Bashing two bricks together

29 märts 2008

Tervist

Ostsin poest jogurti ja ukselingi ja šampooni ja müsli. Ja kollaste ploomide mahla. Nüüd proovin eksperimendi korras, kas on ka nii võimalik, et tuba on pidevalt korras. Et esemed, mille ma koju saabudes diivanile paigutan, võetakse sealt kohe ära, kui nad seal enam tingimata olema ei pea. Näiteks, eksole. Põrandalt prooviks tolmu ka ikka vähemalt korra nädalas kokku korjata.

Tahaks omale Cinematic Orchestra plaadi Motion ja Gnarls Barkley plaadi St. Elsewhere osta. GB lugu Run [vt youtube] on üks viimase aja ahhetamapanevamaid. Täiesti juhuslikult sattusin eile peale ka mingile teadmata päritoluga kodumaisele sketšile, mis mind südamest naerma kukutas.

26 märts 2008

Endast vanematega ei norita

Täna tunnetasin esimest korda tõsiselt, et neljarattaveost on reaalselt kasu. Sai mitmest-setmest hangest, karsumm, läbi sõita. Ma arvan, et sellise valel ajal ja tülikalt suures koguses maha tulnud lume pärast peaksin olema morjendatud. Aga. Mõningaste oluliste elamuste tagajärjel on täna suu kõrvuni. Sõitsin täna (nagu igal eelnevalgi päeval viimase kolme kuu jooksul) mööda Viljandi maantee ääres ridaelamuid reklaamivast tahvlist. Seal seisab kiri umbes, et

Osta uus kodu
RIDAELAMUS

Täna ei tekkinud mul selle loosungi puhul mitte mingit seost "elamutega, mis on reas," vaid sootuks "elamustega, mis riburadapidi üksteisele järgnevad". Mmm. Mmm.

Mu Saabi müügikuulutusi leidub nüüd päris mitmes erinevas väljaandes. Huvi ei ole kahjuks päris nii suur olnud kui lootsin. Aga paar tahtjat ikka on, nii et küllap saan varsti äri ära teha. Näituseks helistas üks üsna isemoodi mees. Küsis kohe, et kas tegu on luukpära- või sedaankerega. Ütlesin, et Saab 9-3 on luukpära. Mees kurjalt vastu: "Ai kuramus, need luukpärad mulle ei meeldi mitte üks raas." Rääkisin, et 9-3 tollel mudelil peale luukpära muid variante ei olegi. Mees aga üsna enesekindlalt vastu, et "on on". No mis sa ikka kurivaimuga vaidled - tuleb ju potentsiaalse ostjaga viisakaks jääda. "No kui on, ju ma siis lihtsalt ei tea sellist," vastasin leplikult.

21 märts 2008

Ring on täis

Mul on väikesed A6 formaadis märkmikud etikettidega "1. kursus", "2. kursus", "3. kursus", "4. kursus", "2005", "2006" ja "2007". Viimasel ajal olen nad tihti korraga pihku haaranud, neid ühe paketina vaadanud ja ikka pisut lehitsenud. Avada kõikides neis seitsmes väikses raamatus see lehekülg, kus tänane kuupäev seisab, on nagu väike ajaränne. Alles see ju oli, mõtlen ikka.

Ühes hiljutises kommentaaris kurtis sõber Sulev filmi No Country for Old Men "absurdilähedase ebaloogilisuse" üle, tuues näiteks patareidel töötava ja antennita raadiosaatja, mis edastab signaali üle terve linna. Mind jäi see küsimus veidi sügama. Me oleme Suleviga sarnase taustaga - mõlemad Reaalkooli reaalklassi poisid, keda see keskkond loogiliselt ja ratsionaalselt mõtlema õpetas. Tihti tunnen rahuloluga, kuidas me Suleviga mõnel teemal samas suunas mõtleme. Aga siin ja praegu ma temaga nõus ei ole. Muidugi pean tunnistama, et ma ei tea midagi raadiosaatjate tööpõhimõttest ega hakka seega siinkohal spetsiifilisse vaidlusesse laskuma. Kindlasti on Sulevil ka õigus, sest on ta ju ometi sel alal magistrikraadi omandnud. See selleks. Mis ma tahan öelda on see, et mina olen filmikunsti puhul juba ammu loobunud linal toimivate ja mittetoimivate loodusseaduste registreerimistest. See ei ole lihtsalt oluline. See on ohver kunstile, ohver meelelahutusele. Tihti ongi ju lindile talletatud see, millel teadlikult midagi reaalsusega pistmist ei ole. Fantaasia on selle nimi. Kui filmis esineb tegelasi ja sündmuseid, mis reaalsuses ei eksisteeri, miks peaksid seal siis kõik reaalsed loodusseadused kehtima? Loomulilult on filmitegijal sellise vabadusega oht muutuda maitselagedaks ja kaotada igasugune tõsiseltvõetavus. Seda juhul, kui oma "kunsti" liialt tõsiselt võetakse, olles samas naeruväärne. Ja seda tulebki hukka mõista. Sulevit ma hukka ei mõista. Pigem mõistan teda. Siinjuures (ja ma ei pea silmas kaugeltki ainult eelmainitud filmi) palun aga, et ta filmivaatamisesse loomingulisemalt, fantaasiaküllasemalt ja mis kõige tähtsam - avatumalt suhtuks. Usu, et nii on asi tunduvalt nauditavam.

