Bashing two bricks together

29 november 2007

Tüdruk kui lilleõis

Homme hakkab peale. Tõelise pöflasena olen praegu voodis teki all koos festivali kava ja kataloogiga. Desktopil on hunnik dokumente, mille boss (alates homsest siis nüüd ametlikult) Johanna uurimiseks saatis. Ma tean nüüd, et ma midagi ei tea. Infotöötaja mu pepu. Käisin täna oma saale inspekteerimas. Kumu audikasse sisse sadades põrkasin kokku Lauri Saatpaluga. Edasi, silma lava poole sirutades ja kõrva teritades registreerisin, et heliproovi teeb Chalice, lauldes, et talle tuli vastu sõber koos oma uue pruudiga. Ja et kole nõid olla olnud. Vaat kui armas. Eile tegin aga Johannaga kiiremad ringid squashisaalis. Jäi vaimne viik.

Oma päris tööga teadussektoris on nüüd sellised lood, et homme on viimane päev enne nädalast (pöffi- ja magistri)puhkust, peale mida on veel kuni jõuluvana tulekuni kaks nädalat rügamist ja lahtiste otsade kokku punumist ja pillide kotti panemist. Nende otsadega läheb veel keeruliseks, sest neid ikka on. Forsseerime.

Täna lendas laborisse mees juhtkonnast. Ei öelnud sõnagi. Peatus kemmergu juures, avas ukse ja kiikas sisse. Ma astusin ligi ning küsisin: "Tere. Kas ma saan teid aidata?" Mees vastas: "Ei." Ning väljus laborist. Mind võttis nõutuks.

28 november 2007

401. luuletus

kena kana munes muna
munes laks ja laks
kana oli kõhnakene
muna aga paks

muna ütles: tere kana
olen sinu laps
kana: sorri, kukega meil
juhtus väike aps

kukk ja kana kasvatasid
muna vanemaks
kuni muna tahtis saada
lapsevanemaks

ükskord munast tuli kana
suhteliselt paks
kana ütles: tere muna
olen sinu laps

Švamm

Täna kohtasin linnatänavatel tühje kilekotte, pappkaste ja muid pakendeid. Lihtsalt lendasid ringi. Igal pool. Mere puiesteel, Pärnu maanteel, Tuukri tänaval. Kohe hulgim. Miks nii.

TÜJAD PUDELID [imdb][pöff] läheb siit nüüd ka kohe teemasse. Johanna juures oli jälle üks neist imelistest hilisõhtustest üritustest, kus kogunetakse, et filme vaadata. Me vaatame filme just nii nagu mu meelest kõige etem: keskendunult. Rääkimata heast seltskonnast, pehmest diivanist ja hiigelekraanist. Film oli selle aasta PÖFFi omadest seni parim. Täielik feel-good film, mis ei ole sealjuures mingi kergemeelne anekdoot. Jutustab ühest vitaalsest taadist (muide ühtaegu peaosatäitja, stsenarist ja režissööri isa) ja seda nii muheda huumoriga, et mu vanaisa ei oleks ka paremini osanud. Armas on ka kindasti märksõna. Armsad inimesed. Seda tüüpi film, kus asjad võiksid vahepeal teoreetiliselt päris peesse minna, aga selle asemel, et laskuda masendusse, itsitatakse habemesse ja öeldakse "uuups". Kui vanaks jään (saan), siis tahan selle filmi sisse minna. Rangelt soovitav! 9/10

27 november 2007

Esemferefere

Vahva on kuulda, et vahel ikka kasutatakse sõna "läki". See on hea sõna. Lapsepõlvesõna. Läki Olevi mäele kelgutama! Läki Laane poodi Tarhuni ostma! Oo, muretu aeg.

Ma võtsin ikka lõpuks Skype'i kasutusele. Imelik on oma sõnu süüa küll nüüd, sest ma varem ikka rääkisin, et miks mulle Skype, kui mul on MSN. Aga kui selgus, et Skype saab olema PÖFFi infotöötajate ametlik suhtluskanal, siis ei jäänud muud üle - tuli harjutama hakata. Täitsa vahva. Olen "siimrohtla", tere.

