Bashing two bricks together

26 veebruar 2008

Chigurh

NO COUNTRY FOR OLD MEN [imdb] Istusin kinosaalis. Rahvast oli palju. Minu kõrval oli veel vaba koht. Pidi hakkama film, mis räägib maast, mis ei ole vanadele meestele. (Siinkohal pakun välja, et meie tõlge "Ei ole maad vanadele meestele" ei ole just liiga hea. Pigem siis "See maa pole vanadele meestele" või muud sellist. Aga ma pole filoloog, ma olen ehitaja.) Ja mu kõrval olnud vabale istmele seadis end sisse väga vana mees. Kui ta lähenes, siis kujutlesin ja kartsin, et tal on vana mehe lõhn ja ma pean seda kõik need 122 minutit nuusutama. Mõtlesin ka, et äkki on ta selline torisev ja tuim mees. Aga selgus, et see maa on ka vanadele meestele. Vana mõmises naerda koos minuga. Hea pinginaaber oli. Aga film ei olnud nii hea kui nii mõnedki teised Coenite varasemad suursaavutused. Ei saanud mina täpselt aru, mille poolest ameeriklaste filmiakadeemia seda filmi paremaks pidas kui näiteks filmi There Will Be Blood. Oli hea küll. Oli ebatavaline. Põnev oli. Verine. Aga seda Coenite kavalat krutskit ootasin ma hoopis enam. Enam huvitavust tahtsin ka stsenaariumilt ja, uskuge või mitte - Javier Bardemilt. Kuidagi kolmveerandi peale jäi... Kuhugi oleks veel omajagu areneda saanud. 8/10

23 veebruar 2008

Kell on üksteist

Magasin täna hommikul eriti mesimagusat und. Päikesekiir sügeles silmas, aga ma ignoreerisin. Keerasin teise külje. Äkki lendas mu tuppa sisse Steve Buscemi, hakkas mind väga intensiivselt äratama ja teatas, et nüüd on vaja kohe Kogeri kontorisse Hiina arhitektidega kohtuma minna. Kõlas huvitavalt, aga uni oli ikkagi suur. Läks pisut mööda ja uksele koputas lapsevanem, kes palus end maast lahti ajada ja appi lage remontima tulla. See viimane oli hoopis ebahuvitavam kui idamaised majaloojad. Ja pealegi enam sootuks mitte unenägu.
.
Reede õhtul pidin trehvama sõbraga. Reisisin ühistranspordiga linna ja panin taskusse kooliraamatu, et kui peab nagu aega parajaks tegema, siis on midagi käes hoida. Aega tuligi parajaks teha ja kohe päris mitu tundi. Niisiis - õhtu kujunes väga harivaks. Istusin Nokus keset lõbusaid veinimekkijaid ja lugesin, kuidas ehitust juhtida. Imestasin isegi oma keskendumisvõime üle, mis ei ole juba kaua olnud see, mis ta oli kunagistel reaalkooliaegadel, kui ma võisin õhtu otsa mitte midagi muud tehes lihtsalt ÕPPIDA.

22 veebruar 2008

Siis tuleb ka armastus

Äärmuslikku rahuldust pakkuv töönädal on lõppenud. Mu kolleegi, kelle nii öelda õpipoiss ma olnud olen, tegeles sel nädalal lumelaudurlusega. Mina vastutasin. Tunne on, et esines rohkem lahendeid vajavaid ebastandardseid olukordi kui varem kokku. Olen meeletult telefoni küljes olnud ja metsikult mööda objekti tuuseldanud. Tunnen juba, kuidas selle leebe Siimu sisse hakkab tekkima uus karmi sõnaga Siim. Organisaator-terminaator. Peaaegu kõik probleemid on lennult ka lahenduse leidnud - rõõm on töötada koostöös inimestega (töödejuhatajad, konstruktorid, järelevalve jt), kes on mõistlikud, leidlikud, innovaatilised, humoorikad. Kokkuvõtteks tabas mind täna üle määramata pika aja see Täielik Õnnetunne. Kaif.
.
Unes nägin muidugi hoopis seda, kuidas minu silme all pigistati inimkätega vigaseks pisike koer. Kui krants julges veel häält teha, siis taoti ta jalaga ukseläve peal sõna otseses mõttes klimbiks. See oli karm. See oli väga karm. Ärkasin nuuksudes.
.
Nädalavahel leiab aset kommerts-poliitiliste filmiauhindade jagamine. Toonitan iga aasta, et need Oscarid ei minu filmivaliku juures juba päris kaua määravaks. Et nagu ei koti. Aga eks ma natuke elan kaasa ikka, mis seal salata. Üritan vähemalt iga aasta enne galat võimalikult palju kandideerivaid filme ära vaadata. See aasta ongi nõrk saak old kuidagi. Tänaseks on viiest põhifilmist ainult kaks nähtud. Esimene neist oli Atonement ja nüüd:

