Bashing two bricks together

29 august 2009

Lähen ära jah

Olen Keilas tööl veel kuni 25. septembrini. Oktoobri algusest astun aga sammu, millega ma nii mõnegi inimese arvates muudan raisatuks seitse ülikoolis käidud aastat jms. Lahkun ehitussektorist, lähen üle kultuurikorralduse sektorisse. Kui mitte praegu, siis millal veel? Lähen PÖFFi, aastaringselt, täiskohaga. Veidi hulljulge samm, aga paganama põnev ja vingelt vabastav. Et mind sinna kutsuti, on tegelikult umbes nagu jälle mõningate unistuste täitumine. Kaunis, et see vahel võimalik on.

Astusin eile PÖFFi Telliskivi kontorist läbi. Võtsin nõuks esimest korda läbi teha tulevane töölkäimise marsruut. (Kuna Audi jääb Keilasse maha, siis olen varsti jälle autotu.) See on:
  1. Telliskivi loomelinnak - igati meeldiv
  2. Raudteeäärne kõnnitee Balti jaamani - olen seda elu aeg kartnud
  3. Balti jaam - olen seda elu aeg vältida üritanud
  4. Balti jaama tunnel - olen seda elu aeg jälestanud
  5. Patkuli trepp - HUHH!
  6. Toompea - kodu
Niisiis, saab see kõik olema üks suur eneseületus. PÖFFi-Magnus pakkus välja, et ma tuleks enne festivali Telliskivisse ja kui PÖFF läbi saab, siis ta viskab mu ise koju ära.

18 august 2009

415. luuletus

kartsin et ta tuleb
kartsin elu eest
vaikus karjus vastu
väike väeti mees

ta ei öelnud tere
ta ei noogutand
vaatas kaugustesse
oli tülgastund

ma ei osand olla
ega tahtnud kah
nüüd ma lähen ära
lähen ära jah

Kotkapüüdja poeg

Mul on viimasel ajal veits egobuusti olnud. Mul on seda väga vaja old. Väga. Ma siis loetlen need üles, et te saaksite ka öelda kui tubli ma olen:
  1. Võitsin oma fotoga Fotobrigaadi fotolaagri fotokonkursi (tüvekordus, I know).
  2. Homme ilmub Ekspressis mu esimene pildireportaaž. Tartust, tARTuFFilt.
  3. PÖFFi programmimeeskond palus mind osalema oma töös - ehk siis olen nüüd ka nagu natuke professionaalne filmivaataja. Dream job or what? Päris naljakas on öelda: "Ma ei saa õue mängima tulla, pean kodus filme vaatama."
P.S. Oma päristöökohalt, näe, ei ole ühtki egobuusti.

12 august 2009

Il buono, il brutto, il cattivo

Nägin täna öösel und. Magasin üksinda vana talumaja hiiglaslikul pööningul. Mul oli seal ilus suur valgete linadega voodi. Kõik kohad olid vanaaegset padajanni täis. Sadas vihma ja katus tilkus mõnest kohast läbi. Kui väljast hommikuvalgus paistma hakkas ja ma ärkasin ning ringutasin, kargas pööningule läbi kilega kaetud ava tohutusuur pruun hobune. Hirnus nagu hullumeelne ja kappas meeletu hooga mööda pööningut edasi tagasi. Kartsin teda nii, et hakkasin nutma. Jooksin pööninguluugi juurde ja hüüdsin isa appi. Isa tuli ja võttis mu sülle (siis tabasin ära, et ma olin unenäos veel... noh... väike Siim). Hobune kartis omakorda isa ja hüppas luugist välja. Mul oli hea meel, et isa mind päästma tuli. Ka reaalsuses eelistan hobuseid pigem kaugelt vaadata.

Ma tahan juba kolmandat päeva üht luuletust kirjutada. Mul on olemas üks rida, hea ja tähendusega rida. Neli sõna. Aga, kurat, rohkem ei tule!?

Süsteem süsteem

Age: "Venelased nimetavad mind enamasti hoopis Olgaks."
Ma: "Soh."
Age: "Jah. Ma oleks sedasi ükskord peaaegu trammi alla jäänud."
Ma: "Äh?"

Veel kuulsin eile, et Kirde-Eesti kaevandustes olevat kunagi töötanud lõhkajana üks naisterahvas, kes oma tööd nii suure armastusega tegi, et arvas, et Aafrika metsades elab loomaliik nimega tarsanid.

