Bashing two bricks together

30 august 2007

Tere uued sussid

Ei, ega ma ei arvagi, et minu ebaõnnesõduri seiklused küündiksid oma värvikuselt ja humoorikuselt vana hea Dektori (dektor.diaryland.com, mäletate veel?) tasemele, aga vast midagi ikka väärt. Mul õnnestus täna nimelt tõkkepuuga parklasse autoga kinni jääda. Sisse õnnestus lipsata, aga kui väljuda tahtse, siis oli valvelauaonu koju AK-d vaatama läinud. See lugu oleks muidugi palju kelmikam, kui ma oleksingi pidanud oma mootorsõiduki ööseks linna jätma, aga õnneks/kahjuks lasi lahke (legaalne) parklakasutaja mul ikka koju sõita. Pärast seda, kui olin autos kolmkümmend neli minutit Paolo Nutinit kuulanud. I felt like there was something missing in my day to day life.

Seal parkimise platsil jõudsin mõelda ka ühest hiljuti nähtud filmist alguse saanud mõtet. Et kui isik1 (kes on, ütleme, positiivne kangelane) kohtub isik2-ga (kes on, ütleme, imekena), kuid samal ajal satub juures hängima ka isik3 (kes, ütleme, on mõlemale eelmainit isikule äärmiselt ebasümpaatne), siis hakkab isik2 paratamatult isik1-e meenutades meenutama ka isik3-e, ehk siis võtab neid kui üht üksust, ehk siis isik1-e šansid vähenevad tunduvalt. Tsiisäs, kui segane tuli. Hüva, lihtsam näide. Kui ma olen elus ainult ühe korra tõsiselt purjus olnud (täitsa švamm) ja just sel hetkel tutvusin ja sõbrustasin ühe äärmiselt toreda inimesega, siis kahjuks on nüüd sedaviisi, et see tore inimene mäletab mind just sellise väga purjus ja lollaka inimesena. Which sucks ass. Tähendab, nähtus "valel ajal ja vales kohas (ja vales konditsioonis)" on täiesti reaalne hädaoht.

29 august 2007

Webbi ultimaatum

Jason Bourne möllas tänasel ekstra spets eellinastusel (täh, Anu) kolmandat korda ja ma võin sõlmida kihlvedusid, et see ei jää tal viimaseks etteasteks. See 1) teeb ju rasket raha ja see 2) täitsa meeldib mulle. Nad räägivad, et need kergemeelsed James Bondi ajad on möödas (braavo!), sest kogu maailm on muutunud keerulisemaks. Nüüd on Bourne'i aeg. (Ja paneme tähele, et ka viimane 007 on võrreldes senise lähenemisega täieliku refreshi teinud ja kuulub nüüd tänase filmiga samasse kaaluklassi.) Filmi pluss on, et vigurite tegemiseks ei kasutata liiga palju raali. Asi on ehe. Miinus on kaameratöö - mulle endiselt ei istu sedavõrd raputatatatav pilt, et kohati jääb arusaamatuks, mis need tülitsejad seal üldse teevad. Samas hoiab see "efekt" pinge pidevalt pööningul, nii et kes teab. Nad nimetavad seda aasta parimaks märuliks. Mine tea, mine tea, oli hea. Aga konkurente ikka on, ehk tuleb juurdegi. 8/10

Öötöö

Kipun viimasel ajal magama minnes väga unine olema. Vist seoses sellega oli paar päeva tagasi jälle uudne kogemus. Üks neist niinimetatud lucid dream nähtustest. Reaalsus oli see, et ma olin oma voodis teki all, televusser oli vaikselt mängima jäänud ja kõrvaltoas askeldas lapsevanem. Mina olin aga mingis sellises staadiumis, et registreerisin ja kuulsin kõike, mis toimus reaalsuses, AGA. Aga silmad olid kinni ja oma keha ma liigutada ei saanud. Kõikse huvitavam oli aga see, et ma nägin täiesti isiklikust vaatepunktist samal ajal ka unenägu sellest, kuidas ma olin operatsioonilaual ja valgetes kitlites tädid-onud askeldasid mu ümber, rääkisid arstijuttu ja tegelesid mu soolikatega. Liigutasin oma unekeha küljes olevaid käsi ja nägin seda selgelt, kuigi samal ajal tundsin, et mu päris keha on liikumatult voodis teki all. See tähendab, ma olin täielikult teadlik mõlemast keskkonnast, kus ma sel hetkel asusin. Äärmiselt põnev, kas pole.

