Bashing two bricks together

30 aprill 2007

Kaugemale

27 aprill 2007

Kaose organiseerimine

Näetsa, täna ei saagi üldse tööd teha. Muudkui vahi artikleid ja arvamusi ning kuula raadiot. Kuku katab päris kenasti. Tegelikult kõikjal räägitakse asjast palju ja suhteliselt asjalikult, nii et ma ei hakka midagi edasi targutama. Iga intelligente inimese jaoks on asjad niigi selged. Mu jaoks on päeva nali aga see, mida Falck vastas Kapten Tenkeši restorani omanikule, kes lepingulisi korravalvajaid oma ära lõhutud akendega söögikohta ootas. Telefonineiu nimelt teatas, et nad ei saa kohale tulla, kuna neile võidakse kallale tungida. Äh?

Mina ei allu provokatsioonile ja põgenen aga koos paari hea sõbraga maale ära. Kui öösel selge ilm on, siis on ehk Tallinna põlemise kuma näha. Ei, ma parem ei tee neid tumedaid nalju - eile muutusid mul paar sellist otseselt reaalsuseks.

elu on uni
uni on elu
näpista mind
kas inime on see kes enne
kas koht on see mis enne
mina enam ei ole

Ükskord lahvatab vimm

Ma ei taha poliitiliseks minna. Ma ei taha kedagi vihata. Ma tulin just Tallinna kesklinnast, kus vilistati, lõhuti, laamendati, põletati, löödi ja rööviti. Ma arvan, et nemad ei ole poliitilised ja et nemad vihkavad, aga nad täpselt ei tea, keda või mida. Üks maani täis idioot viskab (minu silme all) prügikasti poe aknasse ja kõik ülejäänud hõiskavad tema teo ülistuseks. Kuidas sellesse suhtuda? Mu Reaalkooli juures seisva auto antenn murti ära (näe, sain ka rahutustes kannatada). Keda süüdistada? Hää, et nad piisavalt intelligentsed ei olnud, et taibata, kui lahe oleks Reaalkooli ees olevat "Poissi" retsida. Äähh, see kõik on nii masendav.

25 aprill 2007

Kaheksateist

Bussis olid huvitavad inimesed, nagu ikka. Vana tädi, kes lõhnas nagu vana tädi. Ilus tüdruk, kellel olid suunurgad kenasti allapoole kaldu. Kaks naist, kes omavahel millestki naljakast rääkisid. Rokimees, kes sõbrale oma tagi küljes olevaid embleeme lahti seletas. Tädi,kes juukseid kammis. Ja siis üks elegantse välimusega velvetpintsakuga keskealine mees, kellel oli telefon peos ja kellel silmadest pisarad tulid. Kui telefon helises, siis pani ta selle kinni, astus järgmises peatuses välja ja helistas tagasi. Sinna ta jäi. Mulle on alati huvi pakkunud teadmine, et inimene tänaval ei ole lihtsalt Keegi, vaid tal on oma lugu. Kahju, et võõraste inimestega bussis rääkima hakkamine keskmiste sotsiaalnormide järgi "imelik" on - tahaks neid lugusid teada. Vanasti mind need normid üldse ei piiranud, nüüd olen kuidagi ebavajalikult araks muutunud.

Accept

Pühapäeval vaatasin Sõpruses filmi Tüütu mees. Meeletu kiiksuga ühiskonnakriitiline film. Mulle läks päris hinge, õhtu läbi mõtlesin, et ei tahaks ise kunagi selline olla nagu Tüütu mees oli. Aga vahel on tunne, et kisub sinna poole. Peab võitlema. Aga mine vaata sina ka seda filmi. Meenutas temaatikalt või ilmelt muide natuke Terry Gilliami Brazilit, kuigi oli leebem.

Astusin ka oma noore sugulase Lola Mari Laasi poolt läbi. Vaatasin, kuidas tema mulle otsa vaatas ja kuidas ta mu näppu pigistas. Tal on ilus tõmmu nahk ja pikad peenikesed sõrmepulgad. Siis kuulasin, kuidas ta mulle oma keeles lugusid rääkis, kuidas ta tissi imes ja lõpuks mähkme funktsionaalseks tegi. Prr.

