Bashing two bricks together

31 juuli 2007

Veidi veel - oh Sylvester

Saatuse aroonja, kui keset suurt suve haigeks jääda. Ma eitan igasugust võimalust, et mul võib ka palavik kerkida. Kurk on kibe ja nina kinni. Ei ei ei.

Mul täna kummitavad mõned teemakohased kodumaise muusika tekstid. 1. Viimasel ajal pole midagi head toimund, ega ausalt sa pole ka ise liiga hea olnud. 2. Täna öösel keegi sinust just näeb und, täna öösel keegi kordab sinu nime. 3. Ilu t2idab inimesed, ilu t2isab maailma, ilu meie sees ja keskel, ilu p22stab maa. 4. Maailm ei tunne sinu valu, võõras on talle sinu piin, maailm eal vabandust ei palu, võidab ta lõpuks niikui nii. Njah, artistide suhtes muidugi suht piiratud silmaring meil siin.

Kunagi tegime Tõnisega Waldorfkooli hoovis imelikke asju. Kliki.

30 juuli 2007

Anšoovis Baklažaanis

Vastuoluline folk kakstuhat seitse. Armastuse ja vihkamise värk. Metsikud rahvamassid, mille arvukus oli juba neljapäeval üle igasuguste inimtaluvuse piiride. Vähemasti minu omade. Ja see rahvastatus tuleb justkui nende arvelt, kes ise toimuvale üldse pihta ei saa. Ega tahagi vist. Silmailu ja kõrvarõõmu saab küll, aga hinge jaoks jääb väheks. Vähemasti selline mõte tagus mul mitu päeva vastu pead.

Asja üdi seisneb aga tegelikult ju nendes väikestes hetkedes (mida piltidele pole sugugi nii lihtne tabada). Koos oma uute ja vanade sõprade ja tuttavatega kuskil puu all või posti najal, vahetasin paar imelikku mõtet, naersin ja läksin edasi. Või kui silmad kontserdi ajal korraks kinni langesid ja mõtteis polnud midagi muud peale laval nautijate nootide.

Kõigile: Sa oled armas!

26 juuli 2007

Kepi käes, koti seljas

Eile hommikul sadas laborisse umbes viiepealine seltskond üsna punk välimusega venekeelseid noormehi. Pehmelt öeldes hämming oli mul, kui nad äkki ilma igasuguseid seletusi jagamata mu ruumides ringi vaatama hakkasid. Õnneks saabus siiski ka häppeningi korraldaja, kes seletas, et härrad hakkavad nüüd põrandaid poleerima ja oleks vaja labor inimestest tühjaks teha. Kell kümme, eksole. Ette teatamata. Teisipäeva hommikul. Kompromissina andsime neile esimese ja teise korruse ja taandusime ise keldrisse. Osad inimesed saatsin puhkepäevale. Ise jäin maa alla. Kahe päevaga kolm betooni valmis teha pole just paha saavutus muide. Tõeline mobilisatsioon.

Pirital oli täna Ultima Thule. Oi, kuis vanad rokivad ikka. Sibulal olid indie-ketsid jalas. Tuuslam pakkus, et Mäks oli oma potisinise ürbi Balti jaama turult hankinud. Ja Eplik oli võrreldes vastkuuldud Eliidi kontserdiga tunduvalt vaoshoitum. (Vaata Aroni pilte Rapla kontserdist.)

Aga homme (täna) taandume mandrilt Kesk-Eestisse. Mulgimaal tehakse folki. Mul seekord juba kuuendamat korda järjest. Kisub rutiiniks kätte või?

23 juuli 2007

Armastus tuli linna

Vahel ma kangesti tahan, aga vahel ei oska üldse üksi olla. "Üksi" all võib kõiksugu asju mõista. Kasvõi praegu üksi kodus. Jah, mulle meeldib, et ma võin valju- ja valehäälselt Floydi lugudele kaasa laliseda ja natuke rohkemateks minutiteks pesemata taldriku kraanikaussi jätta. Aga siis tuleb melanhool peale ja siis mõtlen, et milline ruumi raiskamine. Ruumi ja aja raiskamine. Enda raiskamine.