Läksin ka teise reklaami ohvriks ja liitusin poolenisti huvi pärast Facebookiga. Mart kirjutas nii innustavalt lihtsalt. Pluss on see, et sealt leiab inimesi, keda Orksist ei leia mitte. Teisest küljest on seal igasugu võimalusi ja kuna inimesele meeldib võimalust kasutada, siis on sinna valik mõttetuid ajaviiteid leiutatud. Mis ei ole tingimata halb. Lihtsalt, kui sa üritad asjalik olla, siis on Facebook üsna suur kiusatus.

26 november 2007

Otto grabs a meal

LÕKS [imdb][pöff] on tõsiseltvõetav ja hea film dilemmadest, väärtustest ja prioriteetidest. Võtab otsast lõpuni päris läbi. Algus on Ameerika, lõpp Euroopa. Filmi nimetatakse modernseks film noir'iks. Kas ma tõesti pole aru saanud, mida see sõnaühend tähendab, või siis on klassifitseerija eksinud!? Pigem sotsiaalne ühiskonnakriitiline draama-põnevik või miskit. Teekond Heast Mehest kuni Lootusetu Meheni on vist selle filmi kõige tugevam ja nauditavamalt teht' külg, kui seda teemat üldse nautida saab. Miki Manojlovic, kes minu jaoks vist igavesti Markoks jääb, mängib jälle temale mõnusalt omast "siga", kui nüüd filmi Underground meenutada. Julgen täitsa soovitada, aga kindlasti mitte hea-tuju-filmiks. 8/10

TEKSADES RISTISÕDA [imdb][pöff] pealkiri ei tõota just liiga palju. Esimesed pool tundi ajas mind ka segadusse, et mis nurga alt seda filmi nüüd ikkagi vaatama peaks. Aga kui mulle äkitsi meenus, et tegu on ju siiski Just Filmiga (= filmifestival noortele), siis sain õige lainepikkuse kätte. Lõppkokkuvõttes mõnus ja päris hästi tehtud asi, mida võiks täitsa vabalt esimese jõulupüha lõuna paiku ETV-st pidžaamades vaada. Ja kui oleks lapsi, siis raudpolt neilegi näidata. Hää on jälle kohata Saksa kvaliteetnäitlejat Benno Fürmanni, kel ka mitmes varasemas kõvas PÖFFi filmis käpp sees on (vaata Der Krieger und die Kaiserin, Wolfsburg, ja Joyeux Noël). Mingil sarnase meeleoluga hetkel oli huvitav tähele panna, kuidas tehakse väike kummardus teisele ajasrändamise filmile BTTF - taustaks nimelt taoline pinev muusika, mis kahtlaselt just seda seiklust meenutab. 7/10

LUGU SELLEST KUIDAS [vaata] on Animated Dreamsi gränd prii lühianamatsioon. Algab järsku ja saab järsku läbi. Sisaldab liiga palju, et ühe korraga kohale jõuaks. Vaada ja imesta.

25 november 2007

DC Mini

PAPRIKA [imdb][pöff] nimelist asja vaatasime eile Sõpruses. Jaapani anime ei ole kunagi päris minu teetass olnud. Näituseks filmid Spirited Away ja Mononoke-hime on jätnud sügava mulje, kuid nendesse minu legendaarsetesse top-idesse ei ole pääsenud. Ei ole selle žanri võludelle veel päris pihta saanud, kitsarinnaline nagu ma olen. Aga Paprika avas asja veidi. Üks fantaasiarikkamaid ja inspireerivamaid animatsioone, mida nähtud. Vapustavalt huvitavalt oli kokku segatud 2D ja 3D graafika. Unenägude teema on põhjatu ja pakub mulle parajalt huvi. Paprika on esindatud ka Pöffi põhiprogrammis Kosmose ööfilmina - näha saab tuleval reedel 30.11. kesköö paiku. Soovitan. 9/10


