui puhkamine. Sajaprotsendilise tõenäosusega. Kell kuus oli ränk äratus, aga selle peale ei mõelnud õhtul mitte keegi. Õhtul oli hea. Ja selle sama hea tunde süvend minu mälumaastikul puhuti eile tolmust puhtaks. Nii lihtne see ongi.

22 november 2006

Sinu riik tulgu

Öös oli asju. Imelikke asju oli. Kui Six Feet Under otsa sai, siis tuli ilma reklaamipausita kohe uni otsa. Õnneks olid hambad juba pestud, nii et sai sujuvalt välja lülituda. Kuskil kella kahe ja kolme vahel avanes üks mu kahest silmast, sest tundus nagu oleks telefon helisenud. Heliseski korraks ja helistajaks oli jälle sõber "Eranumber". See oli nüüd vist juba kuues kord viimase paari kuu jooksul, kui "Eranumber" mulle mõnesekundilise öise telefonihelina on korraldanud. Mul on kolm põhilist Eranumbrit ja ma võin kihla vedada, et kaks neist mulle öösel ei helista. Seega jääb üle kolmas - üks kõrges vanuses esivanem, kellel vahel minu nimi enam meelde ei tule. Kahju on temast, kes ta seal keset musti metsasid üksinda huntide ulgumist ja merekohinat kuulab.

Aga öös oli veel asju. Üks fantastilisemaid vaateid, mida eales nähtud. Ma tulin õhtuhämaras mööda Pirita teed Tallinna poole. Uurisin poole silmaga Tallinna märgatavalt uuendunud siluetti, kui äkki märkasin, et Oleviste torn põleb. Üleni leekides. Kuskilt keskelt oli vaskkatus päris alla kukkunud ja just sel hetkel, kui ma kollaselt helendavat kirikut märkasin, vajus kogu torn ümber, nii et vanalinna kohale vaid suur suitsupilv jäi. Tallinnat poimmitati. Jälle pommitati Tallinnat. Minu unenägude viimase aja fix-ideeks on saanud kahekümne esimese sajandi sõda Tallinnas. Keegi üsna Hitleri sarnane diktaator on asunud meid hävitades oma võimu demonstreerima. Olen temaga isegi näost-näkku kohtunud. Ta on haige inimene, ja tal on võim. Ta tapad ja piinab ja põletab. Ja täna põletas ta Olevistet. See oli väga realistlik unenägu. Ärgates oli valus ja külm.

21 november 2006

Kuidas palun?

Oeh, kräpp. Paned hommikul puhta püksi jalga ja pillad esimesel töötunnil neile tavotise kolmekümne kahese mutrivõtme peale. See plekk ei eemaldu vee ja vetsupaberiga - nüüd tõestatud. Ka palumine ei aidanud. Kopliss jõudes ajasin üle pika aja oma punased tunked selga ja hakkasin jälle lammutama. Demontaaž ja destruktsioon on mulle alati istunud. (Viimasel ajal olen siiski ka kamontaaži ja struktsiooniga (kas selline sõna on üldse olemas?) sinapeale saanud.) Esmaspäev on päev, mil suur auto peaks viimased vidinad Kopli poole sajandi vanusest laborist ära tooma ja Mustamäe sooja toa põrandale panema. Kas tõesti hakkamegi asjaga ühele poole saama? Hämmastav. Post scriptum: ma sain jah veidi preemiat selle kolimise orgunni eest nagu kunagi unistasin.

Muide, laupäeval käisin pulmas. Ühte kappi läksid Anni ja Silver. Üks neist oli mu õde. Eks ta on ikka edasi ka, lihtsalt üks vend on nüüd juures. Õnne paleesse pole ma vist varem sattunudki. Ilmateatemees oli paaritaja - pidas pika ja (liiga) sügava monoloogi mingil teemal, täpselt ei pannud tähele. Pärast kupatati rahvas väheks ajaks keldrisse šampuseklaasiga higistama ja tähistust tegema. Suvel pidi põhipralle tulema. Baila! Igatahes ei ole enam Rohtla Annit, vaid on hoopis perekond Laas. Püüame harjuda. Tegelikult on hirmus hea pealt näha, kuidas mõnel nii ilus on olla - asjad edenevad, unistused täituvad.

