Bashing two bricks together

28 juuni 2007

Kaksteist aastat ootamist

Ma ei pea ennast mitte Die Hard kaubamärgi paadunud fänniks, vaid lihtsalt tubliks austajaks. Mul on triloogia dvd plaatidel olemas, nii et alati kui tuju ilmneb, vaatan. Seda juhtub ikka päris tihti. Aga eile õhtul võtsin ma vastu otsuse, et ÕIGEKS Die Hardiks hakkan ma nimetama siiki vaid esimest, teist ja kolmandat osa. Neljas - Live Free or Die Hard mulle üldse ei meeldinud. Juba siis, kui ma kunagi seda üsna kohmakat ja mitte midagi ütlevat nime kuulsin, oli esimene reaktsioon halb. Ennekõike on film täis pikitud traditsioonilisi keskpärast näitelamist, ettearvatavat süžeed ja märuliklišeesid - kuidas nad juba ei õpi!? Teiseks on nüüd kätte jõudnud see ajastu, mil arvutiga saab ekraanile ükskõik mida manada - see tekitab aga ohu, et minnakse üle võlli - ja siin mindi, kohe mitu korda. Tsiteerin härra Berardinellit: I'll buy John jumping off the roof of an exploding building with a fire hose as a tether, but playing chicken in an 18-wheeler with a fighter plane while double-decker highways pancake all around him? Yippee kiyay, indeed. Kolmandaks (ja sellest räägin ma viimasel ajal juba liiga tihti) - sellise žanri filmid ei tohi ennast liiga tõsiselt võtma hakata. Kui nad kohati muutuvad naeruväärseks, siis nad peavad ise kaasa naerma. Esimesed kolm filmi (eriti kolmas) said sellega suurepäraselt hakkama, aga uusim enam mitte. Live Free or Die Hard on harilik keskpärane äkšn, kuhu on boonusena lisatud Bruce Willis, kes on ja ei ole ka vana hea John McClane. 5/10

26 juuni 2007

Appear offline

Kas sul ka vahel juhtub nii, et kui sa emmesennis kellegagi vestlust alustama hakkad ja näiteks miskit küsid, siis vastab ta sulle midagi ebamäärast ja lakoonilist ning lisab kiiresti a la: "Aga ma pean nüüd parajasti just praegusel hetkel sel momendil ära jooksma" ja kaob siis liinilt. Ma ütleks, et selline reaktsioon vähendab tunduvalt inimese enesekindlust ja usku oma coolnessisse. Mitte et mul kumbagi neist üleliia oleks, aga ikkagi. Siiski, ehk on see tõesti (alati) halva ajastuse ja ebasobivate asjaolude kokkulangemine. Mitte minu ebameeldiv isiksus.

Seitsme erineva mehega

Pärast seda, kui minust möödunud varakevadel jälle poissmees sai, on mu elu justkui hästi kontrastseks muutunud. Kurbus versus lõbu. Muutunud on ta igatahes. Hetked, mille ma veedan iseendaga, on suhteliselt melanhoolsed: mõtlen möödunut ilusamaks kui ta oli, näen unenägusid, mis räägivad alternatiivsetest reaalsustest kas äärmiselt lilleliselt või siis kole karmilt, ja kardan tulevikku. Sellest lähtudes olen kas teadlikult või alateadlikult üritanud möödunud kolme kuu jooksul võimalikult vähe omapead olla ja võimalikult palju seltskonnas viibida. Kõik viibimised on olnud oodatust paremad ja huvitavamad. Ma arvan, et vaatamata mõningastele ebameeldivustele töö- ja koolialases elus, on see olnud minu elu lõbusaim ja tegusaim kevad-suvi. (Ja puhkus alles algas.) Seoses sellega on mu vanad sõbrad muutunud mulle veel olulisemaks ja kallimaks ning tekkinud ka palju uusi. Musid-kallid-paid kõigile. Tsiteerides klassikuid: "Is nice. I like."

Olen ise pildistamisest loobunud, kuna mul on Aron. Jaanipüha pildid siin.

21 juuni 2007

Julm pulm

Väärib eraldi sissekannet, et nüüdsest on saadaval maailmakuulsa indifotograafi Aron Urbi tehtud suurepärased jäädvustused kuueteistkümnendal juunil (sel aastal) aset leidnud Tuuli ja Sulevi pulmast. Olgem lahked, kallid sõbrad.

