Bashing two bricks together

30 märts 2007

Kasutu sea kasutusiga

Neljapä ma olin konverentsil Radissonis ja kuulasin, kuidas ehitada hästi. Parajalt huvitav oli, aga kui lõpunumbris (huumorinurgake!) hakkas inime rääkima feng shuist, siis ma ei suutnud takistada oma iroonia- ja sarkasminäärmeid väljastamast soolast eritist. (Oli see vast kujundlik lause.) Reedel jälle sõitsin päikesetõusu 'aal Tartu rongi esimeses klassis sert-asutuse juhthindajana betoonitegija betooni tegemise hindamist juhtima. (Another great sentence!) Täna tulin seega üle kahe peava töölaua taha. Vahepeal oli tekkinud mitu lahtist otsa, lisaks tuli perspektiivitundeliselt kokku siduda need otsad, mis asutuses järgmise kahe nädala jooksul (kui mina palgata puhkusel olen) tekkida võivad. Tähelepanelik lugeja ehk mäletab [1][2], et naljakuu alguses läheb Rohtla sõtta. Esialgu küll veel lihtsalt mõneks ajaks Vabatahtlike reservohvitseride kursusele marssima ja püssi paugutama. Eks me näeme, mis saama hakkab.

P.S. Kas keegi targem oskab mulle seletada, miks piltidel näha olevad täiesti normaalsed (koledad) hallid tolmused betoonpinnad fotodel (ilusateks) neoonroheliseks on muutunud?

29 märts 2007

Armas vastuolu

Olen viimastel päevadel palju teinud ja käinud ja näinud ja rääkinud. Aga mitte sõnagi pole kirjutada. Rusub.

28 märts 2007

Teie kiuste

Ega siis Eesti film läheb minu jaoks alati üle piiri. Ükskõik kui hea film, aga ikka on kasvõi üks aspekt, mis mulle ei istu. Mannetu huumor või ebausutav sõnakasutus või ajuvaba dialoog või kahtlane näitlemine või miski muu. Täna sain osa Eesti filmist, mis mulle (vähemasti esimese hooga) absoluutselt meeldis. Ilmar Raagi Klass. Kuidas ta suutis need noored inimesed panna mitte kellegi keskealise kirjutatud teksti lugema, vaid rääkima nii nagu räägitakse? Kuidas ta suutis need noored inimesed mitte näitlema vaid elama panna? Kui ekraanile ilmuvad näitlejad (vana kool), siis nad näitlevad. Kui ma aga noori (uus kool, mittenäitlejad) vaatan, siis nad ongi sellised, nagu nad on ja olema peavad. Õudselt vapustav ja raputav asi. Aga mitte šokeeriv või vulgaarne või liialdav, nagu nad räägivad. Ära keelamine? Võibolla. Sest mina ja sina saame aru, mis teema on, aga need samad tegelased - kui nad nüüd ise seda näevad - mida nemad sellest siis arvavad? Et türa mine vittu pede, väntame edasi? Sest olgem ausad - kinos naerdi (!?!). Paratamatult meenus kohe ka film Elephant, mis oli minu jaoks igav ja puudulik. Klassis olid need puudused olematud. Igavusest oli emotsioon kaugel. Ma olen praegu jahmunud ja läbi pekstud. Pean seda asja veel pikalt vaagima. Ja vähemalt korra filmi üle vaatama. Ilmar Raag kirjutas: "Ma tahaks iga vägivallatseja tappa, aga ma tean, et see on võimatu ja see ei ole lahendus." Ma tunnen ka nii. 10/10

27 märts 2007

Aga mitte eriti kõrgelt

26 märts 2007

Lava keskel vahesein

Tänane ainuke hea idee oli see, et kui meie praegune kaitseminister paneks oma potentsiaalsele kolmandale pojale nimeks Õlled, siis oleks väga vahva. Tähistamaks seda ennekuulmatult originaalset sõnamängunalja (not), käisin veloga sõitmas. Sõitsin läbi lapsepõlverajad. Oli melanhoolne, aga huvitav. Ma üritan nüüd korraliselt käima hakata, kuigi täna oli veel natuke liiga jahe kihutada. Võtab selja kangeks. Aga sporti peab tegema. Kunagi oli etv-s saade nimega Sport sport sport. Ei tea miks tal selline nimi oli. Uudistesaade oleks siis võinud juba ka Aktuaalne kaamera aktuaalne kaamera aktuaalne kaamera olla. Mis nad seal ikka koonerdavad - ekraani peal ju ruumi on ja eetrit kõik kohad täis.

Matsutan paar viilu After Eighti, rüüpan suutäie keefirit+banaani, lülitan propelleri sisse ja lendan Kuule. Hei hopsti, Väikevend!