Top 2007

Kunagi lubasin ära nimetada oma nii öelda "lõppenud hooaja" (2007) parimaid emotsioone ja suurimat rahuldust pakkunud filmid.

1. The Darjeeling Limited
2. Das Leben der Anderen
3. There Will Be Blood
4. Once
5. Sügisball
6. Atonement
7. Persepolis
8. Klass
9. Ploy
10. Death Proof

Ma arvan, et nad on siin ka enam vähem paremusjärjestuses, kuigi see on üsna tinglik. Selle kümne panin kokku puhtalt emotsioonidele tuginedes. PÖFFi ajal pidasin ma oma festivali lemmikuks ehk hoopis filmi "Tühjad pudelid", aga too on tänaseks päris ära kustunud. Üllatuslikult on eriti sügavalt meelde jäänud hoopis Kinomaja pressiseansil vaadatud unenäoline "Ploy". "Sügisball" ja "Klass" on minu jaoks üle hulga aja sellised kodumaised filmid, mida võin siiralt oma lemmikute sekka nimetada. "Persepolis" on aasta parim animatsioon. (Jah, teeb ka "Ratatouille'ile" ära.) Ülalnimetatuist on "Once" kindlasti kõige väiksem film... aga hingelt nõnda suur. "There Will Be Blood" ja "Atonement" esindavad seda nii nimetatud põhivoolukino ja demonstreerivad, et ka selles leidub tõeliselt originaalseid pärle. Tarantino oli minu jaoks vahepeal veidi närtsinud, aga "Death Proof" tõstis ta jälle poodiumile... Sakslaste tehtud "Teiste elu" pidasin ma pikka aega 2007. aasta edetabeli juhiks ja seda ta oleks ka olnud, kui Wes Anderson ei oleks välja tulnud oma seni ehk parima filmiga "The Darjeeling Limited". Viimane kujuneb arvatavasti üheks neist filmidest, mida ma iga kell ja iga tujuga üle vaadata tahaks. Kõik need kümme näitavad aga, et kokkuvõttes oli lõppenud aasta kinosaalis kiivat kiitust vääriv.


14 märts 2008

Toimub, osa 2

12 märts 2008

404. luuletus

ta pole suurem asi sulesepp
kuid kuuleb küll, kui väljas vihm
ja teab, kuis hommikuti haugub koer
või ulub õhtul
siis, kui korravalvur mööda kihutab
ja ikka mõni mõte tuleb

ta pole suurem asi sulesepp
kuid proosateksti sootuks ta ei sea
teeks nüüd vea või sea või rea
või oota, pea!
värsijalast üldse lahti öelda võiks
ju ikka mõni mõte tuleb

ta pole suurem asi sulesepp
ja ega mõttemeistrikski end pea
hallist lippaialaadsest ideedereast
lihtsalt vahel mõni lühem on või pikem
või hoopis kõverik
siis mõte
jah, mõni tuleb, tead

ja kui ikka mõni mõte tuleb
siis paneb kirja ta
kuigi pole suurem asi sulesepp

My lesbian boyfriend

Ma mõtlesin täna autos pärast järjekordset Foo Fightersi viimase plaadi läbikuulamist, et huvitav, kas see on mingi märk, et ma viimastel kuudel täiesti valdavalt suhteliselt raju muusikat kuulan. Foo Fighters, The Mars Volta, Tool jne... Vaikne jats ja muu selline tsill on kuidagi ära ununenud. Mis see tähendab? Mingi väljaelamatus? Mingi asja kogunemine kuskile? Ei tahaks, et toimuks kumuleerumine. Niisiis, isude kiuste ostsin kunagi jumaldatud albumite hulka kuulunud Norah Jonesi esimese plaadi ja nüüd kuulan. Raisk, hea.

