Bashing two bricks together

30 jaanuar 2008

Be excited, be, be excited

Ma sehkendasin omale ka kaks puuduvat Tooli plaati. Nüüd on nad mul kõik olemas, mis põhjustab minus rahustavat rahulolu oma tasapisi täieneva plaadiriiuliga. Ma arvan, et nende parim plaat on Lateralus, aga parim laul siiski Sober, mis on plaadil Undertow. Veel õnnestus saada Chicagost pärit koosseisu Pelican plaadi The Fire in Our Throats will Beckon the Thaw omanikuks. Tegu on täpselt sellise muusikaga, mille järgi mul vahel nii kange isu tuleb, et hakka või ise kitarri õppima. AllMusic.com annab märksõnad brooding, gloomy, angst-ridden, druggy, atmospheric, pastoral. Mm, sobib. See plaat läheb riiulisse kohe sinna Soome Callisto poiste kauamängivate kõrvale.
.
Vaatamata raskesti kontrollitavale unisusele (nok-nok) tegime eile hilisõhtul Teisiga teoks kaua planeeritud plaani vaadata üle aastate taaskord filmi REQUIEM FOR A DREAM [treiler]. Kogemus oli just nii karm kui me mäletasime. See film annab täiega molli ja kui su silm kinni on paistetanud ja su nägemine kaob, siis annab põlvega makku ka. Kõik saavad kümme palli. Peaosaliste trio Burstyn, Leto, Connelly eluroll. Midagi ei jää tegemata lihtsalt selle pärast, et "nii nagu ei tahaks teha". No limits. Kümme palli saab ka montaaž, mis on kohati täiesti närvesöövalt tihe, aga töötab sedasi just õige asja eest. Üksteist palli saab Clint Mansell, kelle tehtud, ma ütleks, on 1/2 sellest filmist. Muusika! Ja kõik need täiesti fantastilised kujundid... Oeh. 10/10

Ja veel. Täna läksin oma punase jope ja poriste saabastega värisevi käsi õppehoonsesse IIIB, et näidata oma nägu atesteerimiskomisjonile. Nad ei naeratanud mulle sedasi nagu nad naeratasid siis, kui lõppes mu esimene semester magistriõppes. Aga väga hullu polnud ka. Atesteeringu sain. Aga andsin pühalikult lubadusi. Üks näiteks oli selline, et maipühaks on kõik mu seni tegemata ained ja magistritöö tehtud. Ja nendest lubadustest ei ole mul tegelikult enam võimalik kõrvale hiilida, sest minu ajast-arust õppekava saab lihtsalt läbi. Niisiis, olgu ka siinkohal protokollitud: kui ma 1. mail 2008 siin kaeblema kukun, et miskit ikka tegemata, siis tätoveerin otsaette suure "L" tähe.

29 jaanuar 2008

It really tied the room together

Kurtnas on töö. Kõva töö on. Mõnipäev ronin konstruktsiooni otsa ja vaatan alla, et justkui sipelgapesa oleks. Ainult et sipelgatel on kiivrid ja sipelgad vannuvad võõras keeles. Hea, et nad ei tea, et tegelikult on nemad praegu minust targemad. Aga ma veel näitan neile!

Ma olen vahepeal palju filme vaadanud, aga näe jälle kirjutamine unarusse jäänud. Paar sõna siis. (NB! Üksõhtu sai taaskord üle vaadatud The Big Lebowski (10/10). Järgmise revisjoni ajal läheb see film ka kindlasti TOP'i sisse. Õigupoolest imelik, miks ta seal juba varem ei olnud.)
,
WE OWN THE NIGHT on mõõdukalt hea film. Praegu meenub positiivsena Eva Mendes (kurnjau!) ja üks paduvihmas aset leidnud väga omalaadselt suurepäraselt tehtud tagaajamise stseen. On liiga palju ebausutavust ja kokkusattumist. Võiks olla enam keerdkäike ja ootamatust. 7/10
.
Žanri järgi tuleks CLOVERFIELD vist kuskile sinna King Kongi ja Godzillaga ühte kausta lahterdada. Monster movie. Aga vaat kui hea on aegajalt tunnistajaks olla, kuidas vanu ja kulunud nähtusi annab hoopis uut moodi realiseerida. Hästi realistlik. Ja kõik see nii öelda täitematerjal, mis nende realistlike stseenide vahel on, ei ole tüütu või lame või labane, vaid enamasti hea näitlemine ja muhe huumor. Ütlen veel, et ma mäleta, et mul kinos varem emotsionaalseid külmavärinaid tulnud oleks. Või et ma end mõnda stseeni lihtsalt suu lahti vaatama unustan. Aga nii juhtus. Elamus. Soovitan. 9/10