Flower Power

Mul olid siin laua ees eelmine nädal need lilled, millest allpool pilt on. Täna hommikuks olid nad vist nii ära närtsinud, et koristaja oli nad ära visanud ja tühja vaasi järgi jätnud. Nüüd tühi vaas seisabki siin aluslaua peal. Tahab uusi lilli. Lähen ostan. Omale lilli.

Seersant pipar

Täna vahin läbi seina.

25 märts 2007

Raba kohal

Kesklinnas pole midagi, aga Nõmmel ongi udu. Ja see ei ole see udu, mis soo või raba peal on, vaid see on lõkketoss. Teda on kohati nagu liigagi palju. Tuult ei ole ja laternate valguses on näha, kuidas tossupilv ühe koha peal seisab. See kooslus - lõhn ja soe õhk - tekitab tõepoolest mingeid väga erilisi emotsioone. Lapsepõlv ja noorus, vabadus, rõõm, uudsus ja huvitavus. Neid asju praegu pole või siis on neid piisavalt vähe, et neid mitte tähele panna. Ja lõkketoss toob nad tagasi.

24 märts 2007

Mälupildid 4

23 märts 2007

Keegi hea

Mul on selline väike põnev projekt. Avastada uuesti oma vanu sõpru ja tuttavaid, kellega miskipärast vahepeal on suhted kuidagi katkendlikuks jäänud. See on nagu väike ajamasin. Meenutada kunagisi tegevusi nii suusõnaliselt kui ka lihtsalt mõnd huvitavat inimest jälle kogeda ja sellega vanu mõtteid tagasi tuua. Kahju, et selle projekti jaoks nii vähe aega on.

Vaiko Epliku Eliidi lugu "Armastus päästab maailma" on üks viimase aja paremaid helisid. Vapustavalt lihtsa ja ilusa sõnumiga, kauni noodiga. Kuula. Kuula korduvalt. See on hea mõte.

täna öösel keegi sinust just näeb und
täna öösel keegi kordab sinu nime
vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd?
kuhu sa jääd?
vaid sinu jaoks on kuskil keegi hea

täna öösel keegi kuskil otsib sind, kuid ei leia
sinu silmi, sinu lõhna ja sinu häält
et sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd?
kuhu sa jääd?
vaid sinu jaoks on kuskil keegi hea

22 märts 2007

Inim-löök-karp

Enam ei lubata kevadel lehti põletada. Mõistus ütleb jah, süda ütleb ei. Ma vaikselt loodan, et keegi hakkab ikka veidi patustama, sest mulle meeldib, kui aprilliõhtul on mu aken öösel lahti ja lõkkelõhn tuleb sisse. Mingi selline mälestus tuleb vahel ajast, kui sai õhtul kaua kuskil külapeal oldud ja siis öösel rattaga läbi Nõmme koju vändatud. Vaat siis oli ka mõnes hoovis, kuskil õinapuude vahel väike kuma, mille kõrval oli ämber ja reha ja mille seest sirutus otse taevasse vonklev suitsujuga. Veel natuke liiga külm, et praegu rattaga lõbusõitu teha. Aga kui homme õhtul on sama ilus nagu täna, siis pumpan kummi täis ja võtan mõned kilomeetrid Nõmmet ette.

Toas on tubli progress. Laeliistud panin täna paika. Elav legend - riiul - sai juba eelmine nädal valmis. Nüüd on jäänud veel välja mõelda üks riiul voodi peaotsa, üks peegel seinale ja üks väike jupp vaheseina koridori, et sinna kaval panipaik tekitada.


Aga tema meeldib mulle. Mart juhtis tähelepanu.


21 märts 2007

Concreetne mees, ä

Tegelikult vist peabki nõnda olema, et inimene on ise oma päeva peategelane. Ma vat täna tunnen küll nii. Ma organiseerisin ja organiseerisin ja nüüd on kõik orgunnid vilja kandnud ja ma olen need viljad ära ka söönud (ja joonud). Toimus siis labori ametlik avamine. Raadiot kuulav inime teadis seda juba hommikul, sest kuuldavasti oli Viker juba seitsme ajal kuulutanud, et asi toimub (mu suhtlus pee-ärr firmaga kandis ka vilja). Hommikul, kui ma laua taga oma lõunast sõnavõttu harjutasin, helistati Kuku raadiost ja paluti intervjuud. Mu esimene (loll) küsimus oli muidugi, et "Ega me ometi PRAEGU otseeetris pole??". Eeter, Peeter, pervomeeter, nagu ütles härra Uuspõld. Aga eetrisse lasti mind tugevasti lõigutuna alles keskpäevases uudistemagasinis. Kuulasin, et loba lokkab mul küll sajaga. Pärastlõunal kogunesid siis VIP-id meie prillikivina läikima löödud laborisse sõnavõtte kuulama, kingitusi üle ulatama ja muidu tsekkama. Vein ja snäkk ka. Kulges plaanipäraselt, möödus meeldivalt.

