Bashing two bricks together

31 mai 2007

Palun ulatage mulle mu torso

Liina tõi mulle eile sünnipäevaks (noh, tagant järgi) Londonist Sainsbury'se double chocolate küpsiseid. Ma võiks ainult neist toituda, ennast viiesajakiloseks süüa, ära surra ja ikka veel mitte süümekaid tunda. Nii head on need. Pärast küpsiseid käisime õudukat vaatamas. 28 Weeks Later oli filmi nimi. Harilikult ma ei vaata filmide teisi osi enne kui ma esimest näinud ei ole, aga no eile tegin erandi. Kohati oli päris hirmutav ja võpatamapanev. Liina kargas ja kiljus. Aga ma leian, et sisu ei olnud suurt väärt ja head näitlejad olid üsna alakasutatud. (Robert Carlyle on tegelikult ju rohkemaks võimeline kui urr urr inimesi hammustama.) Kõige nauditavam oli oma head sõpra Londonit filmilinal hoopis teises võtmes näha kui ta seda reaalsuses on. Tühi, haisev, nukker. Muuseas nõustun ka härra Berardinelliga, kes ei suuda sarnaselt minulegi mõista, miks tempokates tapmis- ja tagaajamisstseenides peab kaamerat nii hirmsasti raputama ja cut'ide pikkuse järjekindlalt alla ühe sekundi hoidma!? Huvitav, kust see "hea mõte" üldse alguse sai? Ei saa ju midagi aru noh. Ma eelistaks võigaste verepritsimiste filigraanset väljavoolimist, mitte vilkuvat pudru ja kapsast. 6/10

30 mai 2007

Ilma tilgagi rummita

Pärast pühapäevast kontserti kirjutasin Virrele, et mul on ainult nende "Teine" plaat originaalina olemas, aga "Esimene" (häbi häbi) on kõigest koopiana. Toomas Torop isiklikult saatis kiirelt vastuse, et tal on paar eksemplari veel kodus olemas. Et võin endale saada. Niisiis eile õhtul saingi Toomasega Mustamäel kokku. Ütlesin välja kõige siiramad ja südamlikumad komplimendid ning soetasin endale tõenäoliselt eelviimase Eestis saadaoleva Virre "I" plaadi, hehe. (Noh, ühe jätsin ikka talle ka.)

Ohtul vaatasime lõbusa seltskonnaga kolmandat (jälle pika nimega) piraadifilmi. Esimene neist oli vahva. Teine oli 100% meelelahutus, mida ei olnud vaja tõsiselt võtta, sest ta ei võtnud ise ka ennast tõsiselt... sai lihtsalt vooluga kaasa mindud ja kogu seda ajuvabadust nauditud. Aga kolmas film oli täielik pettumus. Algus tundus, nagu sihtgrupiks oleksid viieaastased kodanikud (nojah, seda ta vist natuke ongi). Edasi olid mõned hädised (samas ülepunnitatud) äkšnstseenid (kas pole mitte huvitav kirjapilt). Ja siis oli kümnete minutite kaupa üle igasuguste piiride sügavmõtteliste nägudega esitatud mõistukõnest koosnevaid dialooge. Mõned päris head killud olid ka muidugi, aga ainult nende nimel poleks küll pea kolmeks tunniks kinosaali viitsinud minna. Kui teine osa ei võtnud ennast tõsiselt, siis kolmas juba nagu võttis. Ja see oli viga, ma ütlen. Aga mis sellest, peaasi, et papp rullub - film teenis ju usas esimese viikendiga sada viiskümmend miljonit kohalikku raha. 5/10

29 mai 2007

SheepWeed Ltd

Kui Kuku kell seitse kõrva ääres käima läks ja ma silma lahti tegin, siis kõigepealt tuli südamest "fakfakfakk". No küll oleks taht edasi magada. Aga hoopiski tuli minna tegusid tegema. Tolle varemmainitud professor Kirk Alteri aines Sustainable Construction oli arvestusetund. Rühmatööna tehtud üsna mahukas projekt võimalikult säästvast ja rohelisest majast. Päris palju tunde sai selle asja sisse pandud, nii et lõpuks kukkus päris kenake välja. Korralikult läbi nämmutatud vigur sai. Kirk jäi meiega ka vist päris rahule. Meie temaga ka, ääretult. Onja, Ülle.