19 november 2006

Perfectly formed arse

Bond. James Bond. Ai, mulle meeldib, kui need filmihaid seal ameerikamaal ise ka aru saavad, et nad alla on käinud. Nüüd nad vist on tabanud, et viimased Bondid pole enam kukelegi kõlvanud. Rahvas käib neid pelgalt järjepidevusest vaatamas. Ei saa ju ahelat katkestada. Vähemalt minuga on küll nii. Aga see kahekümne esimene üritus on nüüd küll kenasti välja kukkunud. Ei ole enam nähtamatuks muutuvaid Aston Martineid, maitsetuid one-linereid ja koledaid Madonna lugusid (nagu üks kinomees ütles). On hoopis julm äkšn, vinged efektid, kiiksuga huumor, üsna tõsiseltvõetav romantika ja üleüldine realistlik lähenemine sündmustele. Naised naudivad ja mehed mõmisevad. 9/10

Sebrad näivad ühesugused

Pärast mõningate soovituste kuuldavõtmist ja pingsaid juurdlemisi muutsin tsipakene kava ja ostsin täna piletid ära ka. Kokku "#!£/?@!" krooni eest paberit. Lahendasin asja, nagu ühele kahekümne esimese sajandi olevusele kohane, täielikult läbi interneti. Kasutasin piletilevi kodulehte ja nn SebraPiletit. Ehk siis mina valin seansid ja maksan pangas raha, nemad saadavad mulle pdf formaadis triipkoodiga piletid ja mina prindin need välja. Jääb loota, et piletikontrolörid ka aru saavad, mis paganama lipik see on, millega ma entusiastlikult saali uksele ilmun.

Kaaskannatajatele tahan rõhutada, et selle aasta festivalil ei müüda pileteid kohtade järgi, vaid suvaliselt. Seega kui Su pääsme peal on mingi rida ja mingi koht, aga mina istun kinosaalis just selles reas ja sellel kohal, siis võid seenele sõita, sest mina jõudsin sinna enne Sind ja kavatsen just seal istuda. Vuo! Kinos näeme! Jääme ikka sõpradeks.

Muudatus: See viimane lõik ei vasta siiski tõele. Ehk siis vastab vaid osaliselt. Mõndades saalides on nummerdamata kohad ja seega ka nummerdamata piletid. Enamasti aga siiski nummerdatud. Mulle anti vale infot, mina andsin rõõmuga edasi. Ma nüüd üritan pöffi-inimestega läbirääkimisi pidada ja seda täbarat olukorda veidi parandada.

17 november 2006

PÖFF 2006

Panin kiiresti esialgse kava kokku. Kaheksateist tükki, päris palju. Eks võtan siit veel midagi maha. Kallid sõbrad, see aasta ma sellist suurt kõikile-tuttavatele-pileti-ostmise kampaaniat ei vinni teha. Igaüks vaatab ise, kuis saab. Mina tahan nii pea kui võimalik endale pääsmed ära osta. (Nagu näete, olen võtnud optimistlikult kavasse ka filme, mida näidatakse paar päeva pärast op-i. Eks näis. Olge siis valmis, et hakkan teile kähiseval häälel helistama, et pileteid pähe määrida.)

16 november 2006

Killer boots, man

Hetkel käib sisejuurdlus (minu sees) teemal "Kui mul seitsmendal detsembril mandlid välja võetakse, kas ma suudan üheksandal detsembril kinos Pöffi vaadata?" No kust ma pean seda ette teadma!? Aga ma tahaks pileteid ikka varem ostma minna, kui samal õhtul.