Nüüd istun oma jaheda šampanjeriklaasiga kodus ja tunnen ennast üle pika aja seoses tehtud tööga HÄSTI.

Viivi Ahoneni fotol teadusprorektor Vaikmäe Rein ja ma.

20 märts 2007

Liikuv Pilt Top 50

Võtsin ette kuratlikult raske ülesande - panna kokku ja reastada oma lemmikfilmid. Alljärgnevalt siis. Ütlen kohe ära, et mõnede filmide eelistamine mõnedele teistele on ka minu enda jaoks natuke naljakas, aga praegu paremini ei osanud. Kavatsen tulevikus veel palju häid filme vaadata ja lisaks oma tujusid muuta, nii et arvatavasti jääb see nimekiri üsna dünaamiliseks. Eks siis märgin ära, mis muutusi tegema hakkan. Argumenteeritud arvamusavaldused igati teretulnud. Täna õhtul on igatahes asjad nii.

  1. Apocalypse Now
  2. The Godfather
  3. Schindler's List
  4. Band of Brothers
  5. GoodFellas
  6. Pulp Fiction
  7. Traffic
  8. Before Sunrise
  9. Before Sunset
  10. Underground
  11. Back To The Future
  12. Annie Hall
  13. Heat
  14. Closer
  15. Taxi Driver
  16. The Departed
  17. The Constant Gardener
  18. JFK
  19. Requiem for a Dream
  20. The Mission
  21. All the President's Men
  22. Lost in Translation
  23. Memento
  24. Der Untergang
  25. The Big Chill
  26. 2001: A Space Odyssey
  27. Last Night
  28. One Flew Over the Cokcoo's Nest
  29. Dumb and Dumber
  30. Sideways
  31. Das Boot
  32. Se7en
  33. Forrest Gump
  34. The Bridge on the River Kwai
  35. Magnolia
  36. V for Vendetta
  37. The Ice Storm
  38. Fargo
  39. A Fish Called Wanda
  40. The 40 Year Old Virgin
  41. Fight Club
  42. Cidade de Deus
  43. Lost Highway
  44. Life of Brian
  45. The Sting
  46. Punch-Drunk Love
  47. Terminator 2: The Judgement Day
  48. Notting Hill
  49. American Psycho
  50. When Harry Met Sally
Lisatud: Palun veel, et edetabelit käsitletaks ühe tervikuna. Ehk siis ei ole mõtet öelda, et näe Rohtla lemmikfilm on Apocalypse Now või et esikümme on just selline ja selline. Mõnel hetkel võib mulle mõni teine film palju olulisem olla. Järjestus on alati suurel määral tinglik.

Pudelikaelad

Irvitavad mis nad irvitavad selle omapärase huumori üle, aga Dilbertil on rusikas pidevalt silmaaugus. Kunagi tegin Ehitusjuhtimise aines meie dekaanile isegi referaadi, kus käsitlesin paralleelselt Eliyahu M. Goldratti raamatut "Goal: A Process of Ongoing Improvement" ja Scott Adamsi koomuskit "Dilbert". Võrdlesin neid, tõin välja paralleele ja vastuolusid. Päris sürr oli.

Epicondylitis lateralis humeri

Kui ma Matsile kaigast viskan, siis hakkab mul küünarnukk valutama. Kui ma trelliga kruvisid seina lasen, siis hakkab mul küünarnukk valutama. Kui ma kulpi löön, siis arvatavasti ka. Astusin siis arstitädi juurde, et teada saada, mis toimub. Selgub, et minu luustikus esineb nähtus nimega tennise küünarnukk. Kuidagi kiiksuga, et minul kui suhteliselt agaral mitte-sportlasel on sellise nimega tõbi, aga samas ei ole see ainult tennisistidega piiritletud. Igatahes ei tohi ma nüüd mõnda aega Üllet ja Tõnist ja Matsi ja kive ja puid tõsta. Antagu rahu. Pandagu plaastrit. Võetagu rohtu.

19 märts 2007

Fuckery

Ega kui raha on otsas, siis peab lihtsalt vait olema ja edasi teenima. Praegu ongi selline situatstioon. Et tahaks nigu plaadikest osta, aga my accountant ütleb, et ära parem osta. Täna oli põhjust natuke ühes sõbralikus plaadipoes hängida ja väreleva alahuulega häid plaate riiulisse tagasi panna. Täna kuulsin esimest korda näiteks selliseid nimesid nagu Amy Winehouse, Dollhouse ja Die Anarchistische Abendunterhaltung. Esimene on noor daam Londonist, kes ei taha võõrutusravile minna, teine on vapustavalt kaasakiskuv jimihendrixi ja ledzeppelini laadne Rootsi rokenroll ja kolmas täiesti iseäralik Belgia muusika. Et kui minu arvele kunagi jälle raha siirdatakse, siis mina plaadipoodi ründama asun küll.

