Bashing two bricks together

30 september 2009

Kõik variandid on õiged

Paljud küsivad viimastel päevadel, et kuidas ma ennast nüüd tunnen - kui olen ühest kohast ära tulnud ja teise kohta minemas? Et kas vabalt, hästi, õnnelikult? Olen pool elu mööda sirget ja selgepiirilist (inseneri)rada astunud. Nüüd keeran rajalt maha ja ragistan tihedas (kultuuri)võsas. Võsa ei ole eriti selgelt kaardistatud ja on justkui liiga kitsas, et kompassi taskust välja võtta. Vähemasti see teeäärne võsa on selline. Ehk siis - tunnen end praegu üsna ebakindlalt ja ei oska seisukohta võtta. Aga antagu aega - varsti haaran kiini pihku ja võtan võsa maha.

Olen PÖFFi filmihunnikust tänaseks läbi vaadanud 67 filmi, mis tundub palju ent mis tegelikult on vähem kui ma plaaninud olin. Üritan edaspidi tublim olla. Õnneks on kvaliteet vähe paremaks läinud kui alguses paistma hakkas. Viimase aja üks mõnusamaid elamusi oli prantslaste stop-motion animatsioon A Town Called Panic, mis on muuseas esinenud Cannes'i, Karlovy Vary ja Toronto festivalidel ja mis väga suure tõenäosusega jõuab ka PÖFFile. Paneme kokku kodumaise "Kapsapea" ja brittide "Wallace and Gromiti", tõstame konteksti Prantsusmaale, keerame kõik peapeale - ja teeme sealjuures hästi tõsist nägu. Vägevalt detailne, tempokas ja ülevõlli komöödia. 9/10


28 september 2009

Festivalis, osa 4

Ta1: "Ma viin köögi prügikoti välja, seal on juba mingid loomad."
Ta2: "Kui sõlme peale seod, siis võid aknast otse prügikasti visata."
Ta3: "Teeme Ära 2009."

24 september 2009

Pane Cc mulle ka

Tegin omale siin Keilas kunagi kevadepoole listi pealkirjaga "Mida on vaja teha ehk Soovunelmad 2009". Panin sinna enda jaoks kirja, mis peaks enne sügist ära tegema. Palju suuremaid ja väiksemaid tööasju. Täna laotasin nimekirja enda ette lauale ja tõdesin väikseid linnukesi sirgeldades, et pea kõik olulisem ongi tehtud.

Tänaval. Võõras noor naine seisab kõnniteel, näpuvahel tumapunane vahtraleht. Kõnnin mööda, vaatan üles okstesse.
Mina: "Sügis."
Naine: "Sügis."

22 september 2009

Charles Manson Keilas

Täna oli võimalus külastada Solarist - festivalieelsete ideede genereerimiseks ja plaanide pidamiseks. No väljast paistab see tare suur, aga seest on ta ikka veel gigantsem. (Koos nende sadade ehitajatega, kes seal praegu siblivad, oli pilt veel ekstra võimsam.) Ja tunda on, et seal ei ole ruumi eriti raisatud ka - kõik on kasulikult mingit sisu täis pakitud. Lisaks Solarisele on PÖFF see aasta muidugi endiselt ka Plazas, Sõpruses, KUMUs, Krahlis ja Kinomajas, aga Cinamoni 4 saali ja Tallinnfilmi 2 saali paigutavad seekord päris suure osa me publikumist ikkagi Solarisesse. NB1! Piilusime sisse ka Nokia kontserdisaali. Võttis sõnatuks. NB2! Solarisesse tuleb ka Tallinna Vapiano number 2, mis vähemasti mulle ainult rõõmu valmistab!

Keilas on niisiis käsil viimane töönädal. Tahaks nagu nüüd kõik need ebameeldivamad asjad ka ära teha, mida varem sujuvalt edasi on lükatud. Au küsimus või nii. Siis edasi - nädal number 40 oli planeeritud kahe töökoha vaheliseks tsillimise nädalaks (mis tõenäoliselt kujuneb filmivaatamisenädalaks). Ja siis alates viiendast oktoobrist olen PÖFFis. Visiitkaardi järgi - project manager. Ise täitsa rahul.

Panin täna korra jalad lauale ja lehitsesin kohalikku Keila Lehte. Eriti lõbustas mind rubriik "Krimiuudised", kus oli valdavalt juttu rongijaama juures lärmakalt õlut joonud kodanikest, aga üks nupuke oli järgmine. Tsiteerin: "08. septembril kell 22:00 - Keila "Peetri" pizza juures istub kõnniteel kodanik. Kontrollitud ja kaine."