Vaatasin külas natuke võõraid telekanaleid. BBC World paneb küll masenduma - meil pole (ehk peale AK) ühtki tõsiseltvõetavat uudistesaadet. Aga need seal britimaal on nii toredad ja asjalikud. London tuli meelde. Mitte et ta muidu meeles poleks. Muuskatelevisooni peale klõpsates hakkas mängima üks armas lugu veel armsama videoga. The Fray - How to Save a Life.

23 aprill 2007

Johnny Depp

Reedel ajasin jälle üle pika aja oma punased tunked selga ja läksin labori keldrikorrale kivist kuubikuid välja saagima. Tööd meil siin nii palju, et ka kõik paberitele ja klaviatuurile keskendunud käed tuleb panna musta tööd tegema. Hea meelega, miks mitte. Kodus pesin pea tolmust puhtaks ja lendasin Von Krahli Eliiti kuulama. Kui Siim peomajja jõudis, oli Eneli juba koha välja valinud - nurgalaua. Kui Aron peomajja jõudis, siis vaatas ta mind ja vaatas kõrvallauas istuvad meest, vaatas mind ja siis jälle kõrvallauas istuvat meest. Läks siis selle teise mehe juurde ja ütles talle, et ajagu too ennast püsti, et nüüd on vaja koos kaksikvennaga pilti teha. Ja tuligi selline:

21 aprill 2007

Üheskoos aastast 1957

Me istutasime täna tuhat kaske. Kümnekesi olime Vasalemma lähedal metsas. Saskia oli juba teist aastat. Eelmine aasta lihtsalt ema kõhus. Vihma ei sadanud, ainult lund natuke. Kas RMK töövestlustel on metsniku kandidaatidel üheks vastavuskriteeriumiks ka äärmuslik sõbralikkus? Vist. Seni pole kohanud ühtki RMK inimest, kes oleks vähimalgi määral ebasümpaatne olnud. Nõnda hea.

20 aprill 2007

Loobu smailidest juba täna

Ma olen viimasel ajal pidanud paljust loobuma. Korraldan käesolevaga veel ühe loobumiskampaania. Kutsun teid, kallid sõbrad ja tuttavad, loobuma (algatuseks kasvõi üheks päevaks) smailide kasutamisest. Mulle tundub, et nende kasutus on viimasel ajal ületanud igasugused hea maitse ja viisakuse ja loovuse piirid. Pane tähele, kui sa paned lause lõppu smaili, siis sa võid heale sõbrale ükskõik mida öelda. "Sa oled idioot :)" vs "Sa oled idioot." Jah, ma kasutan ise ka, muidugi. Aegajalt on ju vaja inimesele öelda, et ta on idioot... samas ei tahaks nagu solvata :) Aga parem oleks ilma. Kui kirjutan, siis kirjutan ka emotsioonid sõnadesse. Kui ei oska, siis õpin. Kui seda ka ei oska, siis ei kirjutagi üldsegi.

Täna öösel nägin unes vist üht leidlikumat unenägu, mis olnud. Juba pool tundi peale ärkamist ei mäletanud ma enam loomulikult suurt midagi, aga üks episood jäi meelde. Niinimetatud "unenäokaamera" vaatas ülalt taevast, kuidas mingid justkui muinasjututegelased olid suure vanalinna maja sisehoovis kinni. Neil oli vaja sealt välja pääseda, et jälitada üht punast lindu, kes oli sisehoovist välja lennanud. Tegelasi oli viis tükki. Sügava enesekindlusega võtsid nad ühest taskust peaotäie seemneid ja teisest valge kummipalli. Seemned viskasid nad enda ümber maha ja kummipalli põrgatasid enda ette, nii et see kõrgele üle majakatuse lendas. Need olid võlupallid, sealjuures üsna praktilised. Mööda seda trajektoori, mille pallid läbisid, tekkis õhku kitsas valge trepp, mida mööda siis iga tegelane üles lippas. Vaatepildi tegi aga eriti huvitavaks see, et igast seemnest, mis ennist maha visati, tekkis uus tegelane, kellel ka valge pall oli. Nii oli lõpuks üles taevasse sirutunud oma kolmkümmend või rohkem väikest treppi. PS. Kas ma võin selle idee enda omaks lugeda? Mu meelest see on jube huvitav.