Seisin foori taga (põles rohekasroosa tuli), kui minust kihutas bussitasku kaudu mööda väike neljajalgne mootorsõiduk. Kiiruseks pakun umbes üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Samal kiirusel jätkas ta ka kaugemal, ületades sujuvalt kolm sõidurada ilma suunatuleta. Järgmise foori taga oli ta sunnitud peatuma, mina tema kõrval. Keerasin pea välja, vaatasin keskealisele nahaalile hüpnotiseerivalt otsa, ajasin silmad suureks ja koputasin omale sõrmenukkidega kolm korda vastu pealage. Hetk hiljem lugesin kõrvalpeatuja pilgust välja, et kui foor veel kümmekond sekundit punast oleks näidanud, oleks ma räigelt molli saanud. Aga läks roheliseks.

15 november 2006

Korter on aus ja hea

Nii, Pöffi filmide nimekiri on üleval. Eile nahistasin kaks tundi arvuti taga ja tutvusin valikuga pealiskaudselt. Koostasin ka mingi pika-pika huvi-nimekirja, mida nüüd lähimas tulevikus kärpima peab hakkama. Ma üritan see aasta oma lõppvalikule pisut teisiti läheneda. Nimelt on mind eelmistel aastatel kritiseeritud kui üleliia Ameerikakeskset filmisõpra, kes ei ole eriti riskialdis. Jah, tunnistan, et nii see vist on. Aga ma armastan head meelelahutust (mis jänkidel vahel päris hästi välja tuleb) ja ma ei armasta näiliselt kole sügavaid, aga tegelikult tühjasid filme, millega mujal maailmas tihti lagedale tullakse. Niisiis üritan seekord veidi alternatiivsemaid asju ära vaadata. Nii palju kui jõuan, sest tegemist on ekstrapalju ja enne festivali lõppu põõnan niikuinaa juba haiglavoodis, nii et lets enjoy it while we can.

Käisin täna Koplist koli toomas. Ma töötasin seal aasta otsa, aga ei pigistanud endast kordagi nii palju viitsimist välja, et sealsesse mereranda jalutada. Täna siis. Üle trammirööpa, porisest künkast alla, raudteest üle ja niiskest rohust läbi. Rand. Jube. Metsik. Ei, mitte metsik, vaid tehis. Enamus seal rannas vedelevatest objektidest on tehis. Tellised, metall, autokummid, pudelid, purgid, korgid, saapad, kaltsud, kiled... Aga kui Kopli liinid ilusti korda teha, majad ära fiksida ja sõbralikud inimesed kokku ajada, siis võib sellest paigast täiesti meeldiva piirkonna kujundada. Mul on usku.

14 november 2006

A lot of our imports come from other countries.

Tõin tassi kohvi. Praegu peaks mul tudengitega konsultatsioon olema, aga tundub, et täna keegi ei ilmu. Laisad mul. Ma hoiatasin küll, et seitsmes detsember on mul autiminemise päev ja pärast seda ma lilli ei liiguta ning nemad peavad teise julma ja kurja õppejõu juurde minema. Ise teavad. Kohv aurab. Allkorrusel läks täna petrooleuminõu ümber - see ka aurab, nii et terve maja on lehka täis. Mitte seda isamaa lehka, millest kiharpäine Koidula luuletas, vaid sellist tuleohtlikku tüüpi. Aga mul oleks uksekellasid vaja, sest klient seisab ukse taga ja teeb imelikku nägu. Koputab ja on kohmetu. Me peaksime ikka viisakad olema ja ühe näpu-nupu ukse taha kruvima. Tilla tölla. Bush ostis terve hotelli üheks ööks. Ma tahaks mõnel lörtsisel talvepäeval terve kino välja osta, et siis üksi keset saali heldinult istuda ja oma lemmikfilme vahtida. See oleks midagi muud.

