Bashing two bricks together

31 jaanuar 2007

Ümber puu

Ah et siis nii. Eilsed haiguse kahtlused osutusid tõeks. Ei saanud täna hommikul ka uksest välja. Haige. Numbrite järgi palavikku pole, aga olek on kakk (mitte see lind ega ka küpsetis). Samas, tööd on vaja teha, nii et üritan homseks jalul olla.

Kirjakasti saabus aga teade kaitseväelastelt, kes kirjutasid, et Vabatahtlike reservohvitseride kursusele (edaspidi VROK) oli see aasta sada kaheksa kandideerijat ja vastu võeti nelikümmend kaks. Räägivad, et päris karm konkurss. Ja tundub, et miski minu esitatud paberites neile siiski muljet avaldas, sest ka Rohtla nimi seal neljakümne kahe hulgas oli.

30 jaanuar 2007

Mitte hea

Alates eilsest magamaminemise hetkest on haige inimese tunne. Kurk kipitab ja pea käib ringi ja külmavärinad. Tunnen, et sellises seisus ei ole ma kuigi produktiivnem nii et lähen ehk täna poolest päevast koju ja teen intensiivravi.

Käisin võtsin tipi sööklast tassi teed. Istusin koos kolme teise inimesega suure söögisaalis (igaüks oma nurgas) ja luristasin kuumast tassist. Mõtlesin, et mis kuramuse imelik viisakus on see, et teed ei luristata!? Täiesti mõttetu. Kui tee on kuum, kas siis inimene peab oma suu ära kärsatama, et viisakaks jääda? Miks ei või luristada? Ma tahan luristada!

29 jaanuar 2007

Mul on vahel selline tunne

Run, it's gonna blow!

Klõpsisin IMDb-s niisama linke ja sattusin selle alltoodud pildi peale. Üldse ei teadnud, mis filmist jutt, aga oletasin muiates, et tegemist võib vabalt olla Michael Bay filmiga. Selle Hollywoodi rahamasina portfellis on ju näiteks sellised kohutavad asjad nagu Armageddon, Pearl Harbor, Bad Boys II jm. Ja see kaader filmist viitab just millegi sellise kordumisele. Filmi sihtgrupp: lollid mehed? Klikkisin siis kõnealuse filmi Transformers linki ja selgus, et tegu ongi Bay loominguga, mis sel suvel üle maailma paiknevate lollide meeste arvelt paratamatult ränka raha koguma hakkab. Tegelikult muidugi ei tohiks filmidesse nii suurte eelarvamustega suhtuda nagu mina seda siin praegu teen, aga mõnelt tegijalt ei ole võimalik lihtsalt midagi head oodata. Enesekindlust ja järjepidevust tuleb respekteerida. Aga mitte alati.

Uurisin veidi oma tuleviku kohta selle semestri haridusvaldkonnas. Nagu varemgi, ei toimu minu jaoks arvatavasti ühtki loengut. Asi selles, et neid nn 4+2 magistrante on niivõrd vähe (veel vähem siis neid, kes tsemenditeemalisi aineid võtavad), et loenguid pole mõtet läbi viia. Haridus omandatakse kodus või raamatukogus iseseisvalt. Mulle see ei istu. Mulle meeldib, kui minust targemad inimesed mulle tahvli juures asjad selgeks teevad. Mulle meeldib konspekti märkmeid teha. Mulle meeldib eksamil käia (hüva, seda võibolla mitte). Aga selle asemel pean mingil üsna laial ja vabal teemal referaate vorpima. Samas olen ma praegu suvaline haridusreformi rudiment ja seda puhtalt täna oma valikutele, nii et kellele ma kurdan...

Kodu oma kätega

Vajadusel on mul üsna hämmastav töövõime. Laupäev ja pühapäev - nende neljakümne kaheksa tunni jooksul suutsin oma uude tuppa paigaldada ühele seinale heliisolatsiooni ja kogu põrandale laminaadi. Muuhulgas tuli mõlemad toad vastavalt töötandri paiknemisele ümber kolida. Selle tegevuse käigus avastasin, kuivõrd palju tolmu võib kapi taha praktiliselt koguneda ja ka seda, et mu toas on umbes kolm kilomeetrit juhtmeid. Kõige hullem oli see, et ühel hetkel ei olnud mul enam internetti, televiisorit, muusikat ega filmi. Ängistavalt harjumatu. Aga eile keskööks oligi põrand paigas ja mööbel ka ajutiselt uude nö katseasendisse tõstetud. Päris huvitav. Järgmiseks tuleb seinad ette võtta, aga seda juba järgmise kuu palgast, nuuks.