22 november 2007

Härja munad

Nimekaim kirjutas oma blogis, et tipi söökla viimne tore tädi läheb ka varsti ära. Tänaseks on kogu söökla teenindav personal asendunud noorte punapäiste naisterahvastega. (Et mitte õhutada rahvuste vahelist vaenu (nagu teatavasti on varemgi juhtunud), siis ei hakkama üldse rääkima, et nad vene rahvsest on. Täna hommikul küsiti mult, et kas ma tahan putru "mjossiga" või "vjga". Ei osanud midagi vastata.) Varem oli seal see patsidega tädi, kes oli kõigi lemmik. Siis oli see väike blondi peaga tädi - ka kõigi lemmik. Nemad olid suurepärase teeninduse musternäide. Praegu on tipi söökla halva teeninduse musternäide. Ühel õhtupoolikul ostsin supi. Lett oli mahla täis valatud, põrand kleepis, supi kallamist ootasin jupp aega, üks teenindaja nägi mind, aga istus söökla laua taga ja hoidis oma noormehe kätt, teine teenindaja rääkis kolmandaga, kes asus söökla teises otsas. Tundsin ennast seal ruumis väga üleliigsena. Kas see ongi mõte?

PÖFFi põhiprogramm on meil 30. novembrist kuni 9. detsembrini eksole. Selles vahemikus töötan mina järgmistel päevadel järgmistes asupaikades (kui keegi peaks minust rohkem huvitatud olema kui filmidest): 30.11. Kumu, 1.12. Von Krahl, 2.12. Kumu, 3.12. Kumu, 5.12. Kumu, 7.12. Von Krahl, 8.12. Kumu. Niisiis, neil päevadel naeratan mina kino ukse kõrval ja üritan teie küsimustele vastata.

21 november 2007

Ei maini häirikuid

Prioriteedid on ju tegelikult teised, aga pinnale kerkivad pahatihti ikka need tegevused, mis kõige rohkem rahuldust pakuvad. Ja kuna praegu on neid mitte-rahuldavaid tegevusi omajagu, siis the best of on sel nädalal (ja veel mõnda aega lähitulevikus) olnud PÖFF. Kui on kogunenud inimesed, kes on seda teinud vabatahtlikult, siis on neil mingid erilised motiivid. Meie tiim on kogunenud vabatahtlikult. Teeb tööd ja võtab vastutust vabatahtlikult. On PÖFFi näoks ja hääleks vabatahtlikult. Ja on selgunud, et tegu on eriliselt igakülgselt heade inimestega. Pole veel olnud paremat koolituse nime kandvat päeva kui oli näiteks möödunud laupäev. Asjalik ja samas kole lõbus. Boonusena on saanud istuda ja filosofeerida, nats kontoris abistada, ja vaadata juba ette ära mõned huvitavad PÖFFi filmid. Ehk siis praktiliselt veel mitte kildugi TÖÖD - aga näe juba nii hea olla. Saime moekad ja temaatilised (ja liibuvad!) pluusid (siit ka yours truly uus hüüdnimi Nippy) ja uhked kaelakaardid kirjaga "Pöff Staff" (tänks, boss).

Aga paar sõna selle festivali filmidest, mida juba nähtud (filmist Once kirjutasin juba varem).

KUIDAS VABANEDA TEISTEST [imdb][pöff] räägib fiktiivsest tulevikust, kus Taani valitus kõrvaldab kodanikke, kellest ühiskonnale rohkem kahju on kui kasu. Teema on ju päris intrigeeriv. Lähenemine asjale ka originaalselt ja imelikult must, aga ikkagi tekkis tunne, et oleks saanud kuidagi huvitavamalt. Koomika põhjustab naerupahvakaid, aga enamasti paneb lihtsalt muigama. 5/10