18 märts 2007

Tessa was my home

Armastus on kaunis. Kui ta on. Mulle meeldib näha ja kuulda ja tunda, kui inimesed armunud on. Kallistavad, istuvad süles, vaatavad silma. Veel ilusamad on armastavad inimesed. Ei tea, kui tihti neid päris elus näha saab - kaasmaalased ei ole nii altid oma armastust välja näitama või ütlema. Võiks ju rohkem. Filmides näeb armastust intensiivsemalt. The Constant Gardener on poliitiline põnevik, aga minu jaoks peaasjalikult armastusfilm. See, mis peategelaste vahel on, on midagi puhast ja siirast. Kadedaks teeb.

Kuulda on, et seda blogi on päris laialdaselt lugema hakatud. Isegi Postimees on mitu-setu korda siit mõtteid laenanud. See on tore. Aga see teeb mõtete väljaütlemise natukene keerulisemaks, seab mingid imelikud filtrid peale. Hakkan tahes-tahtmata mõtlema, kas seda või teist peaks ütlema või et kuidas seda ütlema peaks. Vahel on tunne, et hakkaks hoopis seda päris päevikut pidama, mida öökapisahtlis luku taga hoitakse.

16 märts 2007

Aasta koledaim betoonehitis

Eile toimus betoonipäev nr 7. Kuna mind viimasel ajal hüütakse Betooni-Siimuks, siis sain minagi kutse ja läksin kenasti kohale ka. Valiti ära aasta betoonehitis, mis mulle üldse ei meeldinud. Tutvustati teisi kandidaate, mis mulle meeldisid. Veiniklaasid näpus, lobisesime veidi koolivend Karl-Martin Sinijärvega, kes ütles, et kui ta öösel higisena üles ärkab, siis on ta tõenäoliselt Reaalkooli unes näinud. Teiste esinejate hulgas sai aga kuulda ka Austria arhitekt Roger Riewet, kes "koledast" betoonist maju teeb. Meelega. Tal on väga ilusad ja tohutult huvitavad majad. Tegevus käib neil alati läbimõeldult ja suurima võimaliku hoolikusega. Nauding on kuulata inimest, kes teeb oma tegusid nii suure kirega, et nii rääkijal kui kuulajal silmad särama löövad. Siiski, sellest konkreetsest eesmärgist luua ebailusat ja lohakat betoonpinda ei saa ma päris selgesti aru. Pildil aga kolm aastat tagasi valminud Innsbrucki raudteejaam, võimas, leidlik, elegantne ja originaalne.

Jan Uuspõld läks mul eile Tartusse. Ega see naljategemine eestlastel viimastel aastatel enam eriti välja ei tule, aga vahel mõnel ikka õnnestub. Tragikoomiline värk. Arvestades, et algidee tuli Uuspõllult endalt võib oletada, et seal filmis on omajagu murelikku tõsijuttu ka. Humoorikas oli asjaolu, et osad mängisid iseennast ja osad kedagi teist. Ja osad hoopis mitut tegelast korraga. Filmi naljakaim põhimõtteline aspekt oli aga vist see, et iga Reet Linna kultussaate "Laulge kaasa" lindistuse järel toimub afterparty, kus vipid kõvasti kõvasti viina võtavad, mölisevad, seksivad ja lõpuks kuskile magama vajuvad. Fantastiline, kui inimesed nii põhjalikult iseenda üle naerda suudavad.

Mälupildid 3

Tegin täna pilti. Kass vaibal, vaataja ahistaval rõdul, ehitaja Eneli, Tallinn, aasta betoonarhitekt Kessler, aasta üllataja õde Anni koos väikese tüdrukuga. Mu kahel õel, Annil ja Maril, on täna sünnipäev. Nad saavad kakskümmend. Nad on minu väikesed õed, alati. Kõige kallimad. "Kallis" pidi Eesti keele kõige ilusam sõna olema. Vist parim tunne ka.

15 märts 2007

Michael Bolton

Eile tekkis Aroniga küsimus seaduse teemadel. Et kas oma blogis muusikale linkimine ja üleüldse emm-pee-kolmede ülesriputamine on tegelikult illegaalne või mitte. Või kui on, siis kui karm kuritegu see on? Et kas peaks Tõnise vangi panema või piisab ainult trahvikviitungist. Terve hunnik inimesi paneb ju iga oma postituse lõppu meeleolu loomiseks ka mõne loo. See meeldib lugejale. Aga kas see potentsiaalsele rahateenijale ka meeldib?

