Bashing two bricks together

29 detsember 2007

Ключ

MY BLUEBERRY NIGHTS [imdb][pöff] oli jah Pöffil ka. Nüüd tuli Sõprusesse. (Sõprusesse peaks festivalil olnud filmidest tulema veel ka Interview, Paranoid Park, You the Living, Irina Palm ja The Diving Bell and the Butterfly. Vähemasti neile oli Tallinnfilm novembri lõpu seisuga õigused saanud.) Blueberryist ma igaks juhuks liiga palju ei oodanud. Põhipeibutised olid muidugi: 1) Jude Law - ja tõesti, kõik mis temaga ses filmis seostus, oli suurepärane. Ükskõik kui parm ta ka filmis välja ei näe (näiteks kollaste kummikinnastega suitsetades), ta on ikka nii armas ja cool ja ilus. Ja ma ei tee nalja praegu. 2) Rachel Weisz - tema maailma ilusaim roll on filmist The Constant Gardener. Blueberrys oli ta teadlikult ebasümpaatne tegelane. Ja näitles natuke üle. 3) Natalie Portman - temal on maailma ilusamaid rolle palju. See siin ei ole kahjuks üks neist. Üldiselt ongi filmil mõned rängad vead: 1) ma ei suutnud ühegi tegelasega (peale Law mängitud Jeremy) samastuda, 2) Norah Jones ei ole suurem asi näitleja, 3) lugu, mida jutustatakse pole suurem asi lugu ja 4) nn "stiilivõttena" oli kasutatud aegluupi, mida aga nõnda palju ekspluateeriti, et see sootuks vastupidiselt mõjuma hakkas. Aga ma soovitan ikka igaks juhuks vaadata. See on paljuski maitse küsimus - tean hea maitsega inimesi, kellele film väga meeldis. Minult täna tagasihoidlik 5/10

Teeme Heade Inimeste Klubi. Kaubanduskeskuses on need porivaibad, vaat eksole. Mustad, tead küll. Vahel keegi astub nii, et musta porivaiba nurk kaardub vaiba peale. Läheb kahekorra noh. Ja kaubanduskeskuse külastajad komistavad siis üksteise järel sinna otsa. Aga keegi ei vaevu seda porivaiba nurka tagasi õigeks keerama. (Kamoon, see ei ole ju nende töö!!) Selleks tuleks tegelikult ainult korraks peatuda ja üks varbaliigutus teha. That's it. Ja sinna meie Heade Inimeste Klubisse saavad ainult need inimesed, kes kaubanduskeskuses mustade porivaipade nurkasid õigeks keeravad.

27 detsember 2007

Hello boys and girls

Londonireisiga number kaks seostub Mika debüütplaat. Londoniskäiguga number kolm seostub aga üsna üheselt Chemical Brothersi viimane plaat We Are the Night, mis tookord meie Stockholm Way korteri kõlarites matsus. Umbes sel ajal tuli plaat Inglismaal välja, sel ajal ma ta sealt omale soetasin ja sel ajal poseeris Tuuslam Muukile öise reklaamtahvli ees.

Tuli jube hea mõte minna korraks kinno. Läksin üksi. Vaatasin, et mingi Stephen Kingi kirjutatud ja Frank Darabonti lavastatud õuduspõnevik nimega The Mist. IMDb-s hea hinne ja Berardinellilt 3,5 palli. Ei saa ju paha olla. Aga OLI, sõbrad, OLI paha. Oli pikk, oli igav. CGI efektid olid nagu kümme aastat vanad. Sisu (ka paha!) oli kokkuvõtlikult selles, et väikelinna ilmusid koos uduga mingid imelikud elajad, kellele meeldis inimesi pooleks teha. Tegevus koondus maksimarketisse, kuhu kari tüütuid, lolle, eelarvamustega väikeseid Ameerika rednecke lõksu jäänud oli (üksikute eranditega). Sealjuures tundus, et ka filmi sihtgrupp oli see sama poe seltskond, kuna võis kohata a la selliseid dialooge: "We have four bullets." "But there's five of us." Daaa! Oeh. Keskseid tegelasi oli näiteks usuhull (ja muidu hull) moor, kes ülejäänud rahvast kohe pöörama hakkas. Mulle pole ammu ükski tegelane filmis nii kibedalt vastumeelne olnud. Samas, see oli ka päris ootamatu, et kui moor maha lasti, siis kukkus kogu kinosaal üksmeelselt (üksikute eranditega, khm) aplodeerima. Nüüd otsustasin ametlikult, et Stephen King imeb. Ainukesena on tema ainetel vändatud film The Shining minu lemmikute seas tõenäoliselt ainult tänu Kubricku tegevusele. The Shawshank Redemption ja The Green Mile on väga ülehinnatud ja keskpärased filmid, mille fenomenile pole ma siiani pihta saanud. Udufilm saab aga oma üksikud punktid ainult kohati päris heade näitlejatööde eest. 3/10

