Bashing two bricks together

27 detsember 2006

Six Feet Under

Mul oli täna tüdrukute õhtu. Et paremini seltskonda sulanduda, kehastasin Purga gei-sõpra. Not really. Aga parimad sõbrad, õunapomm ja Vaiko Eplik + Eliit (viimase aja Eesti kvaliteetsemaid) moodustasid äärmiselt meeliülendava süsteemi. Lapsevanemad viibisid samal ajal kinos õllepudeli nimelises sviidis (pääsmed tõi juuresolev jõuluvana) ja üritasid nautida James Bondi uusi seikusi. Minu (ja kahtlemata nende) halvaks üllatuseks olid ennast aga sviiti sisse ostnud ka mingid noored joomarid, kes popp-maisi ja šampanjaga vallatledes Päris Inimeste kinoelamuse üsna persse keerasid. Valus rahvas.

Tänasega sai mu sari otsa. Neist kaasaegsetest kvaliteetseepidest on see raudpolt mu lemmik. Juba mõnda aega jälgin Amatsoonis dvd-hunniku hinda, et siis soodsamal ajal asi ära tellida. Esimesed osad läksid ju eetrisse nii mitu aastat tagasi, et neid võiks nüüd jälle vaadata küll. Viimane osa oli aga televisiooni tipptase. Sügavalt sisutihe ja emotsionaalne värk, mis võttis asja ilusti kokku ja tõmbas joone alla. Vastavalt temaatikale ei käsitletud lõpuks seda, kuidas kõik igavesti rõõmsalt elasid, vaid kuidas nad õnnelikult või vähem õnnelikult ära surid. Kes siis parajasti millal.

24 detsember 2006

Konspiratsioonteooria

Lisaks sellele, et minu koduaias tärkavad tulbid ja rohetab muru, olevat täna kuskil Rohuneeme pool ka vikerkaart näha saanud. Mulle täitsa istub, kui asju uut moodi tehkase, aga pean lugu ka teatud traditsioonidest. Näiteks mõningates jõulutraditsioonidest - a la lumi ja jää ja miinustemperatuurid jne. Vähemalt jõuluvana astus ikka öösel läbi ja poetas enneolematu hunniku kinke puu alla. Kuna perekond on laienenud, siis on ühest küljest vaja rohkem kinke teha ja teisest küljest on rohkem kingi tegemise võimelisi isikuid. Isa märkis, et varem on tal üsna hea ülevaade olnud, kes mida saab, kuid see aasta oli kohe päris põnev...

Too jõuluvana ja päkapikkude kontseptsioon on arvatavasti üks suurimaid ülemaailmseid vandenõusid. Kusjuures ükski lapsevanem pole kellegagi midagi ei suuliselt ega kirjalikult kokku leppinud, vaid see laste tüssamise värk on igal kohusetundlikul isal-emal justkui geenides. Ei, ega ma ei ütle, et see paha vandenõu oleks. Healoomuline selline. Ja siiani ei suuda ma mõista, kuidas jõuluvana kunagi aastaid tagasi suutis oma punasesse kotti ära mahutada terve akvaariumi koos vee ja kaladega!?

Mõned päevad tagasi võtsin nõuks Saabi esiklaas ära vahetada. Oli teine oma pika eluea jooksul üsna täpiliseks läinud, nii et päevasel ajal ei saa midagi aru, aga öisel maanteel või vastu päikeseloojangut sõita oli visuaalselt üsna keeruline. Niisiis sain kohe reedeõhtuks aja. Viisin auto Madara tänavale ära. Mehaanik andis teada, et läheb kolm (!) tundi aega, ning osutas seinal rippuvale sildile: "Kliendi juures viibimise korral tööde kvaliteeti ei tagata." Tõmbasin kiirelt lesta ja irvitasin sildi üle. Seda iroonilisem tundus pilt pärast seda, kui olin kaks tundi Kristiine keskuses häginud ja mehaanik helistas, et "palun tulge siia, meil on suur-suur probleem". Pooljooksuga saabusin tagasi töökotta, kus seisis õnnetu ja kahvatu näoga mehaanik. Uus klaas oli ilusti ees - pragu kenasti sees. Et seda ei olevat kunagi varem juhtunud. Mõistlikud mehed, nagu me kõik oleme, leppisime kokku, et järgmiseks nädalaks tellitakse uus klaas ja pannakse ilma lisatasudeta ette. Vabandati ette ja taha, nii et lõpuks hakkas mul temast päris hale. Soovisin häid pühi ja sõitsin koos praoga koju.