Rahutirts

Üllatus. Lähen koju lõunale, sooja vett pole, külm on. Mõtlen. Juurdlen, teen järeldusi. Põhijäreldus: tuleb minna keldrisse vaatama, mis boiler teeb. Keldris kolmkümmend sentimeetrit vett. Boiler soriseb. Appi appi. Sääred üles käärida, peakraan kinni, sügavkülmik seinast. Voolik lõhkenud. Aga lõpuks hakkas ikka vesi vaikselt alanema, nii et õhtuks saab ehk juba kuiva jalaga moosipurki tooma minna.

Mulle meeldib leige tee. Ei meeldi keev tee. Las tõmbab ja lõhnab laual natuke aega. Jahtub. Siis joon.

Eile öösel käisin oma vana enam mitte töötava traditsiooni alusel ringi ümber poolsaare. Koer kadus kaloppides kadakatesse, oli vist jänes. Tähendab kadakate vahel oli jänes, mitte koer ei olnud jänes. Aga tuul puhus ja oli pime ja taamal sähvis võimas äike. Nii ilus oli öös.

28 august 2007

Mis elu meil tuua võib?!

Ma arvan, et Asutus ei pinguta just liiga palju oma nooremate teenistujate kinnihoidmise nimel, kui palkab traditsioonilisele töötajate koolialguse piknikule rahvast lõbustama REET LINNA.

Esinevad puhkpilliorkester ja tantsuansambel. Kohal on Reet Linna ja kaasa laulavad kõik. Kaasalaulmisele tulevad laulud: Anna andeks, Annan alla, Arm on aare, Capri saarel, Ei me ette tea, Hoian kõik endale, Hopp, Johanna!, Jambolaya, Kallim, Kauge aeg, Kaugel, kaugel, Kikilips, Laev tõstis purjed, Lained, päike ja tuul, Me pole enam väikesed, Mööda teed, Naerata, Postipoiss, Punapea Mary, Ring, Sinu valinud ma, Skandaal perekonnas, Suhkrutükk, Suvi, Täna õhtul naudin elu, Tüdruk, Una paloma blanca, Vana jõgi.

Üks üritus, mis mul sel suvel sada protsenti vahele jääb. Viimased tilgad karikasse.

27 august 2007

Mu parim pintsak

Saatsime Purga neljaks aastaks minema. Haagi siis. Ja kohe korralikult. Alustasime koogi ja kingiga Nende juures, jätkasime ööujumise ja veiniga Paljassaares ning lõpetasime vesipiibu ja lauluüminaga Kopli tänava imehubases korteris. Lõpuks panime plika 6:15 lennule ja lehvitasime nii kaua kuni ulatasime. Oi, küll Purgal on vahvad sõbrad!

Eilane Sõpruse Kordus mõjus isiklikul tasandil. Läks hinge, tegi mõnusalt nukraks. Tekitas küsimusi, mille vastuseid ehk polegi nii oluline teada. Võtame emotsiooni ja jätame. Visuaalselt äärmiselt meisterlik ja kunstiline film, mõningate väga ehedate näitlejatöödega. Erilist tähelepanu pöörakem muusikavalikule. 8/10

Aga lõppenud nädal oli parimate killast. Kaari arvas ükskord, et ma elan nüüd seda tudengielu, mis mul varem elamata jäi. Äkki jah. See nädal polnud aega ühtki õhtut kodus veeta, äkšn käis. Aitäh, suurepärased sõbrad.

