Bashing two bricks together

25 märts 2010

For the love you bring

Saime täna kontorisse uue espressomasina. Oleme seda siin nüüd katsetanud. Justkui veidi laksu all. Nagu Häli ütles: "Ma ei suuda keskenduda, aga teen kõike ülikiirelt."

Kuigi eelmisel nädalal Grazis sai ikka tööd ka tehtud, on käesolev nädal täielik paanikaosakond old. Tegelemata teemasid ikka jagub. Mac'is töötav Things programm virutab iga öö kell 24:00 jälle uued ülesanded lauale. No mis teemadega ma näiteks tegelen: kinode bronnimised ja lepingud; festivalile oma 35mm kinoprojektori ja suurte ekraanide hange (Hiinast, Saksast, Inglismaalt?); võimalik iPhone'i rakendus festivali ajaks; uus ja parem andmebaasisüsteem; uus ja parem subtitreerimissüsteem... ja muud sellist.

Ja lihtsalt ära mainimise korras - tänase päeva lood:

21 märts 2010

Päev7: Resist - Create - Revolt

10:00

Nagu tähelepanelik lugeja eilsest mäletab, oli täna eesrindlik plaan juba ennelõunaks Viini jõuda. Kell 7:00, kui äratus helises, tekkis aga hoopis hipilikum plaan end välja magada. Õigupoolest ei ole seda siin teha saanud. Kuna olin unustanud "ÄRA SEGA" sildi uksele riputada, siis astus toateenindus praegu sisse. Ja vabandades sama kiiresti välja. Aga ajas mind üles ikka. So much for that link...

10:15

Hommikusöögilauas ütlen festivali juhile Barbarale mõned kohustuslikud, kuid täiesti siirad tänusõnad. Tead, kuigi see nädal on hulluleelselt tihe ja kurnav old, on nüüd ikka kurb ka, et otsas.

11:45

Jalutan rongijaama poole. Pole siin linnas veel kordagi ühistransporti kasutanud. Tunne nagu oleks jalgsi läbinud sadu kilomeetried. Ja miks ma alles TÄNA näen kauplusi, kus müüakse Back To the Future filmist tuntud DeLoreani ajamasina mudelit (15€) ja muud sellist mõnsat? Mul pole seni veel ühtki suveniiri ega kingitust. Ma ei tavatse (ega kavatse) neid ka osta, kui ma just midagi ERITI rabavat ei näe.

11:46

Minust kolme meetri kaugusele tee äärde peatunud moodsale mustale Audile sõidab uljas Seat täiskiirusel tagant sisse. Ei ole varem autoavariid pealt näinud. (Välja arvatud enda omi.) Juhtide kehad on terved, kuid vaimud murtud.

12:26

Rongi aknad on nii määrdunud, et kaamera autofookus ei haaku mitte kaunite vaadete, vaid aknakakaga. (No tegelikult nii hull ikka ei ole ka, heh.) Meeldib, et tolle reisi jooksul on jällekord lõkkele löönud kirg mu kaamera vastu. (Pildid siin.)

12:50

Siin (raudteel Grazist Viini) saab ikka läbi oma silma aru, mida mõeldakse, kui öeldakse, et Munamägi pole mingi mägi. Kaljuste ja metsaste tippude nägemiseks peab pea päris kuklasse kallutama. (Sellesse grandioossusesse sobib praegu hästi ansambli Tool plaat "Lateralus".) Ja rääkides üles vaatamisest: ma ei ole terve Austrias oldud nädala jooksul näinud ühtki märkimisväärset pilve. Vahva, et nüüd jääbki tollest kandist taoline päikseline mulje.

13:30

Õde Anni saatis sõnumi, et lapsepõlvesõber Riste seest tuli täna öösel välja pisike tüdruk nimega Mia. Ja Anni, kes parasjagu ämmaemandaks õpib, võttis selle pisikese tüdruku ise vastu. Ja kõik on terved ja õnnelikud. Spets.

16:30

Ma nüüd ei olegi väga muserdatud, et mu Viini-tuur täna ära jäi. Siin sajab päris korralikult vihma. Viini lennujaam on igatahes kohe väga kole, aga et ma siia endale omaselt üsna suure ajavaruga saabusin, siis tuleb head nägu teha.

17:55

Mingid sommid haakisid end mulle sappa. Iga kord, kui meie pilgud kohtuvad, siis nad küsivad mult küsimusi a la "Kas sa tead, kus kohvik on?". Kuulge, pange ennast põlema.