Pildi tegin Londoni Sohos.

Kui sirtsud hakkavad siristama, siis hakkaks nagu suvi juba läbi saama. Veel liiga vara nende mõtete jaoks?

Eile pidas Purga mulle lakoonilise kokkuvõtliku loengu noore ellu astuva inimese põhiprintsiipidest. Eks me ju kõik teame neid asju, aga äärmiselt vajalik on neid mõtteid aegajalt üle korrata. Unustab ära noh. Vajud mingisse oma raami tagasi, kui ei mõtle. Või kui mõtled ühes suunas. Või kui mõtled liiga paljudes suundades. Ma mõtlen viimasel ajal liiga palju. Need ei olegi lahtised otsad, vaid seotud otsad, millest osadest ma ei taha lahti lasta ja osadest ei julge kinni võtta. Mõni suur ristmik võiks tulla. Praegu on lihtsalt Tartu maantee - kaherealine kah, liikumisruumi vähe. Varsti tuleb Sämmi Grill.

Who's on first

Esimene ametlik tööpäev üle nelja nädala. Õhtu ja hommik olid suhteliselt depressiivsed. Kuskil lõunaks oli mu pähe kogunenud umbes kolm head mõtet, millest siia kirjutada, aga intensiivne betooni produtseerimine kustutas nad õnnetuseks. Terve puhkuse olen end füüsiliselt kole hästi tundnud, aga esimene tööpäev pakkus boonusena koheselt ka peavalu.

Räägime parem heamatest asjadest nagu näiteks Eliit. Sest Eliit oli Plink Plonk üritusel, mis vist iseenesest laiemas mõttes ei olnudki himus hea, aga mille koosseis Eplik, Kasar, Pehk, Aesma, Saaremets päästis. Sain seal telgis tõsise laksu.

Ja nüüd natuke huumoriklassikat, millele tihti siin ja seal vihjatakse, aga millest mul enne tänast üldse aimugi pold, et mis see on. Niisiis aastast 1945 legendaarne Abbott and Costello routine filmist The Naughty Nineties.


20 juuli 2007

The burlesqued and the heartfelt

Pääsukese pojad jälgisid juba mitu nädalat sauna räästa alt, kuidas ma halge tassin ja voolikut venitan ja muru niidan. Väikesed mustalged peanupud pesas. Sauna ees olev roosipõõsas on tublist väetatud. Täna otsustasid väikesed tiivulised siis pesast sääred teha ja veits lendamist proovida. Fantastiline, et mina näen elu aeg ainult unes, kuidas ma puude kohal lendan, aga tema hüppab pesast välja, tatsab natuke murul, ja juba hõljubki tiibu kibekäbedasti raputades õue kohal.

Tuuslamil on film My Own Private Idaho. Võtsin laenuks. Nüüd tahaks kohe endale jätta. Ma ei teinud eeltööd ega tundnud tausta, nii et vapustav film tuli ootamatult nagu neljakümnes sünnipäev. Midagi nii siirast ja ehedat ja kunstilist ja kummalist (jah, kõike ühe korraga) polegi ammu näinud. Gus Van Santi omalaadsed võtted on selles väikeses filmis küll kümnesse läinud, näitlejate valikuga pole ka kübetki alt mindud - noorelt koolnud River Phoenix on väga sügavalt asja sees. Ma ei tea, kuidas sellele filmile Eestis ilma netist tellimata käpp peale saada, aga kui võimalus, siis hankige ja vaadake. 10/10