Head õhtat Teile, kallid sõbrad!

P.S. Kui luuletusepuudus peaks olema, siis võib täitsa vabalt minu lapsepõlve vaimusünnitisi kasutada. Päkapikud või Jõuluröövel või Jõulujama või üks hoopis vanem vigur:

üks poiss läks kooli sügisel
kuid varsti ära tüdines
siis mõtles - otsiks töö
mõtles, mõtles kogu öö

varsti mõte tuli pähe
siiski tööle ma ei lähe
hoopis päkapikuks lähen
seal haridust ma vajan vähem

võeti vastu, kommi anti
kätel tuppa sisse kanti
anti välja oma tuba
hopsti saani läkski juba

kuid kui aknal sussi juures
päkapikud olid luures
poiss ei osand rehkendada
komme sussi sehkendada

kiirelt koju tagasi
kokku pandi pagasid
konfiskeeriti siis tuba
poiss nüüd istub koolis juba

21 detsember 2006

Ühtlasi ööliblikas

Robert Fripp and the League of Crafty Guitarists näpib kitarri. Ma tahaks omale suuremat tuba, et saaksin kõlarid õige süsteemi järgi laiali laotada ja hästi kõvasti (kuid piisavalt vaikselt) ja selgesti muusikat kuulata. Sest mõnda muusikat peab valjemini kuulama. Mitte küll seda, mis praegu mängib, aga mõnda vinget rokki küll. Ja Pink Floydi ka, alati, võimaluste piires.

Hea lugejas, palun osta jõuluvanamehe punasesse kotti detsembrikuine "Ehitaja" ajakiri ja tee hiljem kuuse all lahti kõik neli lehekülge, kus asub Rohtla egolaks. Mina kirjutan Sulle betoonist (again). Seal on vähemalt üks kirjaviga (ruutmeetri asemel on kuupmeeter) ja just selliste väikeste nõmeduste pärast ei tahtnud ma, et nad kirjutaks artikli juurde, et Rohtla on labori ->juhataja<-. Ma tahtsin, et nad paneks lihtsalt, et "inimene laborist". Aga ei - panid ikka ametiposti ka. Vähemasti saab nüüd jälle tsee-veesse ühe rea juurde kirjutada, fafa.

Pole ammu luuletust kirjutanud, aga kuna jõuluvana saab alati aru, kui talle vanu ja kulunud riime loetakse, siis pakuksin siinkohal välja mõned isiklikult järjestusse pandud kergemeelsed luuleread.

LUMEKRIIS

kui ei ole jõululund
päkapikul pole und
vähkreb voodis, imestab
vaatab aknast, minestab

jõululund on tõesti tarvis
päkapikud ilgelt närvis:
jõulutaat ei saaniga
saa sõita kingikraamiga

ettepanek kirjalikult
mitmelt targalt päkapikult:
kuna nüüd on lume-kriis
siis on tegelt ainus viis
liikumiseks asfaltpinnal
(kusjuures tähtsust pole hinnal)
panna aita ära saan
ja teha Saabi-ostu plaan

Bozo the Clown

See taevas, mis on seal keemiamaja kohal, on päris roosa. Lillakasroosa. Mulle meeldivad ribikardinad. Talvel on nad mul reguleeritud nii, et kahest ülemisest aknaruudust tuleks maksimaalselt valgust sisse ja alumisest näeks laboriesist teed. Suvel reguleerin kaks ülemist selliselt ümber, et valgust vähem tuleks ja päike otse silma ei tikuks. Praegu, laks, tuli suveigatsus, raisk.