OSALEJA [imdb][pöff] on pangalaenufilm. Millegi pärast tohutult tempokas. Hispaania keel on niigi nobe, aga siin on ka püsimatu montaaži ja kangesti tiheda sisuga vunki lisatud. Lihtsalt, ma ei saanud täpselt aru, et milleks see vajalik oli. Mõned kaadrid olid aga tohutult stiilsed ja visuaalsed ideed head - nendest saaks ühe vinge muusikavideo kokku monteerida. 4/10

IGAVESTI EIKUSAGIL [imdb][pöff] oli neist siinsetest huvitavaim. Kolm meest jäid autosse kinni. Mis nüüd saab? Väga ülemeelikut huumorit, huvitavaid süžeelükkeid ja kentsakaid olukordi saab. Soovitan vaatama minna küll. 8/10

13 november 2007

Better get a bucket

Rahumäe tee on sealt kurvi pealt kinni. Kirpitš (liikluskorraldusvahend number 331) on ees, märkusega "välja arvatud ühissõidukid". Teevad seal mingit kergliiklusteed või miskit. Eile viis minutit peale üheksat olin juhtumisi seal kandis, mäletamata, et paigas antud ümberkorraldus kehtib. Vaatasin ja nägin, et märk ees, aga kuna kuskil polnud ühtki autot ega teetöölist ega tsiviili ega ka ühissõitukit, keda ma märkimisväärselt segada oleksin võinud, siis tundus enam vähem mõistlik keelumärgi alt siiski vaikselt läbi veereda. Mõeldud tehtud. Kurvi tagant võeti mind rajalt maha ja viidi läbi kiirmenetlus. Jah, ma tunnistan, et rikkusin teadlikult seadust. Aga. Aga kas poleks loogilisem bemmimeestega tegeleda, selle asemel et Nõmmevahel töölt tulevaid pereisasid trahvida (jah, selliseid seisis korravalvajate auto ümber oma kolm tükki, näod norgus peas).

Sünnitasin enda jaoks uue mõiste "punnis". Viimastel aegadel on olnud mõned sellised päevad, mil ma kahekümneneljatunnise tsükli lõppedes punnis olen. Ja ma ei mõtle neid päevasid, kus ma liigsöömisega tegelen. Emotsioonidest punnis. Igasugu öka pähh tuleb ühe päevaga ära registreerida. Ei olegi ehk mulle endale kuuluv öka, vaid hoopis sõprade oma. Ja seda elan ma üle karmilt. Võibolla nad ise ei teagi kui karmilt. Eile õhtuks (suts võimendatuna peale tellisevahejuhtumit) olin kole punnis. Nõnda punnis, et läksin katki à la härra Creosote. Pärast oli meel muidugi palju kergem. Aga ei säranud.

Muuseas, soovitan Soome minna. Kõik hea pidi hetkeseisuga seal olema. Eestis, ma ei tea, tähtede seis või poliitmaastik või misse. Ei klapi praegu.

11 november 2007

Väike Robert

Sõitsime liftiga 28. korrusele, maitsesime hundijalavett ja pelmeeni, vaatasime aknast välja (peamiselt alla), tegime lolli nalja, rääkisime südamejuttu, olime sõbrad.

09 november 2007

Sexiest man alive

Mulle on öeldud, et ma olen natuke Jarek Kasari, natuke Vaiko Epliku ja natuke Ricky Gervais'i moodi. Usun, et see on räige liialdus, aga loodan, et siia ritta lisanduvad peagi ka Brad Pitt, Jude Law, Johnny Depp (kellele ta ei meeldiks, eksole) ja George Clooney.

