Bashing two bricks together

30 juuli 2009

Wanna-be-unenägu

Ta ärkas umbes kell kümme hommikul. Oli kolmapäev. Lahtisest aknast kostis kajakate naer ja kuskilt kaugemalt just käivitatud muruniitja. Ta lesis voodis, kuni põrandal kulgev päikeselaik talle otse silma paistma hakkas ja tõusis siis uniselt istukile. Alt köögist kostis: "Tere! Ma mõtlesin, et sa ei tõusegi." Tüdruk vastas: "Ma ise mõtlesin ka, et äkki ei tõusekski." Tüdruk ringutas ja sasis juukseid. "Tule siia." "Anna mulle viis minutit," hüüdis poiss. Nelja minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast astus ta trepist üles, käes tass metsmaasikatega. Tüdruk oli teki alla tagasi pugenud, näha oli vaid üks jalalaba ja blond juuksesalk. "Kuku," kõdistas poiss tüdruku talda. Tüdruk naeris vaikselt ja tõmbas jala teki alla.

29 juuli 2009

Läks üle

Eile peale tööd sõitsin suhteliselt spontaanselt maale. Seal oli ema, õde Mari ja Lola - mu teise õe laps. Ma pole Lolaga senise kahe ja poole aasta jooksul väga lähedaseks saanud, kuna me just liiga tihti kokku ei saa. Aga eile vist juhtus midagi... Käisime vaatasime koos lehisepuud, mille Onu Siim Lolale kevadel sünnipäevaks kinkis. Tegime puule pai, puu oli pehme. Siis võttis Lola mul käest kinni ja ütles, et "Lähme sinna!" osutades meie kivirannale. Läksime. Poole tee peal ütles Lola: "Lola opa," ja tahtis sülle tulla. Tavaliselt ta mulle sülle ei tule. Käisime rannas, tõstsime suuri pruune vetikaid ühest hunnikust teise, kuulasime kükitades, mis häält õhtused lained teevad, kaevasime liiva sisse augu ja pläterdasime madalas vees, kuni Lolal jalad liiga külmaks läksid, et sinna kauemaks jääda. Võtsin ta jälle opa ja läksime koju tagasi. Elu on lilleõis!

28 juuli 2009

Pivovarský klub

Prahas, ühes hiiglama toredas õllekeldris läks Johanna ja Kaarliga vaidluseks. Pakuti välja, et Tallinna eliitkoolid (reaal, TIK, lütseum jt) sisendavad oma õpilastesse, et nad ei ole kunagi piisavalt head, et nad peavad jätkuvalt saavutama veel rohkem kui see, mis neil juba on. Algul ma vaidlesin vastu. Ütlesin, et "ei, mulle ei ole keegi kunagi nii öelnud". Jah, muidugi - öelnud ei ole. Aga alles hiljem hakkasin mõtisklema, et kes olen mina ja kuidas ma iseendasse suhtun. Ma saan endaga enamasti hästi läbi. Aga see Koht, kus ma ühel või teisel hetkel Asun, ei ole minu jaoks kunagi piisavalt hea. (Koha ja Asumise all pean silmas nende mõistete laiemat tähendust.) Arvan ikka, et saaks ka paremini. Ja kui ma näiteks justkui tunneks end hästi ja enam ei viitsi paremini, siis ei ole ma endaga rahul. Lähen endaga riidu. Ei leia rahu. Reaalkool ei öelnud mulle kunagu neid ülaltoodud sõnu, aga tõepoolest - ta õpetas mulle kuidagi alateadlikult seda, et peab aina pürgima. Pealtnäha on see ju ainult positiivne - munast kooruvad südikad, sihikindlad ja ambitsioonikad inimesed. Aga kas pole siis õnn ka see, kui sa otsustad kuskil Kohas seisma jääda, lihtsalt Hetke nautida ja mitte kohe edasi rabeleda?