Asutustevaheline jõulukaartide saatmise periood on meil. See on omaladne protseduur. Neile, kes meile saatsid, peab niikuinii saatma. Lisaks veel neile, kes suuremad sõbrad on. Vaenlastele ka, et vaen liiga suureks ei läheks. (Mitte et meil vaenalsi oleks!) Kaardid tuleb kähku posti panna, et enne pühi kohale saaks. Meie lähme oma tööka kollektiiviga igatahes viiekümne teisel nädalal kollektiivpuhkusele.

Ja kas te ei leia, et need on ERITI vinged sõnad:

Rudolph, the red-nosed reindeer
had a very shiny nose.
And if you ever saw him,
you would even say it glows.

All of the other reindeer
used to laugh and call him names.
They never let poor Rudolph
join in any reindeer games.

Then one foggy Christmas Eve
Santa came to say:
"Rudolph with your nose so bright,
won't you guide my sleigh tonight?"

Then all the reindeer loved him
as they shouted out with glee,
Rudolph the red-nosed reindeer,
you'll go down in history!

19 detsember 2006

Teooria № 2

Mingi selline mõte. Kuidas ma kõnnin mööda tänavat, näiteks Tallinna vanalinna tänavat. Tänav on nagu ilma katuseta tunnel, mille seintel on uksed ja aknad. Tunneli seinad on aga kahemõõtmelised. Tähendab, neil on ainult pikkus ja laius. See, mis on tolle kahemõõtmelise pinna taga, on tundmatu. Minu silmadele ja ninale ja kõrvadele on ta tundmatu, minu mõistus ja mälestused ei tea, mis seal taga on. Müstiline, kas pole - et korralik 3D maailm saab tegelikult olla täiesti kahemõõtmeline. Aga nüüd astun ma ühest uksest sisse. Vaatan vasemale ja paremale, lähen trepist üles, nuusutan, kuulan, kuidas vana trepp mu raskete jalgade all hääli teeb. Võibolla seisan seal natuke, ehk isegi istun ja jäädvustan. Ja kui ma trepist alla tulen ja uksest ka välja astun, siis jälle selle maja ees munakividel seistes ei ole see pisike lõik tänavast enam nii tunnellik, vaid ma tean, et selle krohvikihi taga on maja, tuba, trepp, kardin, muusika, tool, inime. Elu jooksul käin kõik tolle tänava majad läbi. Võib olla astun tahahoovigi, võib olla ronin üle aia ja hiilin järgmisesse majja. Kes see tervet linna ikka läbi jõuab käia, aga ehk saan mõne kvartaligi selgeks.
Ja miks piirduda tänavaga. Näiteks. Kui ma mõtlen asjale nimega Aafrika, siis mulle tekivad mingid tunded ja mõtted. Aga need tunded ja mõtted on väga kahemõõtmelised. Sügavust ja sisu ei omanda ei Aafrika ega Hiina ega Island ega Ameerika minu jaoks enne, kui olen seal olnud ja oma nina ja kõrva ja silmadega natukne aimanud.
Ja miks piirduda maailmaga. Iga võõra sõna taga peitub tühjus. Iga kuulmata laulu sees kajab vaikus. Iga lugemata raamatu kaante vahel on pime ja olematu ruum. Iga tegemata tegu on... tegemata. Iga tundmata inimene on seest tühjust täis. Fantastiline tunne on teadvust kolmemõõtmeliseks luua. Tahaks seda tunnet rohkem tunda.

Alla nulli

Lõpetasin just persetamise õppetooli klassiruumis. Aega lendas nõnna kiirelt, et alles pärast kolme ja pool tundi istumist sain aru, et tagumik on laiaks läinud. Tudengid tegid viimaseid pingutusi oma protokollide esitamisel. Neiud tõid mulle vahepeal võileiva, et ma vastu peaks. Aitäh.