Avastasin ennast täna juhuslikult tekkinud olukorrast, kus mina juhatajana (noh, nagu boss) delegeerisin ülesandeid alluvatele nii, et mul samal ajal kohvitass käes oli. Trakse, lipsu ja hästikammitud soengut mul pole, aga oma läbipaistva tassiga sarnanesin üldiselt väga kahtlaselt sellele Office Space bossile, härra Lumberghile, mäletate küll. Ta oli selle filmi antikangelane. Ma eriti ei taha olla antikangelane. Edaspidi jääb tass lauale.

14 märts 2007

Doing all right

Mul ei ole kunagi kaamerat kaasas, kui midagi ilusat või huvitavat üles võtta oleks. Londonis olin fotoka korraks kotti ära pannud, kui parajasti metroost lendava trepiga välja sõitsin. Vastutuleva, alla sõitva eskalaatori peal seisis ülikonnas keskealine soliidne mees, üsna tuima ja igavleva näoga. Aga vaate tegi pildistamisväärseks asjaolu, et mehel oli süles hiiglaslik Saksa lambakoer, kellel umbes sama ilme näos oli kui peremehel. Huvitav rutiin.

Paar nädalat tagasi ostsin Little Barrie plaadi Stand Your Ground. Nüüd on ta mul pikalt-laialt nii autos kui kodus mänginud ja olen teda veel rohkem austama hakanud. Muhedad mehed. Eile jälle oma riiuliehitust jätkates kuulasin taustaks Callisto teist plaati Noir. Mis küll liigub nende meeste hinges ja südames, et nad sellist muusikat loovad? Kohati nii kurb ja melanhoolne, et valus hakkab. Aga samas nii kaunis. Esimene plaat True Nature Unfolds oli tunduvalt rajum ja jalustrabavam, aga Noir on ilusam. Siin aga üks mõnus Little Barrie lugu.

13 märts 2007

Kasutatud sõiduk

Tegin tänasest revolutsiooni. Kui olin arvestanud, kui palju mul kuus tööl söömise peale raha kulub ja kui palju mul praegu arvel alles on, siis võtsin vastu range otsuse, et lõunat peab hakkama kodus söömas käima. Tuleb igal puhul soodsam. Täna lendasingi poole tunniga edasi-tagasi ära. Neli muna, kaks võileiba ja õun. Tass piimaga kohvi. Lisaks tudub lõuna ajal kodust läbi astumine ka üsna meeldiv puhkusehetk olema. Pealegi - talvisel ajal ei õnnestu oma koduaeda argipäeviti peavavalguses üldse näha...

Kunagi oli mul Kose-Papa Žiguli VAZ 2101, aastast 1972. Hea pill. Selle müüsin nelja tonni eest maha. Siis oli mul legendaarne Nissan "Disko" Sunny, kogunisti kakskümmend aastat noorem auto (pärit samast aastast, kus ma täna öösel Jaaguga rääkisin!). Ka täiesti suurepärane masin. Kui ma Saabi ostsin, siis pärandasin Disko õekestele, kellel aga tänaseks ka juba vingemad rattad all on. Nüüd jäi Nissan üle - seisab nukralt koduaias, ilusti puhtaks pestud ja õlitatud. Roostetab küll natuke põhja alt ja tiiva pealt. Vajab kerget remonti ka vist. Aga selle raha eest päris hea saak.

Tagasi tulevikku II

Mida sina teeksid, kui sul avaneks võimalus liikuda tagasi 1992. aastasse? Mul näiteks täna öösel õnnestus see ära teha. Ja ei hakanud mina mitte maailma parandama ega iseennast harima, vaid otsisin kiiresti üles Kloostri Aida ja seal nurgalauas istuva Jaak Johansoni. Palusin tal enda peale mitte liiga kõvasti naerda ja rääkisin talle ära, milles asi. Pajatasin talle tulevikus juhtuvatest asjadest, nii palju kui parajasti meelde tuli. Rääkisin, et ta hakkab Volviga sõitma ja et Kloostri Ait kaob ära ja et Folk läheb kommertsiks kätte. Jaak oli väga mures, patsutas mulle õlale ja lubas midagi ette võtta.

12 märts 2007

Hiired

Ma olen täna päris morn olnud. Päev algas laboris seismajäänud kliimaseadme ja täiesti maitsetu omletiga. Kui eile õhtul Tõnise koju maha panin, siis ta oli nii kurb, et kohe kahju oli temast. See oli vist see "nüüd läheb kõik jälle edasi" kurbus. Tõnis, luba meile ikka, et sa ei võta endale liiga palju asju teha ja üle ei pinguta. Me oleme sinu pärast mures. See Tõnise kurbus hakkas mulle ka korralikult külge, nii et ei suutnud isegi korralikult pühapäevaõhtust naljafilmi vaadata ja jäin juba üheteistajal magama.

Aga just praegu lasi Kuku raadio jälle Grace Kelly laulu. Kuigi ma olen iseseisvalt seda lugu juba kordi ja kordi kuulanud ning nüüd leierdatakse seda ka raadios päris korralikult, ei ole ma sellest veel ära tüdinud. Ja tuju teeb ta paremaks iga kell.