19 aprill 2007

Sisse istumise tasu

Laks ja laks hakkas vastu akent vihma tulema. Eile vist olid ka mingid pisarad õhtul auto peal, aga see pole see pole see. Praegu liigub õhutusaknast sisse seda kevadvihma asfaltile kukkumise lõhna. Üles sulanud ja ära kuivanud talvesaast liigub nüüd ehk kanalisatsioonikaevude ja veepuhastusjaamade poole. Mulle läheb see iga kevad kuidagi väga suure sümbolina südamesse. Juba vana hea Travis Bickle ütles ju et Thank God for the rain to wash the trash off the sidewalk. Ma arvan, et täna vaatan selle vihma ja tuleva suve terviseks Taxi Driverit.

Mul on siin selline tavaline must ratastega kabinetitool. Tal on head laagrid, käib kenasti ümber oma telje ka. Talle meeldib tavaliselt selleks hetkeks, kui mina istuma hakkan, olla end keeranud üheksakümmend või sada kaheksakümmend kraadi. Jah, ma istusin täna toolist mööda.

Ei saa teha

Ma joon nüüd kohvi asemel teed. Umbes kolm tassi päevas. Suhkru kogust üritan ka vähemaks jätta. Ma olen maailma maiam poiss, räägivad inimesed.

Ma võin kahe käe sõrmedel kokku lugeda sõbrad ja tuttavad, kes ütlevad, et nad on praegu õnnelikud. Ülejäänud on õnnetud. Kas see on näiline või ongi see nii? Ja kas see on ajahetke süü või inimeste endi süü? Ehk peaks lihtsalt rohkem headest asjadest rääkima ja õnnetust ignoreerima. Kas see oleks aus?

Paar päeva tagasi oli ühes lehes koomiks, mis jutustas justkui minu elust. Kui koomiksid selle päris elu nõksu ära tabavad, siis nad ongi leidlikud ja kavalad. Ernie on selle pärast täiesti alla käinud, et ta on oma dogmades ja endistes ideedes kinni ega ütle enam midagi uut. Kliki.

18 aprill 2007

Noor sugulane

Helsingi on täna haige

Väga emotsionaalsed ajad. Keerulised. Tööst ma ei räägi. Räägin muust. Räägin sellest, et olude sunnil oli tarvis minna teatrisse ja vaadata etendust "Gösta Berlingi saaga", mis oli nii põhjamaiselt karge ja kurnav, et hingele rusuvat raskust jätkus veel pikaks õhtuks järgemööda. Räägin sellest, kuidas otse teatrist suundusid inimesed (nüüd juba enam mitte olude vaid hea tahte sunnil) Von Krahli poole, et kuulata musiteerimas ansambleid, millest teine - häätasemelist popprokki viljelev Raadio Maria - oli juba enne minu favoriitide hulgas ja mis seekord oma staatust veelgi parandas. Rahvas läks hulluks. Mina olin rahva seas.

PS. Mitmete pealtnägijate ühisel meelel otsustati, et Riina Maidre on kõige seksikam naine, kes iial lavalaudadel laulnud.

Lisatud. Panen siia juurde Everti ja Elina piltide lingi ka.

Anni sai emaks

Teda oodati. Ta tuli. Mu õeke Anni sai emaks. Väikese tüdruku emaks. Ja Silver sai isaks. Lihtsalt suurepärane. Nii suurepärane, et mul pole eriti sõnu võtta. Kilkan ja keksin.

16 aprill 2007

Tagasi tulevikku III

Nad hoiatasid, et puugisüst võib tekitada palavikku või löövet või uimasust või käe valutamist. Ei tulnud midagi. Vast ei tule puuke ka. See suvi ma tahan metsa minna. Mingiks ajaks vaikselt telki. Õhtul kampsun ja lõke, tahmases potis vaarikavarretee, männikäbi talla all, hommikuudu järve kohal. See on mu minevik ja ka minu tulevik.