See oli nii armas, kuidas Kuku raadio eile päev otsa jõululaule lasi. Püüdlikult üritati meeleolu luua. Aga mul küll ei tulnud. Kui ikka õues muru rohetab ja inimesed kampsuni väel akna alt mööda jalutavad, siis ei. Täna on juba teine tubak. Selle aasta esimene lumerookimine juba seljataga. Lükkasin hommikul labori ukseesise lagedaks.

18 detsember 2006

Piira oma entusiasmi

On olemas üks film, kus Robert Redfordi tegelane ütleb klassikat. If I'm walking into a shit storm I wanna know which way the wind is blowing. Õhtul kell null-null kobisin lõpuks voodisse ja üritasin magama jääda. Kahjuks (või õnneks) mina juba teadsin, mis pidi tuul laboris puhub. Magama jäin kuskil nelja paiku. Olin seniks kõik võimalikud erinevad asendid ning padja ja teki küljed ära katsetanud. Urisenud ja ulgunud. Pooleteise nädalaga jõuab ikka palju juhtuda. Või juhtumata jääda. Karm päev täna. Jätkame.

16 detsember 2006

Diclofenac sodium 100 mg

Olen nädal otsa vegeteerinud. Maganud ja telekat vaadanud. Pole olnud eriti hea tuju ega ka ka üldfüüsiline enesetunne. Nii õues kui kurgus on endiselt error. Aga esmaspäeval peab nii või teisiti tööle minema, sest pahn koguneb mu kabineti ukse taha ja ma ei saa seda varsti enam lahti.

11 detsember 2006

Error

Kuulsin lugu perekonnast, kes oli ühest kohast teise kolinud ja olude sunnil uues kohas interneti tellimisega hiljaks jäänud, nii et sisse asudes võrguühendust veel polnudki. Teise päeva õhtul oli perepoeg isa juurde tulnud ja küsinud, et “Kas meil mõni raamat on või?” Isa oli osutanud elutoa seina suurusele riiulile ja pojale sealt ühe raamatu otsinud. Teisel päeval oli poeg jälle isa juurde tulnud ja küsinud, et “Kas meil on mõni raamat veel?” Ma saabusin Pedaspeale, põletasin siinse külmiku läbi ja tegin ahju tule (vastuoluline, kas pole). Kotist leidsin raamatu, mille sinna kodus pistsin. Kas pole huvitav, et raamatulugemise motivatsioon on teataval määral pöördvõrdeline interneti kättesaadavusega. Ma ei saa öelda, et ma oleksin internetisõltlane, aga üldjoontes võtan siiski aja maha, kui tean, et internetti pole. Mis saaks, kui kuuks ajaks kõikidest Eesti kodudest internet ära kaoks? Kas läheks paremaks või ei?

Kummaline on siin tegelikult olla. Kui panen silmad kinni ja kujutan ette oma peas sirguvat mõttelist kalendrit, siis üheteistkümnenda detsembri kohal on üldiselt paks sahisev lumi, pikad purikad räästas ja jäälilled akendel. Aga saabun Pedaspeale ja ei peagi külateed lagendikult otsima ja väravat jõuga lahti väänama ja rannas lume alt merd aimama ja kaevus jääd lõhkuma. Selle asemel on ukse ette kogunenud hunnik pruune vahtralehti ja kaevus koolnud konn. Mis toimub?

You think you deserve that pain but you don't

Kui eile Midagi õnnetaolist kakskümmend minutit kestnud oli, siis sündis minu elus midagi ajaloolist - ma kõndisin kinost välja. Jah, ma pole seda varem teinud (vähemalt ei mäleta). Ei, ma ei ütle, et see oleks absoluutne pask olnud (olgem ausad, ma olen ikka igasugust nõmedust lõpuni vaadata suutnud), aga tol hetkel oli erinevate asjaolude kokkulangevuse tagajärjel tekkinud emotsioon sedavõrd intensiivne, et jalad sirutusid ja viisid mind Vene teatrist välja. Mu ees istus viiemeetrine mees, kes keeras oma pea täpselt sinna, kuhu ma vaatasin. Mul oli kurgus paha. Mul oli kõht tühi. Ja see film tekitas oma (taotlusliku) negatiivsuse, kurbuse ja kurjuse õhkkonnaga nii paha tuju, et toda ei oleks suutnud kaks tundi välja kannatada.