21 detsember 2007

V-tähega asjad

Tsaumisteed. Von Krahli teartis oli "Jänese aasta" nimeline asi. Nad üllatavad endiselt ja jätkuvalt ja järjekindlalt. Nad on seal andekad. Seekord oli tegu ehk rohkem naljaga nalja pärast kui varasemate nähtud Krahli asjade puhul. Aga nali oli hea. (Isegi Soome oma.) Ja hinge puudutas ka teemakäsitlus omajagu.

Täna niisiis viimnepäev. Eile oli instituudi jõulupidu ja ühtlasi minule lahkumislille ja -kingituse andmine. Kui kolleegid juba veidi ülendatud meeleolus viibisid, läks lahti lahkuja kius. Dekaani lõppotsus oli, et 2. jaanuari hommikul renditakse autobuss, millega instituut tuleb kella kaheksaks Kurtnasse vaatama, kuidas Rohtla hakkama ei saa. Ekskursiooni korras võetakse kaasa klassitäis tudengeid. Eino, haa haa haa.

Öö jooksul valati mu kurku justkui hapet. Valus ja kibe. Hommikul ei saanud piuksugi välja. Lõunaks oli juba päris tenor, aga nüüd kisub jälle käest ära eriti bassiks. Mõmm.

19 detsember 2007

End of days

Magasin täna hommikul (kogemata) suts kauem kui oleksin tohtinud. Ärkasin, imestasin aja lennukiiruse üle, läksin kööki ja hõõrusin pelmeene silmade all.
Isa [rahulikult lehte lugedes]: "Oli hea uni?"
Ma [pohhuistlik-sarkastiliselt]: "Well, what are they gonna do - FIRE ME??"
Ise naersin selle nalja üle muidugi kõige kõvemini.

Päeva alguses võtsin plaani kaheksa töötunni jooksul enneolematult palju asju ära teha. Näitaks kolm betoonisegu. (Varasem maksimum on olnud kaks segu päevas.) Selgus aga, et kõrvalliinidelt tuli veel hunnik tegemisi. Praegu olen siin laua taga, mussoon vaikselt mängimas, juuksed elektriliselt püsti peas - ja kõik on tehtud. Homseks määriti mulle pähe instituudi jõulupeol jõuluvana rolli täitmine. Mis mul kaotada... Hahaha.

18 detsember 2007

Silmad on fookusest väljas

Minu esimene objekt Kogeris saab olema Kurtna lasteaed. Täna sain info. Heh, eks alustada tuleb ikka lasteaiast. Et nagu alguses ehitad kodukest (tehtud), siis lasteaiakest, siis koolikest ja siis astud ellu. Nii nunnu.

Mart kirjutas, et ei oska otsustada, kas see on hea või halb lugu. Mina olen juba mõnda aega tagasi deklareerinud, et see lugu mulle kangesti korda läheb. See, kuis Riina Maidre Krahli laval Helsingit laulis ei ole videos muidugi pooltki nii särav ja vahva (ja seks), aga eks sedagi silmal päris hea vaadata. Raadio Maria "Helsingi on täna haige".



Mõned teisedki lood on viimasel ajal kõrvas mõlkunud. Heiko tuletas meelde vana head Proclaimersi lugu. Ka Kaspar viitas oma blogis ühele päris vingele asjale. (Jah, tundub, et minagi hakkan tasapisi huvituma ka kaasaegsest hiphop mussist.) Seoses viimase aja paha tuju hoogudele olen ise kätte leidnud Becki toreda refrääniga Loseri. Robi saatis aga hoopis huvitava lugemismaterjali leidliku betoonialase idee kohta.