Lugesin täna, et elu ei seisne selles, mis on olnud, vaid selles mis tuleb. Ja et minevikust tuleb õppida ja siis tal minna lasta. Ma olen selle mõttega peaaegu nõus, aga mõistus ja emotsioonid ei käi alati ühte sammu. Vähemalt mul. Minuga on minevikus hulk ilusaid asju juhtunud. Peaks siiski ehk jah rohkem nendele mõtlema, mis tulema hakkavad.

Machine Head, 1972

Kui tähed särasid ja mina aadamaülikonnas keset oma õue seisin, oli hea. Sauna ukse vahelt tuli vaikselt auru, aknad olid udused, korsten suitses. Vaikus ja rahu. Vahel mulle nii väga meeldib üksi olla. Siis on paras mõelda, kui hea oleks koos olla. Kütsin toa soojaks ja pugesin kahe teki alla magama.

Aga tänane hommik oli jällegi päris unenäoline. Saabusin tööle ja astusin mingil teadmata põhjusel kohe keldrikorruse trepist alla (tavaliselt lähen esimesena oma ohvisisse). Nullkorrusel oli tunda vänget kärtsahaisu. Lõhna järgi liikusin ruumist ruumi. Lõpuks avasin meie niinimetatud "udukambri" (100% RH) ukse. Vaatepilt oli õõvastav. Originaalis on see ruum üleni valge - seinad, lagi ja põrand on kaetud niiskuskindla helevalge värviga. Täna hommikul oli see ruum - iga detail temast - aga täiesti must. Kõik paksu tahmaga kaetud. Pistsin pea hämmelduses ukseaugust sisse ja nägin seinal tombuks põlenud aurugeneraatorit. Sel hetkel oli küll tunne, et tegu PEAB unenäoga olema. Sest see lihtsalt polnud teoreetiliselt võimalik, et eelmisel ööl oli seade põlema läinud, häire tööle hakanud ja isegi tuletõrje kohale tulnud. Hiljem selgus, et just nii oligi kõik olnud. Õnn, et tolles ruumis polnud ühtki teist asja, mis tuld oleks võtnud. Nüüd läheb asjaajamiseks kindlustuse ja garantiiga.

Selle jama peale meenus kunagi kuuldud lugu sellest, kuidas sündis üks rokiajaloo kuulsamaid lugusid "Smoke on the Water". Nimelt oli Deep Purple kunagi seitsmekümne esimesel aastal reisinud Šveitsimaale, et seal ühes Genfi järve ääres asuvas meelelahutuskompleksis plaati lindistama hakata. Ühel kenal õhtul kerkis järve kohale grandioosne suitsupilv. Alguse sai see nimelt tollest samast kohast, kus pänd lintimist pidi läbi viima - ja mehed vaatasid üle järve, kuidas maja maani maha põles. Polnudki enam kuskil töötada. Mõnedel on rohkem, mõnedel vähem õnne.

13 aprill 2007

Father McKenzie

Kolmteistreede ei koti mind küll mitte üks raas. Öised õudusunenäod, mis üsna üheselt tapavad mu pereliikmeid ja valetavad teiste armsate kohta, kotivad. Magada ei saanud. Selle kevade esimene liblikas on koiliblikas. Nädalavahetuseks kaon kaardilt. Palun andeks sõpradelt ja tuttavatelt, kes on harjunud siit lehelt head tuju saama. Küll läheb paremaks.

12 aprill 2007

Krundid Saaremaal!

Mingit uut teed pidi jõudsin blogini nimega Simulaakrum (vaata alumist menüüd). See on nagu mõni film, kus sa üldse aru ei saa, mis toimub, aga see mis toimub, on huvitav. Mulle meeldib, kui öeldakse piisavalt palju, et mõte välja tuleks ja piisavalt vähe, et lugejat mitte väsitada. Olen sattunud peale grafomaanidele, kes iga päev lehekülgede kaupa teksti produtseerivad - ükskõik kui kaunid need lood ka ei oleks, mul ei ole püsivust neid lugeda. (Hm, see on vist tänapäevase kiirustava internetiühiskonna karuteene. Maha Tammsaare! Nuuks.) Seoses sellega üritan ka ise mitte liiga paljusõnaliseks muutuda, tulgu see mul siis välja või mitte, olgu see siis vahva või mitte.