Hiljem vaatasin veel filmi nimega Löök, mille mu süda vahele jättis, mis oli samuti väga tugevalt alla ootuste. Kas see oli tingitud sellest, et üldises pöffi originaalsuses ja uudsuses ei tundu isegi keskmine kvaliteetfilm enam vaatamist väärt olema? Milles asi? See film jättis mind igatahes täiesti külmaks. Nii külmaks, et ei viitsi mitte kirjutadagi temast rohkem.

Kokkuvõtvalt võib lõppenud pöffi kohta öelda, et rahule ma ei jäänud. Parim film oli kindlasti Me and You and Everyone We Know (mille dvd muide Britanniast juba siia poole teel on) ja äramärkimist väärivad Whole New Thing ning Red Road. Muu oli uus ja huvitav, aga ei midagi erakordset.

Täna astusin tööjuurest läbi (ise endiselt haiguslehel viibides), et mõned konfliktikesed ära lahendada ja allkirjakesed alla kirjutada. Saapapoest sain uued Eestimaised talvekaunad. Nüüd saadan kõik pikalt, istun Saabi ja sõidan Pedaspeale.

10 detsember 2006

Välja müüdud

Eila vaatasin siis oma kolm filmi ilusti ära: Red Road, Paris je t'aime ja Scanner Darkly. Ootused suurenesid mul esimeselt viimasele, kuid lõpptagajärg oli vastupidine. Red Road oli väga aeglane ja mõtlik, aga tulvil mingit erilist energiat ja õhkkonda, mis tegelikult ka kahe ülejäänud filmi ajaks kummitama jäi. Öises Glasgow agulis karjuvad rebased, tuuli murdvad mitmekümnekorruselised korterelamud ja nukrad inimesed. Väga sünge.
Paris je t'aime, mis Kosmose suure saali viimseni välja oli müünud, oli igati mõnus. Sellises assortiis on alati halvemat ja paremat - seekord peamiselt ikka viimast, nii et lõpuks oligi üsna keeruline otsustada, milline segment kõige rohkem meeldis. Coeni vennaraasude oma ehk siiski kõige enam, sest Steve Buscemi on lihtsalt vastupandamatu. Scanner Darkly tegi alles peale keskööd algust. Ma ootasin sellelt midagi sügavamat ja sellist, mis filmi visuaalse tipptasemega sammu suudaks pidada. Komöödia lahtrisse saab film hulgi punkte, sest Robert Downey Jr ja Woody Harrelson demonstreerisid oma humoorikuse tipptaset. Aga müsteeriumina (nagu vist mõeldud oli) film justkui eriti ei töötanud. Respekt vaevanägemise eest, aga minu jaoks sellest mingit päris kultusfilmi ei kujune.

08 detsember 2006

Silent Bob

Ma olen tänase päeva jooksul vähem sõnu suust välja lasknud kui ühelgi varasemal päeval oma elus. Ma arvan, et isegi imiku eas tegin rohkem häält. Lihtsalt noogutada ja "mhmh" öelda on praegu palju lihtsam kui vestelda. Tore on nõutult oma helisevat telefoni vaadata ja mõelda, et mis siis nüüd peale hakata. Vaigista. Ignoreeri. Lõpeta.

Ja siis - paar asja, mis erilist valu teevad: haigutamine, naermine, luksumine ja aevastamine! Neid tuleb vältida. Söömine (nii vähe kui seda on olnud) on seni talutav. Praegu näiteks nokitsen siin mingi hapukoore-juustu-singi-küüslaugu püree kallal, mille esivanem suurest armastusest kokku keeras. Päris rammus kraam, palju ei jaksa. Pärast jälle jäätist ja kummeliteed.

