Sõnum

Ma ei otsi sind. Lihtsalt ootan. Enamasti kodus.

Neverland

Täna öösel oli mul kohtumine Priit Aimlaga. Istusime tema rantšos, uhked kaabud peas. Põhjus, miks ta mind omale külla oli kutsunud - ta tegi mulle ettepaneku hakata Eesti Huumoriliidu presidendiks. Hakkasin juba isekeskis aru pidama, kui äkitsi sõitis Priidule otsa rong ja hunnik soolikaid lendas koomiliselt mulle sülle. Kuskilt peatunud auruveduri raudsete rataste vahelt kägises Priit mulle: "Think about it..."

Abikaasaga

Korrus 2. Televiisorist tuleb Vabariigiaastapäev. President kätleb isikuid. Isamaaline.

Korrus 1. Dektor vaaritab pesto-pastat. Taustaks kõlab Jaapani trip-hop. Internatsionaalne.

Armageddon

Nägin täna esimest uue töökoha teemalist unenägu. Olin Keila Tervisekeskuse mehhaanik. Alt jõusaalist jooksis välja nuttev ja paanikas naine, teadvuseta väike laps süles. Viskasin kruvikeeraja nurka ja küsisin kiirelt, mis juhtus? Vastati, et keldrikorrusel on otsa lõppenud hapnik ja kustunud valgus, mistõttu seal inimesed üksteise järel minestavad ja surevad. No päris karm oli.

Rohtla @ Keila

Istun köögis, siin on palju lilli. Dektoril on täna sünnipäev. Tegin talle kingituse - lõpetasin oma toas remondi ära. Jah, OMA toas. Ei, te ei peagi seda mõistma. Nelgid tõin ka. Mult on viimasel aal päris mitu korda küsitud, et kes see neid on, kes minuga igasugu piltide peal koos on. Veel suurema segaduse külvamiseks saan vastata - minu elukaaslane. Augustis, kui ma sellesinase Toompea korteri leidsin ja selgeks sain, et siin üksi elada oleks liiga kallis, oli mul ilma pikema mõtlemiseta selge, et ainus inimene, kellega ma absoluutselt koos võiks elada on Dektor. Siis ma arvasin, nüüd ma tean. Aitäh mind välja kannatamast.

Mul on üks sõber. Ta oli kunagi koos ühe tüdrukuga. Nad armastasid teineteist. Kunagi. Nüüd nad on teineteisega enam ei räägi. Ma arvan, nad ise ka enam õieti ei tea, miks nad riius on, aga arvavad teadvat. Andeks nad kumbki ei palu, sest nad on kindlad, et teine on halvemini käitunud ja peaks seda esimesena tegema. Kanged on nad mõlemad. Ja on hästi kurb, et need, kes olid kunagi parimad sõbrad, on nüüd nii suured vaenlased.

Aga mina. Mul on käsil töönädal number kolm. Algus ei olnud kaugeltki nii hirm-huvitav kui see aasta tagasi Kogeris oli, aga kõik märgid viitavad, et tõsisem äkšn on alles lähenemas. Laual ja sahtlites on tuhat teemat, millega peaks end kurssi viima, millega peaks tegelema ja mida lahendama. Kuna organisatsioon on alles väga noor, siis paljud asjandused tuleb ise välja mõelda. Kuna mul vastavat kogemust napib, siis tegelen kindlasti aktiivselt ka erinevate jalgrataste leiutamisega.

Märgatava elevuse minus tõi esile muidugi ka asjaolu, et mu kasutusse ja käsutusse anti mu elu auto number viis. Vana ja kulunud ja ära ruunatud, aga tugev ja tubli. Tänane kapitaal-keemiline-seest-väljast-pesu-ja-vaha tegi tast hoopis uue eseme. Eile oli temas veel parmu lõhn sees, tänu millele omandas ta hüüdnime Vunts.

Vahekokkuvõte minu sõiduriistadest (kui ka kedagi peale minu enda peaks see teema huvitama):
1. 2000..2003 Žiguli VAZ 2101, 1971, "Valge Nool"
2. 2003..2005 Nissan Sunny, 1992, "Disko"
3. 2005..2008 Saab 93, 1999, "Saab"
4. 2008..2008 Subaru Outback, 2001, "Metsavaht"
5. 2009... Audi A6, 2001, "Vunts"

Ma nägin üksöö unes, et ma olin kass. Mulle maksti selle eest palka, mis oli väga väike. Nurisesin küll, aga ega ma eriti midagi ei teinud ka. Nagu kassid ikka.

Peab tihemini kirjutama, tuleb lühem jutt.

We endanger species

Mul on täna siis nigu viimane Vaba Päev. Päris kummaline. Kolm kuud mitte-tööd, palju ja kaua magamist, üüratult filme (lemmik) ja sarjasid, palju heasid inimesi ja vingelt vegeteerimist. Homsest hakkan iga päev Keilasse sõitma ja sealsete koolimajade ja tervisekeskuse juures haldusjuhi tööd tegema. Suur sebimine tuleb, suur sebimine.

Kokakoolakino on teinud omamoodi toreda žesti ja võtnud näidata uuemat ja vanemat kvaliteetkino. Muuseas käisin kahel õhtul vaatamas Sevenit ja Fight Clubi. Oma vanu lemmikuid on suurelt ekraanilt väga meeliülendav vaadata. Eilsele Fight Clubi seansile oli üks härra (vist harimise eesmärgil) kaasa võtnud ka oma kallima ja ta minu kõrvale istuma pannud. Neiul hakkas aga keset filmi nii igav (!?), et ükshetk leidsin ta mobiiltelefonis Solitaire'i mängimas. Mulle oli see mõistagi igakülgselt vastuvõetamatu ja raskesti talutav.

Kaks ööd järjest olen üle vaadanud ka Alieni kaks esimest filmi ja nende mõlemiga kaasas käivad kolmetunnised "Making Of" dokumentaalid. Teine film Aliens on muidugi tipptase ja kõik ja nii... aga esimene osa - Alien - on täiesti uskumatult ajatult mõjuv. Ei olnud sootuks meeles, et kohe NII. Järgmise TOP-filmide ülevaatusega läheb ta kindlasti mu edetabelisse. Dokumentaali vaatamine aitas tähelepanu veel nii mõnelegi huvitavale asjale juhtida... Näiteks, et film oli tehtud naeruväärselt väikese eelarvega - mis tekitas tegijate vastu veel suurema rispekti. Uhh, ei mäleta, millal ma viimati öösel kell kolm mõnest filmist nii rabatud oleks olnud.