Bashing two bricks together

30 oktoober 2007

He got monkey finger, he shoot Coca Cola

Saabus transpordifirma mees suure sõidukiga. Kui meile tullakse, siis meile tuuakse midagi. Eranditult alati. Tema küsis, et kas on midagi suurt. Ma olin hämmingus. Et mis suurt? Kust mina tean, ise ju tood. Tema tegi auto ukse lahti - tühi. Tema ootas. Mina ootasin. Kaks suhteliselt intelligentset inimest vaatasid teineteisele silmaterasse ja mõikasid, et nüüd on keski kuskil miskit puusse pannud. Mina tahan, et mulle midagi toodaks, tema tahab midagi ära viia. Pani ukse kinni tagasi, ütles jällenägemiseni.

Siin minu akende taga asub Geoloogia instituut. Mul on tunne, et sääl on Tõelised Teadlased. Töötavad hiliste õhtutundideni. Aknast on näha. Nad ei häbene ka. Istuvad mikroskoobi taga, vaatavad julgelt sinna sisse ja kirjutavad. Väikeste kabinettide seinte peal on suured plakatid kivimitest ja maastikest. Kõik kohad on avatud raamatuid täis. Lipsud on lõdvemaks lastud, pead on hallid. Nemad näevad ainult, kuidas mina betooni katki teen ja kuidas minu kabineti seinal John, Paul, George ja Ringo üle tänava kõnnivad.

29 oktoober 2007

Piper Maru

Valgel vaibal sureb juba terve õhtu üks liblikas. Sümboolne värk jälle nagu. Lendab veel ringi, nii hästi kui jaksab, aga asja temast enam ei saa. Varsti kooleb ja kuivab kuhuga kapi taha või diivani alla.

Üks geniaalsemaid nii öelda õudus-kujundeid on X-Filesis korduvalt esinev Must Ollus, mis "ohvritel" silmavalgete ees liigub. Mäletan, et kui kunagi telest seda asja esimest korda nägin, käis külmavärin üle. Eile jõudsin kolmanda hooaja viieteistkümnenda episoodini ja tundsin jälle sama tibutagi (uus popp alternatiiv mõistele kananahk).

Mulle teevad kangesti nalja need telefonikõned, mis mul oma venekeelsete klientide või muude tegelintskitega on. Nemad räägivad järjekindlalt vene keeles. Ja mina eesti keeles. Mõlemad saavad teineteisest enam vähem aru, aga mõlemad on piisavalt trotslikud (ja oskamatud), et mitte keelt vahetada.
- Zdrazdvujetje.
- Tere.
- Kak vaš adres?
- Asume Ehitajate tee viis.
- Spasiba. Da svidanija.
- Palun. Nägemist.

28 oktoober 2007

Luca Brasi

Eile oli pikk päev. Viieteistkümnele tunnile magamisele järgnes tööjuures kooliasja tegemine (viva produktiivsus!), öine piljard ja hilisöine filmivaatus. Magama läksin 4:30 või siis 3:30. Suhteline.

Kahekümne esimese sajandi hobi on käia vaatamas neid kohti, kus istuvad inimesed tavaliselt siis, kui sa nendega MSN-s suhtled. Pilt avardub. Muidu on ta mingis hallis ebamäärases imaginaarses ruumis, aga nüüd ma tean, kus ta istub või pikutab, kuidas ta vari langeb, kuidas talle päike silma paistab.

Kuulan viimasel ajal palju arvuti kaudu mussi. Vaatan, kuidas see väike nupuke liigub pleieri peal. Kui lugu algab, siis on ta vasemas servas, mida lõpu poole seda paremale liigub. Mulle ei meeldi see riba. Näitab pidevalt, kui palju loo lõpuni proportsionaalselt aega on. Mind hirmutab mõte, et ka minu elu kohta on kuskil selline riba. Et mutkui liigub vasemalt paremale. Ma ise ei tahaks seda riba näha - see muudaks ellusuhtumist liiga palju.

26 oktoober 2007

Väga hirmus koht

Jätsin oma musta permanent-markeri korraks lauale lebama ja juba nad jõudsid sellega tahvlile terve tabeli üles maalida. Agarad lapsed. Pudel etiketiga "Lakibensiin" kulus vahetunnis marjaks.

Mitte, et nüüd see nädal midagi erilist juhtunud ei oleks. On rohkem juhtunud kui mõnel teisel nädalal. Lihtsalt vahel ei ole kirjutamisetunnet. Ja vahel on asju, millest lihtsalt ei taha siin avalikult kuulutada. Veel. Küll ma neist kunagi kuulutan.