Eile õhtul magama jäädes lõi äkki, plaks, pähe, et alates tänasest hakkab mul ju uus semester, mil ma enam akadeemilisel EI OLE. See tähendab õppimist. Palju õppimist, sest "magistrandi tegevuskava" järgi olen omale selleks semestriks kakskümmend koma null ainepunkti planeerinud.

26 jaanuar 2007

Punchy

Kui ma esimest korda lugesin, et Rocky filmide sarjale tehakse veel üks (nüüd siis juba kuues) osa, siis oli kuidagi selline hapu tunne. Et no kaua annab üht teemat lüpsta. Sest olgem ausad - ega peale esimese, 1976. aastal valminud Rocky ei kõlvanud ülejäänudest ükski vaadata. Aga kui selgus, et Stallone teeb nüüd pühalikult vannutud viimase osa ja seda veel peaasjalikult selle tõttu, et tal viienda osa pärast punastamiseni piinlik oli, siis tärkas lootus, et ehk võib Rocky Balboast tõepoolest midagi väärtuslikku tulla. Ja eile limonaadikinos istudes jõudsimegi seltskondlikult järeldusele, et sel filmil on midagi öelda. Ma leian, et mõned näitlejad on lihtsalt mingi spets rolli jaoks sündinud. Arnold S on terminaator, Marlon B on ristiisa, Clint E on kauboi, Anthony H on Dr. Hannibal, Bruce W on John McLane. Ja Sylvester Stallone on poksija Rocky Balboa. Muidugi on filmis mõned veidi juustused ja liialt targutavad paigad. Aga kõik oli ilusti tasakaalus. Ja Rocky ise on ju nii sümpaatne tegelane, et teda on rõõm vaadata ja kuulata. Usun täiesti siiralt, et see on vääriline hüvastijätt selle legendaarse tüübiga.

25 jaanuar 2007

Impulss-inime

Juhtus nii, et minu õde leidis mehe, kellega tal tuli armastus. Ja kuna tuli armastus, siis tuli ka suur kõht. Suur kõht ei mahtunud enam väikesesse Nõmme tuppa ära, mis tähendas, et tuli natukene suuremasse Kopli korterisse minna. Väike tuba jäi tühjaks. Siis juhtus nii, et suurel vennal hakkas oma toas kitsas ja kuna väljavaateid väljakolimiseks eriti ei ole, siis küsis vend paksult õelt luba (sai ka) ja lõhkus oma ja õe toa vahelise seina maha (ei olnud kandev sein). Selline mees siis - üks päev tuleb mõte, ja järgmine päev juba sein maas. Nüüd on Super Size Tuba. Hommikul oli täielik hämming - mis toimub, kus ma olen, miks siin nii avar on, kummast uksest ma välja pean minema? Aga lahe on küll. Mul hakkab juba nägemus tekkima, kuhu midagi tuleb. Ainult et materjalide valik on jube keeruline. Ei ole ju enam vene aeg, kus sul on üks valikuvõimalus ja võimud jälgivad, et sa seda kasutaks. Nüüd on x+1 valikut ja keegi ei hooli.

Aga täna on tunne nagu oleks pea kaks korda suurem kui ta peaks olema. Aevastan ka. Aga ei - mul ei ole tarvis praegu haigeks jääda! Ootan päeva lõppemist, et minna koju teed jooma ja nägemusi teoks tegema.

24 jaanuar 2007

Hall kuulike

Täna jälle. Töövõidud. Sain kätt proovida väikese piikvasara peal. Olukorra selgitamiseks teen ehk ülevaate, mis toimub. (Kuigi tean, et see lugejat ei huvita.) Nii. Tsemendi tugevuse määramiseks tehakse mört (liiv + vesi + tsement), mis valatakse vormidesse. Selleks aga, et mört vormides tihedalt ja täielikult sees oleks, on vaja vorme raputada. Vormide raputamiseks on üks spets seade, mis kukutab vorme üks kord sekundis ühe sentimeetri kõrguselt kuuskümmend korda. See seade on kinnitatud jäigalt betoonis aluse ehk vundamendi külge. Vundament on umbes pool tonni rakse kuubik. Aga nüüd probleem - ehituse ajal valati vundament otse põranda peale - tsemendi katsestandard ütleb aga, et vundament peab olema hoonest elastse padjaga eraldatud, et hoone vibratsioonid ei kanduks katsekehani ega vastupidi. Nüüd tuligi alus põrandast lahti saagida, milleks kutsusin kohale firma, kes mulle neljakohalise summa eest töö ära tegi ja kummipadjad vahele pani. Kuna aga vundament oli nüüd tõusinud, aga seadmed peavad olema põrandast kindlal kõrgusel, siis tuli mul aluse pinnale seadmete kohtadele betooni sisse süvendid saagida ja sealt osa betooni välja lõhkuda (ketaslõikur + piikvasar + kaitseprillid). Lõpuks tuli seadmed aluse külge tagasi panna. Vat see kõik sai täna ära tehtud. Õu jea.