Mind tabas õnn. Ma jäin pühapäeva õhtul keset kinoseanssi kõhugrippi (jah, päris kehv film oli ka). Esmaspäeva veetsin teises ilmas ja nägin tunneli lõpus valgust. Teisipäeval olin jälle elus ja sain aru, et poldki tunnel, vaid hoopis naabrite peldiku aken, millest paistis lakke keeratud hõõglamp. Aga kuidas see siis õnn on, küsid? Õnn, just. Sest olin pühapäeval (enne kino) Tuuslamilt ühe paketi laenanud, mis sisaldas sarja The L Word esimest hooaega. Ja mida haige inime tema kätte usaldatud ajaga muud ikka peale hakkab kui vaatab ekraani. Nii õnnestuski mul ainsama päevaga ära vaadata kogu pakett. Ja hilisõhtuks täielikku tsooni jõuda. Heade emotsioonide tsooni. Milline kirg, milline ilu, milline ehedus. Jah, teadjamad kinnitavad, et tõesti ehedus. Ja seda tuleb hinnata.

Tartus on imeilusad inimesed, kes ise teavad seda, aga ei tunnista seda. Tallinnas seevastu on mitte nii ilusaid inimesed, kes on kindlad, et nad on maailma ilusaimad... ja tunnistavad seda. Siinkohal märgin veel ära, et mulle ei meeldi ebaausad üldistused ja et ma harilikult heidan inimestele ette, kui nad neid teevad. Paradoks eks.

07 märts 2008

Blowing mind

Rohtla ütleb:
mis siis plaanime? et kuskil kell 11...12 minema hakata homme? tulen võtan su peale?
Rohtla ütleb:
peaks autot ka koristama nats
tuuslam ütleb:
kuule, ma tuleks 11:30 õue
tuuslam ütleb:
see oleks ideaalne
Rohtla ütleb:
okeika... siis statoilist väike kohv ja minek
tuuslam ütleb:
siis võtaks statoilist kakao ja paneks ajama

Eino, me oleme Tuuslamiga juba ammu veendunud, et küllap me ükskord kokku kolime, abiellume ja palju lapsi saame.

02 märts 2008

Kes me päriselt oleme

On mõned veendumused, millest ma olen pidanud ümberlükkamatute tõendite ilmnemisel lahti ütlema, aga mõned on järel ka. Ma olen näiteks veendunud, et see inimene, kes palju emotseb ja räägib, kuidas tal pea valutab ja kuidas ta liiga palju magab ja kuidas ta loll ja tühi on, vaat see inimene saab kunagi tohutult õnnelikuks. Tuleb päris armastus ja suur võit. Tuleb naer ja orgasm ja joovastus. Ma saan ise ka aru kui sinisilmne ja naiiv selline veendumus on, aga vat on. Ja ei, ma ei mõtle siin ainult sind (kuigi jah, sind ka), vaid üldisemalt. Ma usun siiralt, et elu ei ole ebaõiglane ja et inime saab selle, mille ta on ära teeninud. Et mõningase tahtejõulise suunamise tagajärjel on hea ja paha ikkagi tasakaalus. Kui annad, siis saad. Muidu ma ei mängiks kah.
.
Siinkohal saadan tervitused näiteks aastasse 2052, kus Unistaja on saanud 70-aastaseks ja juhtumisi seda ülemist lõiku loeb. Ühtlasi palun tagasisidet küsimuses "Kas siis oli nii?".
.
Mittesöödavate asjade seedimine. Ma söön filme ja muusikat. Ja seedin neid. Huvitav, miks selle kohta nii öeldakse. Kus on ekskrement? Tuletuv tunne on ekskrement? Ajuvaba. Igatahes ma olen seedinud filmi There Will Be Blood, mida ma viimati taevani ei kiitnud. Aga varsti ehk juba kiidan. Läks mulle ikkagi sügavale sisse. Seedinud olen ka Mars Volta viimast plaati Bedlam in Goliath, mis esimesel kuulamisel tundus liiga lahmivalt müraline. Täna ketrab ja köidab. Asjad lähevad seedimise käigus paremaks. Mh!
.
Jehoova tunnistajad on mu maja kõrval elanud juba oma kümme või viisteistkümmend aastat. Saan alati küsijatele rahuloluga tunnistada, et "Ei, ei ole käinud. Naabreid nad ei tülita". Aga eile see juhtus. Astusid väravast sisse kaks meest mustas. Isa ütles kibeda kiirusega: "Ma lähen tuppa," aga mina olin sunnitud nad ära kuulama. Legendaarseim tunnistaja Saabi-Anti (vabariigi tuntumaid Saabiasjatundjaid) ulatas mulle isiklikult soojade värvidega illustreeritud kutse üritusele. On tohutu uudishimu minna, aga on tohutu hirm, et äkki pärast tunnistangi. Ja midagi muud ei tunnistagi. Ei, ei lähe.