Aga Viido käis just oma sõbraga siin mu aia taga ja tutvustas mulle viimase eile ostetud autot. "Saab96", aastast seitsekümmend viis. Tippvormis. Salongis ei olnud bensiinilõhna. Järvevana teel lendas bemmidest ja mersudest mööda. Vinge. Pimedas hästi ei näinud, aga põmõtselt umbes midagi sellist:

Tonsillitis chronica

"Üldanesteesias asetatud suuavaja. Kurgumandlid II aste, madala asetusega, lõtvade kurgukaarte vahel, üle keskmise liiteid, mädakorke. Eemaldatud subkapsulaarselt. Veritsus mõõdukas, hemostaas koaguleerides ja kurgukaari lähendavate Z-õmblustega. VK kuni 100ml. Operatsioon ja postop. periood tüsistusteta. Koju heas paranevas üldseisundis. Vältida füüsilist koormust ja kuumaprotseduure kuni 2 nädalat. Söögiks eelistada "püreesid", juua rohkem kui tavaliselt."

Jah, üsna sürreaalne päev oli. Hämmastaval kombel ei olnud mul vist hetkegi paanikat või isegi närveerimist. Väga hää oli. Fertilitase teeninduskultuur on kõvasti üle meie keskmise. Inimesed on rahulikud, abivalmid ja huumorialtid. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga ühest hetkest omandasin ma hüüdnime "Siimuke". Mäletan, et siis kui olin narkoosilaksu alla minemas, siis ütles keegi meesterahvas, et talle meeldivad sellised suured ja lõbusad Eesti mehed, nagu Siimuke. Ja kui ma mingi teadmata aja pärast narkoosist välja tulin, siis üks daam tõdes, et näe Siimuke on ärkamas. Alguses oli küll üsna õudne olla, aga kui ma ennast vaikselt vertikaalasenditega harjutama hakkasin ja kui doktor Vaide mulle jäätist organiseeris, siis läks kõik ülesmäge. Õhtuks olin kodus.

Täna on aga selline tunne, et parem suhtlen sms- või msn- või lihtsalt kirjateel kui et juttu vestan. Juba suu avamine on üsna valus. Praegu topin "PÕNN" nimelist püreed näost sisse. Kilod kaovad, kilod kaovad...

06 detsember 2006

Ibiza pizza

Kas pole kummaline mõelda, et see kuhi pelmeene, mis hetk tagasi auras köögi laual taldriku peal on nüüd tervenist minu kõhus. Pluss üks tomat, pluss kaks klaasi piima, pluss kaks piparkooki. Hüva - oleks ju võinud Egoisti sisse astuda ja nõuda parimaid maitseelamusi. Homsest ei pidavat ma enam midagi muud sööma kui šokolaadipudingit ja vaniljejäätist. Räägivad nad. Iseenesest pole see ju halb (sööks praegugi), aga kui ma aegajalt mõnda rammusat lihatükki ei saa, siis kaotab elu mõtte. Äralõigatud mandlite kättemaks. Homme kell kümme pean haigemajas kohal olema. Ja siis - raks! Järgmine sissekanne on ehk juba teispoolsusest, haa.

Tulin just Kumust, kus istusin kaks seanssi järjest. Esimest filmi nimega Langedes nimetaksin kvaliteet-naistekaks. Ma ei kahtle, et see oli meistriklassi kino, aga mulle see lihtsalt ei istunud (millega ma muidugi ei taha öelda, et mulle naistekad üleüldiselt ei meeldiks). Idee oli nii hea, et selle ümber oleks võinud rohkem liha kasvatada. Teisest küljest ei ole elu enda küljes ka eriti palju liha, ja antud film pretendeeris realismile, nii et. Las ta olla.

Teine film oli puta madre. Isoleeritud ehk Aisolados. Kaks keskmiselt intelligentset meest lobisemas. Dialoogidest koorus välja nii (arutult) geniaalseid ideid, et oleks tahtnud ise nende peale tulla. On varemgi ainult dialoogile üles ehitatud filme nähtud ja armastatud. Kuuldavasti tegi seltskond filmimehi asja valmis teiste projektide vahel, umbes nädala ajaga ja mitte just eriti suure rahakõlinaga. Kukkus hästi välja küll. Ma ei nimetaks sedasinast nüüd just erilisels kunstiks, aga vähemalt kõrgetasemeliseks meelelahutuseks küll.