Lisaks sain teada, et tuletõrjeandurid reageerivad edukalt ka ruumis hõljuvale paksule tolmule. Kogu korpus sai teada, et ma olemas olen. Trrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.

23 jaanuar 2007

Rulamees Tony Blair

Aitähhid Otile, kes mu hommiku kohe väga hoogsalt ja humoorikalt käima lükkas. Muide, töötavatele inimestele ei tohiks argipäeval selliseid naljakaid linke tegelikult saata, sest siis nad ei ole enam töötavad inimesed. Aga igaühes meist on peidus väike viil.

Aitähhid ka ilmataadule, kes lund andis. Tüdruku juures on otse akna all suur taevasse suunatud prožektor, mis valgustab tuule käes keerlevaid lumekritalle. Ja see on ilus pilt.

Praegu vaatan aknast sinna männimetsa poole je näen esimest suusatajat. Suure karvamütsi ja kasukaga vana mees. Väga hoogsalt paneb.

Mul harilikult ei ole nii, aga nüüd läksin küll otseselt kavala reklaami ohvriks. Eelmine nädal viibisin plaadipoes, kus kaval Annely mängitas klientidele plaati. Klient Rohtla kuulis seda plaati ja uuris kohe, et millega tegu. Tegu oli The Mars Voltaga, mille viimane plaat nüüd minu auto mängijas külmetab ja mind sõidu ajal lõbustab. Väga mõnus rokk. Ja jälle seitsmekümnendate mõjutustega. Viiteid Led Zeppelinile ja King Crimsonile, näiteks.

Eile-täna jälle mõned tublid töövõidud ka. Sai jälle oma lihaste kätega elektrimonteeringuid ja hüdraulika-häälestamist ja puurimis-saagimistöid tehtud, nii et paar vana head kaadervärki jälle tööle pandud. Ma tean küll, et te irvitate selle üle, kuidas Betooni-Siimul mingid kummalised rõõmud on. Aga ma ei hooli. Naeratan häbelikult ja näitan natuke keelt.

22 jaanuar 2007

Mu lemmik stalinlik viis

Ma üldjuhul ei räägi poliitikast ega tee poliitilisi avaldusi, aga praegu on mul tunne, et me peaksime Rohelisi valima. Minu põlvkonnakaaslaste seas on hiljuti tihti jutuks tulnud, et üllatavalt palju kavatsevad just neile oma hääle anda. Mu sisetunne ütleb mulle, et see oleks justkui õige asi.

Eile oli sisukas filmiõhta. Esmalt istusime Sõpruses ja vaatasime, kuidas Laulvas revolutsioonis lippe lehvitati, hulljulgusi tehti ja muidugi lauldi. Väga emotsionaalne värk jälle. Minu kui ajaloounustaja jaoks oli dok ka kenasti informeeriv - häbi tunnistada, aga mul olid pooled asjad täiesti meelest ununenud. Ja kuigi "paatose pedaal oli põrandas" (vt Ilmar Raag, Areen), jäädi siiski täiesti asjalikkuse piiridesse. Küsimus, miks sellist pisaralist meeleolu on vaja filmiga peale suruda? Kurb tõdeda, et näiteks meie trikoloor või meie laulupidu või meie iseseisvus ei tähenda minu jaoks nii palju kui nad võiksid tähendada. Eesti inime on hakanud asju enesestmõistetavusena võtma. See pole hea. Ja just selle vältimiseks ongi turgutav aegajalt sellised asju näha nagu Laulev revolutsioon, mis sind just õige koha pealt natuke näpistab.

Pärast vaatasime nii poolkohustuslikus korras ka Babeli ära. Väga raske ja kurnav film, mis minu arvamust mööda jäi eelmistele omalaadsetele alla. Viimatimainitud on siis näiteks Traffic (esimene sellelaadne, kõige parem?), Syriana, Crash ja kindlasti veel paljud filmid, mis eraldi liine käsitledes ühel hetkel tervikuks muutuvad. Aga Babelis oli midagi valesti. Oli see siis oma üldise morni ilme kohta liiga optimistlik lõpp või just vastupidi liiga morn üldilme, aga mulle see asi ei istunud.

19 jaanuar 2007

It's like Godzilla!

Euroopat laastavad tormid. Mulle tormid meeldivad, aga ainult kuni selle piirini, mil nad midagi või kedagi lammutama või tapma kukuvad. Ma lähen maal alati õue vaatama, kui iilid puid väänavad ja merd vahule löövad. Aga sellised tomid mulle ei imponeeri, mis Saabisid lömastavad. BBC Newsis oli selline pilt, kus tagumine on üsna nagu Tuuslami Micra ja eesmine üsna nagu minu 9-3. Nuuks.