27 juuli 2009

Janu

"Optimist minus on suremas," ütlesin täna ühele kolleegile. Pidasin silmas majandusliku-olukorra-optimisti. Ja kui olin selle välja artikuleerinud ja nats naeru pugistanud, siis sain aru, et see on tõsi. Nähes, kuidas kõik ümberringi ikka aina allamäge läheb, ei looda ma vist enam, et kuskilt mingid rahapajad lagedale hakkavad tulema. Kõik lähebki nüüd persse. (Mõningate eranditega, loodame.)

Eile veetsin Nokus nii kaua, et sain seal süüa nii hommikusöögi kui ka õhtusöögi. Võtsin kätte kirjutada põhjalik ülevaade Karlovy Vary festivalil nähtud filmidest. Kuna see dokument pakub huvi eelkõige PÖFFi programmiosakonnale, siis üritasin seda nii teha, et oleks tõsiseltvõetav. Ja tegingi kohe nii, et kella kahest kella üheksani. Suudaks ma oma elus muid olulisi asju ka sellise keskendumisvõimega teha... Forelli-kreveti-pasta, kokakoola, cappucino, cafe latte, õlu, tomatisupp ja head õhtut. Täna tuli juba vastukaja, et päris suurt osa neist filmidest hakatakse ka PÖFFile sebima. Muusika mu kõrvadele.

24 juuli 2009

Rahvuste vahelise vaenu õhutaja, osa 2

Keilas on midagi kahtlast toimumas. Viimased kolm päeva on vähemalt üks kord päevas käinud mu aknast mööda naisterahvas liistudega. Kõik naisterahvad on olnud eri naisterahvad. Ja alati erinevate liistudega. Kas olen jäänud töölaua taha magama ja näinud seda unes? Kahtlen. Samas kahtlen ka selles, et see päris normaalne on.

Ta: "Leidsin lõpuks vaenlasega ühise keele. See oli vene keel."

Kusti ja sipelgad

Poiss kõlkus juba pikemat aega aianurgas oleva õunapuu otsas. Ta oli läbi käinud ja üle vaadanud viimasegi oksa, mis teda kannatas. Korra oli ta astunud ka liiga peenikesele oksale ja see oli ära murdunud, kuid ta oli selle ilusti ära lõiganud ja lõikekoha rohelise värviga kokku teinud, kuna vanaisagi nii kunagi teinud oli. Jõmpsikas otsis üles punaseima ladvaõuna ning ronis aeg-ajalt okste küljes kõlkudes alla tagasi. Tema agressiivsust kiirgavad silmad vahtisid hoovis ringi, et leida uut tegevust. Puuriit ja selle tagune oli juba läbi otsitud. Kuur oli ammu pähe kulunud ja sinna polnud täna isu minna. Ainuke avastamata manner oleks olnud vanaisa maja pööning, kuid seal ei käinud ta isegi, kuna kõige pikem redel oli nii ära mädanenud, et naabrionu oleks eelmisel suvel katusele ronides peaaegu jala murdnud.

Kusti leidis aia äärest toika ja hakkas sellega õhus ringe tegema. Ta hammustas mahlast õuna, nii et vedelik mööda lõuga alla voolas. Ta kükitas ning märkas järsku, et terve aiaäärne muru justkui liiguks. Kusti tõusis püsti, viskas pulga ükskõikselt kõnniteele, ning jooksis aiani. Siin kükitas ta uuesti, et toimuvat täpsemalt uurida, kuid hüppas ehmatusega püsti, kuna mööda aia alust liikus mustmiljon suurt pruuni sipelgat. Poiss hüüdis mõttes: “Ossaa!” ja kontrollis ega mõni putukas mööda tema jalgu ei roni. Nii palju sipelgaid polnud Kusti näinud isegi mitte metsas suurte pesade ümber, kui nad emaga seenil olid käinud. Asjast tõeliselt huvitatult hakkas poiss uurima, kuhu sipelgad siis nii suure karjaga lähevad ja kust nad tulevad. Pooled sipelgad liikusid ühes, pooled teises suunas. Mööda putukarada ühele poole kõndides tuli aed ette ja kuna vanaisa oli Kustil keelanud väravast välja minna, siis tuli teist suunda uurima hakata. Sipelgad kõndisid mööda kõnnitee äärt, üle lillepeenra, läbi suure sirelipõõsa. Kui rada Kusti väiksest kiigest mööda läks, otsustas ta kiigele istuda ning jalgu üleval hoides pisut sipelgate tegemisi uurida. Nad liikusid väga kiiresti ega jäänud kordagi seisma. Paistis nagu keegi ootaks neid kuskil ja nad ei taha aega raisata. Paljudel sipelgatel oli midagi hambus. Kas väike prahitükike või männiokas, ühel oli tükike puukoort ja teisel jälle osa rohelisest kaselehest. Sipelgad tundusid nii töökad ja tublid, et Kusti naeratas neile ja ütles mõttes: “Ah te vigurivändad!”, sest vigurivändaks nimetas vanaisa Kustit ikka siis, kui see jälle mööda aeda ringi jooksis ja kuidagi ei tahtnud end vanaisale kätte anda. Sipelgad meeldisid Kustile.