THERE WILL BE BLOOD [imdb] oli isemasti film. Paul Thomas Anderson ei ole muidugi kunagi ühtki ebaoriginaalset filmi teinud. Käesolevat võiks kes teab isegi ehk tema kõige klassikalisemaks filmiks nimetada, aga midagi halba sellega mõelda ei saa, sest tegu on puhta kvaliteediga. Kaks äärmiselt ja kaalukalt tähtsat näitajat olid filmi muusika ja Daniel Day-Lewis. Esimene neist lõi ootamatult tugevalt domineerides meeleolu. Ei ole tavaline, et muusika karjub sulle kinos kõrva. Aga karjus. Ja see töötas. Ja see oli nii huvitav. Day-Lewis ei ole kunagi minu lemmiknäitlejate meeskonda kuulunud, aga siin teeb ta küll monumentaalse etteaste. Oma lemmikfilmide listi ei tõsta ma (vähemalt esialgu) seda filmi ainult seetõttu, et ma oleksin temalt veel suts rohkem omapära ja veidrust oodanud. Suts suts. Muus mõttes täiuslikkusele lähenev tervik. 10/10

17 veebruar 2008

There were certain teachers

Mu autot ei ole kunagi teisaldatud. Aga üldiselt, nagu me teame, tuleb ette. Sellega seoses mõtisklesin autode teisaldajate raske elu peale. Tähendab, neil pole ühtki klienti, kes teenusega rahul oleks. Paremal juhul tuleb inime ja maksab kurjalt pobisedes oma arve ära, aga keskmine kodanik pritsib arvatavasti ikka nats sappi ka. Ma ei tahaks olla autode teisaldaja. Ja kuna ma juba Heade Inimeste Klubi (k)asutajaliige olen, siis otsustasin, et kui minu neljarattalist sõpra peaks kunagi tabama teisaldamise kurb saatus ja kui mina siis talle vaesekesele järgi lähen - siis luban, et naeratan teisaldajale ja tänan teda meeldiva koostöö eest. Ehk nendin isegi, et "olin seda väärt ja enam ei tee".
.
Tegelesin täna üle mitme aja raamatu lugemisega õppimise eesmärgil. Täielik nostalgia. Ja kuna tekst ei olnud sugugi mitte kuiv ega igav, sain täitsa hoo sisse. Täitsa mitu lehekülge lugesin kohe, hehe. Proovin homme jälle. Taustaks mängis Pink Floyd, jees.

16 veebruar 2008

by Abikaasa

Mul on sõber. Ta on üldiselt vanemale põlvkonnale tuntud kui Dektor. Uuem põlvkond teab teda jälle Tuuslamina. Minu jaoks on ta vist kõige rohkem ikka lihtsalt Eneli. Nimi ei riku meest muidugi.
.
Eneli ise kirjutas kunagi, et mina olen talle eeskujuks olnud. Aga ma arvan, et samal ajal oli Eneli sama palju ka mulle eeskujuks. Ta ei närveerinud kunagi asjade pärast, mis seda väärt ei olnud. Mina närveerisin. Et tasakaalustas nagu. Mina näitasin siis, kuidas tublim olla ja tema näitas kuidas vabamalt võtta. Aga tead, tänaseks on olukord end vist natukene ümber pööranud. Nüüd näitab tema mulle, kuidas tubli olla ja samal ajal nii mõnuga elada. Ma arvan, et üks peamisi põhjuseid, miks ma TTÜ töö ära lõpetasin ja ehitama hakkasin, oli see, et Eneli rääkis mulle väga kirega sellest, mis tema teeb. Siis ma teadsin, et tahan ka nii olla ja tunda.
.
Mulle meeldib, kuidas Eneli mulle hästi rangelt ja kurjalt ütleb, et on vaja oma kooliasjad ära teha. Ma võtan seda tõsiselt. Ma tunnen Eneli ees piinlikkust, kui nad mul tegemata on.
.
Eneli on hiiglama inspireeriv. Tal on arvukalt täiesti ootamatult huvitavaid ideid. Noh, neid on paljudel, aga Eneli teeb need ära ka. Teeb vaikselt suuri asju. Ma ei oska sõnastada, et misse selline on, aga ma justkui kadestan natuke Enelit.
.
Aga natuke muretsen ka tema pärast. Ta on nii hää inime, et ta ei taha kellelegi "ei" öelda. Ta teeb nii agaralt kõike. Võtab pakkumised vastu. Ütleb küll, et ega ta vastutahtmist miskit tee, aga ma ikka nats muresten, et äkki hakkab Eneli sedasi kärssama kuskilt servast. Hoiame veeämbri käepärast.
.
Karta on, et nagu niimõnedki teised inimesed minu elus, ei tea ka Eneli ise täpselt kui tähtis tema minule on. Seda tuleb aegajalt meelde tuletada. Usu, et oled. Nii nii.