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Täna on suve algus. Mulle meeldib, et just täna, sest homsest hakkab minu suvi ka justnagu peale. Ma olen nüüd kahe viimase suvepuhkuse ülesandeks võtnud ühe paberkaantega ingliskeelse non fiction raamatu läbilugemise. Kakstuhat viis oli Bill Brysoni A Short History of Nearly Everything, mis muide on nüüd ka meie emakeeles täitsa saadaval. Soovitan sajaga. See on lõbusaim ja huvitavaim teadusraamat ever. Kakstuhat kuus oli lugemiseks Bob Geldofi kirjutatud Geldof in Africa. Jälle - kohati hirmus lõbus. Aga hästi aus, otsekohene ja südantlõhestav. Üleeile ostsin omale selleks suveks kah midagi. John Dickie Cosa Nostra, mis kujutab endast Sitsiilia maffia ajalugu. Tundub huvitav. Ma olen hingelt hea inime, hell ja abistav... aga mulle pakub hullult pinget maffia maailm. Peaasjalikult muidugi fiktsiooniline filmimaailm. Niisiis mõtlesingi, et oleks tore teada midagi ka selle omaette nähtuse alustaladest ja ABC-st. Vaatame, kuidas jõuame. Sest Wikmani poisid tahaks ka lõpuks läbi lugeda...

20 juuni 2007

Are you watching Oprah?

On jäänud veel kaks ja pool päeva tööl viibida. Peale seda saab neli nädalat puhata ja mängida. Mu motivatsiooniämber on peaaegu tilgatumaks joodud, vastutuskoorem tahab seljast põrandale veereda. Kumm on tühi ja kett käib maha. Heidan pilgu lootusrikkalt kaugusesse ja mõtlen minevikule-tulevikule. Tahaks vähem minevikule mõelda ja enam tulevikule. Selle skeemi rakendamine on raskendatud, kui minevikus on nii palju ilusat. Aga tulevikus on veel rohkem, vean kihla. Nii ma seda ei jäta.

Kui teil nüüd jaanipäeva paiku muud teha pole, siis astuge kindlasti minu eeskujul kinost läbi. Üks film teeb küll tuju hääks ja paneb naerulihased tööle. Filmile Ocean's 11 ei ole muidugi vastast, aga 12-le teeb Ocean's 13 küll silmad ette. Tempo, dialoog, muusika, huumor, krutskid, keerdkäigud. Tegelikult üsna sirgjooneline lugu, aga annab ikka natuke mõtlemisainet ka (vähemalt Tõnisele andis, hehe). Ja eriti armastusväärne on see ehe positiivne energia, mis ekraanil pullivate näitlejate/tegelaste/sõprade vahelt otse kinosaali üle kandub. 9/10

18 juuni 2007

Moo, muthafucker, moo!

Pulmaunise peaga võtsin eile õhtul ette ja istusin õndsas üksinduses limonaadikino jahedasse saali ning vaatasin oma kunagise lemmikrežissööri uut tööd. (Ütlen "kunagise" sest tunnen, et meie maitsed on viimasel ajal kuidagi kergelt lahku läinud. Ja minu vaatesektor on ehk veidi laienenud. Pulp Fictionit ja Reservoir Dogsi pean aga endiselt geniaalseteks.) Niisiis, Grindhouse ja Death Proof. Rodriguez'e Planet Terror, mis originaalis sellega koos peaks käima, oli rumalate eurooplaste jaoks asjade lihtsamaks tegemiseks küljest ära lõigatud ja see tuleb meile alles poole juuli peal. Ajuvaba muidugi. Ettekäändeks, et me ei tea, misse graindhauss njuke on nagu ä. Noh, ei tea jah, aga ega's selle pärast pole vaja kunsti katki kitkuda.

Igatahes oli nii, et kui ma saalist välja kõndisin, siis ma ei olnud rahul. Muljete kohta küsijatele kostsin, et sisaldas kole pikki ja sisutuid dialooge ja venis nats. Aga et oli häid kohti ja lõpuosa oli geniaalne. Edasi hakkas mu peas miskit toimuma. Mõtlesin filmi üle. Mõtlesin, et miks need dialoogid mulle sisutud tundusid ja miks ta venis. Ja kas ikka oli nii. Ja mõtlesingi ringi. That all makes sense. Igatahes olen ma tänaseks õhtuks valmis sellele filmile kümme palli andma.