25 august 2007

Lohkuvajund elu tagant

Habemega Kaarel astus reipal sammul neljanda korruse avatud akna poole, haaras kahe käega seintest, astus aknalauale ja kadus hetkega sügavusse. Ma päris ehmatasin kohe. Siis selgus muidugi, et mõõdukas kogus alkoholi oli mehe tasakaaluelundile mõju avaldanud, nii et ta akna alla katusele asetatud toolist lihtsalt mööda astus. Kõik jäid ellu. Olime Diletantide avangardil number üheksa.

Oli vahvalt palju sõpru ja tuttavaid ja igasugu muid huvitavaid tegelasi, keda lihtsalt huvitav vaadata või kuulata oli. Arvan, et päris vinge pidu oli. Päris kõiki ülesastujaid ei vaadanud-kuulanud, aga panen siia kirja kaasakiskuvalt diibi Maikameikersi, päris tõsiseltvõetavat ja haardi rokki viljeleva Rumour Is Newsi ja muidugi selle suve live esinemiste top3 (näe, jälle) mineva Id_revi, kes Polymeri niiskes tehaseõhus maagiat tegi. Margus ise küll ütles, et saund oli pees, aga tähtis on fiiling. Muide, plaadimaterjal pidi koos olema, aga miksimine võtab üks kuu kuni kolm aastat. D'oh. Fotod by Aron.

24 august 2007

Thou shalt not question Stephen Fry

Rispekt. Äike. Täna kirjutavad kõik äikesest. Ma siis ei kirjuta. Kuigi jah, ma istusin öösel kell 04:45 avatud aknal ja vaatasin, kuidas asjad õues olid.

Kas sulle meeldisid Rushmore ja The Royal Tenenbaums ja Steve Zissou film? Ma tean, mulle ka. Eks jääme siis käsikäes ootama, et mis kujutab endast Wes Andersoni järgmine film nimega The Darjeeling Limited. IMDb pildimaterjali ja näitlejakollektiivi alusel pealiskaudselt otsustades võib see miskit eriti mõnusat olla.

Alljärgneva Dan Le Sac Vs Scroobius Pip põhjaliku muusikalise sõnumiga tervitame neidu Kreekas ja noormeest Inglismaal. Noormeheks Stephen Fry, kel täna poolsada täis saab. Saluut.

23 august 2007

A113

On loojaid-kreatiivmootoreid, kelle loomingi kvaliteeti võin senise isikliku statistika alusel täielikult usaldada. Minu jaoks on üks selliseid stuudio nimega Pixar. See asutus on tootnud filmid Toy Story, A Bug's Life, Toy Story 2, Monsters Inc, Finding Nemo, The Incredibles, Cars ja nüüd viimasena siis Ratatouille, millega ma pärast Nende heakskiitu paratamatult kinno tutvuma minema pidin. (Lisaks veel muidugi terve posu imevahvaid lühiasju.) Viimaste filmide puhul on selgelt tunda, kuidas tehniline võimekus ja võimalustepagas aina suureneb. Samas huumor on säilitanud vana hea taseme ja millegagi ei punnitata üle. Pixar teeb mingit täiesti omalaadsesse žanrisse kuuluvat asja, mis mulle väga istub. Lastefilm täiskasvanutele näiteks. Või vastupidi, kuidas soovite. 9/10

Eraldi märgin, et algaval kinonädalal on kommertskinos näha kümme eestikeelset seanssi, kolm venekeelset seanssi ja ainult kaks originaali ehk ingliskeelset. Nagu Heiko tähelepanu juhtis, tõdesin minagi, et need kaks on kujunenud tõenäoliselt nii öelda gurmaaniseanssideks. Publik oli eilegi äärmiselt meeldiv ja keskendunud ainult kõige olulisemale. Meeldiv.

Revolutsioneerisin täna veidi juuresoleva lehe kallal. Mingit vaheldust on vaja. Lammas on mõnus loll loom. Olen teda lapsest saadik imetlenud. Tänud Aronile foto eest ja Vahterile "lõdva randmega" teostuse eest. Ja tagantjäreletänud Erinile, kes kunaski ammu mul asjaga alustada aitas. Suur musi.