18 juuli 2007

Best in Texas

Esiteks tekkis suurem vaidlus, kas Grindhouse: Planet Terror on paroodia või ei ole. Ma olin seal "ei ole" tiimis. Tegu ju ikkagi omaette žanriga, mis äärmisel juhul võib natukene parodeerida ainult iseennast. Sarnaselt Vahterile teeb tegelikult aga minulegi veidi nalja lause algupäraste filmide kohta: "With their consistently poor production values and often horrifically bad direction and acting, grindhouse movies developed a cult following." Et kah mul nüüd asi, mida kultustada, eksole. Aga samas enterteinmenti on ju igasugust ja eile õhtul oli mul küll kole lõbus vaadata, kuidas mune maha võeti ja mädapaiseid puruks prõksiti. Eraldi äramärkimist väärib kindlasti Tarantino väike külalisesinemine, mis oli jube lõbus (sest tema tekst oli selgelt tema oma sulest), aga samas kahetsusväärne, sest lugupeetud režisöör ei oska endiselt absull näidelda, haha. Samas, tema vändatud filmi pool Death Proof (millest mõned sissekanded tagasi kirjutasin) oli selgelt kõrgetasemelisem. Rodriguezele aga hindeks pärast väikest seedimist ja maharahunemist 6/10.

14 juuli 2007

Kuulujuttu kuulsin ma ükspäev

London oli seekord eriti pingevaba ja tsill. Istun kaks tundi Green Parkis, loen raamatut, vaatan prääksuvaid parte ja ilusaid inimesi. Ajan tõmbavas tuules pea kuklasse ja vaatan kui kõrge ja sirge siis tegelikult on Canary Wharf. Söön Parliament Hillil värsket porgandit ja sirutan silma kõikjale üle Londoni linna. Eino, mis sa veel tahad. Muuk klõpsis Londonit:

Täna saabusin aga Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) koosolemiselt Otepää kandist. Et mis mul sellega pistmist? Ei, ega polegi. Lihtsalt läksime midagi huvitavat otsima. Muude noorte autorite hulgas leidus muidugi ka mõni taoline pehmelt öeldud geenius, keda on ehk siiani liiga vähe tähele pandud. Pehu-Jaan läheb küll kohe iidolite nimistusse. Aron klõpsis Jaani:

09 juuli 2007

Sead oskavad lennata

Üks seekordseid põhieesmärke oli lähemalt tutvuda Battersea Power Stationiga. Lisaks sellele, et Hipgnosise rahvas tolle kolossaalse asja Animalsi kaanele pani, on see ehitis minu jaoks ka mingi muu ikoonilise lisaväärtusega. Täiesti hullumeelne asi Giles Gilber Scotti poolt. (Siin Londonis on sellised geniaalseid hullumeelsusi muidugi veel.) Täna siis võtsin nõuks talle nii lähedale pääseda, kui seadus lubab. Tegin ringi peale, aga päris käega katsuda jah siiski ei saanud.

Lonely Planet kirjutab, et too Euroopa suurim tellisehitis plaanitakse järgmisel aastal uuesti avada. Seekord sisaldaks ta aga kaht hotelli, kahetuhandekohalist teatrit, kuueteistkümne saaliga kino ja kolmveerandtuhat uut korterit. Eks siis peab jälle vaatama tulema.

07 juuli 2007

3 Stockholm Way

Istun kõnniteeserval, loen raamatut. Peas on juuksevõru. Möödub ema kahe pisikese tütrega.
Tüdruk: Mommy, is this a man?
Ema: Oh, of course, dear.
Tüdruk: But why has he got his hair like this?

04 juuli 2007

Exoskeletal junction at the railroad delayed

Võiks praegu teoreetiliselt oma tuba veidi tolmust puhastada, et mahajääjatel oleks esteetilisem vaadata. Aga no miks nad siis peavad vaatama? Pangu uks kinni ja valmis. Selle asemel teen praegu eeltood Londoni kinode asjus. Et üks odavamaid kinosid pidi olema Prince Charles. Aga samas, kino nimega Rio näitab laupäeva öösel kaks David Lynchi varasemat filmi järjest: Eraserhead, mis oli juba esilinastudes kultuslik, ja Wild at Heart, mis sai üheksakümnendamal Cannes'is palmioksa. Tundub ahvatlev plaan, ah?

