Bashing two bricks together

28 veebruar 2007

Päästa konn

Ega keegi ei loodagi, et rohelised valimised pika puuga kinni paneksid. Mina ka ei looda. Aga kui nad mingi pisikesegi pande ennast esindama saavad, siis hakkab ehk keegi veidi vastutustundelisem säästlikku eluviisi ka kõrgemal tasandil propageerima. Ma hakkan ka vaikselt järeldusele jõudma, et see on tõesti ainuvõimalik suhtumine - hakata praegu aktiivsemalt sellega tegelema, et mingi kahjuks suhteliselt pika aja pärast võiks asjad õigemas suunas liikuma hakata. Rahuldada oma vajadusi, ilma et me samal ajal tulevaste põlvkondade jaoks nende vajaduste rahuldamist võimatuks teeks. Ainult et praegu jäävad asjad moraali ja eetika puudulikkuse taha kinni.

Kuna mu tuba nüüd natuke suuremaks on sirgunud, siis otsustasin eile, et tuleb majja wifi sisse häälestada. Ja kuna Tõnisel juhuslikult üks ruuter üle oli, siis paningi paika. Paar tundi ropendamist ja higistamist ning saigi arvuti küljest kõik üleliigsed traadid ära võtta. Superluks.

Ja miks maksab tipi kohvikus "suur kohv koorega" kuusteist krooni!? Palusin täna ühe sellise ja kui kassaaparaadi külge selline uskumatu number ilmus, siis palusin müüjal hinna üle vaadata. Proua oli pahur ja kasseeris minult kõik need kuusteist krooni.

27 veebruar 2007

Vali vali vali vali vali vali mind mees

Mulle ikka tegelikult meeldib neid valimisreklaame jälgida. See on nagu omamoodi külm sõda. Üldine lahmimine ja ärapanemine. Kesikud teevad reformikate maksuvaba reede maha (eriti õudse reklaamiga), aga siis tuleb vastulöök, millega reformikad annavad kesikute Jürile pika puuga (veel talumatum plämaga). Halastamatu iseenda alandamine. Keskerakond hoiab käsi õlul ja laulab mingit laulu? Mis asi see on?? Mis asi see on?? Huvitav oleks näost näkku neid inimesi näha, kes neid "reklaame" välja mõtlevad. Eriti seda nende heureka hetke, et "voh, see on küll hea mõte, nii teemegi!". Sest ma ei ole seni veel ühtki "hea mõttega" valimisreklaami avastanud. Ja kes ometi on nende tasutud teadaannete sihtgrupp?? Ma pean ennast veidi üle keskmise intelligentseks inimeseks ja minu silmis mõjuvad need reklaamid väga konkreetse enesetapuna. Kas on siis olemas organisme, kes pärast nende tele- või raadioülekannete valusalt paljukordset läbivaatamist ja analüüsimist otsustavad, et "Jah, mina valin nemad!" See on müsteerium.

26 veebruar 2007

Top 2006

Siinkohal võiks siis ju ka ülejäänud läinud aastal tehtud ja nähtud lemmikud ära märkida. Arvestades, KUI kitsas filmivalik tegelikult meie kinodes on, siis on hunnik pärleid veel kindlasti kuskil peidus. Aga esialgu kuuluks siis 2006. aasta eliiti järgmised filmid, kusjuures paremusjärjestus ei pruugi just tingimata selline olla:
  1. The Departed
  2. Little Miss Sunshine
  3. Children of Men
  4. United 93
  5. Thank You for Smoking
  6. Casino Royale
  7. Me and You and Everyone We Know

The child is grown, the dream is gone

Loen. Mu tasapisi hubasemaks muutuva pruuni põranda, roheliste seinte ja punaste ukseliistudega toas mängib vaikselt Pink Floyd. Huvitav, kas ma olen mingil moel mandunud, et ma ei suuda sellest ansamblist edasi liikuda. Tundub, et kõik ümberringi avastavad uusi muusikaid ja leiavad uusi lemmikuid. Mina olen aga ikka sügavamini kiindunud Pink Floydi. Juba vist üle kümne aasta. Muiduigi, ma avastan ka uut muusikat, aga keegi pole veel paremaks osutunud. Näituseks üks mu elu naudingulisemaid muusikalisi elamusi oli hetk festivalil Green Christmas 2005, kui ansambel Anathema oli oma lõpulugu esitlenud (mis "kahjuks" ei pidavat nende oma olema) ja pärast umbes kahe noodi mängimist sain mina (vist ainukesena saalis nii kiiresti) aru, millega tegu oli ning viskusin momentaalselt kõrgele suitsusesse õhku ja kiljatasin puhtast südamest. See oli Pink Floydi Comfortably Numb.