Mis värk nende etturitega on

Robert Redford on mingil moel ikka oma Sundance'i filmifestivalist mõjutusi saanud. Ta ei tegele mingi tavalise jamaga ega pane klišeesid ritta. Seitsmekümnendatel oli ta kõige vingem - siis mängis ta neid energilisi säravaid krutskivendasid. Aga täna teeb ta tegelikult ju seda sama, pauer on alles. Ja kui ta lavastajaohjad ka endale haarab, siis on oodata miskit uut. Niisiis, Lions for Lambs. IMDb-s on filmi hinne hetkeseisuga 5.7, mis mind mõneti üllatab. Aga kui mu kõrval istunud pikasääreline blond filmi lõppedes "Misasssja?" ütles, siis tundsin ennast piisavalt hästi ja noogutasin rahulolevalt. Haruldased on filmid, mis koosnevad valdavalt tihedast dialoogist ja on samal ajal põnevad ning üdini köitvad. Terav, tabav ja sisukas. Ja dialoog ei pea alati olema küsimus-vastus vormis. Selle realismi seaduspära vastu eksitakse enamasti. Lions for Lambs ei häbenenud sassi ajada, kokutada ja vahele segada. I like. Peaaegu olematud sõjastseenid olid seevastu väga nõrgad - palju ebaloogilisust ja kesiseid eriefekte (kuigi leiutajaks ILM). Tom Cruise sobis oma osasse päris mõnusalt, sest ta ju ongi selline. Või ma ei tea. Igatahes ei suuda ma juba mitmendama filmi puhul näha tegelaskuju, vaid ikka ja jälle ainult Tom Cruise'i, kes näitleb (ja seda mitte sugugi halvasti). Analoogiana eelmise sissekandega mõtlesin: here's a man who makes love with Katie Holmes. And probably jumps on his sofa right now. Ma ei tahaks ju sellele filmi ajal mõelda. Vanameistrid Redford ja Meryl Streep olid tipptasemel, nagu ikka. Tegu on kõrgetasemelise filmiga, mis inspireerib tegudele ja mõtetele. Vähemalt mind küll. 9/10

P.S. Kas see on nüüd esimene kord kinoajaloos, kui Rohtla jõuab oma filmimõtted enne üllitada kui sõber James Berardinelli? Victory is mine!

07 november 2007

Out to lynch, back in 3 hours

Vapustavalt ajuvaba. Täna öösel istusin keset päikselist suurt rohelist aasa. Seal oli ümmargune metallist nikerdistega valge laud ja kolm tooli ümber selle. Ühel toolil istusin mina. Teisel ja kolmandal toolil istusid Pete Doherty ja Urmas Paet. Kõik olime valgetes ülikondades. Pete Doherty küsis minult puhtas eesti keeles, kas ma ei oleks nõus talle raha laenama. Ma ei olnud, Urmas Paet ei tahtnud ka Pete Dohertyle raha laenata. Istusime edasi, jõime väikestest portselantassidest kohvi. Mitte just liiga ootamatult liikus minu peas mõte: here's a man who has made love with Kate Moss.

Täna kell kuusteist on Kosmoses David Lynch. Fännid on hullumas. Aga kas kõik? Mina ei pea ennast küll Lynchi paadunud fänniks. Kindlasti austan sügavaimalt tema filmi Lost Highway, aga teiste üle ei ole ma kuigi suurt vaimustumist tundnud. Johanna-Mai sattus peale analoogsele loengule Soomes ja laitis selle üsna maha. Nagu ütlesin, on Lynch minu jaoks müsteerium ja mina tahan, et see nii ka jääks. Seega teda täna igaks petteks kaema ei lähe.

06 november 2007

+

Kontrolltööde kontrollimine (ma tegelikult ei armasta tüvekordusi) võttis aega umbes kaks korda rohkem kui oli plaanitud. Keskmine hinne tuli salapärane kuuskümmend kuus. Oli üllatavalt häid teadjaid ja oli ootamatult piiratud sisuga paberilehti.

Ühes Tooli laulus on sõnad "Simsalbim bamba saladu saladim". Kas pole mõnus seda artikuleerida: simsalbim bamba saladu saladim, simsalbim bamba saladu saladim, simsalbim bamba saladu saladim, simsalbim bamba saladu saladim. Aga see alumine video on hoopis teist masti värk. Must mees nimega Timbaland teeb huvitavaid asju, teeb neid viimasel ajal koos Justin Timberlake'iga, Björkiga, Madonnaga, ükspäev riputasin üles Nelly Furtado asja, nüüd panen kogunisti 50Centi.