Aga see, mis praegu toimub, on metsik. Empskam oli lõuna ajal kodus diivanil pikali, näost valge, ja kurtis, et oleks peaaegu minestanud. Ta üldiselt ei ole kliimale eriti tundlik, nii et see on märk, et temperatuuri ja õhuniiskusega on praegu tõesti midagi käest ära. Labori kahekümne kolme kraadi ruum, mis talvel tundus üsna palav, on siin hoones praegu kõige mõnusam koht. Lahtiolevast aknast sigineb tuppa mingit õietolmulaadset ollust, mis on katnud kõik pinnad mu kabinetis ja millel on omadus keha erinevate mööbliesemete külge kleepida. Öka. Mul on vaja tuult ja vihma või siis korralikku veekogu.

28 mai 2007

B-klass

Mul oli kunagi üks klassivend Andreas, kes rääkis, kuidas ta oma isaga koos õhtuti köögi laua taga suitsu teeb. See oli vist seitsmendas klassis. Mina jõudsin umbes nii kaugele alles täna. Suitsu me muidugi ei teinud. Küll aga valasin ma just nii endale kui isale väikestesse klaasidesse jääga Jägermeistrit. Lõime pidulikult kokku ja itsitasime olukorra üle.

Sõna "jää" on täna hinnas. Jää... Jää. Tahkunud vesi. Hõllandus juba enne minekut. Palun jää siia. Palun andke kogu jää siia. Mää! Inime tahab ikka seda, mida tal parajasti ei ole.

Nüüd on selline lugu, et kui ma lükkan oma täidlased näpud juuste alla vastu peanahka, siis ma tunnen, kuidas seal karvases pimeduses väga kuum on. Oskan siit ainult ühe mõistuspärase järelduse teha - seda suve ma üle ei ela, ilma et ma oma juukseid maha ei lõikaks. Ja ma mõtlen seda täitsa tõsiselt. Varsti on oodata before-after pilte. See võib veel katastroofiliseks kujuneda.

Ok, nüüd hakkas officially pähe.

27 mai 2007

Televisioon raadios

My mind has changed my bodys frame
But god I like it
My hearts aflame
My bodys strained
But god I like it

Kui õitseb sirel

Mingid helbed lendavad mööda Nõmmet ja Mustamäed ringi. Et nigu akna lahti teed, nii tulevad silma ja ninna ja kõdistavad. Kevade pahupooled. Täna olin ühel kevadisel kontserdil, kus laval mängis kolm pändiliiget ja lava ees oli publikuks ka kolm liiget. Kammersaalis. Igale mängijale oma kuulaja. Pluss oli muidugi see, et kontserdi lõpus võimaldati kogu publikumile tasuta plaat. Nn "basseinides" toimus teinegi minu juuresolekust osa saanud kontsert, mille andis suur lemmik Virre. Aga selline leitsak on igal pool, et tänases squashimängus vähenes mu niigi madal reaktsioonivõime veel kolm korda. Ääk. Tahaks end praegu kiilakaks lõigata, et õhk mõistust tuulutaks.

26 mai 2007

398. luuletus

miscommunication
miss Communication
I miss communication
(kirjutan siiski emakeeli)
et oma meeli
üle pika aja
arutella
hinge hella
paljastada nurjatus
laskja karjatus
lask ja karjatus
varjatus
kellegi eest
mullase mätta seest
päevavalgele
paku mulle tuld
ma võtan tuld
aga muld
minu varvastel
ei ole enam muld
vaid vintske must mass
aiatarvetepoest
soe
roe
aga näe töötab
kui sööta
töötavale sõbrale
põdrale otsa
vatsa
esiklaasiga
natsa metsa
vitsa
sirelitest vits sa
mine tee
ja üle vee
pilk teel
et ei astuks sooja rooja
sisse
sisse astu
tisse
mis? need? ei
tsüklisse sattusin
ja kattusin
mustja mati tahmaga
ja igavese lahmaka
vastu pead sain
märts jahmatas
lörts
virts
sorts vihma tuli täna
tänan

