Bashing two bricks together

26 juuni 2009

413. luuletus

(Kirjutasin rokenrolli loo. Viisi veel pole.)

sugar bullets
honey bee
syrup shiner
let me be

silky linen
softer smooth
light and heavy
I'm a fool

rainbow curvy
valley deep
jumpy bumpy
you're to keep

25 juuni 2009

Kribi, Pensa, Tunilda ja Fuuts

No oli nii, et kuigi mind kutsuti sinna ja tänna, siis ma lõpuks ikkagi otsustasin peale samba avamist keset ööd hoopis Pedaspeale sõita, kus mu pere mind ees ootas. Võtsin vanemate meestega paar pitsi viina, käisin saunas, töllerdasin üksi mööda küla (sõnajalaõit ei leidnud), läksin magama. Hea oli. Jaaniõhtul olid ka peretuttavad - sellised viiekümnendates inimesed, paarid. Tegin mõne tähelepaneku. Esiteks, enamus neist inimestest olid veel kümme aastat tagasi kirglikud suitsetajad, aga nüüd ei tossanud enam keegi. Teiseks, nende inimeste silmadest lugesin välja, et nad on rahu leidnud. Kas siis millegagi lihtsalt leppides või midagi leides, aga neis oli rahu. (Ma ei oska seletada, mida see reaalselt tähendab, aga mulle tundub, et see on siin õige termin - rahu leidma.) Nende inimeste elu ei ole teps mitte lihtne (olnud), aga neis on palju armastust. Nii anda kui saada. Ja mind tegi see kõik ka jälle natuke õnnelikumaks.

Ühest küljest oli muidugi igavesti tüütu, et mu küla pungil inimesi täis oli. Pea igal õuel olid lõbusad seltskonnad ja tõusev lõkketoss. Aga teisest küljest - ma pole oma küla kaua nii elavana näinud. Oli tohutult palju võikeseid rõõmsaid lapsi, keda justkui pärast mind ja mu semusid üks põlvkond vahele on jäänud, nii et alles nüüd uus sats peale on kasvanud. Oli palju naabreid ja naabrite naabreid, keda pole juba aastaid trehvanud.

Päris soe, kui küla kõige suurema lõkke ümber kohe pärast süütamist igast küla otsast inimesi ilmuma hakkab. Selline OMA tunne oli.

21 juuni 2009

He died from being an artist

Ostsin omale raamatu Everything Is Illuminated. Et seda lugeda, istusin oma jaheda toa asemel siia oma maja kõrval olevasse Piiskopi aeda, kus päike õhtuti mõnusasti näkku paistab. Raamat on huvitav, keerulise (inglis)keelekasutusega ja kirju. Aga pea iga kord, kui ma tekstilt silmi tõstsin, nägin midagi, mis ka justkui raamatust oleks.

Minuga samal pingil istus mees, kes tõenäoliselt ei olnud eestlane. Tal oli erkpunane fliis ja mustad, natuke kulunud kingad. Vanust pakun talle umbes nelikümmend aastat. Aegajalt pigistas ta silmad kinni ja liigutas suud, justkui räägiks iseendaga. Esmalt tundus see mulle veidi veider, aga siis märkasin ta käes suureformaadilist värvilise pehme kaanega vihikut, millele oli kirjutatud Рабочая тетpадь. Niisiis õppis ta pühapäeva pärastlõunal vene keelt. Aegajalt näris ta närviliselt küüsi või oma pisikest rohelist pliiatsijuppi. Äratundmisrõõm, kaastunne. Kui ta lahkus, siis vaatas ta mulle otsa, naeratas ja noogutas. Vastasin samaga. Nii mulle meeldib.

Eemal, vaateplatvormi teises otsas olid noored armunud, kes suudlesid. Või siis teineteisele otsa vaatasid (liiga lähedalt, et ilma kõõritamata midagi näha). Poisi uudishimulik nimetissõrm käis aegajalt tüdruku püksivärvli vahel. Türuku punastav pilk käis aegalalt üle õla.

Avarat vaadet tuli kaema ka üks Aasia perekond. Mul ei ole mingit põhjust seda arvata, aga olen veendunud, et nad olid Vietnamist. Miks mitte? Mees, naine ja nende kuus last. Pisike naine lohistas kõndides jalgu, mees tegi meeleheitlikult pilti. Lapsed rääkisid - kõik korraga. Kui mõni neist kõrgelt paemüürilt alla Šnelli poole oleks kadunud, siis poleks seda arvatavasti tähele pandudki.

Kui kaheksaliikmeline perekond siiski täiskoosseisus lahkus, maandus müürile kajakas. Ta oli minust umbes kahe meetri kaugusel, täpselt minu silmade kõrgusel. Ta seisis ühel jalal, vaatas mulle otsa kallutades pead üheksakümmend kraadi vasemale, ning ütles rahulikult: "Gaaaa." Lõpuks lasi ta paekivile laigu valget ja lendas ära. See oli esimene ühel jalal sittuv kajakas, keda ma oma elus näinud olen.

Kui ma umbes kaks tundi Piiskopi aias istunud olin, saabus sinna kümnepealine seltskond venelasi. Nagu ikka, rääkisid nad umbes 1,5 korda valjemini kui tavalistel inimestel üksteise kuulmiseks vaja on. Lisaks tegid nad seda umbes 1,5 korda kauem kui minu närvid vastu pidasid.

Tulin ära, et panna kirja see siin.

16 juuni 2009

Kas ma selleks...?