Filmi THE ASSASSINATION OF JESSE JAMES BY THE COWARD ROBERT FORD näitas kägarkino oma Tippfilmide nädala raames. Tänuväärt üritus, sest näiteks kõnealune film ja järgmisel õhtul linastunud The Savages (mida kahjuks vaatama ei jõudnudki) olid väidetavalt Eesti kinodes ühtlasi nii esma- kui viimaseks esituseks. Jesse James oli aga seda tüüpi kvaliteetfilm, mida ma teist korda enam kindlasti vaadata ei jaksaks. Ta on hirmus pikk (160 minutit) ja kohati hirmus igav. Raskekujulise Ameerika keele rääkimise ja igasuguste subtiitrite puudumise koosmõjul jäi ka sisus kindlasti palju arusaamatuks. Aga meeleolu on kaunilt masendav (või masendavalt kaunis), kaameratöö/pilditrikid on kunstilised ja näitlejatööd suurepärased. Brad Pitt on oma tavalises vormis, kasutab samu võtteid, on hea nagu ta ikka. Sam Rockwellita oleks film veel masekam - tema on siin huumori kehastus. Aga põhiline imelaps on siiski Casey Affleck, kes minule seni üsna lihtsakoelisena meelde jäänud vaid Ocean's X filmidest. Mees on osav, au ja kiitus. (Varsti vaatan kindlasti ka Gone Baby Gone ära, kus Casey oma venna käe all jälle peaosas on.) 7/10

22 jaanuar 2008

Toimub, osa 1

21 jaanuar 2008

Johanna Aavik

Üks siin pakkus välja, et kui sürreaalne on sürr, siis irreaalne võiks ju irr olla. Lülitan selle oma kõnekeele sõnavarasse sisse, klõps. Ainuüksi juba täna on antud uudissõna mitu-setu korda vaja old (esialgu küll veel nii-öelda katseajal - ainult mõtteis). Proovime. Tööl oli nats irr. Teel koju oli ka irr. Kodus muidug ei olnud nii irr. Kodus oli sürr.
.
Tähendab, ma tean, et on inimesi, kellele ei meeldi, kui ma põhjalikumalt tualetiteemadel peatun. Et nagu ei ole vajalik või nii. Aga ma ajan ikka oma joru. Mulle on vajalik. Täna puudutan jälle põgusalt. Et kui sa nüüd tunned, et pähh ei taha, siis - spoilers ahead! Niisiis, siirdumine laborist ehitustandrile oli mõningal määral valuline, kuna riigiteenistuses oli mul peaaegu et privaat-tualett, ent platsil sinine plastpeldik, mida tuli jagada neljakümne võõrast kultuuriruumist pärit töölisega, kellel on sügava mustriga saapad, mille tallakontuure võis olematult prilllaualt aimata. Noh, kujutate ette. Ei kujuta, eksole. Raske. Täna lülitasime aga vooluvõrku olulisel määral kõrgema üürimaksega (küll ka sinise) püstprisma, millel on (lukustatav) uks, radiaator, prilllaud, soojustus, latern, kraan ja vaid ühe käe sõrmedel kokku loetavad (valge kiivriga) kasutajad meile omasest kultuursest kultuuriruumist. Milline õnnistus, sõbrad.

