K.S.M.H.

2009. aasta viimane päev. Mulle tohutult meeldib, et seekord on nii jõulud kui ka aastavahetus lumesed. Õige värk. Eile käisin postkontorist Amazoni pakki ära toomas ja tulin koju tagasi läbi Šnelli pargi. Valge oli hämar ja hiiglama ilus. Nautisin.

2009. aasta oli Liikumise Aasta. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Liikumine autoga läbi Ida-Euroopa. Liikumine Kogerist PÖFFi ja PÖFFist Keilasse ja Keilast PÖFFi. Liikumine ehitusest kultuuri. Sõber Helen, kes teab ühtkomateist astroloogiast, ütles, et sünnikaardi järgi on mul praegu muutumise aeg, pööramise periood. Ja et see suund, kuhu ma nüüd keeran ja jään, see ongi minu suund. I wonder. Mulle tundub küll, et iidne Siimu Südame ja Mõistuse heitlus ei ole veel lõppenud...

Mitmel viimasel aastavahetusel on olnud tunne, et algav aasta on Armastuse Aasta. No ei ole päris nii läinud nagu ma seda ette kujutanud olen, haha. 2010. aastat otsustas Komisjon mitte enam taas Armastuse Aastaks kuulutada (lootusetu!). Seekord tuleb hoopis Kultuuri Aasta, mille raames plaanitakse ellu viia mõned kauaaegsed plaanid, vaadata hulgi häid filme, mitte alluda provokatsioonidele, vaid (mõistlikkuse piires) impulssidele, olla loominguline ja loomulik. Ja tubli ja hea. Annan järgmine aasta täpsemalt teada.

P.S. Mul oli kunagi üks luuletuste sari nimega "Kirglikud Sügava Mõtte Hood".

Häid jõule ja vastuolulist uut aastat!

Teie,

Siim

The Avatar Experience

Ma arvan (ka), et nüüd on midagi olulist juhtunud. On toodud paralleel, et Avatar on täna umbes midagi sellist nagu Star Wars oli enam kui kolmkümmend aastat tagasi - film, pärast mida ei ole kinomaailm enam see, mis ta oli enne. Või siis nagu iPhone mobiilimaailmas. Revolutsioon - tehnoloogiline, visuaalne, meelelahutuslik, põhimõtteline.

James Cameron alustas tööd selle filmi kallal juba aastal 1994 - ehk kolm aastat enne oma Titanicut. Plaan oli Avatar vahetult peale seda ka linale tuua, kuid Cameron ei leppinud tolleaegse tehnoloogiaga (või siis tootajd tema eelarvega) ja otsustas oodata. Oodata 12 aastat, ilma et oleks vahepeal ühtki mängufilmi teinud. Töötanud ise välja täiesti uue süsteemiga 3D-kaamera (uuri) ja rakendanud seda oma 3D-dokumentaalides nägi Cameron 2002. aastal The Lord of the Rings'i II osas tegelaskuju Gollum - ning jõudis järeldusele, et CGI efektid on arenenud piisavalt, et taas Avatar käsile võtta.

Kui lasta end segada neist mõningatest klišeedest ja verbaalsetest konarustest, mis Avataris ilmselgelt on, siis see ei tasu end lihtsalt ära. Õigupoolest kahvatuvad need vähesed negatiivsed omadused muu taustal, mida see film pakub. Nii arvan mina, ehk siis liiga leplik kinoline.

Meenutades näiteks filme Termonator 2, Jurassic Park, Star Wars III jne, mis olid kõik suurepärased filmid... siis, noh... Vaatamata sellele, et 60% Avatarist on CGI (computer generated imagery) ei oska me tõmmata piiri reaalse ja kunstliku vahele. Avatari realistlikkus on eelmainitud filmidest lihtsalt suurusjärgu võrra kõrgem. Punkt.

Mulle meeldib, et Avatar ei "eputa" sellega, et on 3D. Kui pea kõik senised kolmemõõtmelised filmid reklaamivad end pidulikult kui 3D-filme a la "Tulge vaadake kui lahe, me viskame asju teie suunas ja te kiljute", siis Avatari vaadates unustab vaataja esimese 10 minutiga ära, et tegu ei ole tasapinnalise pildiga. Cameron ei trikita. Kolmas dimensioon on sellele filmile lisaväärtus. Sealjuures muidugi vapustavalt suur lisaväärtus!

Olen filmi ise kolmes erinevas pealinna kinosaalis vaatamas käinud - Cinamoni Nokia saalis ning Plaza 1. ja 2. saalis. Ma ei ütle siin välja, millist eelistada. Omad head ja vead on nii Plazal kui Cinamonil. Küll aga ütlen, et tasub istuda pigem saali esimeses pooles ja kindlasti võimalikult keskel.

Cameron lubas, et kui Avataril läheb hästi, siis saab ta ka osad 2 ja 3. Täna ei ole edus enam kahtlust. Niisiis, publikum ootab, James.

9,5/10

Vaata ka treilerit ja loe Jaan Ruusi või Berardinellit või Ebertit või Ninja Robotit, vastukaaluks ka Filmijutu blogi ja Maris Meiessaart.

Joie de vivre

Ühest küljest pani mind veidi muretsema, et kuskil paar päeva enne ja peale festivali algust, kui minu jaoks kõige pingelisem aeg oli, kadus praktiliselt mu huumorimeel. Kui keegi juhtus lõõpima, siis ma võtsin südamesse. Ise tegin enamasti kibestunud eneseiroonilist nalja, kui üldse. Ma ei olnud vist varem elus midagi sellist tundnud. Teisest küljest näitas see mulle, et ma pole vist varem miskit oma elus nii tõsiselt võtnud kui selle aasta festivali. (Ehk ainult lõpueksameid ja oma baka-tööd, mis praegu esimesena pähe turgatavad.)

Möödunud laupäev ja pühapäev olid mu jaoks esimene Päris Nädalavahetus üle pooleteise kuu. Magasin kahel ööl kokku 20+12 tundi. Elu oli seniks OFF ja PÖFF täiega ON. See on kogemus, mida saab ainult seda mängu ise läbi tehes. Võtsin kahe kuuga kuus kilo maha, õppisin jälle oma vigadest ja sain treenida uue aasta jaanuarist algava uue ameti tarbeks. Festival sai vastu "täiesti uuele tasemele viidud vabatahtlikud ja infotöötajad" (K. Tohver). Win-win.

Kuigi sai mitu korda kinosaalides istutud, olid filmid ise minu jaoks festivali ajal KAHJUKS teisejärgulised (erinevalt septembrist-oktoobrist, kui programmitöö raames ainult nende vaatamisega tegelesingi). Nendest kirjutan täpsemalt detsembri jooksul...

Tervitan oma sõpru ja sugulasi, keda ma terve selle aja tahtmatult ignoreerisin. Aitähhid pöffikatele, kes alati selle hetke ära tabasid, kui mul kallit vaja oli. See seltskond on nagu pere2. Eriti sügavalt vaatan silma oma Dektorile, kes meie pesu pesi ja süüa tegi ja ahju küttis - teen selle kõik tagasi.

Festival!

421. luuletus

ma toimun praegu
aegu ei ole, on üks
on uks, sinine, mille taga
salarõõmud
sõõmud sind
rohelised musid, värsked
karged, pahelised

ettevaatust
kinnitada vööd
ööd, neljakümnetunnised
unised
hakkan jälle maanduma
planeedile Maa