Mõni päev hiljem, kui Kusti taas aeda mööda ringi luusis ja sipelgad ammu unustanud oli, sattus ta jälle vanasse heasse kuuri, kust alati midagi huvitavat võis leida. Poisile oli alati meeldinud väike pruun kapp, mis oli ukse kõrval, aga nii kõrgel, et selleni kohe kuidagi ei ulatanud. Kustile tuli meelde, et aias vedeles taburet, mille peal vanaisa oma kummikuid oli kuivatanud, ja ta otsustas selle kuuri tuua, et selle abil pruuni kappi uurida. Nii ta tegigi ja plaan õnnestus täielikult – kapp jäi täpselt näo kõrgusele. Kusti sirutas käe ning avas kapi. Nähtavale ilmus rida värvilisi pudeleid – suuri ja väikeseid, pikki ja lühikesi läbipaistvaid ja läbipaistmatuid. Nende hulgas oli ka üks Kustile tuttav pudel, mida vanaisa alles eelmisel päeval oli kasutanud. Selle pudeli Kusti välja valiski ning istus mõtlikult taburetile. Järsku jooksis aga kuurist välja. Ta peatus aia ääres ja kükitas. Sipelgad olid jälle liikvel. Seekord tundus neid veelgi rohkem olevat kui mõni päev tagasi. Kusti vaatas sipelgaid kurjalt, ajas nina krimpsu ning vangutas pead. Ta võttis taskust pudeli, tõmbas sellel korgi pealt ning piserdas sipelgaile haisvat vedelikku. Kusti ütles mõttes: “Oh neid sipelgaid! Neetud mutukad!” sest just nii oli öelnud vanaisa, kui ta tuppa sattunud sipelgaid selle sama vedelikuga tappis.

23. august 2000

23 juuli 2009

Ei täitsa okei on

SMS Türgist
Sisaldab bikiinides eksootilisel Türgi rannaliival poseeriva seksika Dektori fotot ja lakoonilist lauset: "Kaif."

SMS Eestist
Sisaldab teksti: "Aitasin just krampi tõmmanud jalaga, puudega ja kusehaisuse pensionäri basseinist välja ja viisin ratastooliga riietusruumi. Kaif jah."

22 juuli 2009

Kuuskümmend latti

Ühel päeval juunis sõitsin mööda Vabaduse puiesteed. Hall pulstunud kass sööstis otse mu auto rataste alla. Peeglist nägin, et ta oli elus, aga mitte enam nii elus kui enne. Kuskil Lätis sõitsime koos Kaarliga üle oravast. Üks parajasti hüppav Tšehhi Vabariigi konn leidis oma lõpu otse iluvõres. Rääkimata nendest sadadest ja tuhandetest putukatest, kes surid meie auto esiküljel. Obama on meie kõrval poisike!