Erialaselt põhjendatud ent raskestitalutav tööluus - käisin ehitusmessil. Andsin välja ühe visiitkaardi. Võtsin kolm infolehte. Minus tekitab piinlikkust asjaolu, et messidel liigub ikka veel ringi hulganisti tegelasi, kellel on peas firma A nokamüts, kaelas viis firma B võtmepaela, ühes käes firma C punased õhupallid, teises käes firma D kilekott ja seal sees lugematu hulk ülejäänud tähestiku nimedega firmade voldikuid ja infolehti. (Ma ei liialda.) Muidugi ei tasu messi liiga tõsiselt võtta (ja ma ei teegi seda), aga need inimesed ei tea ega nähtavasti tahagi teada midagi asjast enesest. Aga mida nad siis seal teevad? Mis asi see on? Samuti on mul natuke raske tolereerida mesiselt naeratavate müügimeeste ees olevaid kommikausse ja nende selja taga säravaid madala dekoltee ja lühikese seelikuga neide. Ei, maiustuste ja kaunitaride vastu pole mul ealeski midagi, lihtsalt neil pole vähimatki pistmist kile, kivi ja kruviga.

11 aprill 2007

Allveeulualune

Mida täpselt tähendab lause "Võid tal minu poolt endale sülle hüpata." Mõnusalt naljakas, et sellised sõnakombinatsioonid vahel inimeste peast välja tulevad. See konkreetne tuli minu omast.

mis on minu peas
tühi tüdinematus
läbi lillede

Think I'll buy me a football team

Olen see mees, kellel kassapidajale kunagi peenraha anda pole. Peenraha on tüütu. Raske ja kolisev. Kõik see, mille pahur kassiir mulle tagasi annab, läheb otse püksitaskusse ja sealt õhtul kodus põrsasse. (Põrsas on mul muteerunud minimalistlikuks neljakandiliseks piluga karbiks.) Nii koguneb sinna aina rohkem kapitali, kuni lõpuks saabub see hetk, kui sendid peavad taskusse kolisema jääma, sest ei mahu hoidlasse ära. Täna saabus see hetk, mis tähendas, et tuli kogu see kupatus pangakontori sendilugejasse kallata. Tehtud! Kui roboti poolt tagasi antud kruvid ja vana põhikooli sõrmus välja arvata, siis sain kogu põrsa sisu ära anda. Hämmastaval kombel olen nüüd tervelt pooletuhande krooni jagu rikkam! Great success! Õhtul viin kuurialuse taarast ka tühjaks ja korraldan siis suursuguse peo! (Nääät!)

10 aprill 2007

Autobiograafiline

Vaatasin endale täna (peegli abil) sügavat silma. Silmad on väsinud. Siis vaatasin silmade alla ja avastasin, et sealt on halliks tõmmanud. See võib muidugi jälle mu fantastiline fantaasia olla, aga mulle tundub, et roosast ja rõõsast palest on tõepoolest saanud hall. Nagu filmis. Et kui oled ikka kolm päeva ilma söömata või nelikümmend päeva ilma seksita, siis esimese stressi tunnusena värvib grimmimeeskond silma ümbruse mustaks. Jah, nagu filmis. Vaatan praegu üht vana head filmi, mille vahepeal kuidagi unustanud olin, ja leian, et see film räägib minust. Minust ja sellest, mis mu ümber. Aga eks seda juhtub teinekordki, et avastad end ekraanil ja hakkad sellega seoses ehk nii toda fiktsiooni kui ka iseennast paremini mõistma. Või siis leiad kinnitust kahtlustele. Või siis saad lihtsalt enda lolluse üle peatäie naerda.