01 märts 2008

Kell on kaks öösel

Leidsin luuletuse, mis kirjutatud kolm aastat tagasi jaaniöösel. Huvitav küll. Tekkis mingi äratundmise rõõm. Ja tõmbus mingi paralleel. Et noh, sedasi ja sellest võiks ehk ka täna kirjutada.

LÕPP on uue algus
siin ta algabki
teemat arendame
nende kahe VAHEL

VAHEL olen ma rahul
ja mõnikord rahutu
ja siis mul puudub aru
ja siis saan jälle ARU

ARU-l ilma haata
puudub haakimisvõime
kuid ka haru haaga
pole päris RAHUL

RAHUL ilusad silmad
ilul ilusad käed
valel lühemad jalad
kõige peal on PEA

PEAasi et peata
keegi ringi ei käiks
kui ta küljes on kirge
käia võib lihtsalt ÄRA

ÄRA mõtle et armastad
näita kuidagi välja
kõik mis kogunend sisse
lase aga TULLA

TULLA tahan sulle
tulla mööda vett
nii et peegeldaksin
vee alt sulle KA

KA veel ütlen seda
et ma tahan kirge
olgu kasvõi peata
pea’si et on SUUR

SUUR on minu süda
ja mu hing on ka
hing on hästi magus
suhkruvatti TÄIS

TÄIS on söödud kõhud
veidi sappi ka
aga las ta olla
lähme sööme VEEL

VEEL on võimalusi
veidi muutuda
aga olgem ausad
seda saab ALATI

ALATI peale nii vaikselt
nüüd on ta täies hoos
koos oldi alguses joonel
lõpuks läks natuke KIHVA

KIHVA ihun ma sulle
hamba sain verele
kas saabun ma öösel või päeval
näitab mu teetassi PAKS

PAKS on minu veri
isalt saadud ta
ema andis tunded
see ei ole LÕPP

Tasumata poliitiline teadaanne

Going Rambo

RAMBO [imdb] Hahaha! See on ikka suhteliselt paha paha film küll. Ma läksin seda vaatama suure uudishimu ja madalate ootustega. Aga. Selgus, et tegu on filmiga, mis potentsiaalselt võiks päris hea olla, aga millele on palgatud väga halvad näitlejad, kirjutatud kole nõrk stsenaarium ning palgatud väga oskamatud CGI-mehed. Kohati oli kohe päris piinlik. Ühe liitlausega kokkuvõetav filmi sisu on venitatud pooleteisetunniseks täristamiseks (laipasid on keegi loendanud 236 tükki). Sisse on pandud üks päris cool, aga ilmselgelt ülepingutatud plahvatus. Saja-aastane John Rambo on muidugi endiselt muhe ja karm, aga kõik tema ümber orbiteerivad tegelased on täiesti tühjad ja täiesti põhjendamatu dramaatilisusega esitatud. Dialoogide tasemest ei hakka rääkimagi. Ma ei arvanud, et tänapäeval seda enam juhtuda võib, et ma ühe filmi arvuti-efektide kohta "äärmiselt nõrk" ütlen, aga näe - nii on. Oi kuidas häiris see, et mahakõmmutatavad kaskadöörid tõmmati filmimise ajal paugu taustaks trossiga kraavi ja joonistati pärast arvutiga veri peale. Muidugi, nii see käibki, aga palun tehke seda nii, et see liialt tähelepanu ei tõmbaks. Eriti naljakas oli, kuidas tänaseks 61-aastase Sylvesteri jooksmist ja muud ringi rabelemist oli n-ö kiirluubiga väledamaks tehtud. Oeh, hale. 3/10
.

FIRST BLOOD [imdb] Kontrastiks vaatasin eile ka minu endaga samal aastal valminud esimese Rambo filmi ära. Nimeks oli tal, nagu me kõik teame, First Blood. Nende 26 aastaga on ikka metsik allakäik toimunud. Mitte, et tegu oleks mingi suurteosega olnud. Ei. Aga väga mõnusalt vaadatav, omajagu sisulist ja moraalset kaalu omav kaheksakümnendate äkšn-põnevik oli küll. Richard Crenna tegi sellise näitlejatöö nagu ta oleks kedagi parodeerinud. Imelik oli, ja naljakas. Aga Sly oli neil aegadel muidugi tippvormis ja igati nauditav. Lisaks omab see film nii mõnelegi minu põlvkonna noormehele nostalgilist mõju. Lahterdan selle teose oma "Legendaarsed lapsepõlvefilmid" tulpa. 6/10