18:20

Üks neiu siin Gate B38 juures askeldab midagi oma iPhone'is. Ja nii keskendunult, et kulm on hästi kipras ja suu torus ja nina krimpsus. Kui ta ennast näeks, siis ta naeraks.

19:40

Lennukis. Mu ees olevas istmereas number 22 istuvad kolm tsirka 45-aastast ärimeeste välimustega kiilanevat (kuklad on mulle ju eriti hästi näha) meest ning vahetavad ja kopeerivad üksteise arvutitesse mälupulkade sisu, milleks on näiteks filmid 2012, Sherlock Holmes, Avatar ja Inglourious Basterds. Ja pange nüüd tähele - esimest korda elus näen praegut, milline näeb välja kinoseansil kaameraga üles võetud film. Inglourious Basterds, varustatuna vene ja saksa subtiitrite ning VÄGA madalakvaliteetse pildiga. Tahan nutta.

(Muuseas, ma luban, et alates homsest ma siia blogisse enam nii palju ei kirjuta!)

22:30
(nüüd juba koduvööndis)

Nigu ma Helsingis lennukist maha astusin ja jõudisin oma suurele ja mõnusalt jahedale tekialusele mõtlema hakata, tuli teade, et Tallinna lend on edasi lükatud. Väljas on selline tuisk ja torm, et. Ma olen nii neetult unine ja tüdinenud, et see teeb mind emotsionaalseks. Fail.

02:00

Kodus. Tere. Aitäh. Head ööd.

20 märts 2010

Päev6: Kinostop

9:30

Öösel oli kuskil üle koridori kirglik vahekord. Kostis kiljeid. Meenus "ladinakeelne" lugu "Gaudete" filmi "Parasüntaksi memorandum" saundträkilt: "Cunilingus Vagina, Fellatio Fallus, Fantasiae Orgie, Multiple Orgasmus".

11:45

Esimese filmiga oli nüüd küll ikaldus. Kui üleeilne "Mein Kampf" oli ägedalt teatraalne, siis too, millelt praegu välja astusin, oli piinlik. Režissöörihärra on ka muidugi juba 89-aastane...

12:00

Seisan parajasti Grazi Tehnikaülikooli auväärse hoone ees ja vahin päikesesse, kui äkitsi hakkab midagi metsiku valjudusega üürgama. No umbes nagu oleks II Maailmasõda ja algaks õhurünnak. Nõuan möödujailt selgitust. Tegu on igal laupäeva keskpäeval testitava linna tuletõrjealarmiga. Noh... et siis töötab.

13:00

Istun pargis ja joon õlut, mille etiketil seisab "Austria parim õlu". (Aga ma vist sain sellest loosungist ikka valesti aru.)

Park on umbes kolme Tammsaare suurune. Muru juba kergelt rohetab. Üks preili pikutab suure puu juurte vahel neoonrohelisel matil ja loeb raamatut. Üks vanem daam pistis just oma kassipoja suuruse koera õlakotti ja ütleb talle midagi umbes nagu "Tsu-tsu-tsu-tsu!". Eemal mängib noor emps oma kahe lapsega kulli.

16:15

Veel üks igav dok nähtud. See selleks. Võtsin kaasa ühe rammusa calzone'i ja jogurti ja istun nüüd juba ühes teises pargis. Siin on vähemalt kolm erinevat seltskonda pingutanud kahe puu vahele rihma, mille peal nad siis nöörilkõndi harrastavad. Pärast seda, kui ma üht sellist tiimi oma kaameraga mitmest rakursist jäädvustanud olin, peaaegu sunniti mind ka köiele. Keeldusin, kuna nad keeldusid seda mu jaoks vastu maad laskmast.

17:00

Siin kino kohvikus on seinal kell, mis näitab Londoni, New Yorgi ja Rooma aega. Dektor on Roomas, saatis enne sõnumi, et on kolosseumis, kus on turiste rohkem kui Eestis lund. Mul on hea meel, et Graz ei ole klassikalises mõttes üldse turistilinn. Patseerin ringi enamasti ilma oma festivali kaelakaardita - nii ei erista mind kohalikest vist miski. Vist.

(Üks varasem väljaöeldu vajab korrektuuri - Diagonale siiski kasutab vabatahtlikke, aga rohkem festivali ettevalmistuses ja n-ö telgitagustes. Kinode infotöötajad ja muu esindav meeskond on siiski palgaline.)