Mitte päris 300

Selliseid jahedaid filme nagu 300 meisterdatakse vähe. Nüüd võib muidugi karta, et pärast Sin City (pluss tema järgede) ja kõnealuse filmi edu hakatakse neid rohkem vorpima ja edaspidi hoopis vaimuvaesemalt. Mul oleks aga parandusettepanekuna välja käia idee, et kas 1) teha film, mis koosneb ainult ägedatest aegluubis-äkšn-stseenidest või siis 2) pingutada tunduvalt rohkem selle nimel, et filmi ei satuks nii häirivalt palju mõttelagedat dialoogi, halba näitlemist ja kohatut huumorit. Viimane võib mõnda teise filmi sobida, aga siin mõjus laipade keskel isukalt õuna järav ja ülbitsev Leonidas kuidagi valena. Suuga rääkimise kohad olid aga tõepoolest kohati kangesti klišeelised ja mõjusid ainult kohustusliku täitena nii öelda päris stseenide vahel. Harilikult ei oska ma näitlejameisterlikkuse kohta suurt öelda, aga eile käis mul küll mitu korda peast läbi, et - ei, see ei ole usutav ja ei, tema ei ole nagu päris. Atmosfääri võib teatud määral võrrelda Sõrmuste isanda triloogiaga, kus erinevalt 300-st ei saa küll kellegi kohta öelda, et ta ebausutav oleks. Niisiis on siin ära öeldud kõik halb, mis ma filmi juures ära täheldasin. Sest ülejäänud oli suurepärane. Tõepoolest. Nii vingeid liikuvaid pilte pole lihtsalt varem näinud. Näiteks see punapäine oraakel? Näiteks Xerxes oma vägede taustal vihastumas. Või mis ma siin ikka - esimeses treileris (mis on mu meelest üks parimaid üldse) on ju kõik need heamad kohad olemas. Kordamine tarkuse emps. Loomuliklult võib asjale läheneda ka läbi huumoriprisma.

09 aprill 2007

DICK

Tükk filmist The Rules of Attraction. Äärmiselt hilarioosne ja teatud ringkondades kohese legendaarsuse saavutanud vestlus. Alla kaheksateistkümneaastased vaadaku koos lapsevanemaga.


Jäälilleseade

Kas võib olla, et keerulise nimega kollane pill on juba mõjuma hakanud? Mul on praegu küll igasugused erinevad hood, aga südame off-beati pole nagu enam nii intensiivselt tunda. Võib olla et kujutan ette muidugi.

Ja mis värk selle temperatuuriga on? Jää kraapimine auto aknalt ei ole kunagi mu lemmiktegevuste hulka kuulunud. Jalgrattaga sõita ei saa - näpu- ja ninaots läheb härma.

Tahan suve. Suvepuhkust. Puhkust ja mängu. Näe, ülikoolirahvast kutsutakse puugisüsti tegema. Peaks ikka lõpuks minema. Ma pole kunagi süstinud. Samas on mul vist elu jooksul oma kakskümmend puuki olnud. Am I one lucky bastard or am I one lucky bastard?

08 aprill 2007

Lumena

Huvitavad ja uudsed ajad minu elus. Mitte küll tingimata heas mõttes, aga kogemused ja õppetunnid on ju alati teretulnud. Tüütu lihtsalt, et mõtted on pidevalt ühes (ja vales) kohas. Siiski, nagu nad ütlevad - mis ää ei tapa, teeb ikka tugevamaks.

Id_rev on arenenud, ma leian. Nad on oma muusikat tublisti huvitavamaks teinud. Mitte küll kõikides aspektides, sest see asi, mida nad süntekaga sinna vahele tegid, mulle hästi ei istunud. Aga muus kandis endiselt suurepärane. Luarvik luarvikut kuulsin eile vist teist korda, aga neid pean suureks uueks avastuseks. Kuulasin neid silmad kinni, lösutades Juuksuri mõnusal nahkdiivanil. Neid tahan ma saada! Lõpuks oli veel hea ports Soome poisse ühisnimetajaga Cosmobile, kes metsikult tempokat ja elavat mussi mängisid. Ma olen alati arvanud, et basskitarri alahinnatakse tublisti - ja need mehed teadsid, mis sellega teha, et rahvast kargama panna. Siin vahepeal on üks neist Aroni eilastest piltidest, mis ta lehel püsti on.