Puust tõivet, pindudega

Film Malev on paratamatult klassikaks muutunud. Hea töö. Ükspäev jälle lasti. Samal ajal mõtlesin järele, et minu kodumaine lemmikfilm on Keskea rõõmud. See on nii muhe ja mahe ja naljakas ja südamlik. Kujud on kõik täiesti võrratud.

Aga eile oli üle liiga pikaks veninud aja jälle põhjust teatrisse minna. Draamateatri Julia. Rokib tões ja vaimus. Väga huvitav oli vaadata - üsna tehniline tükk. Igasugu vimkasid viskasid nad seal. Tuletas paratamatult meelde Von Krahli teatri asju, milles aga viimased ise ikka tunduvalt osavamad on. Minu meelest. Samas, mis mina ka teatrist tean!? Üks asi on kindel - Mirtel Pohla on minu eluarmastus. Jaa.

Iza

Proovisin proovimise pärast öösel üles ka tõusta, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Noh mõtlesin, et vaatan "kuldseid kiilakaid" nagu Lauri Kaare neid nimetab. Tegelikult vaatasin enne magama minekut kandidaadid üle ja tegin väikese ennustusvõistluse, toetudes üldisele rahva arvamusele ja kriitukute mõtetele (sest ise pole ju kõiki kandidaate näinud). Hommikul segus, et kaheksast põhiauhinnast olin mööda pannud ainult ühega - meeskõrvalosa eest ei kiidetud mitte Mark Wahlbergi, vaid Alan Arkinit (väärt valik). Ülejäänud - film, pea- ja kõrvalosad, režii, stsenaariumid - panin täppi. Nii et kui ma nüüd öösel end voodist välja oleksin ajanud ja üllatusi mitte eest leidnud siis...

Mul on siiralt hää meel, et Scorsese lõpuks oma parima režissööri Oscari kätte sai. Tegi ta oma esimese täispika filmi ju juba täpselt nelikümmend aastat tagasi ja sellele auhinnale on ta kandideerinud kogunisti kuus korda. Täiesti teenimatult polnud ta seda kuni tänaseni saanud. Ja Departed oli ka minu meelest Little Miss Sunshine kõrval selle aasta parim film. Hurraa.

22 veebruar 2007

Kui kukk kirema hakkab

Kui ma praegu ei teeks suuri pingutusi oma silmanahkade ülevalhoidmise nimel, siis nad vajuksid silma peale ja ma jääks magama. Mõistatuslik värk. Kas ma pole siis ikka veel välja maganud? Ai, täna lähen töölt koju ja üritan põhku pugeda. Öösel nägin unes, et mu väikeste varvaste küünte asemel olid silmamunad. Sellised pisikesed. Pärast rannas jalutamist olid need liiva täis läinud ja ma pesin neid kaevu juures voolikuga. Muru sees. Eile sattusin ühe laua naeratusega tuttava fotosid vaatama ja tuli suvise varahommiku igatsus peale. Ma olen sellest vist juba varem ka kirjutanud, aga mul on selline unistus (mis küll tegelikult ei klassifitseeru unistuseks, sest see täitub igal suvel üsna korduvalt), et ma saabun reede õhtul pärast rasket töönädalat Pedaspeale, astun autost välja, võtan kingad ja sokid jalast ja panen varbad niiske muru sisse.

Laur Laanemaa foto.

21 veebruar 2007

Not a nice person

Ma olen oma Saabiga päris arvukalt "avariisid" teinud. Metsik rallimees. Aga kõik need kontaktid teiste sõidukite ja väravapostidega on lõppenud vaid pisikeste kriimudega paaris-kolmes kohas. Need kriimud on enamasti sellised, mida palja silmaga niisama tähele ei panegi. Täna hommikul jäiste akende ja libeda tänavaga sõitsin ka ühe pirukaautoga kokku. Ja hämmastaval kombel jälle nii, et ninad vaid puudutasid teineteist ja minu stangelt pühiti mustus maha. Läksime lahku sõpradena. Lucky bastard.

Õhtul vaatasime Little Childreni. Oi, mulle meeldib, kui filmid mind vahel sedasi läbi tõmbavad. Väga ränk ja raske ja natuke ka naljakas film. Kõik tundus kuidagi ehe. Mulle mõjuvad tunduvalt tugevamalt need filmid, kus ma ennast ära tunnen. Seal ehk tundsin ka natuke. Minge vaadake ka Childrenit, see on puhas kvaliteet.

