Bashing two bricks together

27 aprill 2008

Giggity giggity goo!

Mul on tüütu naabrikoer. Ta teeb päevad otsa: kiun kiun auh kiun kiun. Tegelikult natukene tüütum on tema peremees, naabrimees. Ta teeb päevad otsa: tasa! lõpeta ära! ole vait!

Praegu panen tarka. Kirjutan referaati. See on vist esimene referaat mu elus, kus on enamuses mu oma mõtted. Seni on ainult üks suur varastamine ja laenamine olnud. Kirjutan oma tööst, oma kesisest kogemusest, ja kõrvutan seda tarkadest raamatutest loetuga. Pauseerides lüliatn targa mõtte välja ja vaatan osa Family Guyd. Ja siis edasi. Kahju ainult, et see selline turbo-kirjutamine on, muidu saaks päris hea asja. Õppejõud on dekaan, rispekt mees, talle ei tahaks mingit päris käkki ka anda.

Praegu on päris hea paanika tunne. Miskit muud ei saa enam rahus teha, aina mõtle, mis sest koolist saab. Magistritöö esitamise tähtaeg on 26. mai. Püha pask.

Äkki on see nüüd viimane kevad, kus mul lehte puhkemine ja õie helk ja õhtune lõkkelõhn ainult mingi meeletu õppimise ja kirjutamisega seostub. Kakskümmend aastat kooli! Nüüd saab vist läbi. Järgmine aasta samal ajal sõidan jalgrattaga Kuule.

26 aprill 2008

See on pask

Kui sõdurid (või miks mitte ka tsiviilisikud) filmis lombist või tiigist või jõest saabaste (või tsiviiljalanõudega) läbi astuvad, nii et on ilmselge nende kaunade märjaks saamine, siis mina lähen närvi. Miks nad ei võiks hüpata kivilt kivile või minna ringiga ümbert või üldse veekogu vältida, kui neil sinna tingimata pole vaja sisse astuda? Hiljem peavad nad kas pool päeva märgade ja hauduvate jalanõudega ringi tatsama või siis varuma lisaaega jalanõude, sokkide ja püksisäärte kuivatamiseks. Mõelge ikka asi läbi. Versus: Ma olen tegelikult päris rahul sellega, et ma nii mõtlen, nagu ülal kirjutasin. Aga ma arvan, et ma saavutan tõelise Õnne, kui ma enam tingitama nii ei mõtle. Kui suudan ka hetke nautida, vabadust tunda ja millestki hoolimata riietega merre joosta.

Kaheksa aastat tagasi kirjutasin kirjandit. Täna ei kirjuta. Küll oli ikka ammu. Saavutus 6/10 oli mu egole tõsine tagasilöök. Enne arvasin, et oskan kirjutada. Moorid!

Seisime täiskuuööl tuuleveskite all. Need mühisesid. Punased tuled vilkusid. Nende tornide kõrgus on kaheksakümmend meetrit. Nende labade pikkus on nelikümmend neli meetrit. Pärast läksime Keila pubisse Alibi ja laulsime koos Jaagup Kreemiga. Oleme olnud neli aastat abielus ja ei saa enam nii hästi läbi kui alguses.

Sõprusesse tuli kauaoodatud PÖFFi film TEIE, KES TE ELATE [imdb][pöff]. Algus on nii hullult paljutõotav ja naljakas, et kui pärast esimest veerandtundi juba üllatustega ära harjud ja lainepikkusele pihta saad, siis polegi enam nii huvitav. Hämmastav staatilisus - pole vist ühtki liikuva kaameraga stseeni. Film koosneb justkui perfektse kompaga fotodest ja väga ebareaalsetest dia- ja monoloogidest. Nii mõneski mõttes geniaalne ent geniaalsus pole tingimata huvipakkuv. Soovitan siiski vaatama minna, sest tegemist on fruktiga. 7/10

20 aprill 2008

The fellas at the freakin' FCC

There once was a man from Nantucket
Whose dick was so long he could suck it.
While wiping his chin,
He said with a grin,
"If my ear were a cunt, I could fuck it."

Johanna näitas kätte minu jaoks uue žanri nimega limerik. Ja teele jäi ülaltoodud salmike anonüümse autori poolt. Šokeerivalt naljakas. (Ainult et nüüd pean oma blogile vanusepiirangu panema.)

Sel nädalal alustasin tasapisikesi uue PÖFFiga seotud tegemisi. Püüan kokku panna maailma kõige mõnusama seltskonna vabatahtlikke infotöötajaid. Ägedate inimestega on aint see jama, et nad tegelevad juba millegi muuga. Saadaval olevaid otsi tikutulega taga.

Mulle meeldib, mis ma praegu teen. Mulle ei meeldi, mida ma veel ei tee. Aga ma veel teen. Aga ma teile veel teen!

A wonderful bird is the pelican,
His bill will hold more than his belican,
He can take in his beak
Enough food for a week
But I'm darned if I know how the helican!