Täna nägin unes, et Priit Aimla küsis minult, et miks ma enam naljamees ei ole. Rääkisin talle lühidalt umbes ära, mis toimub. Ta kallistas mind. Ja siis äratas mind orav, kes hakkas jälle mu peakohale pesa ehitama. Seda nüüd juba päris elus. Jah - punanahk on leidnud sissepääsu mu lae peale ja töötab seal nüüd hommikuti kella kümnest üheni. Mina ei ole kahjuks küll see mees, kes teda sealt välja ajama läheb. Mother Nature's Son.

06 aprill 2007

Mind pole pildil

Polegi ammu sedasi kinos käinud, et kummalgi pool mind kedagi ei istu. Ei ühtki tuttavat ega armastatut ega sõpra. Aga täna olin kahekesi oma mulliveega ja vaatasin filmi Flags of our Fathers. Ja see film ei istunud mulle mitte üks raas. Mul on tunne, et sõjafilmidel pole enam midagi uut pakkuda. Muidugi mõtlevad efektiinimesed kõikvõimalikke uusi ja aina grandioossemaid visuaalnaudinguid välja - sellega olen ma väga rahul. Aga see Ameerika kangelaste-teema hakkab ikka juba... noh... pinda käima. Või ehk oli mul siis lihtsalt vale tuju ja oleks pidanud pigem härra Uba vaatama.

Nagu muudest hädadest veel vähe poleks - täna tööl trepist alla sörkides väänasin oma jala välja, nii et nüüd teeb see sama kunagi sõjaväes rikki läinud puus jälle valu. Ja kinos võtsin omal suust tüki hammast välja. God damn, get your shit together, man!

04 aprill 2007

I got rhythm

Astusin siis täna südametohtri juurest läbi. Midagi väga põrutavalt uut teada ei saanud ja ega polnudki vist saada. Tallinna arst arvas ainult, et Võru kandi doktorid on mind oma õudusjuttudega teadvuse kaotusest ja südametraumadest natukene liiga ära hirmutanud. Rütmihäirete peamine põhjus pidi siiski üldine stress olema. Kui kõivõimalikud asjad, mille ma viimasel ajal (ja arvatavasti veel jätkuvalt mõnda aega) läbi olen elanud ei põhjusta stressi, siis mis veel!? Lisaks võiks lõpetada kohvi joomise ja tegeleda tublimalt sportimisega. Esimesega pole mul mingit probleemi - lõpetan peava pealt! Spordi jaoks hakkan ka kohe rohkem aega ja viitsimist otsima. Luban.

Onu uuris ultraheliga päris põhjalikult ka mu südame ehitust ja tööd. See oli egolatakas, sest üldjoontes on mu pump suurepärane. Kõik läbi-, ümber- ja pikkusmõõdud on normis, klappe ja torusid on õige number. Jõudu on tal ka kõvasti.

Nüüd pean mõnda aega pisikesi kollaseid pille suhu pistma ja umbes kuu ajaga peaks olukord teoreetiliselt tunduvalt paranema.

03 aprill 2007

Kasarmu ees tänaval ehk Minu murtud süda

Tänane pajatus räägib ühest sürreaalsemast, sisukamast ja masendavamast päevast minu senises elus.

Nagu lugeja teab, võtsin täna hommikul sihi Tartust Võru poole. Harilikult kipub mul selliste suurte ettevõtmiste puhul (nagu too VROK) mingi imelik viimase hetke kahtlus tekkima - umbes, et oih, kas ma ikka tegelikult tahan seda!? Aga näe, täna hommikul polnud mul mingit kahtlust, et SEDA ma just tahangi. Peale sai haaratud kontvõõras noor meedik Lauri (nüüdseks juba päris tuttav), kellega varahommikune teekond elu- ja lobafilosoofiliselt laterdades möödus. Jõudnud kohale Lahingukooli astusin sisse oma kasarmusse, pakkisin kauba lahti ja laotasin kappi, õigetele kohtadele. Esmatutvus kaasvõitlejatega oli ahhetamapanevalt positiivne. Lõbusad, arukad, humoorikad, seltsivad ja abivalmid inimesed, entusiastid, just selline keskkond nagu ma olin tegelikult ette kujutanud.