22 august 2007

El Paso, Texas

Tõnis küsis, et kas ma teen kõikidest asjadest edetabeleid. Nõup, kõikidest ei tee, aga mõned "top viis eluedetabelid" oleks päris tore kokku panna. Esialgu mõtlen, et kui käesolev aasta läbi saab, siis panen mõne järjestuse küll paika, kindlasti näiteks "Aastal 2007 avastatud plaatide topi". Ma võin vist üsna kindlalt öelda, et kui seis eriliselt ei muutu ja Annely mulle plaadipoes miskit eriti vinget ei sokuta, siis selle aasta (välja antud muidugi juba rohkem kui neli aastat tagasi) parim plaat on mul The Mars Volta - De-Loused in the Comatorium, millest olen siin varemgi kirjutanud. Siinkohal siis ka üks väike vinge live klipp.


21 august 2007

Võõra naise valges kapis

Mul on täna olnud mõningad huvitavad vestlused teemadel "romantika" ja "seks", aga (veel) mitte teemal "romantika ja seks". No igatahes. Panin espetsiaalselt hommikuse sissekande pealkirjaks pühapäevase kinokaaslase legendaarse lause, kus on sees sõna "seks". Mõtlesin, et õhtupoole siis vaatan, kas ma ikka olen blog.tr.ee edetabeli tipus. Ma ei ole loomulikult esimene, kes selle süsteemi töötamist tõestab, aga jah - see töötab. Kahju ainult kõikidest nendest hingedest, kes lootsid lugeda mingist ebaõnnestunud kogemusest, mis mind tsölibaati kallutas. Pole olnud.

Lisaks teemale "seks" olen ma täna mõtisklenud ka teemal "James Blunt". Kunagi nimelt (täpsemalt 3. jaanuaril 2006) tõstatus pihlakatega Sulevi algatusel teema, et Blunti laul "You're Beautiful" on ajuvaba. Et tekst ei tähenda ju midagi jne. Siis ma vaidlesin Sulevile vastu, kuna tegu siiski ilusa la la lo looga. Nüüd aga on raadios juba mõnda aega leierdunud tema mingi uuem lugu "Wise Men", mille sisu on täitsa kosmos. Jah, on olemas palju lugusid, mille sõnad on segased, aga mis loovad mingi emotsiooni ja millelt sa ei eeldagi mingit otsest tähendust. Aga see Blunti lugu on lihtsalt kohutavalt ebaloogiline ja häiriv. Või olen mina jälle loll?

Hoopis paremat elamust pakub aga Ruja, kelle mussi ma olen pärast Leigo kontserti jälle pisut üle kuulanud. Puhas klassika noh.

Ei seksi enam kunagi

Jõudnud kätte too aeg, kui koolimaja hakkab täituma päevitunud aga pahurate inimestega. Puhkused hakkavad läbi saama. Peab jälle hakkama lastele aabeetseed ja ükskordühte õpetama. Mina veel ei teagi, kas mina ka midagi õpetama hakkan. Vast ikka. Natuke pahur olen ka. Vähemalt täna. Seljataga on neli mõnusat puhkepäeva, ees neli mitteniimõnusat tööpäeva.

Knocked Up on päris naljakas. Vastas täpselt minu ootustele, mis ei oodanud liiga palju. Tegijad olid üldjoontes samad, kes ka suurepärase 40 Year Old Virgini leiutasid, kusjuures kui Virgin oli kolepalju naljakam, siis uues filmis oli natuke rohkem südant ja hinge ja pointi. 7/10 P.S. Samasse žanrisse kuulub ka sel nädalal ookeanitaga edukalt esilinastunud Superbad, mis meile jõuab kahjuks alles oktoobris. Kõrged ootused.