18:15

"La Pivellina" - tundus (TUNDUS!) mõnus film. Kahjuks oli ingliskeelne subtiiter jälle ära unustatud. Aga kuna ma olin saalis vist ainuke, kes sellest puudust tundis, siis ma väga märatsema ei hakanud. [Hiljem lisatud: "La Pivellina" pani Diagonale võistlusprogrammi kinni.]

Istun siin infolaua kõrval, kuhu ilmus äkki üks SUUR mees ja küsis infotöötajalt väga tõsise näo ja valju häälega: "How many people are sitting in this screening at this second? I... want... to... know...!" Oot, kohe kui ta ära läheb, siis ma küsin infokalt, kesse jurakas selline on. Haa, ta on selle kino omanik. Ma natuke kartsin teda.

23:15

Istun ja vaatan oma Diagonale viimast filmi. Vahva, et sünopsise sõnul ei ole režissöör kasutanud tüüpilisi maailmalõpufilmile omaseid klišeesid. Ei ole tõesti. Küll aga on ta kasutanud kõiki teisi saadaolevaid klišeesid. Seda sünopsis ei maininud.

23:59

Niisiis, kokkuvõttekene:
- külastasin 5 päevaga 18 seanssi, sealhulgas:
- 5 lühifilmi
- 6 dokumentaalfilmi
- 10 täispikka mängufilmi (kõik, mis festivalil teoreetiliselt tõlgitud olid)

Diagonale2010 paremad palad (kronoloogiliselt):
3. Herbstgold - Finish Line Heroes (siia läheb minu peaauhind)

Aga täna rohkem uneaega ei raiska, kuna homne plaan on võimalikult varavalges check out teha ja rongiga läbi mägede Viini sõita, et siis seal veidi ringi tatsata ja kohaliku aja järgi 19:20 Helsingi lennule istuda.

19 märts 2010

Päev5: My one-life stand

10:00

Uute tuttavatega hommikusöögilauas. Kutsuti õhtuks peole. Veksleid välja ei käi, lubadusi ei anna. Keskööks olen tavaliselt üsna lohv.

12:30

Juba teine Hitleriteemaline film kahe päeva jooksul. Seekord dokumentaal. (Ehk on see kuidagi kitsarinnaline ja lapsik, et mulle nii tundub, aga siinkandis ei saa nad sellest teemast ei üle ega ümber.) Film keerles lõputult ühe üsna pinnapealse teema ümber, ei liikunud mingiski suunas ja väsitas väga ära. Veidi pseudofilosoofiline ja nii. Senise kogemuse järgi kvalifitseerub siin minu jaoks "heaks" ainult umbes neljandik filmidest.

Tegin sellise vea, et ostsin esimest korda elus omale topsi Ben&Jerry's jäätist. Siit võib nüüd midagi sõltuvuselaadset välja areneda...

13:00

Nii. Mul on seljas kollane T-särk. Mu varba juures mulla sees õitseb lilla kevadlill. Mu otsaesine on roosa. Kukimuki.

Ja kui ma oleks siiski otsustanud oma kaamera Eestisse jätta (ma ei saa üldse aru, MIKS ma seda tegelikkuses kaalusin!?), siis ma oleks käesolevaks hetkeks tõenäoliselt lasknud selle omale kiirkulleriga järele saata. Lugesin kunagi fotograaf Annie Leibowitzi ühest raamatust, et 50-millimeetrine fiksobjektiiv on õppimiseks kõige parem. Ma eksperimendi mõttes panin endale selleks reisiks piirangu, et teen pilti ainult tollega. Töötab.

Festivaliinimestega suheldes on mulle suureks üllatuseks, et Diagonale ei kasuta üldse vabatahtlikku tööjõudu. Saalide "infotöötajad" on kõik palgalised. Võibolla on see mu isiklik paranoia, aga mulle tundub, et seda on näha ka nende suhtumisest ja olekust - ei näe siin kellegi silmis sellist sära nagu PÖFFi vabatahtlikel.

14:00

Istun pimedas kinosaalis, kus ühel seinal helendab väike siiras dokumentaal, mis räägib lesbide elust 1950. ja 60. aastate Viinis. Olen liigutatud. Väga muhedad mutid on. Ütlevad, et seksuaalsus 60-aastasena ei erine kuidagi seksuaalsusest 20-aastasena. Usun, et sellele filmile saaks ka talvises Tallinnas vähemalt ühe saalitäie huvilisi kokku.

15:45

Kõnnin läbi Grazi vanalinna festivalikeskuse poole ja mõtlen inimestele, keda olen ootamatult igatsema hakanud. Mul on nagu kolm erinevat peret - üks on Rahumäel (+Tartus/Kadriorus), üks Toompeal ja üks Telliskivis. Kõiki...