05 november 2007

Õhtune giljotiin-rutiin

Sattusin mööda kaubanduskeskuse lõputut koridori hõljuma just sel hetkel, kui kell lõi Aktuaalset kaamerat ja poetädid oma asutusi sulgesid. Ma polnud sellele kunagi varem peale sattunud, aga toimus justkui üks suur sõnatu rituaal, kui nad võtmed sisse panid, keerasid ja poodide sissekäikude ees olevad võred alla lasid. Kõik korraga. Vaikselt. Salapäraselt. Pühalikult. Aga resoluutselt.

Miks olin ma kaubanduskeskuses? Et veelgi kindlustada Annely väidet: "Vaatasin jah, et sa oled viimasel ajal karmiks läinud." Pleilistis on nimed Anathema, Porcupine Tree, Katatonia, SOAD ja Tool. Ja just selle viimase koosseisu viimase üllitise 10,000 Days (braavo) lunastasin palgapäeva tähistamiseks plaadipoest rahapaki ja lillepoti (also known as potilille) eest. Taim oli sünnipäevaks müüjaneiule, õnne!

P.S. Aitäh lapsevanematele, kes aitasid meelde tuletada sõna "rituaal". Aitäh Heikole, kes aitas meelde tuletada sõna "giljotiin". Mul on mingi haigus. Mõned sõnad ei tule meelde. Kakskümmend viis aastat turjal kah.

Uus elu ehk Lend kosmosesse

Kui ma kunagi kahetuhande viiendamal aastal TTÜ Ehitusmaterjalide laboratooriumi juhataja kohale tööle asusin, teadsin kohe, et liiga kauaks ma siia ei jää. Mis täpselt on "liiga kaua", seda on raske defineerida või seletada. Aga nüüd, kui mul magistriõpe vaikselt lõpule läheneb ja teed justkui rohkem valla hakkavad minema, teen vaikselt uusi ja tähtsaid otsuseid. Veel aasta tagasi vingusin pidevalt, et tahaksin ellu mingeid kardinaalseid muutusi ja midagi uut. Käesolev aasta on seda mulle ka üsna korralikult toonud. Muudatuste reas jääb aasta (sõna otseses mõttes) viimaseks asjaolu, et aasta viimane päev on ühtlasi ka minu viimane päev praegusel ametikohal. Ehk siis - vahetan kohta, vahetan ametit. Jään endiselt ehitussektorisse, aga nüüd proovin, mis tunne on otse platsil orgunniga tegeleda.

Kunagi kolm aastat tagasi sai muude seas ka TTÜ Vilistlaskogu stipendium "välja võetud" (nagu meil Suleviga tavaks öelda oli). Selle rahastajaks oli juhuslikult selline mees nagu Andres Koger, kes mu siis ka enda juurde lobisema kutsus. Vahetasime ümber nurga vastastikkuse sümpaatia ja huvi vihjeid ning ka telefoniumbreid. Tema nagu tahtis mind, mina nagu tahtsin teda... aga enne oli vaja veel õppida ja end ülikoolis tööle rakendada. Nüüd, septembris otsisin numbri üles ja otsustasin otsad kokku tõmmata. Minust oldi endiselt huvitatud. Läbisin edukalt (oma elu esimese) töövestluse, võtsin vastu pakkumise ja kirjutasin lepingule alla. Nagu üks korralik eestlane ikka - palganumbritest ma täpsemalt avalikult ei räägi, ütlen vaid, et kurvaks need numbrid mind just ei tee. Niisiis, esimesest jaanuarist kakstuhat kaheksa olen ma objektijuht firmas Koger&Partnerid.