20 veebruar 2007

Orbit

Teada fakt, et kinosaalis kahetunnise filmi lõppu oodates tekib inimesel vahel halb hingeõhk. Eriti kui ta enne filmi küüslaugukastet sööb. Aga ma sain just teada, et kägarkino ei müü enda sees põhimõtteliselt üldse nätsu. Mingit nätsu ei müü. Hoolas administratsioon eeldab nimelt, et kogu ostetud näts mälutakse maitsetuks kummiks ja kleebitakse punaste toolide alla. Nii et ei mingit nätsu kinos. Nõmedat popkorni on palju kultuursem tarbida.

Meile meeldib elada

Kui sa pöördud otse teenusepakkuja poole, siis pead ise arve maksma. Kui sa kasutad vahendajat, kes kasutab teist vahendajat, kes pöördub selle sama algse teenusepakkuja poole, siis maksab vahendaja arve ise. Käsi püsti, kes siin loogika leiab!

Eile oli tööl muidu ka tore päev. Kui vahepeal pole kümme päeva tööpostkasti tsekkinud, siis kerkib pinnale palju uusi teemasid. Lisaks need asjad, mis enne puhkust edasi sai lükatud. Kurnav. Õhtul kodus lõin lahti ka materjalid, mis tänahommikuseks Sustainable Construction loenguks oleks olnud vaja läbi lugeda. Too much love will kill you. See on kirgetekitavalt huvitav aine, aga lehekülgi oli palju ja palju oli ka und. Uni võitis. Aga kui ma kunagi ala peaksin vahetama, siis hakkan tegelema Eesti säästva eluviisi edendamisega ja n-ö vanakooli inimeste veenmisega, et see on ainuvõimalik lähenemine. Noored hakkavad sellest vist juba ise aru saama.

Ja kui uudis räägib, et selle maantee sellel kilomeetril hukkus kahekümne kolme aastane Taavi, siis arvad sa, et sa ei tunne teda. Aga kui kõik teised Jürid-Marid on juba surma saanud, siis jõuab järg lõpuks nii kaugele, et see Taavi ongi sinu tuttav. Ja veelgi enam - Taaviga ühes autos oli ka sinu hea sõber Joosep, kes küll ellu jäi, aga kes veel kuni tänaseni nina kaudu puljongit saab. Nad ei olnud üldse süüdi. Aga läks nii.

18 veebruar 2007

G-AAAH

Ei tea küll, kuidas see saab nõnda olla, et koju tulemine nii kurb ja kurnav on. Jah, igatsus oli küll juba oma turvalisusesse tagasi tulla. Tüdruk ütles täna Tallinna lennuväljale maandudes, et tal on tunne, et kõik läheb nüüd täpselt samamoodi edasi. Ma jagan seda tunnet. Istud maha, teed teleka lahti ja esimese asjana hakatakse Pearl Harborit näitama. Katastrofaalne. Siin on kõik sitemini kui seal. Kohe ongi nii jah. Hüva, eks ma praegu dramatiseerin olukorda kõvasti üle, aga kui kahe paiga mentaliteedi ja suhtumise ja väljanägemise vahel valitseb nii suur kontrast, siis on ikka karm pärast kümmet päeva siia hallusesse tagasi tulla.

Ma olen vist nii suvel kui ka nüüd juba liigagi palju kirjutanud, mis mulle Londonis meeldib. Ma ei taha neid asju ära unustada, selleks panengi nad kirja. Panen kirja, et ummikulise tipptunni ajal ütleb maaaluse rongi juht rahavale valjuhäälditest, et “Okidoki, vaatame, et nüüd kõik ilusti vagunisse ära mahuks ja et keegi ukse vahele ei jääks.” Nii optimistlik ja positiivne. Inimestel on raske. Aga hea. Seal higises ja rahvast täis rongis tuli mulle meelde see vana keskkooli aegne Siim, kes ka optimist oli.

Veel panen kirja selle, kuidas tänavamuusik oma tänapäeval vältimatuks muutunud kidravõimu kaasabil Pink Floydi Another Brick in the Wall laulab ja justkui rõhutab kuivõrd anonüümsed ja üksikud inimesed selles linnas on. Mul tuli aga mõnus külmavärin. Andsin taskust münte ja naeratasin. Tema ka. Nagu nad kõik seal. Naeratavad.

Seekordse puhkusereisi hümniks sai aga kindlasti juhuslikult avastatud Mika-nimelise tegelase laul nimega Grace Kelly. Kuula teda ja läheb paremaks.