17 detsember 2007

So why don't you kill me

Hommikul olid esimesed kaks mõtet: 1) Ou šit, jälle esmaspäev. 2) Jee beibi, viimane nädal. Jah, viimane päris töönadal laboris. Eks jõuluajal tuleb siin ka veits töllerdada ja paar kivi katki teha (no more bashing two bricks together). Üks pool on õnnelik ja ootab uut tulevikku. Teine pool on kurb ja ei tahagi nagu siit soojast ja turvalisest asutusest ää minna.

Unes nägin, kuidas me sõbraga jalgratastel mööda suviseid Nõmme tänavaid Pääsküla Gümnaasiumi poole väntasime. Olime tundi hiljaks jäämas. Päike paistis ja soe tuul puhus. Tema sõitis ees, mina järel. Tal oli roheline seelik. Mul olid varbaplätud. See oli justkui selline perfektselt positiivne unenägu. Ma ei tea, kas me tundi jõudsime - see polnud tähtis.

3:10 TO YUMA [imdb][JB] ei vastanud mu ootustele. Ei vastanud tegelikult ka kangesti kõvale näitlejakollektiivile. Russell Crowe on tuntud kvaliteet, aga siin on tal ainult mõned kohad, kus oma andeid näidata. Christian Bale'ist olen varemgi kirjutanud kui seni veel auhindadega pärjamata geniaalsest näitlejast. Yumas ei ole temalgi eriti millegagi hiilata. Kõige köitvam kuju oli hoopis Ben Fosteri mängitud kurjuse kehastus Charlie Prince - tõeliselt meeldejääv ja kõhedusttekitav kuju. (Õigupoolest oli tüübiga raske harjuda, sest viimati nägin teda sarjas Six Feet Under mängimas 180 kraadi erinevat tegelast.) Film oli tegelikult kuni viimase pooltunnini suhteliselt igav, etteaimatav ja sirgjooneline - alles siis läks lahti pinev tehniliselt võimsalt teostatud kõmmutamine ja emotsioonide mäng. Kui on isu kaasaegse vesterni järgi, siis soovitan iga kell pigem teisi viimasel paarikümnel aastal tehtud teoseid: näiteks Dances with Wolves, Open Range või Unforgiven. 6/10

16 detsember 2007

Stark raving sane

Ta näost oli näha, et tema soolestikus oli rohkem kui kolme erinevat alkoholi. Või siis ainult üht, aga väga mürgist. Ta sammus ebakindlalt minu suunas, vaatas mulle otsa ja lajatas rooberti otse minu kõrvale põrandale. Kontrollisin hiljem korduvalt oma mantli vasakpoolset külje- ja põuetaskut - et ega murdosa oraalsest väljaheitest sinna ei sattunud. Ei sattunud. See oli Polymeris, kus toimus Diletantide Avangard, kus oli liiga palju inimesi, kus suitsetati kontrollimatult ja piiramatult, kus joodi. Mulle see ei sobinud. Eliit oli muidugi Eliit, aga suvisele Plink Plonk kontserdile seni veel väärilist vastast ei ole.

Mulle saadeti ookeani tagant filme (tänks, Ragne). Seekord Rosencrantz & Guildenstern Are Dead, Howard Stern's Private Parts ja Last Night. Jälle mõned sammud lähemale eesmärgile soetada kõik oma top60 filmid dvd peal. Tänaseks on siis 47 neist riiulis olemas. Kusjuures oma Fargo olen ma kunagi kellelegi sedasi välja laenanud, et tänaseks absoluutselt unustanud olen, kes too õnnelik oli. Baila. Palun tagastage.

Statoil on imeline. Väga kaua aega oli see minu teada ainuke koht, kus müüdi jumalikku Magnumi jäätist. Hiljuti avastasin, et nüüd müüakse seal (hingehinna eest muidugi) seda jumalikku (jälle) vahvlit, mida Purga meile Hollandist tõi. Nimeks "Bakker Joop Stroopwafels". Head tarbimist!