Mul käivad ikka jätkuvalt need pändide taasavastamise hood peal. Praegu on Anathema hoog jälle. (Olen neist varemgi kirjutanud [1][2].) Pole vahepeal ühel ja teisel põhjusel üldse kuulanud. Nüüd taas. Tänulik tüdrukule, kes neid poisse mulle tutvustas. Emotsionaalseim rokk ever.


22 oktoober 2007

KosmoDisk

Ma käivitan praegusel ajal televisiooni peaaegu ainult selleks, et teisipäevaõhtuti Neloneni pealt Sopranosid vaadata. Vahel juhtun mõnda naljasaadet ka vaatama, aga üldiselt olen täiesti võõrdunud. See ei tähenda, et ma telekat lahti ei teeks, ei ei. Nädalavahetusel jäin passima ETV saadet "Kaks takti ette". Esiteks jube kõrgetasemeline lauljaskond ja teiseks väga kenasti teostatud toodang. Mõnusalt muhe vaheldus kommertskanalite ülepunnitud pidulikkusele. DVD peal on praegu aga näiteks käsil X-Filesi kolmas hooaeg. Vat see on alles vaatamine, läheb iga episoodiga põnevamaks. Klassika!

Mul läks midagi segamini. Korraks. Tekkis lühis. Mõtlesin, et miks inimesed vahel pükstega vetsupotil istuvad. Huvitav, mida tunneb inime, kes hulluks läheb. Sel hetkel, kui ta läheb. Või juba on. Et kas on kuidagi teisugune olla? Lihtsam, keerulisem? Mitte et ma hulluks läheksin praegu, ei ei. Ma lihtsalt mõtlen. (Ja potil istun üldiselt ikka püksata.) On mingi tasakaal, et kui sa tegeled intensiivselt numbritega, siis sinna vahele on vaja mõelda mõtteid millestki loomingulisemast. Selle pärast ma Reaalkooli ajal olingi loominguline. Enam ma nagu ei tee midagi. Olen kapsas, peet, hernes.

21 oktoober 2007

Mälupildid 5

Tegin oma aparaadi üle pika aja lahti ja vaatasin mis seal sees on. Valgus ringutab kabinetis(st välja). Väikelinnas pakutakse (tundmatuks jääda soovivat) tööd. Kahvatu tüdruk on kirju. Hommikune campus. Õhtune rong.

20 oktoober 2007

Džoodž

Minu jaoks vastandus Georg paljudele headele kodumaistele asjadele, mis viimasel ajal näha olnud. Kasvõi näiteks Sügisballile. Georg oli väga lavastatud film - see on vist see, kui on pidevalt tunda, kuidas režissöör seisab kaamera kõrval ja kontrollib, kas näitlejad ikka teevad seda, mida neile just öeldi. Mul on tunne, et kõik peale Matvere vist enam vähem tegid ka, sest teiste näitlemine oli kuidagi väga puine ja teeseldud (eriti Anastasia Makejeva oma, nii vähe kui mina ka näitlemisest tean). Matvere ise oli muhe. Konfliktidele ma ei saanud üldse pihta... noh, et mis liini see Asta seal täpselt ajas ja mis motiividel nii kirglikult!? Tühi oli. Film oli tühi. Ega ma ju ei tea, mis mees see Ots tegelikult oli, aga arvan, et mängufilm võiks asja ometi kuidagi huvitavamalt ja mitte-igavamalt näidata. Ülistavat kiitust lajatan aga filmi tehnilise teostuse kohta, sest visuaalselt oli film suurepärane. Ajastu hõng ja pilt oli paigas ning nauditav. Oli tunda, et tegu on meie kalleima filmiga. Üldjoontes siiski tavaline keskpärane Eesti film. 4/10

19 oktoober 2007

Ludwig

Eile hilisõhtul sattus näpp puldil number ühte vajutama, nii et ETV mängima hakkas ja sealt dokumentaali tulema hakkas. Saade "Barenboim on Beethoven" näitas pianiste Lang Langi ja Daniel Barenboimi. Esimene oli õpilane, teine õpetaja. Uskumatult köitev ja liigutav asi oli, sest õpetaja suutis oma mõtted õpilasele otse, selgelt ja arusaadavalt välja öelda. Isegi mina, kes ma klaveriga ainult "Koera polka" häält teha oskan, sain aru, mida maestro öelda tahtis. Mul hakkas kahju, et 1) klaverimuusika minust nii suure kaarega mööda on läinud ja et 2) mul nii vähe selliseid geniaalseid õpetajaid olnud on (kuigi jah, õnneks jälle vist rohkem kui mõnel teisel). Läks hinge.