Magasin täna öösel 19:00 kuni 07:40. Oli väga kurnav. Haigutan siiani. Nägin unes, et mu ülemus kirjutas mulle pika ja põhjaliku kirja sellest, kuidas ma absoluutselt ei tunne oma eriala, ei oska oma tööd ja olen muidu ka väga nõme inimene. Oo, mis motivaator, eksole! Teine unenägu rääkis sellest, kuidas ma oma Audi esitulede erinevaid režiime katsetasin - avastasin nimelt, et peale kaugtulede, lähitulede ja parktulede on veel umbes kakskümmend erinevat esitulede liiki olemas, millest ma varem teadlik polnud. Ma pakun, et see oli üks igavamaid unenägusid, mida ma iial näinud olen.

Neljandal juulil (tõmbame USA lipu vardasse ja) võtame koos Kaarliga suuna lõunasse ning läände. Lähme diiselmootori ja nelja rattaga Karlovy Vary filmifestivalile Tšehhimaale. Kui filmivaatamise töö tehtud saame, siis vaatame veel seal kandis natuke ringi - peatume Prahas, äkki sutskame ka Saksasse. 18. juulil on Tartus Plink Plonk - seks aaks tahaks jälle kodumaal tagasi olla.

12 juuni 2009

Keep smiling

08 juuni 2009

Professionaalsed boheemid

Küsiti, et kas ma kirjutan siia kõigest? Ütlesin, et kõigest ei. Aga et kui, siis ümber nurga ja läbi lillede ja väga mõistatuslikult. Näiteks, et viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul on elu pakkunud kirjuid elamusi ja lähitulevikuks mõnusalt mõtteainet. Mõni on võibolla millegi ilusa algus, mõni teine ehk millegi suure algus. Või verstapost. Või lihtsalt hetk, mis sööbib. Ma ei saa öelda, et mu elu viimase paari aasta jooksul hetkekski igav või rutiinne oleks olnud. Tundub, et too trend ei ole kuskile kadunud.

Ja vot see lõik oli selline, mille kohta ma lisan: "No comment."

Dialoog Telliskivi loomelinnakus. Sõbralik sarkasm.
Pöflane: "Kuhu sul kiire on?"
Ma: "Ma tahan veel Stockmanni jõuda."
Pöflane: "Miks Stockmann? Mine Torupilli Selverisse."
Ma: "Miks Torupilli Selverisse? Mine ise Torupilli Selverisse."
Pöflane: "Kuradi snoob."
Ma: "Kuradi mittetulundusühing."

05 juuni 2009

Came washing over me

Seisin maal Pedaspea kivirannas, seal kõrgema mätta peal. Oli kottpime öö, taevas oli täiesti selge - kuu ja tähed paistsid. Oli metsik tuul ja hiiglaslikud vahutavad lained. Iga laine tuli kaugemale, aina minu poole. Lõpuks hakkasid lained mu jalge alt läbi käima ja liikusid külasse. Olin rinnuni vees, mis mu ümber õõtsus, aga olin sellest täielikult mõjutamata - seisin vaikselt paigal ja olin justkui vaatleja. Hiiglaslikud lained olid nüüd täiesti vahutud ja liikusid majade vahel. Oli absoluutne tuulevaikus, ei kostnud ühtki häält. Mina seisin endiselt sama koha peal. Nüüd hakkas vesi taanduma, kadudes mõne hetkega rannast kaugele mere poole. Kõik oli ja jäigi vaikseks. Läksin tagasi kodu poole. Selline unenägu oli.

Pisike poiss pakub vastvalminud Nõmme turul naisterahvale rohelist Keskerakonna õhupalli.
Poiss [siira rõõmuga]: "Tere! Palun! Keskerakond tervitab!"
Naine [armsasti naeratades]: "Oi, poisike, kas sa ise ka tead, mida sa siin teed?"
Poiss: "Jagan õhupalle?"
Naine: "Noh... hea vähemalt, et sa ise nii arvad..."

Vaata ka, mis härra linnapea teeb - veebikaamera!

04 juuni 2009

20 x 20 x 2

Rohtla tahab end nüüd jälle välja elada. Käisin täna Ruukkis. Olin ettemaksuarve juba teisipäeva hommikul ära maksnud ja läksin täna avamise ajaks kohale, et oma kaup (neli väikest teraslatti) kiirelt kätte saada. Anti kassast paber ja paluti autoga lao ukse ette sõita, kust siis mehed kauba kätte annavad. Toimisin vastavalt. Ootasin autos, vihma sadas. Ootasin veel. Ootasin kümme minutit ja midagi ei toimunud. Hakkasin juba kahtlustama, et ehk olen vale ukse juures. Kuid rohkem uksi polnud. Ronisin autost välja ja läksin tagasi kassasse.

Ma: "Kui kaua teil see kauba kättesaamine tavaliselt võtab? Ma olen juba kümme minutit oodanud, aga midagi ei toimu."
Ta [väga tuimalt]: "Teate, kümme minutit pole siin veel mingi aeg."
Ma [siiralt imestunult]: "Ahsoo. No kaasaegse teeninduse kontekstis ikka juba nagu on!"

Läksin õue tagasi ja sain teada, et teenindajal oli siiski õigus - pidin VEEL kakskümmend minutit ootama, kuni lao uks tasakesi üles tõusis ja mu teras sealt nähtavale ilmus. Ehk siis kokku pool tundi, et lao uksest kätte saada tooted, mis olid tellitud ja ära makstud juba kaks päeva varem. Uatefaag?

02 juuni 2009

412. luuletus

üksik mees on köögis
söögilaua peal
vaatab vastu seina
lihtsalt istub seal

lõikas noaga näppu
ohkab haavatult
ohkab päris kurvalt
mitte saamatult

kööki tuleb sõber
vaatab silmisse
sõbra soojad silmad
siirad silmad jah

(Dektorile)