Nii palju kui uus töö (ja ülemus) lubab üritan kindlasti ühe varba ka tipi ukse vahele jätta, et siin vaikselt ikka tudengitega edasi möllata. Ja veel paremini möllata, sest tihti tunnen just, et toda reaalset kogemust käegakatsutava ehituse suhtes on piisavalt vähe, et minu pukis puhutavat juttu lihtsalt targutamiseks nimetada. Vast see tulevikus siis ka muutub.

Üks on kindel - siit ära minna on meeletult kahju. Olen korduvalt rääkinud, kuidas see labor siin on justkui mu oma laps. Mäletate küll, kuidas ma valutasin südant tema sündimise perioodil, kuidas ma üle päeva teda siin vaatamas käisin ja kuidas ma lõpuks oma kätega kõikvõimalike kruvisid ja polte tema sisse keerasin, et ta päriselt ellu ärkaks ja tööle hakkaks. Pärast sellist arenemist ja arendamist ei lähe ma selle maja uksest sugugi ükskõikselt välja, vaid jään ikka tagasi vaatama ja muret tundma.

Aga ees on põnevad ajad, ees on rasked ja põnevad ajad...!

04 november 2007

Mitte itaallane vaid must

Jäigi vist kirjutamata filmist Superbad. See oli, jah, naljakas film. Jube ropp otsast lõpuni ja trikitas väga piiri peal. Ja on igati tore, et selliseid filme vahelduseks ka tehakse. Aga ma tahan, et sellisel filmil ka suts mingit iva või lugu või mõtet oleks. See film teenis otseselt ainult vajadust roppu nalja teha. Võrdluseks samade tegijate The 40 Year Old Virgin, mis on hilarioosne ja samal ajal ka mõõdukalt mõtlik. Superbad seda ei olnud. 5/10

Sai vaadatud ka filmi American Gangster. Väärt kraam, ma väga ei kurda. Veidi nördimust põhjustasid kaks asja. Esiteks, film oli suhteliselt lineaarne, suuremaid üllatusi või ootamatusi ei olnud. Ja teiseks, sel filmil oli vähe iseloomu. Mõlemale mõttele võrdluseks sama žanri GoodFellas või Casino või Heat - palun väga, karakterit ja keerdkäike kui palju. Aga Ridley Scotti filmide puhul on see minu meelest tavaline, et pole iseloomu (välja arvatud ehk Alien ja Blade Runner). Näiteks tema vennaraas Tony Scott tegeleb filmimaailmas (vist) veidi madalamal astmel, aga tema töödel kipub seda vurtsu tihti omajagu rohkem olema (vaata True Romance, Spy Game, Man on Fire). Gangsteri vaieldamatu nael oli muidugi gängster Denzel, kes jälle auhinnaväärilise rolli tegi. Aga ega temagi jõua kogu kremplit üksi püsti hoida. 8/10

02 november 2007

Mis on kergkruus ja kus seda kasutatakse

Kunagi mais sai suure suuga lubatud, et lõikan suveks juuksed maha. Noh, nojah. See plaan on nüüd küll omateed läinud. Kasvab siiani. Kaela enam näha ei ole ammu. Ja kuna tali tuleb, siis ei tasu enam nüsima hakata ka, hea soe olla ometigi. Praegu juba tunnen, et harjun ka tuulega suhu silma ninna sattuvate karvadega ära. Pole hullu. Hipindus.

Täna oli lastega kontrolltöö. Lapsed olid usinad. Ma arvan, et mul on päris hea saak see aasta. Kuigi eelmise aasta omad jätsid kustumatu mulje. Aga tohutu sadist, nagu ma olen - tegin neist täna salaja piltigi.

01 november 2007

Sõlmpunkt

Mõni päev on selline, mis jääb meelde. Eilne jääb. Juhtus nii palju head ja halba, et öö hakuks olin punnis. Segastest emotsioonidest punnis. Ju siis kogunisti sedavõrd, et hommikul oli silmavalge punaseks tõmmanud. Mul läks vanaema eile vaikselt ära. Ilusti läks. Ta oli vana ja haige ja väsinud. Oli tema aeg minna.