20 jaanuar 2008

Godzilla tagasitulek

Tänaöises unes luurasid minu akna taga kaks musta maskiga röövlit. Sellised klassikalised. Ma nägin, et nad seal olid, avasin vaikselt akna ja karjusin hirmsa häälega. Nad jooksid veel valjemini röökides minema. Aga ma kartsin ikkagi. Samas, õiget õudusunenägu polegi kaua näinud. Pigem ikka erootikat. Eile öösel näiteks oli suurem armastuse tegemine. Aga samal ajal olid minu voodi kohal laes rippuvas (alla suunatud ekraaniga) televiisoris Maie ja Valdur (noh, need, teate küll), kes tahtsivad kangesti minuga suhelda. Tahtsid minuga elust ja asjadest rääkida. Väga pealetükkivad olid. Lõpuks andsin alla, istusin vatiteki sisse kerituna keset voodit, pea kuklas, ning vestlesin Maie ja Valduriga. Erootika jäi ära.
.
Viimastel päevadel jälle pöflastega paar kokkusaamist olnud. Argipäeval käisime Linnateatris etendust Kivid sinu taskutes vaatamas. Oli selline lihtne (näitlejate jaoks vist hoopis päris keeruline) kurbnaljakas tükk. Ja laupäeva õhtul tegime ära koosoleku, kus arutati 11. PÖFFi head ja vead läbi. Ehk on siis 12. ikka jälle parem. Võimaldati ka veel paar nägemata filmi ära vaadelda.
.
PAAVSTI PELDIK [imdb][pöff] oli iselaadi väike Uruguai film. Sellist filmi ei näe tihti. Ja ehk on see hea, et eriti tihti ei näe. Tekitas kohati mõnusat muhelust ja pani suunurki kergitama, aga lõppkokkuvõttes jäi tühjaks. Teema oli ju iseenesest intigeeriv, aga nagu keegi anonüümus PÖFFi lehe kommentaarideski ütles, oleks võinud seda oluliselt humoorikamalt käsitleda. 4/10

IRINA PALM [imdb][pöff] ei läinud mulle ka üldse südamesse. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida see film mulle ütlema pidi... või mida ta tähendas. Tihtipeale on sedasi, et kui ma filmist nendele küsimustele vastust ei saa, siis tekitab film vähemalt mingi erilise emotsiooni, aga seegi jäi siit saamata. Filmi ehk mõnusaim detail oli jälle vana hea Miki Manojlovic, keda möödunud PÖFFil päris mitmel linal näha võis. 5/10

19 jaanuar 2008

403. luuletus

aga tere
ma veeren ja veiderdan
keerlen ja leierdan
ühtsama plaati oma peas
trügin kaotajate seas
hakkan välja saama lapseeast
vabandused valges reas
iseendale
kõik mis sa teed
ehhee ehhee
pole hullu?
hullu möllu tahan
vaha
paljal nahal
jääkuubikuid ja luupe
päikse käes
käsikäes
kuskil kolada
aga mitte siin
ja mitte täna
sitt seis on täna

А где каска?

Ega enne ei lähe toas elu käima, kui muusika mängima pole pandud. Kas see on mingi minu eripära või üldisem tendents? Kui hommikul ärgata, siis võib jaurata ja uimpsitada tükk aega - kuni raadio või plaat tööle lülitad. Siis asume tegudele. Maal panen alati raadio (Viker või Kuku) tööle, kui kohale saabun. Tubagi on sedaviisi kohe nagu suts soojem. Täna magasin nädala une ära. 19:00 kuni 10:00. Ja siis panin muusikat. Tool on efektiivne ärataja.
.
Ma varem ei teadnud seda (kirjutamata) reeglit, et ehitusplatsil omavad valget kiivrit ainult natšalnikud. Töömehed kannavad värvilisi. Meil, kogerlastel, on muidugi veel eriti kenakesed - valged ja punaste firma embleemidega.