Moraalne paindlikkus

Magasin täna nädala jagu und välja. Eile kell seitse õhtul asusin asja kallale ja täna kell pool üksteist lõpetasin. Ärkasin tubli äikese peale. Müristas ja kallas. Tegin vannitoa akna lahti ja pistsin sealt pea välja. Õues on suurepärased lõhnad. Puud on kõik äkki lehte läinud ja õied õitsele. Naaberhoovis on pere. Lapsed mängivad, isa suitsetab. Tekkis küsimus, et kuidas suitsetavad lapsevanemad oma lastele selgitavad, mida ja miks nad teevad. Sest ühel hetkel nad ju niikuinii küsivad. Minu jaoks on see võõras teema, sest meil ei suitsetata. Aga teil? Kas isa ütleb, et see on suurte inimeste värk, mida ainult nemad teha tohivad? Siis arvab laps ühel hetkel, et ta on nüüd ka suur ja tohib seda teha. Või ütleb ema lihtsalt, et tubakas on mürgine ja tappev asi? Aga miks ta seda siis ise tarvitab? Ei tundu mõistlik. Seda enam, et tubakas ei ole üleüldse mõistlik.

25 mai 2007

La Vita è bella

Vaatame siis üle, mida põnevat on vastavalt PMO kajastustele toimunud Paris Hiltoni elus käesoleva aastanumbri sees. Nii.

03.01. Paris Hilton jättis restoraniarve maksmata
04.01. Paris Hilton pole omanimelistesse klubidesse enam teretulnud
05.01. Paris Hilton jagab ahviga voodit
08.01. Paris Hilton unustas, et auto töötab bensiiniga
10.01. Spears ja Hilton on kõige halvemini riietuvad staarid
20.01. Britney ja Paris ühte ruumi ei mahu
22.01. Lõikus võis Paris Hiltoni silma kahjustada
24.01. Paris Hiltonile mõisteti kolmeaastane katseaeg joobes autojuhtimise eest
29.01. Paris Hiltoni intiimfotod on internetis saadaval
31.01. Paris Hiltoni päevik jõudis internetti
04.02. Paris Hilton lasi veebilehe sulgeda
06.02. Paris Hiltoni komöödia on Venemaal menukas
12.02. Paris Hilton käis sõbrapäevaks kinke ostmas
16.02. Paris Hilton ajas viinlased hulluks
26.02. Paris Hilton ei saanud kutset Oscari gala peole
01.03. Politsei konfiskeeris Paris Hiltoni Bentley
03.03. Uudisteagentuur: ignoreerisime Paris Hiltonit
08.03. Love’i sõnul pakkus Hilton kokaiini
09.03. Paris Hilton on iseenda suurim fänn
13.03. Paris Hilton võis käia rindu suurendamas
28.03. Paris Hilton muretses kääbuskassi
10.04. Paris Hilton sõimas naisfänni hooraks
17.04. Paris Hilton sai meessoost «lapsehoidja»
20.04. Hiltonit ja Blunti nähti suudlemas
30.04. Skulptor kujutas Paris Hiltonit laibana
05.05. Kohus saatis Paris Hiltoni vangi
09.05. Hiltoni fännid nõuavad Schwarzeneggerilt naise vabastamist
11.05. Paris Hiltoni vanglakaristust võidakse lühendada
14.05. Kristlik grupeering tähistab Hiltoni vangiminekut
14.05. Schwarzenegger ei kavatse Hiltonit karistusest päästa
16.05. Paris Hiltoni võltsvagadus sai tagasilöögi
17.05. Hiltoni karistust lühendati poole võrra
21.05. Paris Hilton plaanib vanglakogemusest raamatu kirjutada
24.05. Paris Hilton leidis Jeesuse
25.05. Hilton vahetas Jeesuse buda vastu

Friedrich Dürrenmatt

Mul siin akna all tatsab ringi üks noor vares. Tal on saba ära nokitud või pole tal seda veel kasvanud, ma ei tea. Igatahes jalutab ta väga hoogsalt, aga ei lenda mitte. Ja nagu inimühiskonnaski pahatihti juhtub, on nähtavasti ka vareseriigis nii, et meinstriimile ei meeldi vähemused. Vanad varesed käivad teda noka ja küünega kiusamas. Kohati kohe päris valusasti. Daamid viisid tibule eilasest sünnipäevapeost üle jäänud kringlikoorukeid ja pakkusid juua. Soovitasin tal nädalavahetuseks meie prügikonteineri taha varjule jääda.