Finish it

Emotsioonid paarist filmist. Ükspäev oli kakk tuju ja mis siis sel puhul ikka paremat teha on, kui veel mõnda masendavat filmi otsa vaadata, eksole. Leidsin riiulist soomlaste Paha maa, mis kuulujärgi pidi just sobiv olema. Oli küll. Mulle ei meeldi väga paljud Soome filmid, sest neil on mingi omalaadne näitlemise stiil - mulle pidevalt tundub, et nad pakuvad üle, mängivad liiga mängu, ei võta tõsiselt, ei ole reaalsed. Aga Paha maa polnud paha. Seal oli siirast ilusat kurbust ja õnnetust.

Eile vaatasin Darren Aronofsky (kes kunagi suurepärase Requiem for a Dreamiga hakkama sai) uut filmi The Fountain, mis ei olnud kaugeltki nii sügav ja sisukas nagu Reekviem, aga see eest pakkus elamusi silmale ja südamele ja kõrvale. Visuaal-emotsionaal-musikaalne rännak, kui nüüd keerulisi võõrsõnu kasutada. Kusjuures spetsiaalefektide genereerimiseks ei kasutatud mitte arvutit, vaid fotograafiat ja muud sellist "vanamoodsat", et saavutada ajatust. Oli ajatu küll. Hea oli.

18 jaanuar 2007

Aknast välja vaatas Mati

Täna sajab vihma. Lobasin veidi ühe Iiri härra Lynchiga, kes naeris ja ütles, et meil siin Läänemere ääres on see talv nagu tema kodumaalgi - ei ole lund ega päikest. Äratundmisrõõm. Mul siin kabinetis on ka väikesed rõõmud - vihm krabistab mõnusalt vastu maast-laeni aknaid ja teeb uinutavat häält. Mulle mõjub see hallus väga intensiivselt. Võtan veits ibukat.

Nüüd kinnitati meie üksuse puhkusegraafik. On jälle, mida pikkisilmi oodata. Mu esimene reis-puhkus on 12.02. - 18.02. kui ma pandega taas Londonit külastan, ja teine suvel 25.06. - 22.07. kui ma päevitan ja jäätist söön. Päikest tahan, päikest.

17 jaanuar 2007

Õnnesärgis sündinud

Miks ma selle tihendi sinna alla jätsin panemata? Miks sealt värv koorub? Miks mind ei taheta? Miks seal õige niiskus pole? Miks mul need tegemata on? Miks selles praod sees on? Miks ma ei taha? Miks tollel suurem tihedus on? Mida ma tahan? Ja miks, tsiisäs kraist, mu püksirihm katki läks???

Aga vähemalt mu juuksed on natuke George Harrisoni moodi. Mul on nüüd ka ühel pool mingi imelik üleskaarduv lokk nagi George'il oli valge albumi pildil.

5-7-5

Vahi, kus ma olin kunagi ikka kõva haikumeister.


ahh ma lootsin et
tuleb suvel ja jääb kuid
tuiskab temata


eks vaata mind nüüd
siin minu lõbusas toas
istun, igatsen


kuidas ma tahan
kedagi ja tedagi
jah nagu ikka


üks karikakar
armastan ei armasta
üle põldude


tuled tuuleta
ütled “sina” hääleta
sa armastad mind

16 jaanuar 2007

Juubel

Täna aasta otsa tagasi kirjutasin siia lehele esimesed kirjaread. Ma polnud asja otstarbekuses tookord sugugi kindel. Mõtlesin lihtsalt, et panen siia mõned poindid kirja. Olengi nüüd pannud - kogunisti kahesaja kümne pealkirja alla (umbes). Ega ma selle lehega maailma pole muutnud, aga ehk olen veidi rohkem asjade üle mõtlema hakanud. Kui midagi näen või avastan, siis käib ikka mõte läbi, et selle võiks rohtlasse kirja panna. Pooltel kordadel läheb muidugi meelest ära, mis see hea oli. Umbes nagu et paar nädala tagasi vaatasin, et näe - kuueteistkümnendal saab aasta täis ja siis kirjutan seda ja seda ja seda. Nüüd kirjutan ainult seda, sest see ja see on meelest pühitud. Nõrk. Aga palju õnne sellegi poolest.

See on ka tore, et mõni ikka viitsib lugeda. Isegi mõjukas ajakirjandusväljaanne on kuuldavasti viimasel ajal minu filmiteemalisi mõtteid paberil avaldanud (neis mõtetes pole mu meelest küll midagi nii erakordset, et tasuks massidesse kommunikeerida). Vahva oleks, kui lugejad veel aktiivsemalt omi mõtteid "ütlemiste" lingi taha kirjutaks, et ikka diskussiooni tekitada. Ka need salapärased lugejad, kes siin seni ilma endast jälge maha jätmata ringi luuranud on. Kesteolete? Võtke sõna. Tere tulemast.