Stuntman Mike: Well Pam, which way you goin' - left or right?
Pam: Right.
Stuntman Mike: Ah, that's too bad.
Pam: Why?
Stuntman Mike: Well, because there was a 50/50 shot on whether you'd be going left. You see, we're both going left. You could have just as easily been going left too and if that was the case, it would have been awhile before you started getting scared. But since you're going the other way, I'm afraid you're gonna have to start getting scared... immediately.


Tarantinole meeldivad jalad. Naiste jalad meeldivad talle. Mart, kes jõudis filmi lihtsalt enne mind vaatama, sõnastas minu mõtte oma sõnadega ära: "Kui filmi üliolulised detailid on naiste varbad, siis ma ei saa suhtuda teisiti kui joovastusega." Kaunis, kaunis.

Tekitab kõhedust ja huvi see võike fiktiivne maailm, mille Tarantino oma filmidega loonud on. Ta kasutab selliseid väikeseid vihjelisi linke, mis vahel justkui natuke tuttavad ette tulevad ja vahel itsitama panevad. Connecting people. Parim näide on vist Big Kahuna Burger - julgen huupi pakkuda, et see on mainimist leidnud igas Q filmis.

Mul on selline väike hirm vahel, et äkki on kino võimalused sedaviisi avardunud ja kõiksugu hullumeelsed ideed juba teostust leidnud, et enam ei olegi ekraanilt midagi uut oodata. Et nagu kõik oleks juba kunagi tehtud. Jah, grindhouse'i on ka kunagi kuuekümnendatel tehtud. Aga tähtis on see, et TÄNA on see uus asi. Ja ma olen Tarantinole selle eest äärmiselt tänulik, et tegelikult on ta kuni tänase päevani iga oma filmiga maailma midagi vähem või rohkem uut tekitanud. 10/10

Duck a la Banana

Vaatasin ikka nädalavahetuse sujuvaks jätkuks selle eelmises sissekandes mainitud filmi täna jällekord ära. Just õige tuju oli. Kui ikka on õige tuju, siis on jube hea olla pärast. Pean varsti hakkama oma top50 üle vaatama. Four Weddings hõlmab tõesti paljusid neist parimaist omadusist, mis ühel linale projitseeritaval pildil võib olla. Laitmatu briti huumor (Hugh!), ilusad tunded, karakterid, südamed. Selle konkreetse filmi puhul sealjuures üüratult pisikese eelarvega. (Extrad pidid pulmastseenides isiklikku riietust kasutama jms.) Otsige ka välja ja vaadake üle. Klassikat peab tundma. 10/10

Reisbergid

Pulm oli just see nagu pulm olema peab. Ma vaimusilmas olingi sedasi ette kujutanud. Ja kõik õnnestus ideaalselt kah. Pihlaklastest külaliste jaoks algas asi muidugi umbes nagu filmis Four Weddings and a Funeral, kus Charles ja Scarlett minutilise täpsusega pulma jõudsid. Meie neli autot plaanisid ka Ülemistelt piisava varuga startida, aga sündmuste kulg ei kujunenud projektijärgseks (vaid hoopis lõbusamaks) ja nii see aeg siis lendas. Lõpuks, pärast ümberriietumist parkimisplatsil jms, olime muidugi kõik vapralt Tartus platsis ja soovisime pruutpaarile õnnekest. Edasi tuututava autokolonniga Viljandi poole. Vahepeatused kiigemäel, Viiralti tamme juures, Viljandi järve ääres (paadisõit!), lossimägedes ja hobusekoplis, kus Tuuli oma aegunud perekonnanime suksule koos porgandiga sisse söötis. Huvitav, et see Setomaa matkal tehtud pilt ei tundugi järsku enam nii naljakas, hehe:

Olustvere lossis toimunud pidu oli metsik. Mulle määrati pulmaametiks (paratamatult) "Tantsulõvi", mis ei olnud mulle muidugi sugugi vastukarva. Kaks pluusi higistasin parketil märjaks ja kui mul neid veel varuks oleks old, siis oleksin vist südame rinnust tantsinud. Õndsaim hetk oli ehk see, kui me heade inimestega seal taga trepil vahuveini rüüpasime, taustaks tõusev päike. No küll oli hea, ah? Lõpuks läksime muidugi teki alla ka, aga päris kohe Aron (fotograaf, kes on ka ülemise pildi autoriks) mul magama jääda ei lubanud, sest lasi mul nautida oma ennekuulmatut norskamisoskust. Aga see käib vist pulmade juurde. Hommik oli helehall ja värskendavalt vihmane. Rahulik hommikusöök, hops autosse ja põrr koju.