Ühe suurema tänava jalgrattatee ääres on kümmekond neoonvestis ja mundris meest. Mis nad seal teevad? Politseinikud, lai naeratus peas, peatavad jalgrattureid ja suunavad nad järjest juuresolevasse telki, kus jalgrattamehaanikud jalgratta üle vaatavad. Tsekkisin biiti ja sain teada, et trahvi kellelegi ei tehta, aga antakse soovitusi, kas ratta juures oleks vaja midagi täiendada või remontida. Et kevad käes ja nii. Saad sa aru.

17:55

Peab väga ettevaatlik olema, kui filmi sünopsis ütleb: "It's the silences and images, which invite the audience to continue to develop the movie for themselves." Siis saab ainult kaks võimalust olla. Esimene on, et on ilgelt hea film. Teine aga, et su kõrval istuv paksude sarvraamprillide ja tupeega prantslane (kellest teisipäeval kirjutasin) hakkab esimese viie minutiga mõnusalt nohisema. Kui nohinast sai norskamine, sai mul ka küllalt.

19:25

Filmi sees ja selle ümber.

23:59

Ei mingit pidu täna. Nagu lubatud - lohv. Homme on mu viimane kinopäev. Broneeritud on viis piletit. Kuigi mu päevane talivuspiir on neli filmi, on nüüd juba auasi need kõik utiliseerida.

P.S. 13. PÖFFi kinotreiler võitis täna Kuldmuna.

18 märts 2010

Päev4: Mina ja Adolf

9:00

Hea mõte: panen äratuskella kinni ja magan veel 10 sekundit.

10:01

Eile pablasin International Breakfasti pärast. Magasin sellesse sisse. How very convenient indeed.

12:50

Panin kokku oma kava kuni festivali lõpuni. Põhirõhk (ingliskeelse tõlkega) mängufilmidel ja näiteks homme on suht dokumentaalipäev. Vahele pikin ka mõned lühifilmide seansid. Muide, suurt pilti vaadates selgub, et 1) mul õnnestub käia kõigis seitsmes üle linna asuvas festivali saalis ja 2) mul õnnestub ära näha kõik festivali ingliskeelse tõlkega täispikad mängufilmid.

13:15

Seisan kaubanduskeskuses külmkapi ees ja tunnen end NII pisikesena. Riiulil ilutseb POOLEliitrine Red Bulli alumiiniumpurk! Vaude.

Suhtlus kahe inimese vahel toimib ikka märksa paremini kui rääkimine internetiga. Kui festivali veebikeskkond teatas hommikul, et üks homne oluline seanss on välja müüdud, siis mesijutt infotöötajaga tagas mulle sinna siiski sissepääsu.

14:30

Väljusin saalist. Keset seanssi. Ukse taga seisis üks teine paljudest väljujatest, silmad suured peas, ja ütles mulle: "This film does not deserve my attention." Vastasin: "Can I join the club?" Eksperimentaal(video)kino ja täieliku saasta vahel olev joon on tihti peaaegu nähtamatu.

17:00

Ja see juhtus! Diagonalel ka juhtus. Et kavas on viga. Ehk siis, et ühel filmil, millel peaks olema ingliskeelne tõlge, ei ole. Leidsin tabelist õnneks kohe alternatiivi, mis hakkab 30 minuti pärast täpselt teises kesklinna otsas. Kiirkõnd.

17:30

Made it!

20:10

Okei, ametlik: selles linnaosas siin wifit ei ole. Küll aga on festivalimeeleolu tänaseks juba täistuurid sisse võtnud. Kas mulle tundub, või on vahepeal Diagonale suuri lippe linna peale juurde ilmunud? Ja kui kuuled lähenemas lõbusat seltskonda, siis võid mürki võtta, et tegu on festivalirahvaga. Siit mu kõrvalt uksest astub näiteks just välja dokfilmi "Kick Off" töökas kollektiiv. No film rääkis kodutute jalkameeskonnast, kes esindas Austriat vastaval MM-l. Film läks täna publikule hästi peale ja neil oli üle keskmise hea tuju. [Hiljem lisatud: "Kick Off" võitis Diagonale publikuauhinna.]

22:45

"Mein Kampf" - sellist nime kandis lõppenud film. Ma ei suuda otsustada, kas tegu on dokumentaaldraama, komöödia või pilaga - fakt on aga see, et film, mis rääkis Hitleri n-ö "kujunemisest" tekitas minus väga vastuolulisi tundeid. Küllap tähendas see, et film töötas. Teravmeelsed dialoogid ja teaterlikud meeleolud meenutasid kohati Tom Stoppardi filmi "Rosencrantz and Guildenstern Are Dead".