Pöflastel on filmiõhtu. Juuakse veini, tehakse salatit. Lõbus melu.
Ta1: "No meie selle aasta eelarve tuleb..."
Ta2: "E-e-ei! Täna ei räägi keegi mingeid eelarve-asju. Või muidu hakkame kohe filmi vaatama!"

Või siis mujalt:

Ta1: "See võib osutuda probleemiks, kui jõuab kätte esimene september."
Ta2: "Mis mõttes, kui? Jõuab-jõuab!"

Ta1: "Tahame saada õnnelikuks. Aga kuidas üldse defineerida õnne?"
Ta2: "Õnn on ajutine ebaõnne puudumine."

20 juuli 2009

I forgot my mantra

Vaatasin eile õhtul filmi Fear and Loathing in Las Vegas. Naersin valjusti alljärgneva paiga peal.
Ta1: "Can I call you a cab?"
Ta2: "Sure, and I'll call you a cocksucker!"

Ja ma olen siis tänasest nüüd jälle tööpõllul. Kohe esimese asjana tuli teade, et koolimajas on uputus. Ja siis umbes nagu teise asjana tuli kirjakasti pikk ja põhjalik ja venekeelne kliendi kaebekiri. Mida tore algus vä! Esimene päev pärast puhkust on kõige lahedam, sest sel päeval on järgmise puhkuseni kõige rohkem aega.

Puhkuseperioodist on mõned pildid juba olemas, mõned ootavad veel ülevaatust. Vaata siis ikka Eye Suck Life.

10 juuli 2009

Being Siim Rohtla

No oli n6nda, et istusin mina siis t2na hommikul Pupp'i nimelises kinos ja vaatasin filmi. Yheksakymmend minutit pidas ta vastu, aga siis tuli k6ik Asi ikka seest v2lja. Tuli tema suust v2lja ja otse p6randale. 6nnetuseks istus ta minu k6rval, nii et osa Asjast pritsis pisikeste tykkidena minu pyksis22re peale.
.
Aga 6nn otsustas seekord p88rduda. Juba kymme minutit hiljem, kui ma saalist v2lja lendasin, et j2rgmise kino poole s88sta, p6rkasin ma kokku John Malkovichiga. Jah. Teel oli ees liiga suur rahvahulk, et sellest l2bi murda ja ma otsustasin minna ringiga Yhe Palmi Tagant. Aga enn2e imestust - seal Yhe Palmi Taga oli valges ylikonnas John Malkovich ja r22kis vaikselt telefoniga. Ja ma pidin ta peaaegu pikali jooksma. M6tlesin siis, et suruks k2tt v6i midagi, aga et see oleks nagu liiga n6me. L2ksin edasi. Ja vaatasin tagasi. Tal on pea v6ga halliks l2inud, t2heldasin.
.
Ma ei r22gi seda mitte name-droppingu m6ttes. R22gin, kuna selliseid liiga syrreaalseid ja unen2olisi hetki ei kohta p2ris nagu iga p2ev.
.
Homme on festivali viimane p2ev. Kui k6ik l2heb plaanip2raselt, siis on mul homseks 6htuks n2htud kakskymmend yks filmi.

09 juuli 2009

Microsoft

Tšehhi Vabariik, Karlovy Vary linn, äärelinna ühiselamu/hotell. Kell 04:55. Uksele koputatakse. Mina näen und. Näen und, et uksele koputatakse. Uksele koputatakse ikka. Uni saab otsa, aga koputamine jätkub. Poen välja, avan ukse.
Ta: "Estonia?"
Ma: "Excuse me, what?"
Ta: "You Estonia?"
Ma: "Yes, I'm from Estonia."
Ta: "Windows!"
Ma: "Windows?"
Ta: "You windows!"
Ma: "What windows? Should I close my window? What is this...?"
Ta: "You black Audi?"
Ma: [lõpuks aru saades, siiralt] "Shit."