15 jaanuar 2008

Käisin Sakus kakal

Ei olnud plaanis, aga spontaanselt tuli nii välja, et vaatasin eile hilisõhtul filmi Eastern Promises. (Isegi sopased töösaapad olid veel jalas.) Kahju, et filmis nii arvukalt häirivaid pisitegureid oli, muidu oleks päris elamus olnud. Kerkis päevakorrale jälle see vana nõme teema, et miks kaasmaalased omavahel emakeeles ei räägi, vaid peavad imeliku aktsendiga inglise keelt kasutama. (Küsimuse vastus on muidugi kõigile teada.) Ja kui räägivadki vene keeles, siis... noh, teate isegi, kuidas sugugi-mitte-venelased seda teevad (filmi näitlejaansambel oli ju suhteliselt rahvusvaheline). Ja juba see väike keele-detail häiris mind terve filmi jooksul nõnda, et ei saanud rahus olulisele keskenduda. Teistest pahadest pisiteguritest ei hakka ma siinkohal pajatama, jätan nende avastamise rõõmu lugeja kätte. Lihtsalt - olid mõned väga üleliigsed situatsioonid... ja lõpust jäi justkui midagi puudu. Filmi vaieldamatu trump on aga Viggo Mortensen. Ta oli Vene. Veenvalt Vene. Ja kõigi oma pisikeste näitlemise nüanssidega väga nauditav vaatepilt. Siiski, mina eelistan iga kell David Cronenbergi eelmist filmi A History of Violence, mille ta ka koos Viggoga tegi. Eilane saab 6/10
.
Meil platsil täna lõhuti. Nagu Tuuslam ütles: "Väike rihter kulub ikka päeva sisse ära." Tal seal ka lammutustööd. Mul ka. Prrr. Prr prr.

13 jaanuar 2008

Tahdon rakastella sinua

On tulnud tagasisidet a la "kohe näha, et sul uus töö - sissekandeid väheks jäänud". Eks ta jah. Aga ma ei anna alla. Ma ikka tahan kirjutada asjadest ja asjatustest. Ega ta's nüüd nii hull ka pole. Hästi huvitav elu on, uskuge mind. Muudkui kuulan ja vaatan ja noogutan. Kogemustepagas hakkab juba kaalus juurde võtma. Reedel tegin juba isegi päris tööd natuke. Hankisin. Või mis ta nüüd oligi.
.
Neetud laiskus. Ma venitan viimasel ajal filmi vaatamise ja filmist kirjutamise vahelise aja sedavõrd pikaks, et mitu head mõtet jõuavad meelest minema minna. Õnneks on mõni kinoskäik selline, mis veel mitu aega mõtetes kummituseks käib. Vaatasime filmi Atonement. Ma nimetaks seda tüüpiliseks väga heaks briti filmiks. Tal olid mingid mõnusalt huvitekitavad kiiksud küljes. Sellised, kus mõtled, et "huvitav, miks see nüüd nii oli", aga ei saagi kogu filmi jooksul vastust. Need hetked teevadki kinost kino. Filmis võib looja realiseerida asju, mis päris elus ehk nii ei oleks. Ma armastan seda mõnel puhul kangesti. Hulk kinematograafiliselt jube ilusaid ja julgeid hetki. Peopesega vee pinna katsumine. Kõrva sosistamine. Läbi akna vaatamine. Pisikesed hetked. Veel armastan ma hästi pikki cut'e. Vaatasin hiljuti taas üle pikkade cut'ide meistri Alfonso Cuaróni filmi Children of Men (mis muide järgmise revisjoni käigus läheb kindlasti ka minu lemmikfilmide topi esi-kahekümnesse, hindeks 10/10) ja ahhetasin sealsete stseenide üle. Atonementis oli ka vähemalt üks selline ligi viieminutiline, mis silmad suureks ajas. Eriline kiitus ja lugupidamine läheb uue põlvkonna kvaliteetnäitlejale James McAvoyle, keda mina filmilinal päris esimest korda näha sain. (Jah, The Last King of Scotland on siiani vaatamata.) Berardinelli pani kõnealuse filmi oma 2007. aasta top kümnes kohale #8. Ja praegu üllatuseks märkan, et Atonement on IMDb tabelis tõusnud täpselt kohale #250. Seda kindlasti just pärast minu poolt antud hinnet. Soovitan. 9/10
.