14 veebruar 2007

Parki hirvejahile

Istun varvikirevas internetipunktis, et suure raha eest natuke elutahtsaid maile tsekkida ja paevikule oma saatusest pajatada. Polegi mitu paeva vorgule ligi saanud.

Aga et mis ma siis teinud olen. Oleme oma delegatsiooniga votnud vastu otsuse ka omapead ykshaaval ringi tuiata ja seda olemegi viimastel paevadel kuhjaga harrastanud. Ei pea teiste jarel ootama ja voib teha, mis pahe kargab. Eile veetsin pool paeva Science Museumis, kus voiks loputult uurida-puurida. See on vist yks mu lemmikkohtadest siin linnas. Praegu tulin just British Museumi juurest ara - see on ysna hirmuaratavalt suur rajatis. Kaisin uurisin pisut arhitektuuri ja tulin tulema, sest mul ei oleks selle maja labi vaatamiseks pysivust.

Nagu plaanitud, olen suure osa oma eelarvest investeerinud filmidesse. Sellised poed nagu Virgin Megastore ja HMV labi tuulatud, leidis neiu juhuslikult kaupluse nimega Fopp, kus tegelikult vist laiem ja odavam valik on. D'oh. Aga mu isu on praeguseks tais. Ja rahakott piisavalt tyhi.

Mulle on alati huvi pakkunud lihtsalt inimeste vaatamine. Siin on neid palju ja erinevaid. Esmaspaeval istusin yksi Trafalgar Squarel ja vaatasin ringi. Huvitav. Hoopis teiselaadseid inimesi kohtasin pyhapaeva ohtul, kui me oma voorustajaga jazziklubis pidutsemas kaisime. Ta vottis kaasa sobrad-kolumbialased, kes roomust ja lobust lausa pakatasid. Kaugete kylaliste pakutud narimistubakas pani pea korralikult ringi kaima. Lubasin, et yritan selle pahe siiski maha jatta.

Ilm on ilus ja vahelduv. Jopet (ega isegi kilejopet) pole vaja lainud. Piisab kampsunist ja vihmavarjust. Ja heast tujust. Kaameras on hetkel 163 fotot. Puhas pesu hakkab otsa saama. Ja koduigatsus on ka. Tahaks oma voodisse. Tahaks ema pannkooki. Ninnunannu.

12 veebruar 2007

Siim-sala-biim

Tere kallis paevik. Olen Londonis. Juba paris mitu paeva. Ja Londonis ei ole tapiga tahti. Selle tottu kolab siinne eesti keel kummaliselt. Kolab ilma tappideta. Ja kuna tappe ei ole (isegi kriipse mitte), siis ei hakka ma eriti pikalt ette kandma.

Esiteks on seekord muidugi moneti erinev ilm kui suvel. Jah, nii karm ei ole nagu teil seal kaugel pohjas, aga pluss kolmkummend ka ei ole nagu suvel oli. Vihma sajab peaaegu konstantselt. Enamasti kyll sellist, mille puhul ei oska otsustada, kas teha vihmavari lahti voi panna vihmavari kokku. Kaasa voetud sulejopet ei ole veel vaja lainudki. Mu paevane vorm on jargmine: pyksid, saapad, sark, kampsun, sall ja umbrella. Ja selles kostyymis ma olengi vast juba poolsada kilomeetrit labi kondinud. Linna kaart on taitsa ribadeks kulunud ja linn ise pahe kulunud. Monus on. Kui tagasi tulen, siis panen mahuka pildialbumi ka pysti. Naeme ja kuuleme.

08 veebruar 2007

Feklaratsioon

Vinge tunne, kui suudad mõnele vanemale kolleegile midagi selgeks teha, mis on vastupidine tema veendumustele ja mida ta lõpuks aksepteerib. See nagu tuletab meelde, et ma ei olegi päris idioot ja tean ka oma tööst midagi. Sest mul on viimasel ajal koletihti selline mõttetu mehe tunne - et ma ei tea midagi ja ma ei mäleta midagi ja ma ei õpi ka midagi. Mandumine, mädanemine, magamine. Siis sellised väikesed valgustatud hetked on vajalikud.

Pean täna siin igasugu lahtised otsi kokku tõmbama. (Muuhulgas tuli ka 19,5-ainepunktiline deklaratsioon ära esitada, iik.) Järgmine töö(ja kooli-)päev on ju alles üheksateistkümnes veebruar. Puhkus. Imelikul ajal küll, aga las ta olla. Lähme vaatame, kuidas London talvel välja näeb. Hoiame pöialt vihmasele ilmale ja miinuskraadidele. Korraga. NOT! Tegin täna ka viimase-hetke reisikindlustuse ära. Vähemalt pagas ja tervis on mõnesaja raha eest tagatud.