Siinkohal tundub igati asjalik ära tuua ka Pehu-Jaani mõttevälgatus:

metanool

lakkudes
kustuta
valgus

Heltermaa >> Rohuküla

Mis see inime ilma oma sõpradeta küll teeks? Eks ta midagi ikka teeks, aga mitte kaua. Mina küll hakkama ei saaks. Nii mõnus, lihtsalt natukene istuda ja sauna kütta, juttu rääkida ja kõva häälega naerda, kartulit keeta, leili visata, ehk isegi natuke Aliast mängida ja House'i vaadata. Ja siis pühapäeva õhtul nukralt koju tagasi saabuda.

09 märts 2007

Rohuküla >> Heltermaa

Ehitan omale riiulit. Ja kui see riiul lõpuks ka püsima ja kandma peaks hakkama, siis on tee tõeline Inseneri Ime. Põhilist kandeelementi - kahe ja poole meetrist alusplaati - kannab näiteks viiskümmend kaks ülevalt poolt sisse keeratud pooleteise-sentimeetrist kruvikest. Kuna ma ei ole mingeid arvutisi teinud, vaid lähtun ainult oma vaistust (saab siis näha, kas vaist on olemas või ei), siis tunnen ennast veidi nagu härrad Hyneman ja Savage Mythbustersi saatest. Nemad ei tee ju ka mingeid kalkulatsioone, vaid lihtsalt proovivad. Siiralt loodan, et ma panen rohkem täppi kui neil seal pahatihti juhtub.

Täna on kauaoodatud päev. Minipuhkus - nädalavahetus Hiiumaal. Saun, värske õhk, parimad sõbrad, rahu, vaikus. Nagu Sulev oma töö kohta ütles, nii tunnen minagi - kett tahab pisut maha jooksma hakata.

08 märts 2007

Route 666

That's it! Kevad ongi käes. Sest mul käis siin akna taga kevadekuulutaja. Ei olnud pääsuke ega kajakas ega auto peale kräppiv vares. Oli hoopis kärbes. Väljaspool akent krohvi peal päikse käes peesitas suur porilane. Väga uimane ja paistes oli küll, aga elus ja terve. Nii et kevad tuleb nüüd igal juhul. Läksin kohe õue, käärisin käised üles ja loopisin ukse kõrval oleva suure lumehunniku tee peale laiali - et kiiremini ära sulaks.

Kahekümne esimesel märtsil kavatseme oma labori lõpuks ametlikult avada. Lindilõikamine ja šampus ja muu selline. Lipsud ees. Nüüd ma siin panengi kokku nimistut riigi tähtsamatest ehituspersoonidest. Mina, väike murulible.

Aga eile varaõhtul vaatasin oma uue vaiba peal lesides filmi nimega El Maquinista ehk The Machinist. Mulle tundus, et see oli originaalne segu Lost Highway'st, American Psycho'st ja Gattaca'st. Väga mõjuv värk, täiesti omas võtmes. Peategelast kehastanud Christian Bale olevat kuuldavasti filmi jaoks oma kaalu kaheksakümnelt kilogrammilt umbes viiekümneni langetanud. Peaaegu et ebameeldiv oli teda vaadata, aga rollitäitmine sai sellest vaieldamatult juurde. Ta on üldse äärmiselt võimekas mees, keda aga siiani ükski suurem auhinnapakkuja veel tähele pannud pole.

Meeste elu mõte

Kui ma poleks täna oma naiskolleegidele lilli toonud, siis nad poleks seda mulle arvatavasti iialgi andestanud. Siin lihtsalt kohe on mõned sellised asjad, mida peab tegema. (Vabariigi aastapäeval ma juba niigi unustasin rahvustoite ja -jooke tuua.) Käisin ilusti eile oma kodukandi lillepoes ja selgitasin välja, et saan hommikul enne tööd paar õit ära osta. Ja pärast üleandmis-embust ütles üks daam, et mul on nii mõnus mõmmi-kalli. Et ta oma abikaasa on selline kondine vibalik, et ta kohe tunneb puudust sellisest suurest ja soojast kallistusest. Head naistepäeva, tüdrukud!

07 märts 2007

Старик Хоттабыч

Ma: Ilus vaip.
Mees: Ilus vaip.
Ma: Kolm tuhat. Kallis. Kas kauplemisruumi ka on?
Mees: [muigab]
Ma: Teeme kaks tuhat kaheksasada.
Mees: Teeme.
Ma: [mõttes] Kurat!
Ma: Paistab, et ma olen niru kaupleja. Kohe esimese pakkumisega olite nõus.
Mees: [muigab]
Ma: [muigan]
Mees: Teeme siis kaks tuhat seitsesada.
Ma: Teeme.