14 detsember 2007

Осадка конуса

Minu seest tuleb varsti toss välja. Ja kes selle siis tagasi paneb? Ülekoormus on. Praegu istusin laua taha, olles 1) kuulanud eile õhtul ja täna hommikul kokku 8,5 tundi seda, kuidas tudengid oma töid kaitsevad ja 2) teinud ära kõik plaanilised tööd, mis laboratooriumi agendas kirjas on. Vapustasin ennastki, et kogu plaani täis sain - tavaliselt teeme seda värki mitmekesi ja siis on ka kiire. Nüüd on näpud kummiliimiga koos ja ketsi sees on tükk betooni tugevusklassiga C30/37. Ja silm on natuke kõõrdis ja juus turris.

12 detsember 2007

Woodward ja Bernstein

Eelmine nädal vantsisin mööda Jaani kirikust, kui ligi astus rõõmsameelne noormees diktofoniga. Küsis, et mis ma maksumaksja rahaga loodavast Tallinna televisoonist arvan? Vastasin pahaaimamatult, et ei tea sellest suurt miskit, aga et Edgar on pukis ja eks see kahtlane on. Kuskil põõsa all oli ka fotograaf, kes mind püüdlikult sihtis. Mul tekkis kahtlus. Küsisin, et kesse üldse küsib? Vastati viisakalt ja ma tegin viisakalt (aga väga kiiresti) sääred. Täna siis jõudis komeet Maale. Kolleeg tuli itsitades uksele ja küsis, et "Mis me siis ikka sellest Tallinna televisioonist arvame?" Käes reedene Nelli teataja, mille küljes minu pilt ja minu täiesti sisutu vastus. Piinlik. Nelli teataja, kallid inimesed, Nelli teataja!

11 detsember 2007

Stand by versus Shut down

Täna mõtlesin, et elu ei oleks elamist väärt, kui ei saaks aegajalt kõike muud pikalt saata ja teha täpselt seda, mida sa kõige rohkem tahad. Ma nüüd tagant järgi võin päris kindlalt öelda, et ajavahemikus kolmkümmend november kuni üheksa detsember tegin ma just seda, mida ma kõige rohkem tahtsin teha. Ma magasin hommikul natuke kauem kui oleks viisakas. Ma läksin linna natuke varem kui oli tarvis, läksin ja istusin kohvikus, lõin lahti läppari, jõin cafe latte, sõin kanasalati ja piilusin, et mis inimesed need seal kohvikus ka on. Vaatasin neli filmi päevas. Vahepeal ostsin putkast küpsist ja maasikavett. Või siis olin viis filmi järjest kinosaali uksevahel ja vaatasin, et inime oleks õnnelik ja et festival ka oleks õnnelik ja et mina ka oleks õnnelik. Ja õhtul läksin pidusse ja tantsisin, nii et nibusid esile toov särk läbimärjaks läks. Ja istusin oma kaasvabatahtlikega ümber veini-õlle-laua ja heietasin või naljatasin. Kunagi jõudsin kojugi. Ja magasin hommikul natuke kauem kui oleks viisakas. Asja eest. Asja eest on mul nüüd kool ja töö ja kõik-see-värk eriti massiivse kivina kaelas. Aga kangesti raske on lülitada.

See eriline kingapaar

Laboris on kaks väga olulist inimest raskelt haiged. Ise raban nüüd mitme mehe eest. Seadmed jäävad seisma või lekivad õli. Pluss oleks vaja veel bürokraatiaga mürada ja tudengite kontrolltöid parandada. Pluss täna pidi jälle uue töötaja kandidaat tulema, aga helistas, et läks juba mujale. Kurk oli hommikul nii paistes, et hääl oli nagu Donaldil. Olen endiselt PÖFFist välja magamata. Et noh... emotsioon ei ole just liiga kena praegu.