15 veebruar 2008

Kestab rohkem kui tunde

Oi. Hommikul oli sinitaevas. Mõne minutiga läks pimedaks ja hakkas padulund sadama. Ma sain just teada, et lumelaud on vene keeles snowboard. Et kommunistid ju ei teadnud, mis see lumelaud on ja ei hakanud selle tarbeks mingit eraldi sõna välja mõtlema. Kolleeg läheb järgmine nädal Austriasse mäest alla laskma. Ma jään siia üksi. Oioi. Mu laual on praegu nii palju asju, et on kohe üheselt näha, et siin käib töö. Elekter läks ära, onud on pahased. Kuskil kukkus kõrgepingeliin maha. Trepp on pooleli. Vibraator seisab. Telefonid helisevad.
.
Ma tunnen end jälle huvitavasti, kui ütlen, et mulle meeldib Timbalandi lugu Scream ja Britney Spearsi lugu Piece of Me. (Ma siia mingit linki ei pane - neid palasisi lastakse niigi raadiost pidevalt, tead küll.) Mulle meeldib ka Külaliste lugu Armastus on armastus. Eile oli neil kontsert, kuhu ma ei jõudnud.
.
Ma pidin lõpuks ikka "ei" ka ütlema. Varsti on mul niigi kolm ametit (Koger vs. PÖFF vs. TTÜ), nüüd pakuti mulle ka Eesti Akrediteerimiskesuse poolt eriala-assessori tööd. Aga seal on palju bürokraatiat ja ma ei armasta bürokraatiat. Ja ma ei saa end katki ka teha, et kõike seda korraga teha. Sügisel tahan niivõinaa üheaegselt ehitada ja festivali teha ja tipikoolis lapsi kasvatada. Äänd, äkšn.
.
Elekter tuli tagasi. Vibraator töötab. Töö käib.

14 veebruar 2008

Rõhumisratas

Mitu korda oled sina näinud Juhan Ulfsaki peenist? Ma ei mäleta nii täpselt, et suudaks numbri öelda, aga raudpolt rohkem kui kaks korda. Pluss need korrad, kui ta siresäärselt trussade väel lavale hõljub. Ta on fantast. Nad kõik seal Von Krahlis on. Endiselt kehtib reegel: iga kord, kui astun sisse sellest musta saali uksest, suudetakse mind ikka ja jälle üllatada. Ka Harmoonia tegi seda. Jälle miskit (minu jaoks) täitsa uut ja originaalset. Šokiteraapia, sitt, sõim, viin, aga moraal ja naer ka. Põmm. NB! Soovitan, aga mitte esimeses reas istumist.

THE DIVING BELL AND THE BUTTERFLY [imdb][pöff] ajab nutma. On ilus ja kurb. Visuaalselt jälle hästi huvitav (nagu nii mõnedki sel ja eelmisel aastal nähtud filmid). Näitlejad on kaunid nii seest kui väljast. 8/10

Ja ma vahepeal olen asjade üle mõelnud ka. Olen isegi midagi välja mõelnud. Aga asjad on jäänud õhku hõljuma ja tänane miinuskraad jäätas asjad ära, kõva lumi lõi asjad katki ja vali tuul puhus asjad ära. Ei kedagi, ei midagi.

07 veebruar 2008

Stradivari traali vaali

Istusin koos Hannes Võrnoga koerte võiduajamise ringrajal. Igal pool räägiti itaalia keelt. Meie selja taga istus publik, kes pidi kohe Hannese mingit eeskava vaatama hakkama. Mind ei tundnud keegi. Äkki saime Hannesega suurteks sõpradeks ja hakkasime sosistades nalja viskama selle üle, et võiks korraldada viiulikohvrites loomaliha smuugeldamist USA-st. Olime näost punased, higised ega saanud naeru pidama saada.

06 veebruar 2008

S.O.S.-sepad

Siin platsil võib ennast vahel ikka erilise insenertehnilise mõttegeeniusena tunda. Vastukaaluks on lihtsalt ehitusmees. Ma saan aru, et ma kirjutan siin blogis peamiselt sellest, et mina olen väga tuus ja ehitusmees on tühine. Tegelikult on mul nende vastu suur respekt, ausalt. Aga vahel lihtsalt ei oska ä imestada. Täna olen ainuüksi oma soojaku aknast välja vaadates avastanud kolm kala, mille onud hingerahus konstrueerinud on. No ma ei tea.