Kord aastas juhtub ikka nii, et mu majas elutsevad kassid sattuvad minu vihkamissektorisse. Iga kevad. Sest iga kevad hakkavad nad talvist kasukat maha koorima. Oleks siis nõnda, et see tuleks raks maha ja valmis. Aga ei. Ta tuleb maha kolmes eri vormis ja väga pikaajaliselt. Esiteks umbes kümnest karvast koosnevate lend-tuustidena, mis jäävad kõikide objektide külge, millest nad majas mööduvad. Teiseks suurte posu-tuustidena, mille peremees nende seljast kääridega ära peab lõikama. Ja kolmandaks (nõrganärvilistele keelatud), metsikut lõhnavate okselaadsete karvajunnidena, mille kassid tohutu öökimise ja tõmbluse saatel suu kaudu ilmale toovad. Eriti äge on see siis, kui kogu eelmises lauses detailselt kirjeldatud protseduur leiab aset selle laua kõrval, mille peale ma just oma lõunasöögi olen serveerinud. (Nagu täna.) Veidi viisakust, neiud vurrulised! P.S. Miks, jumala eest, neid asju hellitavalt karvaPALLIDEKS kutsutakse!?

Reibas pääsuke

Kui ma kell 00:21 olin teki alla roninud, et välja magada, helises mu telefon. Juba mõne minuti pärast röövisid Tõnis ja koo mu ära ning sõidutasid kaugele Pirita randa. Seal käis Tõnis ujumas. Meil oli naljakas, kui supleja kaugetes lainetes kilkas. Tõsise kauplemise peale võimaldati mul juba umbes tunni aja pärast jälle teki alla saada. Oh neid noori.

Eile lendas Kristiine keskuse kohal kurg. Mõtlesin, et kas too plaanib nüüd perega kesklinna kolimist või on lihtsalt eksinud. Kui ma oleks lind, siis käiksin tegelikult vahel niisama linna kohal hängimas - mõtle, mis vaade ometi!

22 mai 2007

Mis ma sellele sissekandele pealkirjaks panen?

Panin toa nurka lõhnava küünla. Aroom on hea, aga mulle siiski tundub, et see ajab mul pikapeale peakolu valutama. Kui mu hingeõhk omaks nõnda suurt rammu, siis puhuksin leegi siit voodist ära. Küünal on viie meetri kaugusel. Ei ulata.

Hommikul, kui silm lahti läks, hakkas peas keerlema Manic Street Preachersi itt. Miks, ei tea. See on vahva pala, aga eks neil vanasti oli ikka paremaid asju ka.

Viimati käisin Astangul vist umbes viisteist aastat tagasi. Mäletan ainult, et leidis aset klassivend Raido sünnipäev ühe väga kõrge maja kõrgel korrusel. Oli pime ja tuiskas. Mulle ei meeldinud Astangu, ma olen Nõmme poiss. Pühapäeval käisin seal jälle. Ikka nagu ei meeldinud. Vanade koledate majade kõrvale on seal ehitatud uued ja natuke vähem koledad majad. Aga üldine meeleolu on samaks jäänud. Miks ometi nende betoonkastide asemel midagi muud ei võiks välja mõelda!?

Ronin nüüd korraks teki alt välja, et küünlale ots peale teha. Looduse lõhna vastu ei saa miski. Avatud aknast voolab seda praegu sisse...

Alma ja Milla

Pühapäeva õhtul toimus Laktoositaluvuse klubi "Siilike" esimene laiendatud koosviibimine. Noh, ega polegi kaua jälle sedasi naerda saanud. Piimade maitsmine. Suurepärane seltskond. Mulle pakub alati rõõmu, kui avastan, et maailmas on veel rohkem toredaid inimesi. Aroni laktoositaluvus ei olnud kiita, küll aga talus ta meisterlikult vedelat leiba:

Ei teagi, kas on olemas selline termin nagu "kollektiivne arvamus". Aga mul oli eile äratundmine, et see kollektiivne arvamus võib inimese isiklikku arvamust tugevalt mõjutada. Ühes kollektiivis arvad mingil määral teis(t)est arvamus(t)est mõjutatuna, et X on parim variant. Aga mõnes teises kollektiivis kaldud hoopis Y poole, sealjuures ei tunne sugugi, et see vale oleks. Lihtsalt too teine arvamus kallutab sinu oma veidi enda poole. Tekib mingi nn keskmine arvamus. Kas see on siis nüüd demokraatia või nõrkus või mis, aga see on kummaline. Mina täiskasvanud inimesena saan sellest enda puhul aru, aga üsna hirmutav on mõelda, kui palju olenevad väikese põnni väärtushinnangud ja ideaalid tema ümber lendlevatest ideedest.