Täna külastasin Kristiine keskuse raamatupoe sisse pesitsema asunud filmikauplust. Julgen öelda, et sealne valik ei ole Eesti kohta sugugi paha. Peamiselt muidugi ainult põhivoolu filmid, aga see-eest palju kahekohaliste arvudega hinnalipikuid. Ostsin kolm ketast nimedega Man On Fire, Twelve Monkeys ja 28 Days Later. Viimase neist muide lihtsalt uudishimust - räägitakse, et pidi päris hea olema. Ja no üks tegelasi muidugi London, eksole. Kõrvalpoest ostin ka Raadio Maria kauamängiva. Mängib siin just, kaua...

Oma Subaru juures olen avastanud paar huvitavat vidinat. 1. Kui ma pagasiruumist ära vahetatud kummid välja tõstsin, siis leidsin nende alt kasti, mida vist subwooferiks nimetatakse. 2. Käigukangi kõrval on jällegi nupp nimega POWER. See nupp annab autole pauerit. Obviously meeldib mulle seda nuppu vahel sisse vajutada. Obviously sõidan ma hommikuti tööle, autos matsumas enerdži efemm. Mõnsa vahel nats poisike olla.

Ühel õhtul/öösel sattusin Juuksurisse. Oli soe ja muhe, sest igas teises lauas istusid sõbrad-tuttavad. Nagu oma pleiss. Oli ootamatult lõbus. Sai tehtud ka sürreaalne öösõit Keila-Joale. Või oli see Jägala-Joa? Või oli see Kilingi-Nõmme? Või oli see Abja-Paluoja? Või oli see Narva-Jõesuu? Imelik.

P.S. Tegin hiljuti inimesele märkuse, et ta oma (kõne)keelekasutusse ohtralt inglisekeelseid väljendeid pikib. Et nagu emakeele risustamine või nii. Lugeja paneb muidugi tähele vastuolu, et ka siin blogis selle nii-öelda "hea tava" vastu üsna often eksitakse. Luban ennast parandada. NOT.

10 jaanuar 2008

Ol.ol. elu

Nonii, töömehed hakkasid platsil jälle lumesõda tegema. Vaatan soojaku aknast välja. Täna on soojakus natuke isegi palav. Väljas, väikse lume sees on päris hea ringi patseerida ja vaadata, kuidas vundament kivistub ja kuidas kopp kaevab ja kuidas müür kerkib ja kuidas vana maja maatasa tehakse. Natuke pean veel harjuma sellega, et lisaks palgale pakutakse siin ka nohu. Meeletut nohu. Pakend etiketiga "Super Soft Menthol Pocket Tissues" on pidevalt käepärast.
.
Esialgne puhkusekava lasti ka kokku panna. Võimaldatakse neli nädalat. Kolm neist paigutasin vahemikku 14. juuli kuni 3. august. Sinna tuleb siis nüüd mõni hää reis ja/või matk orgunnida. Ning üks ülejäänud nädal - saagu sellest traditsioon, haha - jäi kenasti detsembrisse, kui peaks aset leidma kaheteistkümnes PÖFF.

Ükspäev jõudsin kinno ka. Vaatasin kuidas Will Smith (jälle) maailma päästis. Filmi nimi oli I Am Legend ja film polnudki paha. Smith tegi sellise suhteliselt lihtsakoelise filmi kohta päris hea näitlejatöö. Inimtühi New York oli muidugi selle filmi teine peategelane, kes vist hoopis sügavama mulje jättis. 7/10

03 jaanuar 2008

Valmib esimesel võimalusel

Päev üks. Lauatäis juhendeid, seaduseid, dokustaate, jooniseid. Oli infoküllane ja sisutihe päev. Räägiti palju, kuulati rohkem. Midagi ei saadud aru. Kõik jäi segaseks.