See On Aafrika

Ma olingi selle juba teiste teemade ja probleemide taha unustanud, mis seal tegelikult toimub. Lugesin suvel Bob Geldofi päevikut tema Aafrika rännakutest ja see kõik läks siis hinge. Kurb ja paratamatu. Kas on? Täna nägin filmi Blood Diamond, mida ma tegelikult mingi seiklusfilmina ette kujutasin. Selgus, et üsna tõsiseltvõetav lugu väga tõsistel teemadel. Kõik tuli vaikselt tagasi. Konfliktiteemantid. Lapssõdurid, kellest ka Geldof kirjutas. Praegu on päris raske rahuliselt magama jääda.

06 märts 2007

Vahva sõdur Zeljko

Kirjutavad et. Bosnia president Zeljko Komsic oli koos oma saatjaskonnaga Horvaatiast teel koju, kui ta märkas liiklusummikus kummaliselt manööverdavat autot. Komsic sai teada, et manööverdanud autot juhtis mees, kelle naisel olid sünnitusvalud. President võttis sünnitajaga auto oma autokolonni, murdes teed läbi liiklusummiku. Naine jõudis õigeaegselt haiglasse ning sünnitas terve poisslapse. Poisi isa teatas, et nad kavatsevad lapsele panna presidendi järgi eesnimeks Zeljko.

Kaheksakümmend

Eile kasutati labori ruume julmalt ära legendaarse professor Värdi Reimani juubeli tähistamiseks. Kogunes hunnik inimesi, kellest peamine osa olid ammu hõbedaseks tõmbunud juustega. Tõhutult väärikas ja elunäinud rahvas, aukartust äratav. Samas on nukker vaadata, et terve üks põlvkond vahelt puudu on. Mis tulevikus toimuma hakkab? Ega siis sellised minusugused kogemusteta töllerdised ei saa inimesi reaalselt õpetama hakata!? Tegelikult on ju juba praegu olukord kriitiline - akadeemilistele kohtadele pole tahtjaid. Need kes seal on, neil pole mingit arvestatavat ohtu oma kohast ilma jääda - seega ei ole neil tarvis suurt pingutada (ma mõtlen muidugi ainult neid, kel puudub ka südametunnistus ja neid on õnneks vähe). Kuidas muuda status quot nõnda, et inimesed tungleksid ülikooli õpetamist ja teadust tegema? Mina ei tea.

05 märts 2007

Juba linnukene

Siit ja sealt kostab juba vaikset jutumõminat selle kohta, kuidas inimesed tunnevad, et kevad tuleb lähemale. Muuk ja Tuuslam on mõlemad veendunud, et kevad ongi juba käes,kilkavad üksteise võidu. Ruudu saatis ka asjaolule tähelepanu pöörava sõnumi. Ise avastasin, et olen oma talvesaabastest tüdinenud, aga kodumaistesse kingapoodidesse pole veel kevadkollektsioonid jõudnud (versus näiteks London, kus kõik aastaringselt saada on). Ainult ühed vahvad, aga liiga lameda sisetallaga ketsid olid.

Kevadel tuleb ju kevadväsimus ka. Kuigi mulle tundub, et minu puhul esineb ka krooniline suve-, talve- ja sügisväsimus. Üks suur uimasus ja magamatus. Mille nimel? Täna - päeval mil on vaja veel ka öötundudel palju tähtsaid tegusid korda saata - on raudreegli kohaselt eriline haigutus- ja ringutusatakk tulnud. Kus mu Nescafe?

Kevadel sünnib mulle väike sugulane. Kuskil aprillikuu sees. Neljateistkümnendal märtsil peaks siiski teada saama, kas on maskuliinne või feminiinne sugulane. Ega sellest enam palju armsamat pilti pole, kuidas punnis kõhuga Anni kodus elutoa diivanil lamab ja ema pisarsilmil kõhtu silitab. Maailm on neil hetkedel täiesti maagiline, teate.

Umbrohi hävineb

Nüüd nad panevad Statoili hotdogi sisse ka pohlamoosi. Nii on päris hea. Ja kui mamm jääb pudeli otsa sisse kinni ja kui siis pudelit hästi kõvasti pigistada, siis võib isegi topeltportsu pohlamoosi korraga saada. Eile Tõllu tänavalt mõtlesime välja, et Eesti rahvustoit on veri pärasooles. Khm.