- D.N. Merritt

13 aprill 2008

42-tolline riist

Seks tõmbab taas tähelepanu. Kirjuta kuskile "42-tolline riist" ja inimesed hakkavad kohe intrigeerivaid küsimusi pärima. Tegelikult on teemaks televiisor. Mul ei ole suuruse hullustus, aga hullustus on filmivaatamise järgi. Niisiis olen juba palju aastaid mõelnud suurema ekraaniga telerist. Järelmaks tundus ainult kole totter asi, pff. Nüüd seisab seina ääres suur must liikuva pildiga plaat, mis esialgu katab kinni ka kolmandiku aknast. (Mööbel tahab ümbertõstmist ja -ehitust.) Size does matter.

Üheks minu tööülesandeks on ehitustööde päevaiku pidamine. Too on teatavasti selline suhteliselt rutiinne värk - iga päev paned kirja, kus milliseid töid tehakse, millised probleemid on ilmnenud, milliseid materjale kätte saadud, kes objekti külastanud ja nii edasi. Eelmisel reedel, kui oli päike ja kevad ja lalala, ilmus mu soojaku akna taha kollane liblikas. Mu tuju sai sellest nii palju tuure juurde, et toksisin sel samal hetkel päevikusse: "Objekti külastas esimene kevadine liblikas." Et noh, väike huumor, kesse seda päevikut siis ikka loeb. Kolleeg itsitas natuke ja kirjutas päevikulehele alla. Nõu probleem. Aga kui nädal aega hiljem tuli Kurtnasse ISO audit, siis ei ole vist raske arvata, milline oli esimene juhuslik leht, mille nad päevikus avasid. Saatus on meil väga irooniline. Nalja eest sain täispunktid, asjakohasuse eest hoopis vähem. Lubasin, et kuna esimesi liblikaid platsile rohkem ei tule, siis ei tule ka päevikusse analoogseid märkusi.

06 aprill 2008

Enam ei saab

Ilmub lugu. Kehastub ümber hitiks. Saab leierdatud raadio poolt. Kulub ära. Mööduvad aastad. Ilmub Rohtla. Kuulab lugu. Hakkabki kuulama. Mul ikka jah aegajalt juhtub, et avastan asju, mis teiste jaoks juba ammu tüütu ajalugu on. Eks see on selle süü, et mul ei ole MTV-d ja et ma peamiselt juturaadiot kuulan. Tänase seisuga olen avastanud Gnarls Barkley, eeskätt nende lood Run ja Gone Daddy Gone ja Crazy. Plaadid on nüüd ka riiulis. Jees jees.

Nüüd on lugu sedasi, et enam mul Saabi pole. Kaks kuud kestnud pingeline müük kandis lõpuks vilja. Kuulutused olid pea kõikides päevalehtedes ja boonusena kõiksugu maakonnalehtedes ja mujal. Aga vili osutus lausa nii magusaks, et alghind, millest ma selle aja jooksul üle kümne kilo maha võtsin, sai lõpuks kogunisti nelja kiloga ületatud. Tahtjaid kogunes nimelt lõpuks mitu korraga ja läks pingeliseks enampakkumiseks. Niisiis, otsast lõpuni rahuldust pakkunud masin. Aitäh, sõber.

THE KITE RUNNER [imdb] Selline omalaadi aeg on, et kinno eriti ei lähegi. Pole nagu miskit nii olulist vaadata ja ega ei saa mahtigi. Mõned vastumeelsed aga vältimatud asjad on vaja enne valmis sebida. Kosmose väikeses saalis sai siiski üks suhteliselt väärt film vaadatud. Tagant järele mõeldes võlus mind enim peategelane Amir. Ehk siis näitleja, kes teda esitas. Glasgows sündinud ja Cambridgei lõpetanud Khalid Abdalla oli mulle varem tuttav ainult filmist United 93 [imdb] ja nüüd uurides selgub, et see on ka ainuke film, milles ta mänginud on. Ennustan talle kvaliteetset tulevikku. Lohelennutaja läks aga korralikult hinge, mõjus, töötas nii nagu vaja oli. Soovitan. 8/10

02 aprill 2008

Vile

Mul lõpetati katseaeg üks kuu enne ettenähtut ära. Justkui seoses sellega on eilne ja tänane päev olnud vist kõige tihedamad ja intensiivsemad senise kolme kuu jooksul. Varem toimetas platsil muidugi ainult üks alltöövõtja, nüüd on neid aga juba üheksa. Kui üks küsija uksest välja läheb, siis tuleb teine juba aknast ja kolmas helistab ja neljas saadab meili ja viies hüüab. Kui hommikul paika panna, millised (näiteks) paberitööd oleks õhtuks vaja endal ära teha, siis kahe viimase päeva jooksul on need kõik tegemata jäänud. Laua taha istuda peaaegu ei saa. Andsin täna keskpäeval katusemeistritele lubaduse, et homme hommikuks on nende front valmis. Siis andsin endale lubaduse, et enne ma katuselt alla ei tule, kuni front tõepoolest valmis on. Tahtsin oma silmaga näha. Niisiis. Tulin just katuselt alla. Kell oli 18:40. That's work, ma ütlen, tead.