13 november 2006

Teooria № 1

Töö koosneb üksikutest väikestest missioonidest. Iga missioon on kraan seinal. Töö tegija on kraanikauss. Mina. Mina pean kraanidest tulevad veejoad kinni püüdma ja ühte konkreetsesse kanalisatsiooniauku juhtima. Juhtima. Juhtimisega on aga see probleem, et osad kraanid on suuremad ja osad väiksemad. Osades on suurem surve ja osades väiksem. Kogu kraanidest tulev vesi peab läbi minu haisuluku siiski kanalisatsiooni ära mahtuma. Tihti tekib olukord, kus kraanidest tuleb nii palju vett, et kanalisatsioonitoru diameeter jääb vee hulga jaoks väikeseks ja vesi hakkab kraanikaussi kogunema. Vahel läheb haisulukk umbe ja jälle jääb vesi seisma. Mõned kraanid on aga hoopistükkis sellised, mis ei pritsi vett alla, vaid sootuks paremale või vasakule - siis tuleb kõik teised kraanid kinni keerata ja tolle isepäise jaoks mõned sammud kõrvale astuda, et tema vesi kinni püüda. Loomulikult on olemas ka väga erinevaid kraanikausse. Mõni on hästi pikk, nii et ulatab korraga terve seinatäie kraane ära katta. Teised on jälle hästi väikesed, aga see eest kiiresti reageerivad kraanikausid, kes liiguvad ühe kraani juurest teise juurde, nii et tilkagi vett maha ei lähe.

Mina veel ei tea, milline kraanikauss mina täpselt olen. Mis ma tean, on see, et tihti on kanalisatsiooniauk liiga peenike ja tihti on neid vasakule pritsivaid kraane liiga palju ja tihti on minu suu liiga väike, et vett kinni püüda. Kogu töötamise võlu (ja valu) on midagi optimaalset välja aretada...

Oma kätega

Kas üldiselt peaks oma endistele komplimenti tegema, samal ajal kui tema uus kallim tehislikult naeratades kõrval seisab? Huvitav olukord. Ma üldiselt lasen kuuldavale, kui ma inimeste juures midagi väga kõrgelt hindan. Mulle meeldib see. Ja ma olen harilikult ka siiras. Niisama suusoojaks ei ütle. Täna ütlesin ka, ja jätsin selle oma viimaseks panuseks sellesse tagasihoidlikku ja veidi rahutusse vestlusesse. Mõtlesin, et las nad siis ise klaarivad. Natuke põnevust igale ühele.

Aga üldiselt on nii, et liiga palju on teha ja liiga vähe on jõudu ja aega. See semester akadeemilist oli võetud selleks, et muu seas ka koolivõlgu ära teha. Seni olen jõudnud vaid töid ja ületöid teha. Nüüd pakub ajakiri Ehitaja mulle võimalust neile üks artikkel kirjutada. See on suur au ja veel suurem valu. Seda võimalust ei tohi käest lasta. Aga mis saab muudest asjadest? Kaad teem. Ma tahan näha, kuidas asjad liiguvad. Ei taha, et nad kohapeal podisevad.

12 november 2006

About nothing

Mul on mõned filmid ja sarjad, millest on saanud justnagu osake minust endast. Kasvanuks ma džunglis koos karude ja rebastega, siis ei oleks ma kindlasti see, kes ma täna pärastlõunal olen. Kasvanuks ma ilma televusseri ja Seinfeldita, oleks ma kindlasti natuke rohkem selle mehe moodi, kes džunglis kasvas. Esimest korda kuulsin Seinfeldist vist klassivend Antsult. Mulle tundus alati, et need asjad, mis temale meeldivad, peavad tõesti väärt olema. Seinfeldist sai minu jaoks koheselt klassika. Tol ajal sain asjasse ka suhteliselt objektiivselt suhtuda, sest ei teadnud, milline edu oli sarja mujal maailmas saatnud. Ajakiri "E!" oli kunagu genereerinud edetabeli "101 Reasons the 90s Ruled". Seinfeld oli esikohal. Teine ja kolmas olid Nirvana ja Bill Clinton. (Viieteistkümnendal kohal oli muide "No Paris Hilton".) Mis ma ikka vastu vaidlen.

Sügavam sõprus sarjaga sai alguse siis, kui ma kõik üheksa hooaja jooksul toodetud sada ja kaheksakümmend osa internetist kätte leidsin ja neid siis korduvalt läbi vaatama hakkasin. Tänaseks olen neli esimest hooaega ka originaalformaadis dvd-plaatidel muretsenud ja kavatsen selle plaani lõpuni ellu viia. Võtku mis võtab. Suurem osa episoodidest on mul peakolu sisse kulunud, aga vaatan neid endiselt huviga, naeran lärmakalt ja leian üha uut huumorit (eriti nüüd, kui pilt dvd-le omaselt selge on).