Head uut aastat.

15 jaanuar 2007

Jaak Varblane

Postimees kirjutab: "Colombias Villa Vieja linna lähedal asuvas farmis sündis kuue jala, kahe paari genitaalide ja kahe udaraga vasikas. Looma omanik Salvador Vanegas sõnas, et ta on loomakasvatusega tegelnud pikka aega ja see on esimene kord, kus tema farmis sünnib mitme jalaga loom." Ma ise tahaks seda farmi oma ihusilmaga näha küll. Kõigepealt vaataks selle kuue jalaga vasika üle. Ja pärast tsekkaks kõiki neid ülejäänud ühe jalga loomi.

Täna on karmi muusika päev. Ma üldjuhul ei viita emmpeekolmedele, aga kuna Callisto ise ametlikult seda teeb, siis ei saa keegi mulle trahvikviitungit väljastada. Vist. Näen siiani öösiti unes seda koletut sündmust maailma muusikaajaloos, kui meie riigi korravalvurid kallasid hunniku piraatplaate asfaltile ja sõitsid nendest oma maasturiga üle - ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Tempel mällu igaveseks. Surm piraatidele. Aga siin on üks lugu ja teine lugu ja veel mõned lood. Hetkel kontaktin sommidega, et Callistolt nende uus plaat Noir välja kaubelda.

Hiljem: Nojah, nüüd on Pm muidugi sinna "sünnib" ja "mitme" vahele ka sõna "nii" pannud, mis teeb huumori olematuks. Aga ma siiski tabasin nad teolt!

Ilusat und härra insener

Öösel saabus mu postkasti link Ultramelanhooli lugudele. Ma pole varem seda ansamblit kunagi kuulanud (ega isegi kuulnud). Seda hämmastavam on see, et just praegusel hetkel on just selline meeleolu, millega neid lugusid kõige parem kuulata on.

Aga mis mul täna plaanis on? Ma lähen nüüd üritan meie elektritrellil harjad ära vahetada. Siis proovin suure pressi juhtpuldi paika panna ja sellele õli sisse valada. Edasi pean tutvuma materjalidega, mille alusel vaja referaat kirjutada. Ja seda on juba päris palju - saab näha, mis ma jõuan.

14 jaanuar 2007

Leicester Square

Ma pole mõnda aega hoolega Jethro Tulli kuulanud. Sel nädalal omandasin jälle ühe päris plaadi (st raha eest, poest), mille nimi on Stand Up. Kuulasin seda paar päeva autos ja armusin jälle sügavalt ära. See on Jethro teine plaat, mis avaldati Kuningriigis kuuekümne üheksanda aasta esimesel augustil. Ma tunnen küll veidi paremini seitsmekümnendate progerokki, aga mulle tundub, et tol hetkel oli Jethro Tull midagi täiesti uut. Vähemalt minu jaoks on ta erakordseks jäänud kuni tänase päevani. Mõned sellised lood nagu "A New Day Yesterday", "Nothing Is Easy" või "Reasons for Waiting" on ikka puhas kuld.

What a sight for my eyes
to see you in sleep.
Could it stop the sun rise
hearing you weep?
You're not seen, you're not heard
but I stand by my word.
Came a thousand miles
just to catch you while you're smiling.

13 jaanuar 2007

Väikesed asjad ravivad

Täna jätsime Jaaguga hüvasti. Kabelis oli palju inimesi. Nooremaid ja vanemaid, kellest enamus olid tema lapsed. Pisaraist laste silmis oli näha, et Jaak oli hea isa olnud. Ilus ja südamlik oli. Ma arvan, et neid, kes puht kohusetundest kohale tulid oli vähe - me läksime sinna selle pärast, et me tahtsime ja tundsime, et see on õige. Öeldi välja palju mõtteid, mis sütitasid uusi mõtteid, ehk ka tegusid tulevikus. Puudutagem teineteist rohkem. Rääkigem sellest, mis meie sees. Tänagem, naeratagem, kallistagem.

Wannabe

11 jaanuar 2007

Vanilje taevas

Võibolla oleks siiski olnud kasulikum täna mitte kolm tundi sisse magada. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Aga siiski selle sissemagamise ajal nägin (juba ei tea mitmendat korda) unes, et mu Saab varastati ära. Seekord olin pääsenud kummaliselt, sest kuri varas oli suurest heldusest mulle ühe teise Saabi vastu andnud. Õuel seisis roheline Saab 900 Cabrio, mis iseenesest pole üldse halb variant. Hämmastaval kombel sobis mu "vana" auto süütevõti kohe ka uuele, nii et sain proovisõidu ära teha. Pold paha. Siis aga ärkasin üles ja avastasin, et õues on kella seitsme kohta kuidagi väga valge (mitte et õues tegelikult VALGE oleks olnud). Kell, kuramus, näitas tõepoolest kümmet.