10 detsember 2007

402. luuletus

istusin maha
puhanud ja ilus
hommik tuli vastu
tuli mulle vastu

vaatasin valget
valget vikerkaart
vaatasin merd
mere keskel saart

sina olid kaldal
saare kalda peal
polnudki vist päikest
lihtsalt sina seal

istusid maha
puhanud ja ilus
õhtu tuli peale
tuli meile peale

Ali Aksu läks kalale

PLANEET [imdb][pöff] ei üllatanud nagu millegagi. Kui, siis ainult sellega, et dokumentaalfilm võib olla väga stiilne - nii pildi kui heliga. Need pisikesed huumoritirtsud seal vahel mõjusid kuidagi valesti. Kas sellises filmis peaks naerma? Mille või kelle üle? Konstateeriti fakti, et asi on väga halb... aga mina ootasin miskipärast, et pakutakse ka mingeid (kasvõi väga pisikesi või naiivseid) lahendusi. Samas, käsitletav teema on ju täna üks olulisimaid, nii et tänuväärsed on kõik mõtteavaldused, mis tehakse, et selle teemaga inimesele näkku taguda. 5/10

TAEVA ÄÄREL [imdb][pöff] on üks neist mitme liiniga filmidest, mis minu jaoks kunagi Trafficuga alguse said. Saksamaa selle aasta võõrkeelse filmi Oscari kandidaat. Euroopa filmiakadeemia ja Cannes'i parim stsenaarium, mis väga võimsate näitlejatööde abil ellu äratati. Filmis on mõnusalt karme ootamatusi, mis on samaaegselt ebatõenäolised aga kuidagi kahtlaselt reaalsed. Konsentreeritud elu. Õnneks mitte minu oma. Soovitan. 9/10

TRACEY FRAGMENDID [imdb][pöff] oli sellel PÖFFil nähtutest tingimata üks originaalsemaid filme. Eksperimentaalne ju isegi. Intensiivselt tuli peale oma tõsiselt valusa teemaga. Noor Ellen Page mängib hämmastavalt veenvalt ja ehedalt ennast ja maailma vihkavat emo-tüdrukut. See fragmenteerimine mulle meeldis, aga oleks võinud olla rohkem massi mida tükeldada. 7/10

PIMEDUSE AEG [imdb][pöff] on jälle üks imelik film. Ja mitte see "imelik", mis ma eelmises sissekandes Takeshi Kitano filmi kohta ütlesin. Paha imelik. Ei, ma ei taha igalt filmilt ainult hullu nalja, aga siin oli parim tõesti see fantaasiamaailm, mis peategelase peas aset leidis. Muu olulisust ei suutnud ma väga mõista. Ehk oli see minu festivali lõpupeost välja magamata peakolu jaoks lihtsalt liiga diip. 4/10

SIGUR RÓS KODUS [imdb][pöff] haibiti festivalil selle kibekiire seansside väljamüügi ja kultusliku auraga liiga üles. Ma ootasin mingit meeletut muusikalis-visuaalset maagiat. Jah, oli ilus pilt ja hea muusika ja soojad tunded, aga midagi uut ei olnud küll. Pahasti, et muusikuil ei lastud emakeeles rääkida - ma ju tean, et inimeste peas olid ilusad mõtted, aga inglise keel oli neile paras piiraja. (Parim muusika-dok on siiski endiselt Pink Floyd: Live at Pompeii. Mis ei ole minu puhul vist just liiga ootamatu uudis.) Aga Islandile lähen ma ükskord niikuinii. 6/10

Sigur Ros esines PÖFFi lõpupeol

Jah, Sigur Ros esines laupäevasel PÖFFi lõpupeol. Oma silmaga nägin, oma kõrvaga kuulsin. Kes kohale ei tulnud, kahetsegu.

A says:
Esines küll.
B says:
Valetad.
B says:
Kui, siis mitte see originaal, eks?
A says:
Originaal jah.
A says:
Pöff on miljonite üritus ju.
B says:
Palun ütle, et see pole nii!!!

Levib geniaalselt eksitav kuulujutt.