05 detsember 2006

Think of a better one

Pahalt algas eilne päev. Aga nii kui oma artikli (lõppeks) valmis kirjutasin ja asjatundjatele ülevaatamiseks andsin, siis langes kivi (lausa killustik, ütleks) südamelt ja naeratus tuli näole. See oli lihtsalt see hetk, kui mina isiklikult enam asjade kiirendamiseks midagi teha ei saanud. Vastutuse enda pealt ära lükkamine pakub inimesele alati rõõmu. Edasi läks noor teadlane pöffile oma kava välist filmi Mehed tööl vaatama. Iraani kino ei näe just iga päev, selliseid konkreetseid filme hoopiski mitte. Imelik asi oli. Andis kogemuse. Õigupoolest andsid kõik eilsed filmid omamoodi uudse kogemuse, sest teiseks filmiks oli Norra arvutianimatsioon Free Jimmy. Fäga friik. Sellised imelikud kohad olid, mis ei olnud naljakalt imelikud, vaid lihtsalt imelikud. Pornot ja ropendamist ja narkootikumi ja viina. Kokkuvõttes pani see film mind n-ö konkurent Pixarit veel rohkem armastama.

Vahepeal viisime Liinale sünnipäevaks juuksekummid ja sõime viineripirukat. Vana päeva lõppedes ja uue alates istusime kõik koos Kosmose suures saalis ja ootasime filmi No Body Is Perfect. Ma arvasingi, et ta umbes selline on, aga ei arvanud, et nõnna karmiks kätte ära läheb. Nad näitasid kõike. Erutavast erootikast nõelte torkimise ja enese naha otsas rippumiseni. Näppe ära lõikav mees lõigati õnneks ise välja. Huhh. Võttis kõhu alt õõnsaks. Ilusaid unenägusid.

03 detsember 2006

Paranoid Android

Huvitav oleks lugeda nimekirja põhjendustest, mille alusel Cannes'i festivalil parimaid filme valitakse. Tahan kohe konkreetseid viiteid! Sest ma täpselt ei saa aru, millele nad seal viimastel aastatel au annavad. Eelmise aasta pöffil läksin jooksuga filmi L'Enfant vaatama, sest see oli võitnud. Mulle ei meeldinud see üldse ja ma isegi täpselt ei mõistnud, miks peaks seda filmi ülistama. (Ma ei hakka põhjendusi tooma, sest ma ei mäleta neid enam eriti täpselt.) See aasta otsisin filmide seast kohe tänavuse võitja. The Wind That Shakes the Barley. Esiteks muidugi jälle nii rängas Iiri inglise keeles, et enamus dialoogist läks kaduma. Teiseks ei näinud ma seal midagi sellist, mida varem poleks tehtud. Lõpustseen oli nii klišee, et rikkus igasuguse mulje lõplikult ära. Pluss, saavutab vaataja selle filmi tagajärjel nii halva tuju, et hilisõhtust komöödiat ei suutnud ära oodata. (Näitlejatööd olid filmis küll tegelikult kümnepallised.) Komöödia Bon Cop Bad Cop režissöör juhatas filmi sisse, kasutades terminit popcorn movie. Ma sellest midagi enamat ei lootnudki. Ega saanud kah. Väike mõttetu Kanada äkšn-komöödia. Mõned eriti naljakad killud ja ports mitte-nii-naljakaid kilde. Aga ikka vähemalt väga erinev Hollywoodi igapäevaekraanist.

No igatahes oli eile väga vilets saak. Koju, magama.