Asjad üldiselt panin kokku. Sokidsallidsussid. Ostsin süüa ka terve hunniku kaasa, et kohapeal veidi odavam oleks.

Taustaks olen kuulanud The Mars Volta plaati De-Loused in the Comatorium. Kui ma selle kunagi endale ostsin, siis alguses jättis üsna külmaks. Pärast korduvaid kuulamisi ja tagasihoidlikku lüürika analüüsi (väga obskuurne värk noh) aga olen jõudnud otsusele, et tegu on siiski millegi päris võimsaga. Loomise energia tuleb läbi kõlarite otse tuppa ja tuba saab täis. Keera aga volüümi juurde. Keski just ütles mulle, et Mars Volta teeb liiga palju müra. Kohati jah, aga need vinged bassimudimised ja härra Cedric Bixler-Zavala kajavad karjed tulevad sellest mürast väga tohutult välja. Kuulata kindlasti ja hoolega.

You either got it or you don't

Aron kutsus täna velotama, et (taas)avastada Pääsküla raba kanti. Kujutad sa ette - ma alguses tõrkusin ja poleks peaaegu läinudki. Kampa saime Mari-Liisi ja Liina ning koos imetlesime ja imestasime. Koju jõudes ütles kompuuter lenksu küljes, et läbisin kakskümmend seitse kilomeetrit. Hea saak. Nii soe ja mõnus oli kah.

Vahel, kui keha keeldub vaimule allumast (ja vastupidi), klõpsin televusseri kanaleid. Ehk tuleb midagi meelelahutuse laadset. Tavaliselt tuleb. Isegi mingit mõttetut keskpärast sitcom-i võin poole silmaga vaadata ja kaasa muiata. Aga teisipäeva öösiti näitab MTV3 sarja nimega Will & Grace. Kui harilikult olen telekast tuleva suhtes vist keskmisest inimesest tolerantsem, siis see sari ajab mind kurjaks. Seal ei ole kunagi ühtki nalja. Kusjuures nad ju ise arvavad, et on. Või peaksin ma siis tõesti ka gei olema, et asjale pihta saada?

Minu suhted popmuusikaga on suhteliselt kesised. Tutvused uute artistide ja paladega toimuvad pigem juhuslikkuse põhimõttel. Nelly Furtado lugu Say It Right ei ole vist enam midagi uut, aga mulle on alles viimasel ajal kohale jõudnud, et see on päris hea asi. Rääkimata artisti välimusest ja olemusest selles videos... Ahh.


01 juuli 2007

Kiirelt pardale

Aset on leidnud üritused Featuring4 Kultuurikatlas ja Kreatiivmootori kontsert Von Krahlis. Võtsin osa. Kuulsin omajagu hääd mussi ja natukene ka mitte nii hääd mussi ja veel õite pisut sellist asja, mida ma üldse muusikaks ei julge nimetada. Põgusalt tutvunud jälle mõne uue-huvitava-ilusa inimesega. Elu on huvitav.

Eile toimus etapp traditsioonilisest jalgpalli/saunaõhtute sarjast Kristjani juures. Ma ütleks, et tiimide jaotus oli "oskajad versus mitte-oskajad" aga osutus, et lõppseisuks jäi kümme:kümme ja kõik jäid ikka sõpradeks edasi.

Vaat ma siin mõni aeg tagasi hädaldasin, et tahaks kuskile piiritaha minna. Olen alati olnud natukene selline lihtsama vastupanu teed minev mees. Seekord siis vist jälle. Sest, kui sõber ütles, et tal Londoni kesklinnas vaba korter on ja teada oli, et Tuuslam ja Muuk ka 5.-11. juulil Londonis on, siis oli peaaegu kohe selge, et tulebki kolmandat korda kuningriiki minna. Ma juba veidi tunnen ja tunnetan seda linna, aga tean kah, et seal on asju avastada veel... noh... sitaks. Igatahes sai easyJet täna hommikul mu raha juba kätte. Ja mul nii hea olla.