Kui Inglise inimene võimaldab, siis üritan ikka vahel siitkaudu ka midagi raporteerida, mis toimub. Kirjutame ja joonistame.

07 veebruar 2007

We blew it

Manifestivali raames trügisin saali Easy Riderit vaatama. Õigupoolest tahtsime eelmisel õhtul Dr. Strangelove'i kaema minna, aga kassapidajal oli pakkuda "päris palju kohti esimeses reas" - nõu tänks. Seda Kubricku filmi ei olegi ma sootuks näinud - ise ka imestan. Aga telest pole teda nägema juhtunud ja mujal ka nii päris käeulatuses pole peale sattunud. Nii et ootan edasi. Aga Easy Rider on legendaarne. Olen teda paar korda varem vaadanud ja mitte eriti tõsiselt võtnud. Mõned pilves hipid tegid filmi, mis siis? Aga kui olin filmile eelnenud Tõnis Kahu kommentaare kuulanud ja ise ka natuke kodutööd teinud, siis seekord sai filmi hoopis teise pilguga vaadata. Vaevalt, et Hopper ja Fonda seda filmi ise nii sügavana mõtlesid, kui Kahu sellest rääkis, aga ometi tuli kuskilt nende alateadvusest kõik see välja, mida ekraanil "kaadrite vahelt" aimata võis. Pärast filmi tuli endal ka mingi kummaline vabaduse ihalus ja trotsivaim peale. Samas muidugi lootusetus ja muud sellised negatiivsed emotsioonid, mida Easy Rider paratamatult tekitab.

06 veebruar 2007

Mesilane

Tõusin täna pool tundi varem, et koos Üllega kella kaheksaks loengusse jõuda. Selline tunne, et see oli esimene loeng pärast kümmet aastat. Aga samas - SELLINE loeng oli tõepoolest elus esmakordne. Meil on siin üks külalisprofessor Kirk Alter teiselt poolt ookeani ja loeb ainet nimega Sustainable Construction. Seda meest kuulates tulevad masendusega meelde suurem osa neist loengutest, mida paljude aastate jooksul kaasmaalaste poolt vahendatud on - venivad, igavad, kiretud, tuimad, hallid. Sest Alter on nii kirglik ja huvitav ja naljakas ja huvitav, et vale on temast mitte osa saada. Seda enam, et ta räägib õigetel ja vajalikel teemadel. Näe, täna just kirjutataksegi, et Roheliste toetus on veelgi kasvanud.

05 veebruar 2007

Prügi mahapanek

Laupäeva hommikul avas koolivend minu autovärava, jalutas läbi lumise hoovi ja andis uksekella. Ma avasin. Minu esikus seisis tõepoolest härra rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo. Ülatas mulle oma erakonna värvides kilekotitäie peenikest kruusa ja ütles, et tõi mulle libedusetõrjet. Andis voldikud ka. Parem palk ja pere ja armastus ja kuu ja tähed. Surus kätt. Ma naeratasin, aga kui ma oleks veidi tugevam inimene, siis oleksin temalt küsinud, et "Kuule Paul, kuidas sa saad ennast sedasi alandada, et käid laupäeva hommikul ukselt uksele kampaaniat tegemas? Kas see pole lömitamine. Kas see pole narrus?" See hämmastab mind.

Eile hämmastasid mind Kopli liinid. Tegime seal pandega väikese jalutuskäigu koos mustvalgete filmidega. (Kellel siis digi- ja kellel vana hea päris-film.)

01 veebruar 2007

Vera, Chuck ja Dave

Mul pole enam ühtki vanaisa. Kõik teise ilma läinud. Aga vanaemasid on see-eest kolm ühikut. Üks neist on tegelikkuses küll vanatädi, aga ma olen teda ka alati vanaemaks nimetanud. Teeb pannkooki ja rosinakisselli hiigelmaitsvat. Ja nüüd see sama mamma on haige ega taha üksi olla ja tahab, et noored tuleks ja peale passiks, et temaga midagi halba ei juhtuks. Olin eile õhtul nohusena Kosel ja paistab, et pean täna ka sinna sõitma. Vaja puid tuua ja ahju kütta ja lund rookida. Ei saa kinno minna. Ei saa puhata ja mängida. Mul pensionisambad juba kerkivad, mina tahan mõnusat aktiivset pensipõlve elada. Reisida ja nalja visata. Tahaks selline kõbus vanamees olla kunagi. Oma pruudil käest kinni hoida ja teda musitada. Mul plaanid suht kaugele tehtud.