18 august 2007

Lust och fägring stor

Maal. Võtsin reede vabaks, et oma nädalavahetamist maksimaalselt pikaks venitada. Kuidagi eriti keeruline on praegu tööpostil olla. Motivatsiooniprobleemid. Aga siin Pedaspeal on praegu vahelduv pilvisus selle mõiste kõige otsesemas tähenduses. Limpsisin õues palava päikse käes veidi jäätist ja kui umbes kümne minuti pärast nõmmeliivatee valmis sai ja savitassis auras, siis istusin juba trepil ja vaatasin, kuidas tugev paduvihm räästast alla voolab. Eile saagisin valutava hingega maha sümboolse pihlaka. Aia nurgas kasvas meil puu, mida mina olen sünnist saadik pidanud põhjuseks, miks meie talu nimi on Pihlaka. Aga sel suvel puule enam lehti ei tulnudki. Täitsa mäda ja kuiv. Surnud. Õnneks on meil siin veel hulgem teisi nooremaid ja elujõulisi. Tulevik on teie päralt.

16 august 2007

Ikka serviti

Hommikul käisin tipi kohvikus pannkooki söömas. Kõrvallauas istus kaks hallipäist ülikoolimeest, sõid pirukaid ja arutasid väga suure raadiusega käsa vehkides lauatennist. Rääkisid võrgust ja vintidest ja eriti kavalatest löökidest. Rääkisid nagu väikesed poisid. Naersid ja heietasid. Mõnusad vanamehed.

Üks huvitav asi juhtus täna veel, aga see läks meelest ära.

Evil fucking room

Henry, kui sa seda loed, siis tea, et sinu naine ööbis täna minupool. Duell toimub laupäeval päikesetõusu ajal Pirita kloostri taga metsalagendikul. Sina valid relvad.

Aga üldiselt sai kinos vahelduseks ka mõttetut filmi vaatamas käidud. Mul olid küll suhteliselt kõrgemad ootused, kuna Berardinelli kiitis ja keegi veel, aga näe läks ikka nii nagu alati. Film nimega 1408 on nõrk film. On suhteliselt klassikalisi ja häid BOO! kohti, mis ei vii aga ei edasi ega tagasi. Antakse tagamõtteta vihjeid, avatakse tulemuseta liine. Berardinelli ütleb, et film on publikust pidevalt sammu võrra ees. Minu arvates seisab film ühe koha peal ega astu üleüldse kuskile. Isegi John Cusack, kes tegutseb nii mõneski suurepärases filmis (vt Being John Malkovich, High Fidelity, Identity), ei paista silma millegi erilisega. Oleks aeg luua kaalukamaid õudusfilme, millel oleks mõte, millel oleks midagi öelda, mida saaks tõsiselt võtta. 5/10

15 august 2007

O trespass sweetly urged

Tuleb välja, et kui natuke mõistlikumal ajal magama minna, siis on hommikul hoopis mõistlikum ärgata. Inime peab olema veerandsada aastat vana, et seda õppida. Häh. Kaheksatunnise unega kaasnesid täna ka metsikud erootilised unenäod. Üksikasjadesse avalikult ei lasku. Antagu andeks.

Mul on mõningate vanakooli klassikaliste filmidega nii, et ma ei saa täpselt aru, mida ma neis pean hindama. Vaatasin David Lynchi filmi The Elephant Man. Mis on siis selle filmi omadused, mis temast nii kangesti ülistusväärse teevad? Mulle meeldis Anthony Hopkinsi alati veenev stiil. Mulle meeldis stseen, kus peategelane ja tema austaja Romeo ja Julia lembedialoogi esitasid. Mulle meeldis, et filmi kallal oli kõvasti vaeva nähtud. Aga et pidada seda nüüd kultusfilmiks...? Ei. 6/10

Hüpates nüüd teise äärmusesse: kui sul kakskümmend üks vaba minutit on, siis vaata seda intervjuud Jim Carreyga. See mees on endiselt mu iidol.


14 august 2007

Õhmov!