18 mai 2007

Including the Majestic Møøse

Õhtul oli põhjust teha üks väike sõit Viljandi taha metsadesse. Tagasiteel oli juba tihe pimedus keset teed. Tuli üks masin kaugelt nähtavale ja ma võtsin viisakalt kaugtuled maha. Vastutulija aga vilgutas mulle sellegipoolest laternaid. Võtsin seda miskipärast kohe hoiatusena millegi ohtliku eest ja pidurdasin kiiruse järsult üheksakümnelt umbes kuuekümneni. Kui vastutulija oli minust möödas, siis lülitasin kaugtuled kohe sisse tagasi. Ja täpselt sel hetkel, kui tulevihk jälle heledamalt valgustama hakkas, nägin, kuidas hiigelsuur põder paremast teeservast kraavi astus, nii et looma tagajalad olid minu sõitvast autost vaevalt meetri kaugusel. Esiteks ehmatasin ennast muidugi poolsegaseks. Siis aga lõi pähe, et kui too lahke vastutulija poleks mind vilkuvate tuledega hoiatanud, oleks ma nähtavasti rahulikult piirkiirusega edasi sõitnud ja seega ka põdrale otsa kihutanud. Siit mõned moraalid. Esiteks, kui tee serva on püstitatud märk, mis hoiatab teel liikuvate metsloomade eest, siis võib sel tõsi taga olla. Teiseks, pimedas liikudes kasuta võimalikkuse ja viisakuse piires maksimaalselt kaugtulesid. Kolmandaks, ole sõbralik teiste juhtide vastu. Ja nii edasi. Autosõit polegi naljaasi.

17 mai 2007

Kuupäev, allkiri

Mul on täna lõhnad. Igal pool on lõhnad. Lunastasin kohvikust ühe jäätee, sinna oli kogunenud mitukümmend vanadaami, kellest mõnel oli barett peas. Aga kohvik, mis tavaliselt pakatab piruka- ja pitsalõhnast, oli täna täis pensioni lõhna. Tead küll, millest ma räägin. Vana inimese lõhn. (Kui mina vanaks jään ja ka sedasi lõhnama hakkan, siis, kallid sõbrad, palun andke mulle märku.) Kohvikust otsustasin värske õhu ahmimise eesmärgil ümber ülikoolihoone laborisse tagasi jalutada. Territooriumil niideti eile esimest kõrgemat kõrrestikku maha ja täna oli päike niidetud rohu ära küpsetanud, nii et õues lõhnas puhta värske heina järgi. Siinkohal tervitaksin Loojat (ükskõik kas siis taevaisa või evolutsiooni), et ta inimlapsele nina külge keeras. Tohutult tahaks, et äikest tuleks.

Täna käis kaks vanahärrat mu laborit hindamas. Nad ei tohi siit ilma ära minna, et nad mõne märkuse oleks teinud, aga üldjoontes läks meil kenasti. Mul on praegu pingelang. Jälle mitu aega selle tänase asja nimel tööd tehtud ja nüüd siis ponks! Väike pidu hinges.

16 mai 2007

Traplev

Jah, mulle läks ka eilne Kajaks päris hinge. Mardile läks ka [1][2]. Niina ütles, et sa ei tea, mis tunne see on, kui sa oled laval ja saad ise väga hästi aru kui kohutavalt sa näitled. Ma arvan, et ma vist tean umbes, mis tunne see on.

Maailma suurlinnade juhid arutavad kiimaprobleeme

Läbi labürindilaadseid keerdkäike õnnestus hankida paar piletit "Kajaka" etendusele Von Krahli teatris. Nii et eile istusin mustas kastis ja vaatasin ja imestasin. Oeh, võimas. Kümme punkti. Nad on nii leidlikud. Ja nad on nii naljakad! Ei tea, mis järgmiseks juhtub, muudkui ootad huviga. Eneseiroonia, vormivabadus, enneolematus.

Täna tuleb tappev päev. Homme ka tappev. Ja sellest, mis täna ja homme juhtub, oleneb, kui tappev tuleb reede.