418. luuletus

kaela peale kõdi
kukla taha pai
huulte sisse musi
kuhu see kõik jäi

19 september 2009

417. luuletus

pisara padjale kukkumise hääl
kurbuse hääl kui kostab
olite siin ja läksite ära
maha jäi see, kes veel kestab

pisara padjale kukkumise hääl
põskedelt peegelduv valgus
koos küll, kuid üksinda igaüks istub
istub ja meenutab algust

märjale padjale pannakse pea, mis
arvab, et ise on hädas
pisara padjale kukkumise hääl
nutavad need, kellel vedas


P.S. Ei, midagi ei ole juhtunud. Lihtsalt selline luuletus.

18 september 2009

PWIP PIP

Nägin üksöö unes, et kütsin ahju. Lihtsalt kütsin ahju. Suur vanaaegne kivist ahi oli, hiiglasliku rauduksega. Vahepeal olid justkui mingid muud kõrvalised pisi-unenäod, aga üldiselt ikkagi kütsin ahju. Kogu öö sedasi. Äkki see on nüüd sellest, et ma vaatan õhtuti kolm või neli filmi ja unenäod on nüüd vastukaaluks siis sellevõrra jälle igavamad.

Rääkides filmidest (duh!) - eile käisin Sõpruses brittide tehtud In The Loop esikal ja kogesin jälle, kuidas üks konkreetne inimene kinosaalis kõige kõvemini naerab. Ma. Ehk siis - tohutult naljakas, intelligentne ja ropp (kas pole mitte vastuoluline?) komöödia. Ma penen üheksa ja pool palli kohe! Soovitan sajaga!

Samuti vaatasin eelisjärjekorras (noh, esilinastust on ju alles oktoobri teises pooles) ära uue kodumaise filmi Pangarööv, mis oli tegelikult ootamatult mõnus vaatamine. Eks oma kino on muidugi alati keeruline objektiivselt hinnata, sest ikka tulevad need mõtted, et "ükski normaalne inimene ei räägiks sedasi" ja "see on veel segasem kui päris elu", aga Pangaröövi puhul sai täitsa sujuvalt ja rahulikult sisse elada.

LISA: In The Loop'i dialoog on nii tihe, terav ja HEA, et pärast filmi vaatamist soovitan näiteks seda lehte hoolikalt lugeda, et mõningatest suurepärastest nüanssidest veel paremini aru saada.

12 september 2009

416. luuletus

selle suvega siin
on viinapuud
võtnud võimust
me fassaadil
üksi
tulin
koju
roos oli kukkunud
õietuks
sild läks tast üle
ta voolas
silla alt läbi
sõlm...
risti...
risti vastu
ülevalt ja alt
mäletad
siis kui koolis käisime
hommikul läksime
udu oli
jahedaks tõmbuv september
ema tegi
väikekodanlikus köögis
kaasa võileivad
ja kulunud pudelis morssi
või siis kunagi hoopis hiljem
maanteel sinuga
“sõida aeglasemalt
siis see kestab kauem”
ütlesid sa
sinu nägu
oli minu nägu
mul oli nii soe
kuigi
september tõmbus jahedaks
nüüd panen
jalad kohvilauale
ja mõtlen et
lõpp jääb ikka
lahtiseks

Based on a tattle-tale

Sattusin vaatama IMDb upcoming releases lehekülge ja avastasin sealt meie kinode kohta mõnegi asja, mida tasuks ehk ära märkida. Toonitan, et olen ise neist alljärgnevatest filmidest vaid üht näinud, nii et ärge mu juttu puhta kullana võtke.
  1. 18. septembril esilinastub meil Ang Lee viimane film Taking Woodstock, mille suhtes kriitikud küll kuigi lahked pole olnud, kuid mis siiski kindlasti vaatamist väärib. Lee on huvitavalt lahanud seinast-seina žanreid ja teemasid - vaatame, kuidas ta seekord hakkama sai. Pealegi on Woodstock vaieldamatult üks kole oluline verstapost moodsa ühiskonna ajaloos, eksole?
  2. 10. oktoobril esilinastub Veiko Õunpuu (vt Sügisball) uus film Püha Tõnu kiusamine.
  3. Ja nüüd midagi eriti head. 23. oktoobril tuleb tagasi film The Hurt Locker. Ütlen "tagasi", sest see oli ka eelmisel PÖFFil, kuid jäi siis vist laiema tähelepanuta. Tegu on tõsiselt väärtusliku Iraagi-sõja-filmiga. Realistlik, pingeline ja poeetiline kõike ühel ajal. Peate vaatama!
  4. 20. novembril tuleb uus film The Box Richard Kelly'lt. Teatavasti sai see noor režissöör kaheksa aastat tagasi hakkama sellise legendiga nagu Donnie Darko, nii et tasub silm peal hoida.
  5. Steven Soderberghi uus ja väga omapärase auraga film The Informant! esilinastub meil 27. novembril.
  6. Pärast PÖFFi minge vaadake seni helgeid laineid löönud romantilist komöödiat (500) Days of Summer, mis võiks teoreetiliselt täitsa okei olla.
  7. Ja viimaseks - mitte, et ma ühtki Roland Emmerich'i filmi kunagi tingimata HEAKS oleks pidanud - pigem ikka hoopis vastupidi - aga me peame olema ausad, et kui mööda vaadata absoluutselt ebaloogilistest ja halbadest stsenaariumitest, siis VAATEMÄNGU pakuvad Emmerichi filmid küll. Niisiis, kui raha üle jääb, siis võiks ju mõnel õhtul alates 13. novembriust minna vaatama ka filmi nimega 2012, mis jällekord koledast maailmalõpust räägib.