18 oktoober 2007

Kill them all

Mitu korda oled sina a) välja laenanud või b) endale laenanud või c) kuskile kaasa võtnud mõne tseedee, ilma et karbis plaati sees oleks? Minu kabinetis näiteks praegu ei mängi Chalice'i viimane plaat, kuigi karp lebab täies hiilguses keset lauda. Uimps. D'oh.

Alles eile oli mu ekraani serva küljes seitse kollast postit lipikut "tee ära" sõnumitega. Hetkel on juba neli. Ehk saab õhtuks veel mõne maha kista. Üks asi, mis nüüd tehtud on, on Saabi parandus. "Bensiinipump" kõlab ju iseenesest nii pisikese asjana, aga maksin näe koos vahetusega neli kilo. Ega auto remondi eest maksmine ei paku ju mingit rahuldust, sest asjade seis on nüüd täpselt sama, mis enne auto rikki minemist - mitte midagi ei ole paremini. Aint arvelt on papp läind. Kaad teem noh.

Kinos jookseb praegu üks täiesti normaalne tavaline hea äkšn-põnevik nimega The Kingdom. Justnimelt - tavaline - sest midagi väga erilist seal pole. Väga vingeid lahingstseene (mis on praegu igas sõjafilmis olemas) ja väga kurbi ning hingeväristavaid hetki (sama) on. Samas, sel filmil on midagi natuke öelda ka, noh, nii palju kui ennast tapvate terroristide kohta öelda saab, ilma et liiga moraalitsevaks minna. Kuigi Michael Mann on kõigest produtsent, on tema kätt natuke tunda küll. Mann oskab luua mingi omalaadse tõsiseltvõetavalt tõsise meeleolu, mis on omane näiteks tema filmile Heat. Mitte et Kingdom oma tasemega nii kõrgele küündiks. 7/10

17 oktoober 2007

Updated her turn offs to James Blunt

Muuk pani eile me suvise Londonireisi fotod üles. Hull seltskond, hea seltskond. Vinged pildid.

Olen varemgi kirjutanud, kuidas ma unes osav lendaja olen. Seekord siis ka. Eilse õhtu-uinaku ajal oli vist armsaim unenägu. Mu kanseldada oli suur kari lasteaia lapsi. Kõndisin nendega mööda inimtühja Vabaduse puiesteed. Nad olid lõbusad ja lobisevad ega suutnud alluda mu korraldustele. Äkki võtsin hoogu ja tõusin lennates nende kohale. Kogu tähelepanu oli hetkega minu päralt. Nad kõik olid sellest nii hämmelduses, et hakkasid kohe nõudma, et ka neid lendama õpetataks. Laotasin nad suurele ruudukujulisele voodile istuma, et hõljumise põhitõdesid seletama hakata. Aga põnnid oli juba nii väsinud, et jäid kõik vaikselt magama. Uni oli neile sel hetkel tähtsam. Mina aga olin õnnelik ja nautisin lihtsalt Nõmme kohal tiirutamist.

15 oktoober 2007

Davai, davai, Dalai

Von Krahli teatris ei ole ma vist veel kunagi midagi sellist vaadanud, mille kohta ma "ei olnud hea" oleksin öelnud. Alati ütlen vahemalt "oli väga hea". Ja tõesti, alati on midagi täiesti uut, täiesti ennenägematut, midagi naljakat ja liigutavat. Täna oli ka, täna oli Faust 2006. Pisike ja mitte liiga keeruline tükk, mille lühikirjeldusena tuli mul etenduse lõpus keelele mõte "andekad asjaarmastajad laval". Asi oli ju kuidagi veidi amatöörliku maiguga, aga see sobis (ja sebis) ja see pidigi nii olema, sest meile esines siiski tandem mittenäitlejatest näitlejaid: Chalice ja Rein Pakk. Aga nad olid osavad - esimene viisigaesituse ja teine sõnamänguga. Foto on teinud meie suur lemmik Kaarel Nurk, aitäh.