14 mai 2007

Eat dog mine, book library from

Kirsid hakkavad alati väga järsku õitsema. Nagu oleks ikka hilistalv... ja siis äkki on kirsid valged. Kirsside õitsemise aeg on mul kevadel väga sümboolne hetk, kuigi jah - ma ei teagi, mida ta täpselt sümboliseerib. Ehk uut aastat, vanade asjade lõppemist, armastamist, suve saabumist ja selliseid asju. Teeb kurvaks, aga annab lootust. Kirss on mul otse akna all. Nüüd on mul selles seinas kaks akent ja kirss paistab mõlemast. Siit, kabineti aknast paistavad aga naaberkorpuse ventilatsiooniseadmed, kolme korruse jagu aknaid, asfalt ja inimese istutatud männid. Üks kaseoks on naaberhoone katusele kukkunud. Seda ei võta sealt nüüd vist keegi ära.

Mulle teeb nalja see kiri, mis mulle jälle aegajalt postkasti saabub. Selle pealkiri on "Make your fat friends envy you!". Siis on veel teised kirjad pealkirjadega "Sexy lady works up her own wet pussy with a finger" ja "Want longer penis?" ja "Free university education diploma". Jah, mul on palju abivalmis kirjasõpru.

Ei saa, tuleb

Vaatan oma väiksemõõtmelise märkmiku eelmise nädala kaht lehekülge. Need on üsna paksult kellaaegasid ja sündmusi täis kirjutatud. Palju juhtus jah. Hea, kui elus juhtub, siis saab asjalikumaid mõtteid mõelda. Mitte neid, mida ei peaks mõtlema ja mis ei mõju hästi.

12 mai 2007

Nyyd unusta viha ja muud paranoikud

Kell on 03:26. On järgmine päev. Sünnipäev on läbi seks korraks. Ronisin nüüd teki alla ja võtsin arvuti kätte, et tema sisse midagi panna. Vahel harva tuleb peale see tunne, et tahaks inimestele öelda, kui hea mul nendega on ja kui olulised nad mu jaoks on, aga justkui ei jagu sõnu. (Need s6nad on s6nad on s6nad on s6nad on ilusad.) Aga tunne on, uskuge mind, sõbrad. Orksi saabus päevaga poolsada õnne, telefonisse ja e-postkasti tuli hunnik häid soove. Saadeti ka üks hästi armas kiri ühelt selle lehe lugejalt, kellest ma nüüd siis tean. Ja muidugi käis külas umbes sama palju armsamaid sõpru nagu mul nüüd aastaid.

Aitäh.

Andreas kinkis mulle eile ilmunud plaadi Chalice: Taevas ja perse. Ma olen praegu alles poole peal, aga ma olen juba kindel, et ma olen armunud. Mm. Te peate nagu ka endale selle plaadi muretsema. Sedaviisi siis.

11 mai 2007

Kakskendviis

Tere.

Mul on täna sünnipäev.

Teie,
Siim

09 mai 2007

Minu sees ja ümber

Vapustav, kuidas inimene, kes teab minu elust vaid üksikuid fakte, võib mind sedasi tunda, et suudab mulle kümme minutit rääkida, milline mu elu on, mulle hoiatusi ja nõu anda. Rääkides seal juures väga ausalt oma noorusaja raskematest hetkedest, mis mõningal määral sarnanevad minu omadega. Liigutas hinge, et inimene, kellelt ootad ehk vaid ametialaseid ideid ja arvamusi, võib sulle nii ilusaid ja elulisi mõtteid öelda, mis peaaegu et silmad märjaks teevad.

08 mai 2007

Reesus Maria

Väga äge - mul on nüüd bioloogiline äratuskell. Unustasin hommikuks kella helisema panna, aga tõusin täpselt õigel minutil iseseisvalt üles. Ega ma sisse magamise üle ka väga kurb poleks olnud, aga kohusetunne sai seekord võitu.

Kui sa tahad osa võtta Hispaania filmide vaatamisest Sõpruses, siis "pool tundi varem kohal" ei tähenda sugugi, et sa jõuad pärale enne teisi filmihuvilisi. Tõdesime eile. Järjekord pikenes kiirusega kaks meetrit minutis. Popp.

Professor Alter (vägev USA õppejõud, kellest ma ka varem rääkinud olen) kinkis meile tänases loengus oma Purdue ülikooli t-särgid. Hehe.

06 mai 2007

Arvi Redi ja Hervi Kõu

Reedel proovisime Eneliga squashi mängu mängida. Ja hakkas täitsa meeldima. Kui palli ja reketi tunnetus rohkem käppa saab, siis hakkame ehk ka punkte lugema. Järgmine nädal jälle!