Meenutusi veel kauaks. Elu parim pulm! Aitäh Sulev ja Tuuli!

14 juuni 2007

Fascinating Rhythm

Mind ikka atesteeriti täna positiivse hindega ära. Mu niinimetatud magistrandi tegevusplaani tabel on algusest peale olnud suhteliselt dünaamiline, alludes minu tujudele, laiskusele ja kiretusele. Ehk siis - mulle öeldi, et magistriõppe viimasesse semestrisse kuueteistkümne ainepunkti paigutamine (lükkamine) ei ole just nähtus, mida iga päev kohtaks. (Sellele lisandub muidugi veel magistritöö.) Aga et see ei ole sugugi võimatu. Mulle on varemgi märku antud, et ma tegelevat kooliasjadega ebaharilikult - Jemmer olla arvanud, et see pole praktiliselt üldse võimalik, aga näe bakatöö sai kunagi kahe nädalaga viieliseks valmis kirjutatud. Eks me's vaatame, mis sügisel esimesena pauku teeb - mu kaalikas või käed. Või universum, plahvatades enneolematult paradoksaalse vaimse keskkonna tõttu.

Eila hommikul, kui mu füüsiline vorm vilets oli ja pea enam ise otse ei tahtnud seista, siis asetasin küünarnuki lauale ja toetasin lauba vastu peopesa. Ja siis tuli lumi. Või noh, tegelikult nägin, kuidas mu laubal narmendav surnud nahk libledena lauale langes. Tänaseks on nägu puhas, nüüd tuleb kõrvalesta küljest lahmakatena. This is pretty fucked up right here. Varsti jälle päevitama.

Eila õhtul, kui mu füüsiline vorm juba parem oli, toetasin tagumiku Estonia kontserdisaali toolile ja kuulasin, kuidas Otsakooli lõpetajad lõpetasid. Laulsid ja mängisivad pilli. Kui sõber Purga Maarja oma suu lahti tegi, siis mul läksid kehakarvad turri. METSIK hääl, mis selle tüdruku seest välja tuleb. Ega ma sellisest klassikalisest laulmisest suurt tea, aga see jättis küll sügava mulje. Ega nad siis muidu talle kiitust diplomiga kaasa andnud. Aga head jatsu laulis neiu Anna Põldvee, kes oli niiiii vaimustav. Mitte ainult laulu poolest.

13 juuni 2007

Sa pidurda, ma tõmban

Eile toimus pidulik Sulevi ärasaatmise tseremoonia kauges Tartu linnas. Mees nimelt astub laupäeval maha poissmeeste parvelt ja asetab oma roosaka talla abieluranna palavale liivale. Liikusime aerusõidukiga mööda öist Emajõge ja elasime kaasa Sulevi veeorienteerumisele. Vahepeal võtsime peale Epu, kes Sulevile abieluasja õpetas. Siis võtsime peale Kaarli ja tema neiud, kellega ka kaarsilla alt läbi sõudsime. Kaarlit tervitaks siinkohal. Kiire külastus korterisse, Zavoodi ja juba kell kuus oligi iga tähistaja oma kodulinna sängis. Metsik üritus. Mõni meist kompas oma võimete piire, leidis need, ja ületas need vapralt. Ma ei täpsusta, kes.

12 juuni 2007

Ei tee enam rumalusi

Praegu tuleb Parise kohta iga päev nii palju uusi uudiseid. "Uudiseid" siis. Mõne kuu pärast saan tema elust jälle vahekokkuvõtte teha. Noh, midagi analoogset nagu varemgi. Fantastiline, kuidas inimene on kuulus, sest ta on kuulus. Eelmine nädal muuseas otsisin üles ka ühe nendest asjadest, tänu millele neiu kunagi üldse oma fenomenile aluse pani. Aga näe, just nüüd, kui ma tahan oma lehele esimest pornograafilist sissekannet teha, on see videovigur maha võetud.

Selle asemel näete hoopis Aroni pilte laktoositalujate nädalavahetuse tegemistest toimetustest. Aga palun.

Reklaaminurk ka. Kuku ja sõbrad korraldavad see aasta jälle selge grupijuhi kampaaniat, millest ma viimastel aastatel ikka aktiivsemalt või passiivsemalt osa võtnud olen. Reedel on nad Mustamäe Statoilis nimesid ritta panemas. Lähen ka. Sest nagu te teate on mu sõbrad jubedad läbustajad ja keegi peab neid jaanipäeviti ometi ohjes hoidma.