Kui ta tuleb mulle tänaval vastu, vaatab kaugusesse ja naeratab suure suuga. Et mis siis arvata? Et kas on hull või õnnelik või armunud? Või tuli see anekdoot meelde? Miks inime ei või vabalt olla nii nagu ta tahab? Miks tuleb teda klassifitseerida? Mina kavatsen ka edaspidi naerda. Või nutta. Või endaga rääkida. Olengi hull või õnnelik või armunud. Või tuli see anekdoot meelde.

Playdude

Tantsud tähetedega löövad laineid. Jälle. Esimest saadet vaatasin selle hetkeni, kuni Beatrice kepsutama hakkas. Siis oli mu latt juba maha löödud ja ma katkestasin. Läks liiale. Mina, kes ma olen umbes veerandi oma senisest elust tegelenud võistlustantsimisega, tunnetan, et see asi seal on natukene pühadusetõotus. Noh, nii naljaga pooleks. Kuigi nii öelda "inimesed tänavalt" on tegelikult lühikese ajaga ju päris kenasti tantsima pandud (jah, eile piilusin ka poole silmaga). Viimased kaks esmaspäeva kostab meie kohvi-joomise-ruumist igatahes kõrgenoodilist juttu tantsudest tähtedega, oo elevust, oo elevust.

Soome filmidega on mul alati mingi oma värk olnud. Ma täpselt ei teagi, mis värk see on. Eelarvamuse värk? Minu silmad on näinud terve hulga väga ilusaid või häid soome filme. Rukajärven tie, Koirankynnen leikkaaja ja Paha maa on esimesed, mis meelde tulevad (see tähendab, kindlasti on neid veelgi). Aga eilne Miehen työ oli kuidagi poolik. Oli põhjamaist masendust ja killuke soomeliku huumori paremat poolt. Aga miski mulle siiski ei meeldinud, miski jäi kripeldama. Kui pähe tuleb, mis see on, siis ma panen kirja. Seniks 6/10

14 oktoober 2007

Mati vanemad olid kommunistid

See oli neljapäeval, kui käisime vaatamas Neil Jordani filmi The Brave One. Õigupoolest ei paistnudki sellest filmist läbi niivõrd Jordani käsi (vaata Breakfast on Pluto, Interview with a Vampire), vaid pigem ikka Jodie Fosteri geniaalne näitlejatöö (pange tähele, siia tuleb nüüd mõni auhind). Viimane oli filmi põhitrump. Teine, natuke väiksem trump oli Terrence Howard, kes ka hästi mõjuv, aga lihtne ja usutav oli. Selle filmi kohta ei saa (ei tohi) keegi öelda "pinnapealne", sest seda ta ei olnud. Läks pinna alla ka. Kohati oli pinna all natuke liiga sentimentaalne, nii öelda seitsmenda-klassi-tasemel melanhoolia, aga seda õnneks mitte häirivalt palju. Andestatav. Eriti meeldis mulle siiski austus-analoogia filmiga Taxi Driver. Kui Foster peeglis endale otsa vaatas ja "Hey you!" ütles, siis oli selge. Filmi lõpp läks aga oma meeleolult ja tunnetuselt juba päris skorseese/deniiroks kätte. Meeldis. 8/10

Juhtus midagi enneolematut. Kell näitas reedeõhtust tipptundi, sadas vihma ja puhus ilgelt kõva tuul. Tulin töölt. Olin valgusfoori sabas parajasti Nõmme silla alla peatuma jäänud, kui Saab äkki seisma jäi. Jäi, ja enam ei käivitunud. Anti signaali. Oldi kuri. Astusin autost välja ja laiutasin käsa. No mis sa teed. Võtsin kokku 101 priotsenti oma jõust ja lükkasin auto turu parklasse. Vaatasin moe pärast kapoti alla ka ning kõmpisin pettununa ja kurjana koju. Pärast vedas Tuuslam mu neljarattalise sõbra (või kas siiski?) kollase köie otsas töökoja õuele. Kuramus.

Eila oli psühholoog. Mitte minul aga. Oli rollimäng. Imelik asi oli. Mina tahan inimest aidata, aga sel kombel töötan ma vist hoopis vastuvoolu. Liiga realist mees. Ei oska sedasi.

11 oktoober 2007

Pane monoloogi

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Taavi Teplenkovi Tybalti monoloog Draamateatri etendusest „Julia”

10 oktoober 2007

On Tallinnas november

Täna saabus mulle e-postkaart teatega "Täna on bossi päev ja psüühilise tervise päev. Tervitame ja ootame magusat vastureaktsiooni. Kolleegid." Ei jäänud muud üle kui salaja sööklast hunnik meekooki tuua, et allkorrusel töötamise käigus kuulda, kuidas daamid "magusa vastureaktsiooni" kohvitoast avastasid ning kiljuma kukkusid. Yes, I've got my moments here.