Niisiis löödi autol aken sisse. Aga taoliste idiootide poolt, kes (vähemasti nii hästi kui ma oma auto endist sisu mäletan) ei võtnud tänavale pargitud autost ära mitte midagi peale uksetaskus olnud paarikümne Poola šloti. Vastu sain aga järgmised kogemused:
1) Kuidas suhelda entusiastlike turvameeste, murelike hotellitöötajate ja liiga rahulike politseinikega, kes sõnagi inglise ega vene keelt ei oska.
2) Kuidas sõita avatud aknaga läbi pooled maakonna remonditöökojad, millest üheski ei ole vastavat klaasi. NB! Tervitused Johannale tõlgiteenuse ja käehoidmise eest.
3) Kuidas šopata kohalikus ehitusmarketis, et osta aknaaugu katmiseks kaksteist ruutmeetrit kilet (miinimumkogus!).
4) Kuidas kaubelda omale koht festivali tasulises maaaluses valvega parklas, lisaks pressida sõbralikelt parklaonudelt välja lubadus, et nad autost vähemalt iga tunni aja tagant mööda jalutavad.

Ülaltoodu on viimase kuue päeva ainuke negatiivse olemusega sündmus. Üritatagu siis ette kujutada, kui vähe see mind kõige muu kõrval tegelikult kotib.

02 juuli 2009

Kinder

Ma sain ta kunagi väga väga ammu üllatusmuna seest. Kuskil üheksakümnendate esimeses pooles, pakun. Ja kuna tal oli seljakott seljas, siis ta oli ilmselgelt matkaline. Ja matkaline pidi ikka matkale kaasa minema. Kui mu isa veel TTÜ-s töötas, siis käis ta tihti komandeeringus. Mu Rännumees käis temaga alati kaasas. Oli kuskil kotipõhjas. Käis Rootsis, Tšehhis, Taanis, Šotimaal, Hispaanias, Saksamaal ja mujal. Kui ma suuremaks kasvasin ja ise ringi käima hakkasin, siis tuli ta minuga ka kaasa. Ükskord oli ta sõber Maarjal ka läbi Euroopa hääletades kaasas. Minuga on ta käinud klassi lõpureisil Euroopas, Londonis, Soomes, Indias. Õdedega ka omajagu. Tähendab, ta on reisinud rohkem, kui minu pere kokku.

Vahepeal oli ta mul kadunud. Täna leidsin ta ühest oma seljakotist. See tähendab, et viimasel Londoniskäigul oli ta kaasas ilma minu teadmata. Hämmastav.

Homme lähme jälle sõitu...

01 juuli 2009

Love, love, love, love, love, love

Püüdes viimase kahe tööpäevaga ära teha kõik need sada asja, mis peab ära tegema. Nii tööl kui kodus. Eriti tööl, kus päeva lõpuks tekib küsimus - kas kõik teised on lollid või on asi tõesti minus? Trotsides kallale tulnud raskekujulist köha-nohu. Ilma, et oleks teinud mingitki ettevalmistust kohe algavaks filmifestivaliks. Elades mõttega, et reede õhtul starditakse autoga Berliini poole, üritades kohale jõuda ilma magamispeatusteta. On pingeline. On.

Õde Mari lõpetas kooli. Ja tegi omale tätoveeringu, mis koosneb kahest ilusast sõnast. Ma ei ole kunagi olnud agar mõistma tätoveeringute fenomeni, kuid ometi pani see mind mõtlema, et kui teeksin endale ühe sellise, siis mis see võiks olla. Kindlasti oleks ta suuruselt minimaalne. Tõenäoliselt randme siseküljel. Tõenäoliselt rida mõnest eriti südamelähedasest ja tähtsast palast. Romantik Rohtla pakkus "all you need is love", Nukker Rohtla pakkus "are you there?", ise mõtlesin, et paneks lihtsalt: "armastust...".

Johanna: "Internet ütleb, et see koht, kuhu ma täna sööma lähen, pakub VÄHEMALT 200 erinevat õllesorti Tšehhist ja välismaalt."
Ma: "Oo. Mul on antibiootikumikuur, mul on võimalus kõiki neid kaht sadat õlut mitte juua järgmised vähemalt nädal aega."
Johanna: "Appi kui vahva."