Üldiselt on siskukas päev. Kohe tööle jõudes võtsin osa ühest koosolekust, kus küsiti, kas ma soovin Türkki sõita ja sealseid kivivilla tehaseid hindama minna. Ja siis nüüd lähen teisele koosolekule, kus õpetatakse, kuidas oma teadustöödest aru anda. Ja siis on kolmas koosolek, kus võetakse eelmist aastat kokku. Ja siis lähen juuksurisse, kus lasen natuke otsi lõigata (rohkem ei julge). Ja siis õhtul lähen Krahli ansambleid kuulama ja vaatama. Ja siis meenutan, et juba põhikoolis õpetati, et kui jutustad, siis ära kasuta liiga palju sõnaühendit "ja siis," vaid ole loovam.

10 jaanuar 2007

Abrakadabra

Mulle meeldib, et mulle meeldib viimasel ajal tohutult vett juua. Ma üritan vaikselt kõiksugused suhkrujoogid maha jätta. Ainult kraani- või mullivesi. Eriti rahuldav on pärast suurt janutunnet astuda külmkapi ette, avada uks ja võtta sealt jahe pooleteiseliitrine pudel karboniseeritud vett. Ja siis see vesi omale kurku kallata. Ahh. Ühe sellise pudeli tühjendasin näiteks täna öösel seitsme tunni jooksul ära.

Olen viimasel ajal kaht filmi näinud, mis mind ei rahuldanud. The Prestige ja Deja Vu. Need linateosed oleks justkui natuke rumalatele inimestele loodud. Teostus on igati vinge, põnevust mõlemas kõvasti - ses suhtes ma ei kurda üldse. Päris ühte patta ma neid muidugi ei pane, sest Prestige on kindlasti kõrgem klass kui Deja Vu. Aga esimene film tõotas pinget kruttides lõppu mingit huvitavat puänti. Kui aga film läbi sai ja selgus, et kogu lahendus oli vaatajale (vähemalt mulle) juba viimase neljandiku peal selge, siis... noh... orgasm jäi saamata. Deja Vu suhtes on mul viriseda selle ajasrändamise põhimõtete tõttu. Minu teooria baseerub otseloomulikult filmil Back to the Future (kuigi ma tean, et ka seal on vigu ja üksikuid ebaloogilisusi) ja kui mõni julge julgeb nende põhimõtete vastu eksida, siis ma ei aksepteeri. (Teine äärmiselt loogiline ajasrändamise põhimõte on filmis Twelve Monkeys - selle vastu on mul ka suur respekt.) Eesootavast Oscari-eelsest perioodist võib oodata ka paremaid filmielamusi.

08 jaanuar 2007

Mälupildid 2


Mõned tagasihoidlikud võtted uue aparaatusega.

Kreeka

Kahju, et blogisse ei saa päris kõigest kirjutada. Vahel tahaks küll pajatada südameasjadest ja mõtetest, mis mul on sinu või tema või nende kohta. Või milline mina tegelikult olen või mida tema tegi. Aga ei saa näe. Keegi kuskil ütles, et enda hinge paljastamine on palju suurem prostitutsioon kui oma keha paljastamine. Ma tegelikult ei usu sellesse, sest keha paljastamine ei pruugi ju sugugi halb olla ja hinge paljastamine teeb inimesed omavahel lähedasemaks kui silmad või käed või suud. Seoses sellega ka haavatavaks. Kinagi tahan mingi kaitsva kookoni enda ümber säilitada. Nende sügavamate asjade jaoks hoian teisi kohti, kuhu neid kirja panna. Või kirja panemata jätta. Või rääkida. Või minna lasta.

Kaks musta koera

Unenägudeöö oli. Palju erinevaid lugusid. Mind veeti alt ja mina vedasin alt. Seiklusi koos traditsioonilise teadliku unenäo-lendamisega. Sellegi poolest oli hommikul kuidagi nigel olla. Justkui oleks midagi pooleli või hoopis tegemata jätnud. Unenägudel on elu ees mitmeid eeliseid.

Lapsevanemad käisid nädalavahetusel maal. Kaalusin algul nendega ühinemist, aga kuna viimane kogemus polnud meeldivate killast, siis otsustasin seekord vahele jätta. Ääk! Vale otsus. Pärast leheriisumist (jaanuaris!?) ja muid koristustöid olid nad naabritele lehvitanud ja metsas käinud ja sauna teinud ja varakult magama läinud. Ja nõnna hää oli olnud. Oleks ka taht. Seni veel saaks, kuni külmaks pole läinud.