Täna oli teine moment veel. Nagu siin asutuses ikka, tulevad asjad enemasti üllatusena. Üllatusena tuli ka kõne, et meitel külas on Purdue ülikooli inimesed, kes sooviksid kangesti mõnda meite laborit näha. Miks siis mitte minu oma. Tulge. Tulid. Tegin neile jälle tradiššoonilise tuuri läbi kolme korruse, ainult seekord võõrkeeles. Asja tulemuseks oli seltskond elevil inimesi, kelle eestvedaja professor O meie labori juhatajast nii vaimustusse läks, et ta tõsimeeli omale doktorandiks kutsus.

Avastatud on asi nimega Unkle. Hea asi on. Ja taasavastatud (korduvalt korduvalt) on Eplik, kelle lood koos Unklei ja Tooliga viimastel päevadel raali kõlareist kostuvad. Ikka ja jälle kuulan ka Chemical Brothersit. Muide, sa ju tead filmi Eternal Sunshine of a Spotless Mind. Ja sa äkki tead ka filmi Uneteadus. Nende režissöör on härra Michel Gondry, kel tuleb varsti uus film nimega Be Kind Rewind. Aga ta on teinud ka palju suurepäraseid muusikavideosid. Üks neist aastast üheksa'ndüheksa:


09 oktoober 2007

Liikuv Pilt Top 60

Variant 2. Kevadise Top50 koostamisest on möödas rohkem kui pool aastat. Vahepeal olen ära näinud nii mõnegi uue 10/10 filmi või uuest vaatevinklist üle vaadanud mõne vana ja hää. Või siis on nüüd lihtsalt teine tuju. Nimistu on suures plaanis sama, mõned filmid võtsin ära, mõned panin juurde, mõned tõstsin ümber. Neid juurdetulnuid oli õigupoolest nõnda arvukalt, et läksin kergema vastupanu teed ja pistsin poolesajasele topile lihtsalt veel kümme kohta otsa.

  1. Apocalypse Now
  2. The Godfather
  3. GoodFellas
  4. Heat
  5. Taxi Driver
  6. Pulp Fiction
  7. Before Sunrise
  8. Before Sunset
  9. Closer
  10. My Own Private Idaho
  11. Lost in Translation
  12. Underground
  13. Back To The Future
  14. Annie Hall
  15. High Fidelity
  16. Traffic
  17. The Departed
  18. The Constant Gardener
  19. JFK
  20. Schindler's List
  21. Casino
  22. Requiem for a Dream
  23. Heaven
  24. The Mission
  25. All the President's Men
  26. Memento
  27. Das Leben der Anderen
  28. Der Untergang
  29. The Big Chill
  30. 2001: A Space Odyssey
  31. Last Night
  32. Man on the Moon
  33. One Flew Over the Cokcoo's Nest
  34. Dumb and Dumber
  35. Sideways
  36. Das Boot
  37. Se7en
  38. American Psycho
  39. Forrest Gump
  40. The Sting
  41. The Bridge on the River Kwai
  42. Magnolia
  43. V for Vendetta
  44. The Ice Storm
  45. Rosencrantz & Guildenstern Are Dead
  46. Fargo
  47. A Fish Called Wanda
  48. Fight Club
  49. Cidade de Deus
  50. Lost Highway
  51. Life of Brian
  52. Punch-Drunk Love
  53. Terminator 2: The Judgement Day
  54. Notting Hill
  55. When Harry Met Sally
  56. Private Parts
  57. The Shining
  58. Spy Game
  59. Four Weddings and a Funeral
  60. Beavis & Butt-Head Do America
Märkus: Palun jällegi, et edetabelit käsitletaks ühe tervikuna. Ehk siis ei ole mõtet mõelda, et näe Rohtla lemmikfilm on Apocalypse Now või et esikümme on just selline ja selline. Mõnel hetkel võib mulle mõni teine film palju olulisem olla. Järjestus on alati suurel määral tinglik.