11 juuni 2007

Perepilastus

Püüdsime pilke küll, kui laktoositaluvuse klubi "Siilikese" rahvaga oma tuttuutes rohelistes t-särkides üritusele sisse astusime. Sündmusel nimeks IV Üleriigiline Piimpäev. Imaveres. Võtsime asja tõsiselt, läksime kohale, proovisime piimatooteid, lüpsime lehma, külastasime muuseumi, vaatasime rahvatantsu. Lollitasime, olime asjalikud ja naersime terve päeva.

Eile aga juhtus nii, et kui rannas olles ei saanud üldse päikese intensiivsusest aru, siis mõni tund hiljem kodus olles ja peeglisse vaadates sai küll. Ei tohi öelda, et ma just kahvatu või roosa olen. Pigem ikka sinna ladvaõuna poole.

07 juuni 2007

Lömakas

Ma ei ole kunaski neid varbavahe plätusid kandnud. Aga mulle pakub huvi see, et nad annavad jalale võimaluse hingata. Mu jalgadele see kontseptsioon imponeerib. Iseasi, kas mu varvastele imponeerib see kontseptsioon, et neid hakkab nüüd lahutama mingi riidest/plastikust jublakas. No vaatame, sest ma otsustasin seda varianti proovida.

Otsustasin (Eneli ka) proovida ka varianti käia squashis nüüdsest oma reketiga. Sest varsti läheb igakordne laenutamine summaarselt kallimaks kui ühe isikliku omamine. Kena sinine Dunlop ootab nüüd siis homset sisseõnnistamist. (Muide, "squashi" emakeelseks vasteks sai kunagi välja pakutud käesoleva sissekande pealkirjas olev sõna. Kuidas tundub?)

Täna pidin pool päeva tööl veetma, et võõrustada Kunda suurettevõttest külla saabunud paarikümmet laboranti. Kõik ju kangesti tahavad näha (ja kibedat kadedust tunda), et millised need meie uued ja head tingimused siis tegelikult on seal Mustamäe laboris. Näitasin siis, ja rääkisin juurde. Nüüd tuleb jälle arvuti taha maanduda ja teha üleelusuurune spurt referaadi lõpetamisega. Pikk päevatee kaob öösse.

06 juuni 2007

Maalermeistrid

Jah, nüüd on suvi küll peal. Käisin lõuna ajal Selveris omale jahedat karastusjooki ostmas ja sattusin kassajärjekorda koos kolme mehega, kel väga lömmis ninad, ajamata habemed ja tumepunased näod. Määrdunud tunkede järgi võis aimata, et tegemist oli mingit iselaadi ehitustöölistega. Ärgem siis virisegem kodumaise ehituskvaliteedi üle - tegin kiire kalkulatsiooni, et juba niigi vintis olemisega härradel oli kolme peale ostukorvides viisteist liitrit lahjemat alkoholi (kaheliitrised õlled, Gin Long Drink jne) ning boonuseks pool liitrit kanget alkoholi (lapikud). Sealjuures mitte üht suutäit süüa. Jääb loota, et nad sõjasaaki kolmekesi ära ei joo, vaid ikka ka kaaskannatajale lonksu annavad... Saluut!

05 juuni 2007

(Puhas sõim)

Well I guess it is somewhat ironic and dead-on at the same time that the word 'analyze' starts with the word 'anal'. Because that's just what I'm supposed to do right now. I have to analyze this cement theory stuff. The god damn Book of Knowledge is as thick as the Holy Bible. There's different kinds on formulas and tables and all kinds of shit in it. And these loads of abbrevations really help me chug on, yeah right. What the hell is this? Is all this reluctant mental masturbation really necessary to get ahead in life?