Kas te Amadeusi filmi teate? Vaat seal Mozartil on selline eriskummaline kilkav naer, mis tegelike vanade kirjade ja kirjelduste järgi filmitegijate poolt välja oli mõeldud. See on selline tõeliselt hirmus ja talumatu hääl. Ma ei kujutanud ette, et selline naer võib olemas olla. Aga täna hommikul kohtusin ma III korpuse koridoris kaasaegse Mozartiga, kes naeris. Just sedasi naeriski. Tal oli muidugi nahktagi ja dressipüksid ja ta rääkis võõrast keelt.

05 jaanuar 2007

1,21 gigavatti

Mulle tundub, et mõned päevad peale aastavahetust toimuvad tegelikult palju vägevamad saluudid kui põhiürituse ajal. Keegi kuskil on ju ikkagi see nukker ärimees, kelle äri natuke nadiks jäi, nii et ta päris kõiki oma rakette ja pomme maha ei osanud müüa ja kes nüüd siis reede õhtul sõbrad külla kutsub ja oma lao tühjaks põmmutab. Sest kuskil siinkandis on praegu nii vinge sõda, et pean omal volüümi otsa keerama. Mängib Budgie. Üks neist seitsmekümnendate alahinnatud geniaalsetest rokkpändidest.

Jah, muusika kõvaks ja mõtted mujale. Täna on päev otsa mõtete mujale suunamisega tegelema pidanud (vt eelmine sissekanne). Võtsin kätte ja saagisin realakaga (kuidas on "relaka" eestikeelne nimetus, muide? ketaslõikur?) vähekese metalli ja vundamenti, nii et sai jäle paar seadet paika panna. Juuksed on siiani nii tolmu täis, et näen välja nagu Kunksmoor. Aga siiski väga šeff.

Eile astusime suure seltskonnaga sisse Sõpruse uksest ja küsisime hunniku pileteid filmile Uneteadus. Helen kiitis seda taevaharjani, nii et me ei saanud vaatama minemata jätta. Ja me olime väga rahul. Näen ka pöffiväliselt äärmuslikult originaalseid filme, mis oma imelikkuse ja eripärasuse juures suudavad ka muhedalt naljakad ja feel-good olla. Mine sina vaata ka seda filmi.

Aga tänasel kenal reedeõhtul panen oma uue H2 mõneks ajaks käest ära ja vaatan vana head Back to the Future'it, mis on (vähemalt minu jaoks) fenomenaalne film, sest olen seda armastanud vist umbes kümneaastasest saadik täpselt sama intensiivselt. Tean iga kaadrit sellest filmist peast, aga iga kord on mul nii nii põnev. Olen natuke kummaline.

Füüsika, see on imelihtne

Nüüd on küll päris selline tunne, nagu ma oleks ise midagi tegemata jätnud. Ma saatsin talle tavaliselt uusaastasõnumeid, aga seekord millegi pärast mitte. Me ju oma klassiga kinkisime talle selle mobiili, enne tal polnud. Nüüd siis ongi selline tundmus, et ehk ta ikka veel pärast kõiki neid absoluutselt (vahel on "absoluutne" siiski olemas) siiraid lugupidamisavaldusi, mis tema sajad õpilased talle aegade jooksul esitasid... et ehk tundis ta ikka, et teda ei ole vaja ja teda ei armastata ja et ta on tühi koht. Kas minu sõnum kolmekümne esimesel detsembril oleks midagi muutnud? Nüüd ma jäängi sellest mõtlema. Me oleksime pidanud talle rohkem jõudu andma. Rohkem tahet. Me oleksime pidanud teda rohkem tundma, temast rohkem teadma. Kes ta tegelikult oli? Me teame ju ainult, et ta õpetas füüsikat, et ta oli naljamees, et ta oli sõbramees ja et ta oli napsimees. Ja nüüd me teame, et ta enam ei jaksanud. Aga usu, me armastame Sind.

Jaak Saukas
5. märts 1953 - 4. jaanuar 2007
minu Õpetaja

04 jaanuar 2007

Kohvik, kus kunagi kohtume

Naerda on hea. Iga päev peaks korralikult kallistama ja naerma. Kallistamisest jääb mulle küll natuke väheks viimasel ajal. Ega ei hakka ju hommikul tööle tulles oma kolleege tere asemel kallistusega tervitama. Või peaks? Sest paljudes riikides on põsemusi ka igapäevase tervituse element, miks me ei võiks siis kallistada. Seda enam, et embamine on viimasel ajal niigi meie kultuuri osaks saanud. Tundub mulle. Aga eile ma naersin korralikult. Vaatasime tüdrukutega Little Miss Sunshine'i. Selle aastakäigu parimaid filme, pauh! Küll pidi kauplema, et rahvast kinno saada, aga lõpuks, ma loodan, olid kõik väga rahul ja õnnelikud. Vähemalt pole keegi mind varem kinno kutsumise eest käteldes tänanud, hehe. Rääkimata kallistusest.