400. luuletus

päeva lõpus lähen ära
sõidan ära Eestimaalt
sõidan ära me planeedilt
läbi atmosfääri Maalt

sest mu kabinet on palav
ruum on nõnda kitsas, must
aknast paistab - koristaja
pühib maha hooletust

hommikul ma hädamaandun
kabinetti tagasi
arvukalt on agasid
kuid tulla ma ju lubasin

Cut your hair for charity

Täna oleks John Lennon saanud kuuekümne seitsme aastaseks. Vaat kus vanur oleks. Huvitav, mis ta nende puudu jäänud kahekümne seitsme aastaga peale oleks hakanud. Ta oleks jätkanud rahu nimel rabelemist. Praegu oleks tal palju tegemist. Ta oli üks hea mees.

Üritan jätkata toredat traditsiooni ja omale iga kuu paar plaati osta. Eile tõin poest ära ansambli Tool 1996. aasta plaadi Ænima. Tundub, et hea kuulamine on nüüd mõneks ajaks jälle tagatud. Kuigi võib vist öelda, et kõla on proge-metallile üsna omane, on tegelikult igal Tooli taktil midagi väga huvitavat ja originaalset öelda. Jah, tänagi on, rääkimata siis üheksakümnendatest. Tubli konkurent selle aasta lemmikplaadile.

07 oktoober 2007

What the hekk

Kõrgel üleval lendas mitmetuhandepealine parv kurgesid. Lõunasse sooja. Mu onu oli parajasti kohal, Kalašnikov õlal. Mul tekkis äkkmõte, mille ka kohe välja ütlesin: "Lase üks valang nende suunas, vaatame, mis juhtub." Onu lasi. Mõne hetke pärast nägime, kuidas üks lindudest parvest eraldus ja elutult otse naabriaeda langes. Siis leidis aset midagi ootamatut - kogu tohutusuur kureparv hakkas spiraalselt maapinna poole liuglema, nii et lõpuks oli kogu ümbruskond hiiglaslikke valgeid linde täis. Puudel, põõsastel, heinamaal, katustel... Leinamas. Nägin täna sellist unenägu.

Olin päriselt ka maal. Kurgi tegelikult ei näinud. Nägin hoopis sõpru ja sauna ja ilusat öist merd ja langevaid tähti. Hommik oli udune.

05 oktoober 2007

Mei-mei, iia-iia ja tadatt

Olen täna nii palju inimestega suhelnud, et peakolu hakkas otsas valutama. Pool päeva tudengeid, põhjalik vestlus potentsiaalse uue töötaja ja nõudlike klientidega. Suu on vahus, ilm on hall.

Kuskilt lugesin, et tool on parem kui pink. Või siis et Tool on parem kui Pink. Viimasel ajal on palju Tooli kuulanud, see on natuke selline sügise muusika. Sügisel peab kuulama aegajalt väga masendavat mussi ja siis jälle hästi tilulilu asja.

04 oktoober 2007

Paberkott on kõige alus

Õhus on tunda muutuste lehka (a la see Koidula lehkav isamaa). Esialgu saab lehk alguse kuskilt päris eemalt ja on ainult aimatav. Aga leha allikas tuleb nüüd aina lähemale ja küll jõuab kunaski kohale ka.

Täna tegin siin oma laboris Tallinna Ettevõtluspäeva raames kaks pea tunniajast ekskursiooni. Osavõtjateks olid keskkooliõpilased ja teadlased ja fotograafid. Palju rahvast polnud, aga mulle tundus, et neil oli huvitav, seda on inimeste pilgust tsipa aimata. Kuigi jah - esinejana on kole keeruline ise objektiivselt hinnata. Endale jätsin küll piisavalt usutava mulje, et ennast praegu natuke tubli ja targana tunda.

Eile õhtul oli kole kultuurilaks. Muusikamajas Mari Kalkuni plaadiesitlus. Ma ei tohiks seda muidugi kõva häälega öelda, aga tegelikult läksin ma sinna selleks, et esitlusele järgnevat Pastaca soolokontserti jälle laval näha ja kuulda. Põhielamus siiski. Imetlusväärselt tagasihoidlik ja andekas inime. Mari Kalkun ütles Pastaca kohta kuldsed sõnad: "Ta võib tunduda tavaline mees..." Pärast oli istung ümber Juuksuri imaginaarse ümarlaua, nali, naer ja sõbrad. Aitäh saadetakse jälle Aronile enneaegse foto eest.

Aga täna nägin ma selliseid silmi, millelt pidin omi lausa ära kiskuma. Lootusetu lootusrikas olukord. Lihtsalt ütlen, ärge küsige.

03 oktoober 2007

Galerii Tonga ragbimängija soengust

Vat sedaviisi. Ei ole kirjutamise isu praegu noh.