Jerry: What are you saying?
Elaine: I'm not saying anything.
Jerry: You're saying something.
Elaine: What could I be saying?
Jerry: Well you're not saying nothing so you must me saying something.
Elaine: If I were saying something, I would have said it.
Jerry: So why don't you say it?
Elaine: I said it.
Jerry: What did you say?
Elaine: Nothing.

09 november 2006

E-du:r

Vincent elab Austraalias. Sealse traditsiooni järgi minnakse jõulupäeval perega randa, mängitakse palli, käiakse ujumas, peesitatakse päikese käes. Hämmastav, kuidas mina koos oma väärtushinnangute ja arusaamadega oma väikeses maailmas elan ja üldsegi ette ei kujuta, et reaalsuses võibki kuskil ka sedasi olla. Aga lume järgi hakkaks ma küll igatust tundma. Rääkisime Vincentiga suvel Londonis ühe äärelinna maja siseõues. Mitu tundi rääkisime. Kui üks rääkis, siis teise suu oli lahti ja silmad suured. Sedavõrd huvitav oli.

Huvitav oli ka eilsel Mihkel Mattiseni kontserdil. Mis mina asjast ka tean, aga mulle näis (ja kuuldus), et härra lobises natuke liiga palju. Kui ta oleks mõni kuldsuu (nagu näituseks Robin Williams laval), siis palun väga, aga tema on ikkagi pianist ja (kasutades viimase aja kurikuulsat kõnekäändu) äkki peaks ta ikka oma liistude juurde jääma. Näpud olid osavad ja lood olid kõvad. Klassikahiti popurriid olid muidugi eriti šefid, seda Mihkel valdab.

07 november 2006

Häbememokkadega maailma ei valluta

Kollakas päevaleht saatis mulle eile kirja, et kas mina mitte ei tahaks betoonist ka nende lugejatele rääkida. Et nemad olla teadlikud, et mina betooni tehnoloogiapäeval loengut pidasin ja et nüüd siis võiks asja edasi arendada. Minu näol laius muhe muie. Enam ei kõlba eriti isegi Postimeest lugeda, mis siis veel sellisest kollasest paberist rääkida. Mina ei taha, et minu nimi seal millegi all seisab. Mine tea, mis pealkirja panevad - mina ja ehk mõned sõbrad mäletavad küll, et kord kasutas leht pealkirjana käesoleva sissekande tiitlit, mis koheselt legendaarseks sai. (Nii et palun mitte mind maitselagedaks pidada, see pealkiri on hoopis teiste inimeste vaimust sündinud.)

Aga praegu higistasin keldris pool kehavedelikku välja. Puurisin betooni sisse auke, et sinna kiilankruid taguda, et nende külge omakorda seadmed panna. Hää trell oli. Oli. Enam me teda trelliks ei nimeta, sest üks elutähtis vidin kärssas ära. Vait jäi, enam ei puurinud. Suits tuli välja ja enam sisse tagasi ei läinud. Homme hakkan uurima, kust uut vidinat saada. Aga töö sai änamp vähemp tehtud. Korraldasin laboris väikese fotosessiooni ka, et lugejal elu huvitavamaks teha. Ei pretendeeri kunstile, lihtsalt klõps ja klõps ja klõps.

Joonis 1. Veskid, millega saab jahvatada tsementi või klinkrit või mida iganes teil on vaja jahvatada. Just neid seadmeid täna maa külge ankurdasingi.

Joonis 2. Kõikidele kolme faasi peal töötavatele seadmetele paneme uued ilusad lülitid. Whatever muidugi. Täiesti ebaoluline pilt, kas pole. Aga minu blogi, ise tean, mis siia panen.

Joonis 3. Kõige ebaolulisem pilt. Edev isik liftis.