11 august 2009

Prostamol uno

Linn Torun Poolamaal. Panime hubasesse "Musta Roosi" hotelli pakid maha ja kõmpisime poole öö ajal raekoja platsile, et miskitki hamba alla saada. Istusime ühte poolsuvalisse välirestorani (neid oli seal kõik täis nagu Tallinnaski). Olime kätte saanud õlled ja võtnud esimesed jahedad sõõmud, kui äkki kogu ümbruskonnas elekter ära kadus ja kõik pimedaks jäi. Sajad inimesed, kes parajasti väljakul lõbutsemas olid, tõid kuuldavale sujuva ja valjuhäälse summa kurbust, rõõmu või lõbu väljendavaist hüüetest. Ainukesed, kes rahulikuks jäid, olid meie kohviku külalised, kuna see oli ainuke koht, kus elekter alles oli.

Pärast jalutasime Wisla jõe äärde. Lai jõgi on. Eestlase jaoks. Kadedusest või siis kes teab millest tulenevalt tundus tol hetkel hea mõte teha sinnasamasse seda, mida ikka siis tehakse, kui ollakse päris mitu õlut ära joonud. Leppisime kokku, et ei räägi sellest kellelegi.

Mul oli kolm kuud tagasi sünnipäev. Üheksa kuu pärast tuleb uus. Siis 144 kuud veel ja olengi nelikümmend!

07 august 2009

Parannus ja rituaalinen puhdistautuminen

Minu töölaua juures on aken. Hoone välisseinal täpselt minu akna all on keldris asuva sauna ventilatsiooniava. Reedeti on tervisekeskuses pensionäride saunapäev, mis tähendab, et päev otsa tuleb sellest avast otse minu aknasse mõnusat sauna lõhna. Seep, vihad, leil. Mulle mõjub see umbes nii nagu keegi korrutaks mulle meela häälega: "Mine maale, tee sauna. Mine maale, tee sauna. Mine maale, tee sauna. Mine maale, tee sauna." Ja nii iga reede.

Lähen maale, teen sauna.

06 august 2009

Iroonia on nagu aroonia

Berliin. Istusin kortermaja (ca) üheksanda korruse rõdul. Seljataga oli kakskümmend neli tundi ja tuhat viissada kilomeetrit autosõitu. Oli väsimus ja palavus. Oli pime. Vaatasin kahekümnekordse vastasmaja aknaid. Umbes pooltes neist oli tuli. Umbes viies erinevas korteris vaadati tõenäoliselt sama telekanalit, kuna valgus nendes vilkus ja vaheldus täpselt ühte moodi. Mõtlesin, kui palju on maailmas inimesi ja kui sarnased nad tegelikult kõik on.

Pool päeva varem, kui veel autoroolis olin, mõtlesin järjekordsele liblikale "otsa sõites" kui ebaõnnelik see olukord tegelikult on. Sa oled ühe-päeva-liblikas ja isegi SIIS õnnestub sul oma elu enneaegselt kellegi auto esiklaasil lõpetada.

Kuu aega hiljem oma töölaua taga istudes ja internetipangas trahvi ära makstes, mõtlesin, kui ebaõnnelik on olukord, et sa läbid kahe nädalaga Euroopas nelituhat kilomeetrit, millest päris suure osa sa ületad kiirust, ilma et keegi seda tähele paneks. Ja siis mõned kilomeetrid enne isamaa piiri õnnestub sul lõpuks ikkagi politseile vahele jääda. LÄTI politseile. Ja seda muide just siis, kui sa oled lõpuks otsustanud korralikult üheksakümnega sõita ent jätnud märkamata liiklusmärgi "asula".

Wulffmorgenthaler

04 august 2009

414. luuletus

Nägin täna hommikul tööle tulles maantee ääres värkselt niidetud murul kõndimas vana purjus meest, kellel oli määrdunud särk ja paistes huul. Mõtlesin, et:

vana purjus mees
pilk enda ees
(või enda sees)
maas
käis rohus
oli elu ohus
elu oli
tema nurgad maha uhtunud
ümmarguseks meheks
uhtunud
enne mees oli uskunud
oli olnud
madrus
maaler
meister
miljonär
miljonär küll ainult vaimult
mõtetelt
ja võtetelt

ent nüüd mees
enda sees
ja ees maas
nägi taas
et purjus ümmargune mees
on ta
uhutud
ja usutu

03 august 2009

Ch-ch-ch-ch-Changes

Ekstreemperse majas. Oioi. Põgene, vaba laps! Hahaha.