07 detsember 2007

Punk is not ded

PERSEPOLIS [imdb][pöff] on vinge. Iga kaader sellest animatsioonist on kunstiteos. See kõlab naiivselt ja klišeena, aga tõesti - nii oli. Filmis on koos lapsik (või lapselik) väike nali ja suur katastroof sulatatuna ühte moraali ja vabaduse ideede abil. Hiljuti kuulutati välja Annie Awardi parima animatsiooni kandidaadid, millest üks on ka Persepolis (teised: Bee Movie, Ratatouille, The Simpsons Movie, Surf's Up). Hoian pöialt parimale. 9/10

EX DRUMMER [imdb][pöff] oli ööfilm. Hea ööfilm. Ma ei ole kindel, kui vahva seda päeval vaadata oleks. Taoliste üle igasuguse esteetilisuse piiride sõitvate filmide puhul on alati huvitav mõtiskella, kas autor ka tegelikult sinna mingit ümber-nurga ühiskonnakriitikat sisse punus või siis lahmis lihtsalt niisama. Ma ei usu, et siin lahmiti. Liiga palju oli neid selgeid must versus valge kontraste, et see lihtsalt juhus oleks. Keegi publikus ütles umbes, et "jah, ma tean küll, et maailmas tegelikult ongi nii, aga ma ei taha seda vaadata". Oli jah kole. Aga ma arvan, et on väga õige Ilusa keskele ka midagi Rängalt Koledat näha. Ma vahel mõtlen, et kui mina oleks filmitegija, siis milliseid filme mina teeksin. Lahkudes tol ööl Kosmosest otsustasin ma, et Ex Drummer oleks just üks neist minu omadest. Minu, muidu hea inimese sees peitub ka kuskil natuke Ex Drummerit. NB! Muusikale kümme palli. Filmile 8/10

KUKKUMINE [imdb][pöff] oli muinasjutust pisarakiskuja. Aga kvaliteetselt kiskus. Asja eest kiskus. NII ilus oli. NII armas. Mäletate filmi The Cell? Vaat, see on sama režissööri Tarsem Singhi tehtud. Cell ei olnud ka sisu poolest just midagi väga kõrgelennulist, aga välimuselt laitmatu. Just nagu kõnealunegi film. Ja jälle see reaalsuse ja väljamõeldise miksimine, mis selle PÖFFil kuidagi eriti huvitavalt esindatud on! Ja loomulikult - ilma väikese peaosalise Catinca Untaruta poleks kogu filmi olnud sugugi see, mis ta oli. 8/10

MONGOL [imdb][pöff] on vene suurtegija Sergei Bodrovi suurteos (või siis suur teos). Filmi ei pea väga pingsalt vaatama, saamaks aru, et raha ei ole tootmisel just kokku hoitud. Väga põhjalik värk. Ma uskusin kõik need kaks tundi, et ma tõesti olen seal 12. sajandi avarustes. Ehe. Ma ei oodanud, et film mongolitest võib mulle nii lihtsalt vastuvõetav olla. Ma kartsin midagi liialt sügavat ja tõsist ja erinevat. Aga ei - ma nägin ja kuulsin. 9/10

LUBADUS [imdb][pöff] on otsast lõpuni Kusturica. Kui sulle meeldivad filmid Underground, Black Cat White Cat ja Life is a Miracle, siis sa PEAD ka Lubadust vaatama. Kusturica pole muutunud, tal on lihtsalt mõned uued ideed tulnud. 7/10

ELAGU FILMITEGIJA! [imdb][pöff] on nii imelik. Kitano teeb vist midagi sellist, mis ei ole temale omane ja just selle pärast on kogu see kompott uskumatult naljakas. Andreas ütles pärast filmi: "See, et midagi on meelega halvasti tehtud, ei tähenda veel, et see tingimata hea on." Väärt mõte, aga ma ei tea ikkagi, kas see ka kõnealuse filmi puhul kehtub. Paroodia? Iroonia? Kibestumus? Benny Hill? Zinedine Zdane? Maailma lõpp? WTF? Hahaha. Ei tunne kohustust sellele filmile punkte panna. ?/10

P.S. Yours truly ärkas täna kell 08:05, kui telefon helises. "Hei, kus oled?" küstis kolleegi hääl. "Teki all. Kurat," kostis minu hääl vastu. "Saad sa ise tudengitele küsimuste lehed kätta jagada. Tulen nii kiirelt kui võimalik," palusin abi. Ei mäleta, millal viimati nii põhjalikult sisse magasin.