06 november 2006

Spuuki

Õues on miskit mäda. Mõni kraan või siiber on kuskil üleval lahti unustet. Alles see oli, kui pidi autot pidevalt lume alt otsima, nüüd siis jälle. Tüütus. Talv on muidugi kaunis, ega ma ei kurda. Mul on ainult uusi saapaid vaja, sest kõik kingapaarid on muutunud vett-sisse-laskvateks (välja mitte) ja lumi teatavasti on jäätnud vesi, nii et käesolev olukord on üsna ebasoodne.

Laupäeval passisin kodus ja leidsin internetisügavusest, et kinos on vene kinematograafia. Hops linna, aga kodutöö jäi tegemata, sest eestikeelse subtiitririba puudumisest sain alles piletijärjekorras teada. Ai, küll vandusin. Terve kodutee vandusin. Vahepeal ostsin iksfailsi esimese hooaja, et õhtu päris mokka ei läheks ja asusin usinasti seda vaatama. Ma vist neid päris esimesi osasid polegi kunagi näha saanud. Humoorikas värk - kolmteist aastat tagasi nägi ilmaelu ikka hoopis teistsugune välja, rääkimata sarja tegemise stiilist ja muust sellisest, mis tänaseks päevaks seoses HBO revolutsioonidega juba hoopis teisele tasemele tõusnud on. Aga ega ma ei ole kuri, ma olen seda sarja alati armastanud ja armastan edasi ka. Selliseid vanemaid nähtusi tuleb proovida ikka nende oma aja vaatevinklist analüüsida, siis on ju väga kift.

01 november 2006

Tempus fugit

Raadios sõimas üks helistaja Vox Populi saates Toomas-Hendrikut, et too olla väga imal ja vastik mees. Teine tädi karjub just praegu, et Mart Laar on kole, sest ta vist ei aja oma habet. Nii...? Ja nüüd võetakse järgmise poliitiku välimus ette. That's it, lülitan raadio välja ja kuulan rahustuseks Coldplayd.

Inspireerivalt tegevusterohke päev on täna olnud. Mulle meeldib, kui ma pean hommikul sügavalt läbi mõtlema ja enda jaoks läbi mängima kogu algava päeva tegevuse. Lühikokkuvõte. Hommikul tõstsin isa autost oma masinasse tema suvekummid ja tõin nad labori laoruumi oma rehvide juurde hoiule. Laborist haarasin peale mõned proovikehad, ja sõidutasin nad Koplisse katsetamisele. Ühtlasi viisin ema tööle. Koplis ajasin tööriided selga ja tegin koos kolleegiga viis tsemendiproovi ära. Töö seal valmis, siis haarasin jälle ühed kolmandad proovid peale ning kihutasin Maardu suunas, et sealt külmakindluse katsete jaoks kolmteist lehte kummi tuua. See koht oli pärapõrgus, kogu päevaplaan läks sassi, üht-teist tuli vahelt kustutada. Mustamäe poole tagasi sõites tegin kiire lõuna ja ostsin kinost homse Borati esilinastuse piletid ära (ühendame töö lõbuga). Kell üks pidi Mustamäel koosolek olema - sinna jõudsin minutilise täpsusega. Panin suitseva sigari suhu ja laususin, et I just love it when a plan comes together.

On tunda, et Six Feet Underi tegijatel hakkab ideedepuudus tekkima (lõppkokkuvõttes tark otsus lõpetada sari pärast käesolevat viiendat hooaega), sest nii sügavat geniaalsust nagu esimeses kuni kolmandas hooajas oli, enam kogeda ei saa. Aga kvaliteet on endiselt vinge. Üks selle sarja fenomenidest on oskus lihtsaid ja igapäevaseid asju nii huvitavalt ja hingeminevalt jutustada, neid täiesti erilise nurga alt analüüsida. Põhjalikult, aga lihtsalt ja inimlikult. Praegu on tegelastel üldine madalseis, kellegi elu pole muretu. Ja sarja tundes tean arvata, et aina hullemaks läheb. Ma elan neile nii sügavalt kaasa, et olen teisipäevaõtuti igasuguse normaalse tuju kaotamise ohus.