Ma ei suuda otsustada, kas teha eraldi blogi filmimõtete jaoks või hoida ikka kogu asi siin koos. Mis arvad sina, kallis lugeja? Seniks aga lühimõtted mõnest filmist, mis nähtud.

CHARLIE WILSON'S WAR [imdb] on kuidagi ühekülgne. Olime Anniga ühel nõul, et venelasi koheldakse ja käsitletakse siin ebaausalt. A la let's kill some russians. Ja Ameerikat jälle ülistatakse, nagu neile ikka teha meeldib. Tom Hanks on naljakas ja hea ja asjast üle. Ka meestele on silmailu, kuna Hanksi tegelaskujule meeldivad kuumad naised. Haa. Parima rollisoorituse teeb aga kindlasti Philip Seymour Hoffman, kes jälle oma tuima üleolekuga platsi puhtaks lööb. Ta on siin täielik nauding - auhindu väärt küll. Ma sellegi poolest ei ülistaks seda filmi liialt. 7/10

SÄRTS JA SÄRA [imdb][pöff] ning alljärgnev film said jälle koos pöflastega vaadatud. Ikka möödunud festivali materjal. Särts on kiiksuga film. Vahepeal ilmneb see sama piinlikkuse tunne, mis on Ricky Gervais'i The Office'it või Extras'it vaadates. Film (mockumentary) räägib Austraalia tantsulastest ja nende treeneritest, kelle kõigi (elu-)eesmärk on pääseda rahvuslikku finaali. Ja mis kõik selleks ära tehakse ning kui madalale laskutakse... 6/10

ERIK NIETSZCHE NOORUSAASTAD [imdb][pöff] baseerub Lars Von Trieri noorusaastatel. Mulle suhteliselt meeldib see film. Ma umbes sedasi kujutangi filmikooli ette. Ja filmitudengeid. Ja filmiõppejõude. Kui ma oleks kunagi natukene teises suunas mõelnud, siis tegeleksin ehk ka praegu mingis sellises sfääris. Aga ei tegele. Ja olen rahul. Ja ega mulle KÕIK Trieri filmid ei meeldigi! 8/10

Muuseas, yours truly sai pakkumise teha sel aastal PÖFFi infojuhi tööd. Kuna antud ala on teadagi väga südamelähedane, siis ei suutnud ma kuidagi eitavat vastust anda. Peamiseks ülesandeks on kokku panna ja hoolitseda vinge tiimi vabatahtlike infotöötajate eest, kes kinosaale administreeriks ja infot vahendaks. Ja kõik selle ümber kuuluv. Ja veel asju. Sügis läheb tih(g)edaks. Mõistus on rahutu, süda rahul.

01 veebruar 2008

Mmm Mmm Mmm Mmm

Sadas meeletut lund. Kõht oli tühi. Saku mõisa pubi oli kaugel. Keerasin siit lasteaia teeotsast välja Kurtna tee peale. Andsin gaasi. Tee oli kaetud värskelt kinnisõidetud valge lumega. Päris libe oli. Auto vänderdas natuke. Keerasin rooli, keerasin rooli teisele poole. Keerasin veel. Keerasin korra veel. Siis vaatasin, et üks puu, mis tee ääres heki sees on, tuleb aina lähemale ja otse minu suunas. Siis käis põmakas. Auto keeras kohapeal ringi. Keeras teisele poole puud ja jäi seisma. Hüppasin kohe autost välja, et vaadata KUI katki ta läks. Ei läinud väga. Numbrimärk oli ainult lumehanges ja stanges väike pragu. Kerge kergendus. Korjasin registrimärgi üles ja ronisin autosse tagasi, et ta teepervelt ära manööverdada. Äkki märkasin tagavaatepeeglis meest, kes oli katki. Üks täpselt minu nägu mees oli. Istus autos minu koha peal, laubal verenire justkui joonlauaga tõmmatud. Ei saanud aru. Oli sürr. Oli irr. Ahaa, siis lülitas - puuga kokkupuute hetkel olin ma oma peakolu vastu päiksesirmi kinnitust lennutanud. Sirm oli terve. Aga mul on nüüd suur punane muhk. Homme sinine, ülehomme roheline. Auto sõidab, mina kõnnin, kõik on korras. Boonuseks suurepärane õppetund - take it easy and be even more careful when it's snowing. P.S. Pärast käisin õnnetusepaika üle inspekteerimas. Vaene puu oli mu sõidukilt nii kõva matsu saanud, et latv oli küljest murdunud.

Mul praegu pea valutab, selle pärast ei jaksa ma pikalt kirjutada. Aga igaüks, kes ei vaata filmi THE DARJEELING LIMITED, on loll. Sest see on niivõrd muhe ja naljakas ja armas ja kerge film. Wes Anderson hoiab latti endiselt väga kõrgel. Tal on täiesti oma liin, mida ta ajab. 10/10