Päev kaks. Kell kaheksa Kurtnas. Eriti külm ja trööstitu. Kui ma esimese platsile jõudnud Kogeri inimesena märkasin, et alltöövõtjad minu poole suunduvad, keerasin kannal ja eemaldusin alla andes. Hiljem tutvusin põhjalikumalt oma projektijuhi ja kaas-objektijuhiga. Head inimesed kõik seal. Andsid mulle isegi ühe kimbu autovõtmeid. Võtmetega sobis kenasti üks parklas seisev Subaru Legacy Outback. Variant ei ole suurepärane, küll aga rahuldav. Vahetasin aku ja kummid, tegin ülevaatuse ja nüüd saan neljal vedaval rattal mööda kodumaa libedaid teid vurada. Priima. Ristisin sõiduki Metsavahiks. Ta on natuke selline... noh... roheline (seda muidugi ainult värvi poolest, haa).

P.S. Eks Saab läheb lähitulevikus müügile. Nuuks. Aga reklaamigem sõbralegi. Andkem huvist teada.

01 jaanuar 2008

Algas Armastuse Aasta

Umbes 366 päeva tagasi tegin uusaastalubaduse. Ma lubasin endale. Lubasin, et kahetuhande seitsmendal aastal kuulan rohkem oma südame häält ja vähem mõistuse oma. Kogu oma senise elu olin tegelikult toiminud nii nagu mõistus õigeks peab. Süda oli vaiksem, teda ignoreeriti. Nüüd vaadates üle õla lõppenud aastale võin öelda: jah, kuulasin südant. Seoses sellega kaks asjaolu: 1) kõik mis seostub kooliga on mul väga pahas seisus, aga 2) kõik mis seostub kõiksugu meeleheaga on olnud elu parim. Täpselt nii. Panin kirja punktid, mõned nii öelda aasta tähtsündmused minu elus. Sellised, mis meelde jäävad. Või peaks jääma. Head ja halvad.

Mõjus rõõmustavalt: 1. Andsin detsembris vabatahtliku infotöötajana oma panuse PÖFFi õnnestumisele. 2. Tutvusin paljude uute ja ilusate ja huvitavate ja oluliste ja armsate inimestega. 3. Sain omale aprillis väikese sugulase Lola Mari. 4. Käisin parimate sõprade pulmades. Sulev ja Tuuli. Kaari ja Joosep. 5. Külastasin suvel kolmandat korda Londonit. See oli eriline nädal. 6. Lõpetasin töö laborijuhatajana TTÜs. 7. Lõpetasin edukalt labori kolimise Koplist Mustamäele. Linti lõikasin märtsis. 8. Tegin suuremaks oma toa ja viisin läbi eduka remondi vastavalt oma isiklikele nägemustele.

Mõjus kurvastavalt: 1. Vaatasin pealt, kuidas mitmed minu parimad sõbrad lahku läksid. 2. Märtsis lõppes ka minu suhe otsa. Aprilli loen oma elu üheks ebameeldivaimaks kuuks. 3. Jooksin oma magistriõpingutega suhteliselt ummikusse. 4. Jaanuaris matsin oma gümnaasiumi parima õpetaja Jaagu, novembris vanaema Elleni, detsembris suureks eeskujuks olnud naabrimehe Enno. 5. Ei saanud osa võtta Vabatahtlike Reservohvitseride kursusest, kuna leiti, et mu süda teeb diskot. 6. Vaatasin pealt, kuidas aprillis Tallinna lõhuti. 7. Sain juunis huvitava/valusa õppetunni alkoholiga.

Prognoos. Järgmised 365 päeva moodustavad aasta, mida me hakkame nimetama Armastuse Aastaks. Arvestades kui allamäge ses valdkonnas siiani kõigil (meeldivate eranditega) kõik läinud on, ei jää lihtsalt muud varianti üle. See peab nii olema. Avastuste ja unistuste täitumiste ja uudsuse ja armastuse aasta.

Tahan kirjutada ka aasta parimatest filmidest ja ja mõnusamast muusikast. Andke aega. Ehk siis... kirjutamist tuleb, sest homme kell kaheksa asun esimest korda tööle Koger&Partnerid palgale. Uus. Uus uus.