Millal ma seda niinimetatud päris-tantsu viimati tantsisin? Ja sedasi! Ja sellise kaaslasega! Ja nii vara hommikul! Aroni ja Tauno litriüritus sai jah otsa alles suures hommikuvalguses. See pidu jääb meelde.

03 mai 2007

Täna jälle A76

Tavaliselt ei ole kella üheteist ajal argipäeval kaubanduskeskuses nõnda palju inimesi ringi tiirutamas. Jah, mina ka tavaliselt mitte. Aga kuna kraadiga jooki müüakse ainult kella kaheni, siis mõtlesin, et hüppan lõunal poest läbi ja soetan homseks istungiks veini. Ja tõepoolest, viinariiulite vahel oli ebaharilikult arvukalt häbelike pilkudega isikuid, kes sarnaselt minulegi oma ostukorvi ka midagi peale alkoholi panid, et ei jääks ekslik mulje, nagu me ainult selle pärast lõunapausi poodi veetma tulime. Ostsin ikka paar Jänksi ka.

Ma pole sugugi kindel, et need keskkooliõpilased, kellele ma täna vabatahtlikult kohustusliku ehitusmaterjalide teemalise loengusarja raames ühe monoloogi maha panin, ikka olid sellest huvitatud, mis ma neile rääkisin. Loengu lõpus välja öeldud üleskutse "Küsige!" peale ei kuulnud ma midagi peale vihikute kotti panemise krõbina. Tol hetkel sain aru kui olulised on õpetajale need üksikud Jürkad ja Merkad, kes käsitletavasse teemasse huviga suhtuvad, ning näiteks vahel koos õpetajaga kirglikku diskussiooni laskuvad. Meil Reaalis oli see igapäevane ning mõlemale poolele huvipakkuv. Igal pool ei saagi see ju nii olla. Seda enam, et "Tsemendi ja betooni uskumatud seiklused" ei pruugigi päris kõikide kaasmaalaste lemmikteema olla.

Postscriptum. Jätkuks eilasele sissekandele veel paar huvipakkuvat kirjutist: see ja too.

02 mai 2007

Desinfo

Neil päevil on nii palju lugemist ja kuulamist ja vaatamist. Ei taha liiga kauaks keldrisse või pööningule jääda, võid mõnest põrutavast teadaandest ilma jääda. Samas peab hoolega mõtlema ja mitmest juhtmest võrdluseks vaatama, et mis ja kus see päris tõde nüüd siis ikka on. Sõbrad saadavad põnevaid linke. Praegu näiteks seisavad mul siin avatuna kaks äärmuslikult erinevat inffi sisaldavat akent: see ja see (vt teksti all olev kommentaar nr 2).

All rights reversed

Mõned täiesti vapustavad unenäo-ööd on jälle seljataga. Esimene oli suurepärase süžeega maffiaunenägu, mille tegevus toimus peamiselt ühe öise maja sees ja ümber. Eriti uskumatu oli, et asi oli üsna tõsiseltvõetava "kaameratööga" (noh, ISE selliste visuaalselt põnevate nurkade peale ei tuleks). Saaga lõppes igatahes sellega, et mind lasti mu onupoja poolt maha, samal ajal kui mul mu juba varem tapetud venna pooleaastane laps süles oli. Põnev on ennast kõrvalt vaadata. Eriti siis seda, kuidas ma kuskil raudväravate vahel verisena (aegluubis) kokku kukun. Meeleolu oli umbes nagu filmis The Funeral, aga sugugi mitte kopeeritud. Teine unenägemus oli ka perest, aga mitte maffiaperest, vaid oma fiktiivsest perest. Märksõnadeks olid: hullumaja, ema ootuste petmine poegade poolt, vennatapp jne. Meeleolu oli umbes nagu filmis Lilja 4-ever, aga sugugi mitte kopeeritud. Võiksin kihla vedada, et mõlemad nähtud "filmid" on tegelikult olemas. (Lihtsalt MINA pole neid veel näinud.)

Täna hommikuks organiseerisime paar tudengit laborisse betooni tegema. Seisin ragiseva segisti kõrval, vaatasin igatsevalt tühja kaugusesse, hingasin sügavalt sisse ja parafraseerisin mõttes klassikat: "I love the smell of concrete in the morning."

Allrighty then

Kahekümne viienda juuni õhtul kakstuhat neli läks taevas Võõpsu kohal äkki väga hirmutavaks.