Eile oli asjaajamist ja kasutades ära hiina kiirsöökla lähedust käisin seal einetamas. Istusin üks oma lauas ja ootasin nuudleid. Kõrval lauas istusid naine ja mees - töökaaslased arvatavalt. Väga elegantse ja asjaliku välimusega tösised tööinimesed. Paratamatult kuulsin, millest nad rääkisid. Naine pajatas mingist sõbrast, kes oli palunud mingit (elemetaarset, tühist) teenet. Aga ta ei rääkinud, kuidas ta siis selle teene osutas, vaid sellest "tohutust ülbusest, mis peab inimese sees olema, et ta midagi sellist üldse küsima tuleb." Ma tegin omaette suuri silmi. Hämmastav, kui külmasid ja isekaid inimesi on olemas.

Panin siia "Teised" menüüsse vanade asemele paar uut linki. Kaarel teeb hästi maagilisi asju. Aron teistsuguseid, sügavaid.

03 jaanuar 2007

Siilinoku

Võtsin eila kätte ja läksin Jackass Number Two'd vaatama. Olin väga madalatele ootustele häälestatud ja üritasin ka kaasa tulnud sõpru selliselt ette valmistada. On ju üsna selge, et poistel (njah, Johnny Knoxville saab varsti külmkümmend kuus) on hää meel, kui neile lolluste tegemiste eest raha antakse, mis tähendab, et nad lollusi hää meelega teevad. Aga negatiivse eelarvamusega on alati mõnus kinno minna, sest eriti pettuda ei saa. Ja veel hiiglama vahva on olla, kui siis selgub, et tegu on puhta kullaga. Meelelahutuse žanris on need mehed küll suurmeistrid, sest oli näha, et kvaliteedi nimel oli seekord tõsiselt pingutatud ja, nagu ikka - tõsiselt sinikaid ja haavu kogutud. Pinge ei langenud hetkekski, igav ei olnud mitte. Naerulihased olid valusad. Jube nõme oli, aga oi kui tore.

02 jaanuar 2007

Uimane ja väsinud ma tänagi näin

Kas ka muudes asutustes on nõnda, huvitav? Et kui käia mööda ülikooli koridore, siis lisaks sellele, et öelda tuttavatele ja vähemtuttavatele isikutele "tere", peab nüüd sinna juurde kuuluma ka "ja head uut aastat". Mõttes soovin ma seda siiralt tõepoolest kõikidele kuuele miljardile, aga kahju, et inimesed seda üksteilele verbaalselt välja öeldes nii kiretud on. Sest see "head uut aastat" on justkui rangelt kohustuslik ja selle puudumine karistatav - nii kõlab see mõningate eranditega siin meie koridorides. Või on asi lihtsalt laiemas magamatuses ja hallis ilmas? Kuigi täna on ametlikult tööpäev, on päris mitmel minu poolt valitud telefoninumbril vastatud, et "teda täna ei ole". Ja näib, et need pooled, kes täna tööle on jõudnud, ei ole ka kuigi produktiivsed. Isiklikult magasin täna öösel üheksa täisväärtuslikku tundi puhast kodumaist und, aga rütm ja režiim ei ole seni veel taastunud.

Silmade kinni panemine

Nagu Värska talumees meile ütles: lõppev aasta oli niikuinii sitt - vast siis tuleb uus tsipa parem.

Eilsega algaski uus. Oma sõprade vastu tunnen ma nii ülevaid tundeid, et ei oska neid eriti sõnadesse panna. Kolmest päevast koos nendega jäi igatahes väheks.

Tänasega algab uus tööaasta. Väga sinine tunne on. Hommikul läks seep vingelt silma, nii et see punetab nüüd kangesti. Näen väga armetu välja.

Aasta esimestel tundidel oli mu peas kümneid kummalisi mõtteid, mida siia kirjutada, aga täna näe ei ole sellest enam midagi järel. Vaimne kärbumine. Füüsiline närbumine.

Andsin endale lubaduse sel aastal rohkem südame hääle järgi talitada ja ehk natuke vähem mõistuse hääle järgi. Kuigi ma olen viimastel aegadel neist mõlemast vähe lugu pidanud. Pole eriti kumbegi ega kedagi kuulanud. Ma üritan nüüd rohkem.