Teine Maa

Olen täna kolm korda nutnud. Kaks neist kinos. Lõuna ajal matsin Kuusalus oma maailma parima naabrimehe Paju-Ennu. Pärastlõunal asusin ümbermaailmareisile. Tegin Kosmose suures saalis nelja filmi jagu suurepärast eskapismi muinasjutumaale, kaheteistkümnenda sajandi Mongooliasse, Kusturica-riiki ja Kitano-aladele. (Mul on tunne, et minust nüüd alles HAKKAB filmiinimene saama.) Kus, kes või mis ma hetkel olen, ei oska sõnastada. Elamus: 10/10

05 detsember 2007

A huge Val Kilmer fan

2 PÄEVA PARIISIS [imdb][pöff] läksin vaatama madalate ootustega. Kirjutati ju, kuidas Julie Delpy (režii, stsenaarium, tootmine, lõikamine, peaosa ja muusika) üritab jätkata Before Sunrise / Before Sunset meeleolu ja kuidas see tal üldse välja ei tule. Ei tulnud jah. Aga ma ei arvagi, et ta seda tahtis. Delpy tegi hoopis ühe kerge, lõbusa, tempoka, nutika ja armsa filmi, pannes peaosadesse kaks sümpaatset näitlejat ja maalides neist sümpaatsed (väikese linnukesega) tegelaskujud. 8/10

ETTEVAATUST, IHA [imdb][pöff] on pikk ja igav, aga seda ma ei kommenteeri. Hoopis tähtsam on see, et film sisaldab vist ühtesid kirglikumaid armustseene, mida nähtud. Ang Lee oskab neid lavastada. Too režissöör on üldse hämmastavalt mitmekülgne mees, olles loonud nii erinevalt suurepäraseid filme nagu Crouching Tiger, Hidden Dragon, Brokeback Mountain ja The Ice Storm. Lähtuvalt neist kolmest olid mu ootused kõrgemad. Ma ei ole ikka õppinud mõistma ja hindama neid idamaise stiili võtteid, neid näitlejaid, neid varjatud (või siis ootamatult ülevoolavaid) emotsioone. Kel on kannatust (157 minutit) ja kellele istub Hiina kino, sellele muidugi soovitan. 5/10

PLOY [imdb][pöff] mängib kuskil une ja reaalsuse uimase piiri peal (ja me ei saagi teada...). Fantastiline, kuidas kasutati ära seda labiilset tunnet, mis on pärast seda, kui sa oled lennanud pool ööpäeva lennukiga, kui sa oled ootamatult teises ajatsoonis, sa ei saa täpselt aru, mis on kell, kas sa oled ärkvel või magad. Ma olen seda tunnet tundud ja Ploy keerab just sellest olekust umbsõlmi. Venitatud aeglust, mis selle kahe tunni sisse jääb, on siin just õigel määral kasutatud. Ja mitte igavuse tekitamiseks, vaid eelmainit "uimpsi" loomiseks. Filmi vaatasin PÖFFi pressiseansil - mõnus keskendunud publik ja värske õhk. Lisaks - ega Tai filme ei näe just iga päev. Soovitan küll. 9/10

Täna kella kuuest jälle Kumus tööpostil. Viimati sai esmaspäeva õhtul Vene "maseka" CARGO 200 [imdb][pöff] välja müüdud seanss nii täis topitud, et filmi lõpuks oli saalis paras saun. Müüsime umbes nelikümmend lisapiletit, kusjuures ühele eriti õnnetule isegi Euro müntide eest, haha. Poliitika endine - tahame, et kõik oleksid õnnelikud! Tänane pool-huupi fimisoovitus (hei, tulge külla!) on animatsioon PERSEPOLIS [imdb][pöff]. Kell 22 Kumus siis. Võitnud auhindu, kiidetud ja nii edasi.

04 detsember 2007

Silmad, prillid ja saapad

Täna on mul Filmide Vaatamise Päev. Hommikul tegin vea ja läksin töölt läbi. Ma peaks juba olema saanud küllalt õppetunde, et keset puhkust ei maksa minna lihtsalt vaatama, kuidas asjalood on. Shit just hits the fan. Aga see tolleks. Tulin linna ära, istusin kohvikusse, tegin Sveniga õlu ja läksin filmile.