Kui päike täna pilve tagant välja tagasi tuli, siis olin ma kuri. Hommikul oli just nii kena padukas ja mürin. Tihti ei juhtu, et päike kurjaks teeb. Täna tegid kurjaks veel teisedki asjad. Ma olin juba keskkoolis mataõpetajale teada kui see poiss, kes vahel "1+1=1" kirjutab, kuigi ise oskab arvutada küll. Näpukad on mu firmavärk. Täna siis avastasin, et näpuka raames olen ühes protokollis seitsme sujuvalt üheks kirjutanud ja nüüd ongi nii, et tuleb oma lolluse tõttu üks betoon lisaks vaaritada. Jälle poole päeva töö. Lisatöö. Siis leidis aset järjekordne episood labori valehäirete sarjast. Seekord tuletõrjesigna, mis tööle hakates paneb seisma ventilatsiooni. Ja kui sa nüüd kujutad ette, mis tähendab viibida sellise tänase ilmaga ventileerimata tolmuses laboris... Ägh. Pluss, on olnud muidu tagasilööke. Nii et kui sa ikka üritad asja vähegi südamega teha, siis vahel võtab nõutuks küll.

13 august 2007

Meie Marid

Kui neiul on vahel nututuju...
...siis mine metsa, korja mustikas ja paku Lolale...
...ning kõik on jälle tsill.

Mustvee ei ole pelmeenipealinn

Reedel kulgesime poolest lõunast Peipsi äärde, kus toredad inimesed näitasid kinolodjaga lodjakino. Näitasid telgis ja näitasid trümmis ja kui öö kätte tuli ja tähed langema hakkasid (mina loendasin kokku üheksa), siis näitasid ka lodja purje peale, Laulvat revolutsiooni näitasid. Äraütlemata tore üritus, mis andis raskesti unustatava emotsiooni. Ilm oli ideaalis, sõbrad külg külje kõrval.

Öö magasime Tartu linnas, lõuna aal sehkendasime seal veidi ringi ja õhtuks liikusime Leigole kuulama kuidas Koikson, Tätte, Kasar ja Rujaleidja keset vett ja tuld ja taevast muusikat teevad. Rahvast oli muidugi metsikult, aga kellele ma kurdan, kui olen ise see, kes nüüd esimest korda oli - ehk siis see, kes ise toda massi just suuremaks paisutab. Chalicei etteaste oma sümfooniaorkestrile seatud lugudega oli selle suve parimaid, kananahka oli küllaga.

Pühapäeva võtsime rahulikumalt ja veetsime ühe väikese järve ääres peesitades ja intensiivselt supeldes. Veekogu nime ma ei nimeta, sest sealgi oli juba liiga palju rahvast - teid pole sinna enam vaja. Ülbik olen. Haa! Aga nädalavahest üldjoontes räägiksin ülivõrret kasutades, sest oli nii hea nii heade inimestega.

09 august 2007

Take one

On ilmnenud olukord, kus saab suure tõenäosusega teoks minu pikaaegne unistus-plaan olla seotud Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivaliga. Läbi mõningate heatahtlike allikate, kes mind kellelegi soovitasid (tere Ott!), õnnestus saada kontakt ning läbi teha lühike kuid edukas töövestlus emmesennis. Eile toimus ka väike töise ja sõbraliku õhkkonnaga koosolek (eriti vahvate inimestega, põmm). Aga kui tuleb detsember, siis läheb põnevus pingeliseks - tuleb teha tööd, tuleb teha magistritööd ja nüüd tuleb teha vabatahtlikku tööd pöffil. Kui ma end seni hästi üleval pean, siis olen see, kes kinosaali toimivuse eest vastutab ja teile ütleb, mis film nüüd hakkab. Tere talv.

08 august 2007

Anno 1870

Betooni-Siimu uudiseid. Eile tegin valmis viimase portsu oma magistritöö betooni. Kokku siis seitsme erineva Kundas eripartiina tehtud tsemendi baasil. Nüüd jääb üle katsetulemusi oodata. Külmakindluse määramine võtab kõige kauem - kuskil novembris peaksid viimased numbrid Excelisse saama. Vast tuleb miskit, millest saab ka põhjendatud järeldusi teha... (Pildil Tuuslam Kopli laboris, suvel kakstuhat neli. Tööd tegemas.)