09 september 2009

Taavilt Mariale

Nädalavahetusel oli võimalus pildistada kommertsüritust. Lasteüritust. Muusikaüritust. Mitte just üritust, kuhu omal algatusel läheks, aga... noh... mulle antakse selle eest ka palgaraha. Niisiis, miks mitte. Ühtlasi sain suurepärase kogemuse, mis on olla n-ö pressifotograaf - see tähendab sebida kaelakaardiga ringi nii lava ees kui lava taga, üritades sealjuures olla kõikjal korraga ja tabada kõik, mis vähegi vääriline. Pärast kuut tundi ja seitsesadat klõpsu oli pea uimane, särk higine ja selg valus. Mingi valik tulemusest on fotoblogis, suurem ports albumis. Ise täitsa rahul.

Pardipoiss

Jaan Ruus pani mind täna paika. (Ja see ei ole unenägu, muide.) No olin siis PÖFFi programmikoosolekul, kus analüüsisime Karlovy Vary filme. Kui järg jõudis filmini About Elly, ütles Ruus selle kohta, et see on väga hea film ja et kes sellest filmist aru ei saa, see on lihtsalt rumal ega mõista kunsti. Kahjuks olin mina just enne Jaani sõnavõttu käinud välja oma arvamuse, et see oli igav ja tühi film. Punastasin silmnähtavalt. (Aga jäin vaikides oma arvamusele kindlaks.)

Olen nüüdseks festivalile saadetud skriineritest läbi vaadanud umbes kolmkümmend. (Praeguseks on meile saabunud vist umbes 500 skriiner-dvd'd, lõpuks on neid kokku oodata tsirka 1500. Ehk siis teoreetiliselt tuleks meil need kõik läbi vaadata ja oma arvamus öelda.) Uskumatult palju on sellest kõigest olnud ILGE JAMA. Mõned asjad on lausa nagu mingid ebaõnnestunud koduvideod. Täiesti hämmastav. Samas on olnud ka väga tähelepanuväärselt häid filme, millest nimetan siin lihtsalt ära järgmised, lootes, et need talvel ka Tallinnasse jõuavad: El Niňo Pez, Firaaq, Hipsters, Mammoth, Russia 88, The Conflict Zone ja Metropia. Ja mitte muretseda - kui festivali programm kuskil oktoobris lukku läheb, küllap teen siis ka mingi ülevaatliku kokkuvõtte oma isiklikest soovitustest (mis ei pruugi sugugi kokku langed Jaan Ruusi omadega).

04 september 2009

Dancing salsa with my confusion

Magan endiselt lahtise aknaga. Täna öösel sadas metsikut paduvihma. Tuul oli just sedasi, et vihm sadas otse aknast sisse mu põrandale. Tõusin üles ja avastasin, et mu toas on tsirka kümme sentimeetrit vett. Olin paanikas, jalad märjad. Tõusin üles (jälle) ja avastasin, et ikka ei ole ka vett. Et nägin unes. Tuba oli kuiv. Käisin vetsus ja panin akna kinni.

03 september 2009

Tekstülesanne

Inimesed pingutavad küsimärkidega üle. E-kirjades peaasjalikult. Võtame näite tuntud laulusalmist ja asetame selle veidi parafraseerides kapitalistliku maailma konteksti:

a) Millal maksad eide vaeva?
b) Millal maksad eide vaeva???????????

Ma tõlgendaks antud variante järgmiselt:

a) Millal maksad eide vaeva, eide vaeva, hella vaeva?
b) Kurat, lohe, millal sa kavatsed eide vaeva ükskord ära maksta, ma olen juba kolm kuud oodanud, aga mingit makset pole sooritatud, mu kannatus katkeb üsna pea ja siis ma saadan sulle kapid ukse taha, raisk, on selge!?

Kumba varianti me konstruktiivse asjaajamise juures julgeksime eelistada? Kumba varianti me konstruktiivse asjaajamise juures julgeksime eelistada?????????????