Täna aga tajun, kuidas stress nõrgale inimesele mõjub. Mul on praegu päris mitu "kraani" lahti tööjuures. Kinniseid on ka palju, need ka vaevavad. Ja mu valamu on liiga väike ja liiga aeglane. Niisiis ei olnud täna motivatsiooni ärgata, ei olnud motivatsiooni õue astuda. Tööl sain teada, et üks mees on mul haige ja teine ei saa homme tulla, kuna peab vähihaige ema haiglasse viima. Teised heidavad mulle kurjasid pilke, et ma liiga hilja tööle tulin (ma võin seda endale muidugi üldises paranoias lihtsalt ette kujutada). Mu keha on kaetud külma higiga, mingid värinad käivad. Mul on paha olla. Mis see on? Miks see on?

))<>(( forever.

Läbi kauni detsembrivihma jõudsin eile õhtul lõpuks Vene teatrisse. Väike väsimus oli juba peal, aga huvi oli suurem. Film oli Me and You and Everyone We Know. Kartus on, et sellest kujunebki minu jaoks selle pöffi parim film. Raske on sellist üle trumbata. Kui ma ütleks, et taolisi filme võiks rohkem olla, siis äkki ma valetan - kui neid oleks sada, siis ei oleks nad nii erilised. Meeleolult meenutas mulle veidi Magnoliat, aga oli palju optimistlikum ja kontsentreeritum ja lõbusam. Fantastilise kiiksuga. Koosnes üksteise ümber tiirlevatest imelikkudest ja üllatavatest ja ilusatest asjadest. Üks arvatavasti legendaarseks saav stseen põhjustas sellise naeruhoo, et tee või märjaks. Vaata siis juba treilerit ka.

02 detsember 2006

Noor luuletaja

Kas kolm filmi ühe päevaga on liiga palju? Ma olen ikka omal ajal rohkem ka vaadanud. Samas, kolm osa Ristiisa pissipausidega ära vaadata on something else. Mul on praegu mõtted hajevil. Istun Von Krahlis. Polegi siin omajagu kaua aega niisama istunud. Vanasti kui kesklinnas koolis tudeerisin, siis ikka astusin-istusin siia tihemini sisse. Kas siinne inimkond on nooremaks läinud? Või on ta endise keskmise vanusega ja mina olen ekstreemumiks saanud? What the? Siin algab mingi kontsert. Lauale pandi lina, millel on kirjas Rulers of the Deep. Sügavad joonlauad. Küsisin piimakohvi, sain jälle kohvi piimaga. Ühes CCPlaza kohvikus küsisin ka piimakohvi ja sain kohvi piimaga, kuigi pidasin silmas cafe lattet. Kuna see on minu teada vahemerekeeles piimakohv, siis tekkis paanika nii minul kui teenindajaneiul. Klient muidugi võitis. Täna olin ma kaotaja, sest cafe lattet lihtsalt põld. Ja küsisivad, kas ma lepin tavalise kohv+piim variandiga. Rohtla loomult leplik. Just lõppenud This Film is Not Yet Rated filmiga ma leplik polnud. Äkki on härra Moore mind liialt ära hellitanud, aga ma justkui ei saanud siit midagi päris uut, ei saanud mingeid ideid. Lihtsalt konstateerus jällekord fakt, et Ameerika on fakt (aka fucked) ja õnn on olla Euroopa.

Turn shit into gold

Arvan, et olen umbes paarikümnes erinevas filmis kuulnud metalluksi või -väravaid, mis avades üht ja sama heli teevad. Kolm nooti. (Ma ei oska neid noote siin muidugi nimetada, sest ma ei tunne noote. Solfedžo kontrolltöö kirjutasin puhtalt maha. Tänks, Reimo.) Ja ma olen alati arvanud, et see on mingi filmi helimontööride vandenõu. Kuskil netisügavuses on üks mp3, mida kõik kasutavad. Täna küsisin filmi Whole New Thing režissöörilt järgi. Kriuksu kohta ta ei teadnud (kuigi ka tema filmis oli just see sama saund), aga rääkis, et kunagi eelmisel sajandil olla esimese King Kongi filmi jaoks üks mehe karjatus lindistatud, mida tänaseks päevaks juba mitmesajas filmis kasutatud on. Mulle meeldivad sellised väikesed triviaalsused.