Hetkel aga on mu hoovis murul telk, milles nohiseb Hispaania abielupaar. Patseerisime paar tundi tagasi Liinaga mööda Laagri asulat, kui nad meilt telkimiskoha kohta uurima tulid. Istusime autosse ja otsisime neile sealkandis mingi asutuse, mis oli venekeelne, ebaviisakas ja kole. Pakkusin, et tulgu parem siia. Kenad vahvad inimesed. Andsid pudeli veini kah, heh.

07 august 2007

Piece of crap Camaro

Erinevatel filmidel ongi erinevad eesmärgid. (Näe, hakkangi kohe ennast välja vabandama.) Mõned peavad mind mõtlema panema, et mis mu elus toimub, aga teised jälle lõbustavad mind. Ja ainult seda. Transformersit läksin vaatama suure eelarvamusega ja irvitades. Rohkem nagu pulli pärast. Aga kui ma pihta sain, et see ei olegi tõsine robotifilm (nagu olin ette kujutanud), vaid koguperekomöödia, siis olin õigel lainel, et sealt kõik pakutav kätte saada. Ma nimetaks seda the ultimate action entertainment with some bonus eye candy. (Umbes sama žanr nagu Kariibi piraatide film.) Äkšni all pean silmas muidugi roboteid ja nende vahel aset leidvaid lõputuid kähmlemisi. Silmakomm oli aga vaieldamatult neiu Megan Fox, kes kõikjal muudkui säras ja erutas.

Peamiselt erutas Megan noormees Shia LeBeoufi, kes tegi muuseas üllatavalt tasemel näitlejatöö. Hea maitse piirimail ekslev huumor oli filmis ka sel samal koguperekomöödia tasemel, aga õnneks polnud sellega liiga üle punnitud, vaid robotite seikluste vürtsitamiseks parajasti lisatud. Michael Bay teeb üldiselt halbu ja kalleid filme. Transformersi puhul jätkab ta täpselt sama stiili pannes kokku Pearl Harbori äkšni ja Bad Boysi meeleolu ning paljundades seda julgelt. Seekord see sobis jube hästi kokku. P.S. Kunagi talvel kirjutasin ka sellest filmist. Nüüd päris vahva lugeda, kui valesti ma toona asjast aru sain, haha. 9/10

06 august 2007

Heldekäeline peenis

Ma tõenäoliselt ei ole esimene, kes Simpsonite filmi kohta ütleb, et "noh, nagu oleks pooleteisetunnise episoodi ära vaadanud - tavaline hea tase". Nii ta ju oli. Ei pold miskit enneolematult geniaalset (kuigi skripti väidetavalt 158 visandi-variandi kallal töötas hunnik inimesi kogunisti neli aastat). Paremad naljanumbrid (mis olid ka tõesti hääd) olid justkui filmi alguses ära ja hiljem ei suudetud enam tempot hoida. Las nad vist ikka jäävad oma kahekümneminutuliste juurde edasi. 7/10

Vast veidi eilenähtud filmist ja selle kriitikat mittekannatavast publikumist mõjutatuna mõlgutasin, et eks igal persoonil on mingi selline hetk, kus ta oma vaimuarengus seisma jääb. Erinevatel põhjustel: laiskusest, vajaduse puudumisest, võimaluse puudumisest. Eile õhtul kinos ringi vaadates ja kõrva teritades tajusin inimesi, kes nägid väga rikkad ja õnnelikud välja (küsitav), aga kes rääkisid ja tundsid muret teemadel, mis... noh... äh. Tähendab, mõned olid oma arengus juba mõni aeg tagasi "SOP"-märgi taha jäänud. Samas on inimesi, kes arenevad surmani. Peab kirge olema! Muret teeb mulle kõige rohkem see, et ma tunnen ka ennast praegu kurvalt koha peal tammumas. Mõnda aega. Aga on avanenud mõned aknad, kust ehk lähitulevikus sisse vaatan ja kuidagi jälle liikuma saan.

