Bashing two bricks together

28 juuli 2008

Mul on nüüd puhkus

Tõnis: "Kas see Strongbow seal kapis oli sinu oma."
Tuuslam: "Ilmselt siis enam mitte."

27 juuli 2008

Stars in their eyes

Ilus kui on ilus.

Kõik sai alguse sellest, et värbusin vabatahtlikult kohale viima plaadikeerutaja Lilienthali. Arvasin, et ta jääb pärast eelmisel ööl tehtud rasket tööd mul autos kohe magama, aga näe ei. Avastasime pea koheselt, et meil on kattuv maitse ja rääkisime suurema osa teest heast ja halvast muusikast. Led Zeppelin figureeris me mõlemi põhilemmikute seas. Olime vastastikku meelitatud, eriti arvestades, et vanusevahet meil vast oma kakskümmend aastat.

Pivarootsis hakkas asi peale üsna vaikselt. Eriti minu kui uue inimese jaoks. Olin natuke kohmetu. Ei tunne veel firma nägusid. Nüüd aga tundub, et kõik oli justkui eelmäng päikesetõusile. Kogeri talu (mõis?) on ülemõistuse vinge. Ükski nüanss ei ole jäetud juhuse hooleks. Kõik on läbi mõeldud ja leitud parimad lahendused (mis on enamasti samased kalleimate lahendustega).

Õhtu (hommik...) lõppes igaltahel idülliga. Päike tõusis, tehisjärve kohal oli udu, ümber pügatud küngastel laternad, sauna korsten tossas, üle kogu territooriumi laiali jagatud maagiline helisüsteem mängis. Olime kolmekesi viimased ärkvelolijad. Kauplesin vastleitud hingesugulasi-mõttekaaslasi nüüd ja kohe riideid seljast heitma ja vette viskuma. Nõustuti. Ja siis ilmus eikusagilt kohale DJ Lilienthal, vaatas mulle korraks kavalalt silma ja lülitas mängima Led Zeppelini loo The Battle of Evermore. Hõljusime vees. Oli üks neid täieliku rahulolu ja naudingu hetki.

21 juuli 2008

Ma olen vale maja ees

Tartus mängis Mono. Festivali nimi oli Plink Plonk. Kõrvatropp oli kõrvas, et vältida kilekahjustusi ja et saada osa kõigist neist iluskurbadest nootidest, mis selle asja sees tekitati. Arvates oli see nüüd üks parimaid livesid, mis nähtud. Ekstaas, deliirium, kamm.

Seltskond oli ka selline et. Aitäh, naljakad inimesed.

Laura: "Üldiselt on selle õnne ja asjaga nii, et mingil hetkel tuleb lõpetada kompromisside tegemine ja unistustest kinni hoida."
Rohtla: "Hei, ma mõtlesin, et kuri reaalsus on vastupidi."
Laura: "Tead. Ma jõudsin mingil hetkel äärmiselt radikaalsele järeldusele, et kui inimesed teeks seda, millest nad unistavad, oleks maailm kohutavalt palju ilusam koht. Ma saan aru, et raha on tore ja vajalik asi, aga tegelikult on seda võimalik kordi vähem kulutada ja hingerahuga mitte kompromissile minna."
Rohtla: [mõtleb]

Sander suri ära. Ta oli kahekümne kahe aastane poiss ja tal oli vähk. Ei ole aus mäng. Ta jäi kõigest ilma. Mul on sellest nii kahju, et mul on paha.

17 juuli 2008

Depressiivsed Eesti väikefirmad

Meil on siin platsi servas need kohutavad käimlad, millest ma juba varem jutustanud olen. Seal ei taha keegi käia, ilmselge. Kuna nüüd on soojakud uues kohas - metsa ääres - siis meeldib meestel metsas käia. Nii number ühel kui ka number kahel käivad seal. Siin sapsikus olevat nüüd ka hunnik, mille kõrval pole tükkigi paberit. Hoopis roojased sokid. Milline leidlikkus, härrad!

11 juuli 2008

Sõge ja segaduses

Mult küsiti, et kas kaks on ohtralt. Inimkonna ajaloos on olnud kaks maailmasõda. Seda on päris ohtralt. Rohkem ju ei tahaks nagu.

Mul on kilpkonn. Oli. Nimi oli Paul. Ta läks kaduma. Oli maal traktoriratta sees nagu viimased kuusteist suve. Ja üks hetk enam ei olnud. Ei teagi, kuhu ta sai. Kas linnuke viis ära või külakoer või asus iseseisvalt omale rajale. Isa helistas mulle kõige hullemal hetkel tööjuurde, et läind. Mul ei jõudnud veel kahjugi hakata kui juba oli nädal möödas ja paps saatis maalt sõnumi: "Paul on tagasi!" Selgus, et sõber oli reisinud mõne talu jagu ida poole ja rõõmsameelse naabrimehe sõnul tal õuest kogu heina nahka pistnud. Käis veits ringi vaatamas noh. Mul on kilpkonn. Nimi on Paul.

Taustaks mängib Led Zeppelini kontserti DVD. Fakt on see, et mina päriselt enam seda kogeda ei saa.

The adventures of a marine biologist

Täna kõõlusin tellingute otsas ja mõtlesin, et oh this is so fucking dangerous. Selle peale tuli täitsa lambist meelde, et kunaski jooksis selline sari nagu Danger Bay. Olin väike, olin kõrges palavikus ja nägin peaaegu hallutsinatsioone - ja just tolsamal huvitaval päeval oli Danger Bays mingi eriti sürri sisuga huumoriepisood. Mäletan, kuidas kahtlustasin, et see ei saa nii olla ja et näen kogu oma elu unes.

Ja palav on.

09 juuli 2008

Kilingi Fields

Esimesest üheksateistkümnenda augustini Indias. Seitsmeteistkümnendast kahekümnenda oktoobrini Londonis. Detsembri alguses PÖFFil. Teadlikkus puhkuste lähenemisest teeb töötamise veel meeldivamaks.

Oli Schilling.