Haihtuma, hääbuma

Millalgi vahepeal vaatasin ära filmi nimega Zodiac. Režissöör David Fincher on teinud selliseid asju nagu Alien³ , The Game, Fight Club ja muidugi Seven. Kõik, eriti viimased kaks (!), päris head filmid eksole. Aga selle sodiaagiasjaga oleks Fincher justkui soovinud demonstreerida oma oskust teha ka tavalisi, lineaarselt kulgevaid, suhteliselt kiretuid, mitte eriti suurt näitlejameisterlikkust nõudvaid, pikki (natuke igavaid) ja ilma tähelepanuväärsete visuaalse vigurita filme. Ei, ma ei ütle, et ta jama oleks olnud - tase oli võrreldes igapäevase keskklassiga täiesti olemas. Lihtsalt jättis tsipa liiga külmaks. Esile oskan tõsta ainult paari kaamera ja pildiga tehtud silmale sümpaatset stseeni, aga see on tänapäevase filmikunsti juures vist liiga kergesti teostatav, et selle eest lisapunkte anda. (Tuletame meelde, milliseid kaameratrikke tehti filmis Children of Men!) 6/10

Hoopis meeldivam avastus on mul suure "teadustöö" kõrvalt tehtud. Ikkagi on kuidagi imelik avastada kollektiive, kelle tegevust on tänaseks dokumenteeritud juba kaks aastakümmet. Aga no mis ma's parata saan, et ma juba varem kõrvapidi Porcupine Tree külge pole kinni jäänud. Ostsin omale nende viimase plaadi (täh, Annely) ja täna laenasin veel kaks peotäit varasemaid juurde (täh, Tarmo), nii et nüüd on tegemist küll.

Post scriptum. Täna nädala pärast kell üheksateist võtab professionaal mu juustega midagid ette. Ei tea küll veel, mida. Ootan soovitusi. Konstruktiivseid. Haha.

04 juuni 2007

Kas usud sinagi et Jeesus Kristus on vananenud müüt

Et kui ühte anonüümsesse Tallinna Laseringi jõudis täna peotäis Vaiko Epliku plaati number "Kaks", siis juba esimese veerandi tunniga oli neli neist maha müüdud. Teeb meele mõnusaks teadmine, et müügiedu ei saada ainult kommertspadajanni, vaid ka õiget päris ehedat kunsti. Aitasin tollele võidukäigule igatahes kindla käega kaasa ja ostsin Vaiko ka endale koju laulma ja pilli mängima. Tundub, et arvukad arvustajad ajalehes ei ole väga eksinud - tõesti kümnepalline värk.

Post sctriptum. Ei saa ikka kuidagi mainimata jätta, et seal Laseringi topis on praegu kolmandamal kohal ansambel Traffic oma debüüdiga. Minu populaarse õemehe pänd noh. Šeff.

Hull teemant

How I wish, how I wish you were here.
We're just two lost souls swimming in a fish bowl,
year after year.
Running over the same old ground.
What have we found?
The same old fears.
Wish you were here.

- Waters, 1975

03 juuni 2007

Aliit, beliit ja tselluliit

Nüüd on mul referaadikirjutamise nädal algamas. Nädalavahertusega olen omajagu raamatuid lugenud (pealkirjad a la The Cemistry of Cement and Concrete) ja materjali kokku vaadanud. Reedeks tuleb teoreetiliselt päris mitu kirjatükki valmis kirjutada. Üritan täbarast olukorrast kuidagi välja nihverdada. Nihverdamist alustasin juba reedel, kui veetsin päris hilise tunnini aega tööarvuti taga. Oma ribikardina vahelt piiludes märkasin, et mul on naaberinstituudis kolleeg, kes ka väga usin tööinime on. Tolle pildi võtsin kell kakskümmend kolm, ja minust jäi proua veel sinna.

Täna kuulsin läbi hommikuse une, kuidas õue peal vares väga kurjalt karjub. Esimene mõte oli, et äkki on linnuke mu kilpkonna peale pahaseks saanud. Selgus aga et varene ei ole rahul hoopis sellega, et naabri kass tema territooriumile peesitama on ilmunud. Kassil muidugi, nagu ikka, ei olnud sellest sooja ega külma.

01 juuni 2007

Вятка и Мы

Spontaansed ideed kipuvad ikka vahel lõpuks päris meeldivalt realiseeruma. Eile tuli välgatus minna Pedaspeale ja teha üks saun. Ideed levitati nelja meeskodaniku hulgas, kes kõik kohe nõusoleku andsid. Juba mõne tunni pärast käidi ära Pikanõmme rabas (kus Aron muuseas ka alljärgneva pildi tegi, suurepärane) peale mida olidki Tauno, Ivo, Aron ja Siim sauna riietusruumis, rätikud ümber kevadiselt kahvatute puusade, rahulolevad näod ees. Mulle istuvad need õhtud, mille lõpuks on tunda naerulihaste valutamist.