Take the Professor in back and plug him into the hyperdrive!

Autos laulis Eplik, et ta on mees ja et ta kardab vett. Päike paistis sutsuke silma. Vastassuunavööndis lähenes auto nimega Nissan. Autos oli perekond. Autot juhtis Chewbacca. Võiksin vanduda.

Nädalavahetamisel kutsuti mind kolmel päeval kolmele erinevale üritusele, kõigile vastasin, et ei saa, olen maal. Kas see nüüd seda väärt oli, aga mõnus oli kindlasti. Need samad väikekodanlikud rõõmud nagu nad mul ikka on: murupügamine, saunakütmine, suplemine, istumine, lamamine.

03 august 2007

Inglise kilukarp

Seekord otsustasin Londonis vingematele majadele isiklikult ligi astuda, käega katsuda ja ringi ümber jalutada. Loomulikult käisin ära Canary Wharfi püramiidtipuga maja juures. Ka munakujuline 30 St Mary Axe ehk The Gherkin on nüüd minu näpujäljega. Üks veidramaid ja muljetavaldavamaid asju on Londonis aga elegant-industriaalse välimusega Lloyd's building, mille mõtles välja peaaegu et kurikuulus arhitekt Richard Rogers kuskil seitsmekümnendatel. Sinna viimase kahe mainitud ehitise vahele jäi aga krunt, millele oli plank ümber tõmmatud ja mille peal oli üsna hirmuäratava välimusega hoone. Vaatasin, et ahah, remonditakse - suur osa majast oli lammutatud ning see nägi välja umbes nagu ühe jala peal seisev kuubik. Istusin seal keset neid jurakaid ja imestasin inimvõimete piirituse üle. Hiljem koju jõudes tundsin ennast muidugi üsna tolana - kuna eeltöö oli tegemata, siis sain alles nüüd internetist teada, et too "remonditav" 122 Leadenhall maja oli tegelikult lammutamisel ja kuskil aasta pärast peaks sellel kohal seisma Richard Rogersi uus omanäoline 225-meetrine torn. Siis jälle põhjust Londonisse lennata, kuna lisaks eelmainitule on sealkandis lähiaastatel veel kümneid uusi huvitavaid asju kerkimas.

Joonis 1. The Gherkini tüübid lõunatamas

Joonis 2. Lloyd's of London

Joonis 3. Canary Wharfi hiilgus

Joonis 4. Hampstead Heathilt paistev City of London

Täna on endiselt kähin ja nohin. Lisaks minule on tõbistunud veel mitu kolleegi ja sõpra. Mis see siis nüüd on? Aga uni aitas natuke. Eile magasin kolmest üheksani ja siis veel kaheteistkümnest kaheksani - kogu folgil magamata jäänud une magasin välja.

Ja oi, kuidas ma armastan saada sõnumeid inimeselt, kelle kohta ma samal minutil mõtlen, et tema võiks nüüd sõnumi saata. Aegajalt ikka juhtub armsaid asju.

02 august 2007

Uumor must

Eile kinokohvikus aega parajaks tehes kuulsin tahtmatult pealt kõrvallauas aset leidnud dialoogi.

Inime1: Mis sa homme teed? Perekondlik värk?
Inime2: Võib ka nii öelda. Lähen matusele.
Inime1: [väga murelikult] Oi oi. Kas midagi tõsist?

Pärast seda viimast küsimust plahvatasin ma hüsteeriliselt naerma. Geniaalne. Tundsin maksimaalset piinlikkust, sest tegu oli ometu äärmiselt kurva sündmusega teise inimese elus, kuid ei suutnud end kontrollida. Vabandasin südamest. Õnneks (!) sai aga ka inime2 kohe aru, kui "arukas" see küsimus oli ja hakkas isegi kõkutama. Inime1 ei saanud vist lõpuni pihta, mille üle ometi naerdakse.