Edasi oli vahepeal vaja läbida veel mõned korralised formaalsused: varustuse jagamine, kodukorra tutvustus ja arstlik kiirülevaatus. Ja kui tuttuued saapad ja muu mugav padajann oli laiali jagatud, siis hakkas saatus minu kirstu külge naelu taguma. Arst mõõtis vererõhku ja krimpsutas nina. Mõõtis veel. Ebakorrapära ei olnud mitte mu vererõhus, vaid kuskil mujal. Mind saadeti kiiresti edasi EKG-d tegema. Istusin nõutu näo ja paljakskistud rinnaga sinisel voodil, kui arst mulle selgeks tegi, et mu süda on haige.

Nimelt, juba vererõhku mõõtes oli tohter taibanud, et miski mu pulsi juures ei klapi. EKG lint näitas aga juba päris selgelt, et verepumbal on rütmihäired. Sealjuures päris tõsised. Ja süda ei jäta mitte lööki vahele, vaid vastupidi - lööb lisaks. Seda mitte korra või paar (mis oleks normaalne), vaid mõneminutiliste seeriatena üle kahe löögi, laks ja laks. Et olukorras veidi selgust ja kindlust luua, saadeti mind koheselt edasi Võru haiglasse, kus juba veidi täpsemat diagnoosi võiks panna. Pandi. Exstrasystolia ventricularis bigeminia.

Selleks hetkeks oli küsimatagi selge, et Vabatahtlike reservohvitseride kursusest võin ma oma käed puhtaks pühkuda ja rahumeeli koju tagasi rännata. Te ei oska kujutleda seda sügavat masendust ja pettumust, mis mul kogu selle olukorraga kaasneb. Ettevõtmine, mida ma kolm kuud pikkisilmi olen oodanud, et eskapeeruda reaalsusest, rutiinist, ehedast elust - katkestati julmalt mõne sekundiga. Pahad asjad tulevad ikka kõik hunnikus korraga. Nüüd saab küll aina paremaks minna.

Minu tervitused kursusekaaslastele, kellega mul ei õnnestnud miskit koos saavutada; Võru haigla murrakus rääkivatele tohtritädidele, kes mulle tekki pakkusid ja käskisid silma looja lasta; kõikidele sõpradele, kes mulle eriti tähtsad on.

Õhtu lõppes meeleoluka istumisega Tartu Illegaardis, kus lõbus seltskond rahvusvahelisi arstitudengeid mu EKG-d uuris ja mind veenis, et mu extrasystolia pole pooltki nii tõsine kui ma arvan. Ja meel on omajagu kergem, näha on tema igavest sära. Nüüd viskun Sulevi ja Tuuli diivanile ja näen kiiksuga unägusid.

P.S. Ka habe sai solidaarsusest kaasvõitlejate vastu maha aetud. D'oh! Hää et veel juuste kallale ei kippunud. Lahinguväljal näeme, raisk.

01 aprill 2007

Naine, teil pole minuga vedand

Juhtus Turbodisko. No mis diskopepu mina ka olen. Aga ei mäleta, millas varem sedaviisi karanud ja puusi hõõritanud oleks kui eile öösel Kuku klubis. Rahvast oli murdu ja kui me poleks Tõnise ja Anna ja Liina ja Robiga ventilaatori alla sattunud, siis ma oleks vististi minestusse langenud ka. Muusika, mida Krahli dj-d plaadilt maha keerutasid oli müstiline ja stiililt äärmustes vahelduv. Kella nelja aal magasin rõõmsaste Tõnise ja Anna kaisus. Kurnjau.

Konstrueerisin vanadest kipsplaatidest nüüd ka oma toa panipaiga vaheseina valmis. Üsna koba tuli, aga vast annab viimistlusega ära parandada. Lükkasin põrandalt suurema sodi kokku, et oleks kaunis kahe nädala pärast tagasi saabuda.

Mu peas kummitab praegu miskipärast stseen filmist Before Sunrise. Kuigi minu puhul ei ole asjad päris nii nagu seal, siis... siiski. You know what's the worst thing about somebody breaking up with you? Is when you remember how little you thought about the people you broke up with and you realize that is how little they're thinking of you. You know, you'd like to think you're both in all this pain but they're just like 'Hey, I'm glad you're gone'.