ORANGELOVE [imdb][pöff] on visuaalselt hästi ilus ja huvitav. Siia visuaalse alla paigutan ma ka kaks peategelast - ilusat inimest. (Need punased juuksed tuletasid meelalt meelde ühtesid teisi punaseid juukseid.) Armastus on ilus, isegi kole on selles filmis vahel ilus. Aga haigus on alati kole. Orangelove on Romeo ja Julia märgatavalt lihtsustatud ja tänapäevastatud alternatiiv päevakohastel teemadel. Siiski, režii eest annaksin rohkem punkte kui stsenaariumi eest, sest film oli tühja täis. Ootamatused ei olnud tegelikult ootamatused. 6/10

Praegu istun jälle Reval Cafes. Minust kahel pool istub kaks paari naisi. Mõlemal pool räägitakse korteritest, mille eest laenu tagasi makstakse ja millega midagi ette võtta tahetakse. Kinnisvara ja selle arendus on in.

03 detsember 2007

Nipi rind on rasvane

MA TEENINDASIN INGLISE KUNINGAT [imdb][pöff][treiler] oli esimene film, mille nii öelda oma tööajast ära vaatasin. Täiesti iselaadi ennenägematu huumoriga asi, mida nimetatakse ka Tšehhi oma Forrest Gumpiks. Mulle meenutas mingil moel kindlasti ka Hašeki "Švejki" ja Grassi "Plekktrummi". Lavastamine segas kohati väga edukalt tummfilmi-näitlemise kaasaegsete võtetega ja välja kukkus väga stiilipuhas tükk. Eriti muretult käsitleti Hitleri teemat. Ja ERITI kauneid naisi käsitleti ka, kes küll enamasti eliit-prostituute kujutasid. Arusaamatu, kust selline veetlev näitleja-ansambel kokku leitud oli!? Kui toda filmi veel kuskilt näeks, siis vaataks küll. 9/10

PÖFFi infolauas. Väikesed kalakesi ikka siin ja sääl ujub, aga üldjoontes sujub. Inimesed, kellega koos tegevus käib, on muidugi üle kõige. Kole lõbus. Eile näituseks tegime Kumu fuajees salaja (nojah, turvamehe kuri pilk valvas meie üle) väikese džaivi, samal ajal kui publikum saalis filmi vaatas. Lapsik, aga fun. Mhmh.

01 detsember 2007

Rindesõnumid ehk Kui miski võib untsu minna...

PÖFFi infotöötajate koolitusel räägiti nii öelda kriisiolukordadest, mis võivad esile tulla. Festivali esimene päev pakkus kõikide kinode peale kokku vist kõiki neid võimalikke variante. Täielik Mööfi. Mina pidin Kumus lahendama olukorra, kus kella kümnese seansi filmi teine rull oli valet pidi keritud. Ehk siis hakkas film ühest hetkest lihtsalt pahempidi heli ja pildiga tööle. Paanikat polnud. Seni olen õppinud seda, et paanikat ei ole üldse vajagi. Ümberkerimispaus kestis umbes pool tundi (mehaaniku liigutused projektsiooniruumis olid sealjuures nõnna kiired, et minu silmad neid ei näinud), siis panime pöidlad pihku ja lootsime, et rohkem kalasisi pole. Polnud. Kuskil peale keskööd festivali avapeole jõuda oli tõeline pingelang. Tvist koos Ilmar Raagi ja Sulev Teinemaaga oli meeldejääv. Samas, Teisi puusad, Madise poosid ja Martiina pilk olid ikka tantsupõranda põhisensatsioon.

Tänane päev Von Krahlis on möödunud (oodatult) rahulikult. Kõik sujub. Viimane seanss filmile LIIM [imdb][pöff] on praegu täissaalile, müüsime lisapileteidki (komplektis kaasas padi ja trepp), et kõik õnnelikud oleksid. Praegu kuulen läbi saali ukse, kuidas poiss ütleb tüdrukule: "Open, open." I wonder... Endal pole seni olnud aega ega viitsimist ühtki oma filmi vaadata. Veerand tundi kaesin filmi KUMMALINE KULTUUR [imdb][pöff], mille puhul mulle aga ei istunud see, kuidas segati dokumentaalkaadrid ja lavastatud episoodid. Ei olnud kuidagi usutav. Läksin alla baari kohvile.