Aga tegelikult esimest korda elus jälgisin terve valimistepäeva õhtu jooksul häälte lugemist ja tundsin suurt põnevust. See oli juba alguses selge, et minu hääle saanud Rohelised on nii või naa sees. Aga kui Edgari rahvas Reformierakonnale järgi rebima hakkas, siis olin üsna murelik. Jõin klaasi koorelikööri, tegin väikesed arvutused ja selgitasin pofessionaalselt välja, et päris mööda nad siiski ei lähe. Lõpuks oli veel pikalt põnevust, et kas Rohelised ikka panevad lõpuks Villu omadest mööda. Jälgisime Aroniga onlainis nõu pidades viimaste häälte laekumist. Kokkuvõtteks võib deklareerida, et õhtu sisaldas mitmeid säravaid töövõite: Sulev läks siiski valima, Edgar kaotas, Rohelised tegid Villule seitsmekümne üheksa häälega ära. Ja tsiteerides Aronit: "Eks arutab seda koalitsiooni tegemist, küll paneme kokku!"

02 märts 2007

Nendel on siuksed mustad autod

Aga kui nüüd valimised mööda saavad ja kesikud on võimu jälle kätte saanud, siis mida me raadiost ja telekast üldse saama hakkame? Ses mõttes, et praegu on tunne, et ainult valimisreklaam ongi igal pool. Kas siis saavad pesupulbrid ja hambapastad lõpuks jälle oma kohale tagasi? Sest see, mis praegu toimub - iks süüdistab igrekit valetamises ja igrek on kindel, et iks valetab - see tekitab ju üldist mitte-tõsiselt-võtmist. Kui asi pidevalt nii käiks, ei võtaks keegi enam ammu poliitikat tõsiselt (kui seda üldse veel tehakse).

Kuku raadiol oli eile viietestaastane sünnipäev. Ma väga armastan neid. Nõnda intelligentsed ja mõnusalt avameelsed ja vahvalt vahetud ja natuke naljakad inimesed on seal. Ma pidin eile küll mingeid torusid monteerima, nii et päris tervet päeva ei saanud raadio juures olla, aga kui neid jälle kuskilt kuulsin, siis läks tuju heaks. A la Olaf Suuder heeliumit sisse hingamas ja nii edasi... Ma vist kuulsin Kukut ka nende päris esimesel eetripäeval üheksakümne teisel aastal. Olime perega kodus. Raadios oli konkurss maskotile nime panemiseks. "Raadio Kaaga" jäi vist lõpuks.

Teritaja

Elu väikesed rõõmud. Ma mõtlen, et sedasi teokiirusel remonti teha on päris mõnus. Õhtul koju tulles on parajasti mõned tunnid aega, et mingi väike asi jälle ära teha. Ja iga õhtu progressi tore vaadata ja hea olla. Eile panin kõlarid seinale ja paigaldasin tuppa pisikese juhtmekarbiku, kuhu kõik kõlari-, antenni- ja netijuhtmed nüüd ilusti ära mahtusid.

Aga mis juhtus täna öösel? Mulle jäi ka nuga kätte kinni. Kinos oli keegi mees, kes suitsetas ja väänas inimestel sõrmi tagurpidi. Kui ta minu sõrme väänama tuli, siis leidsin taskust noa ja hakkasin sellega vehkima. Ja äkki oligi nuga mul parema käe peopesas kinni. Verd kõik kohad täis. Olin kurb, aga rahulik. Inimestel oli minust kahju. Nägin unes.

01 märts 2007

Dick Laurent on surnud

Osav müügiguru Annely määris mulle osavalt juba teise plaadi pähe (esimene oli Mars Volta viimane). Seekord sain omale plaadi nimega Stand Your Ground, mille on kokku pannud grupp nimega Little Barrie. Mulle pandi kõrvaklapp hellasti pähe ja sealt seest kostus muusikat, mis kohe meeldima hakkas. Selline mõnus lihtne pooleldi väga klassikaline ja pooleldi indie rock. Rokenrolli ja bluusi varjunditega. Asi, millest ma seitsmekümnendate muusikas vahel puudust tunnen on hea bassitrumm. Barrie poistel on see olemas.

Eile õhtul käisime vaatamas "oma sitta" nimega Nuga. Õhkkond kunstimuuseumis oli äärmiselt huvitav ja meeldiv. Kultuuriline, loominguline. (Pärast filmi leidis aset veel Noku vestlussring maailma parimate "heade tuttavatega". Selliste hetkede nimel tasub elada, hehe.) Aga miskipärast olid mu ootused selle filmi suhtes kõrgemad. Parafraseerides Anna-Liisi - "see oli selline väga Eesti film". Selline, et sa päris täpselt ei mõista, mida sulle öelda tahetakse (ja kas sulle tingimata üldse midagi öelda tahetakse). Loo point jäi minust sinna pisikesse kinotuppa maha. Aga tunne oli hea (mitte tingimata hea=rõõmus). Ja mulle meeldibki läheneda sellistele filmidele kui tundetekitajatele. Kas keegi näiteks on aru saanud, mis toimub David Lynchi Lost Highways? Mina küll kaugeltki mitte, aga ma armastan seda filmi tema äärmiselt imeliku õhustiku ja ebahariliku tunde pärast, mida ta tekitab.