23:30

Panin esmaspäeval rahakoti vahele mõned visiitkaardid. Praegu sai see tasku tühjaks. Astusin kinouksest välja ja avastasin, et ainukeste inimestena kogu tänaval kõnnivad Siim Rohtla ja Barbara Pichler. Kõrvuti. Barbara Pichler on Diagonale juht. Saime muhedalt tuttavaks ja rääkisime kumbki oma festivalist ja oma riigi filmi seisust. Jah, see oli ootamatu. Ääretult meeldivalt ootamatu.

Igal hilisõhtul, kui ma oma hotellituppa naasen, on see ära koristatud. Ja kuigi ma teen ise ka hommikul voodi ära, siis nemad ikka umbes nagu TRIIGIVAD selle veel üle. Hehe, nagu elaks jälle kodus... (Tervitan siinkohal ema! Musimusi.)

23:59

Tunnistasin Skype'is kohe Lokile ka üles, mis ma teinud olen. Ta on ise nimelt Lõuna-Aafrikas, Cape Towni festivali žüriis. Räägib, et ei suuda otsustada, kas minna benji hüpet tegema või mitte. Ma muidugi provotseerin ja agiteerin. Hoiame pöialt.

17 märts 2010

Päev3: Tina Döner

"When you're traveling, you're much more open to experiences outside your usual realm."
- Richard Linklater
9:30

Olin Leonardo DiCaprio. Või noh, ma olin gängster, keda mängis Leonardo DiCaprio. Viibisin filmis, kus ma olin just oma parima sõbraga (kes muide oli ka gängster) tõsiselt riidu läinud. Kolkisime teineteist mingis New Yorgi äärelinna lokaalis üsna ürgmehelikult. Veri ja puha. Ta lõi mul kandikuga ribid sisse. Ma andsin talle baaripukiga keset pealage. Põhimõtteliseks kaotajaks jäin siiski vist mina, kuna lahkusin kaklusest ootamatult ja ebaausalt - äratuskella abil.

17:30

Täna on nõnna tihe old, et polegi miskit vahepeal kribada jõunud. Vaadanud seni ühe lühifilmide seti ja ühe päris tugeva dokumentaali. Kodumaiste filmide festivali tegemisel on üks kõva eelis - saab suht kõik filmitegijad alati seansile kohale. Vahetasin paar mõtet kahe režissööriga ja tellisin PÖFFile nende filmide skriinerid. Mis tähendab vist seda, et midagi halba ei ole ma seni siin veel näinud.

Ilmast ma ei tahaks teile, vaestele põhjamaalastele, eriti rääkida. Aga räägin ikka. Keset päeva kaalusin tõsiselt, kas ei peaks mitte jope üldse hotelli tagasi viima. Sooja oli nii 14 kraadi. Lähemaks neljaks päevaks ennustatakse 16...17 kraadi. Kilkan.

Ja maailma parimaid õunu käisin ka jälle ostmas. Seekord kahekordistasin doosi. Ja triviaalroaks teevad nad siin päris sellist seitsmepunktist kebabi ka.

20:25

"Eckhaus" nimelises keldrilokaalis (seekord ei kakle). Kahe filmi vahel. Ainuke punkt käesolevas linnaosas, kus wifi on. Vist. Nii kõva melu, et ei kuule oma klaviatuuri klõbinatki. (P.S. Lõppenud film oli metsik dräääg.)

Mul on nüüd juba harjumuseks kujunenud, et kui keegi kuskil jälle saksa keeles esineb, siis ei häbene ma küsida endale kõige lähemal istuvalt inimeselt: "Excuse me, can you translate a bit for me?"

23:10

Hotell. Unepoiss. Enne viimast seanssi tutvusin ühe Viinist pärit tudengiga, kelle eriala on "Film Science". Kas ei kõla mitte suurepäraselt? Imaginaarne tutvusring:
- "So, what do you do?"
- "I'm a scientist."
- "Sorry, but... you don't look like a scientist."
- "Well, that's because I'm a film scientist!"
- "Oh... ok."

Muide, eile öösel kell 03 avastasin, et magamamineku asemel on hoopis õige aeg oma hiinlastele helistada ja tööasja ajada. Üsna skiso tunne oli, aga kiigele sai jälle hoog sisse lükatud.

Homme ennelõunal korraldab Austria Filminõukogu festivalikeskuses ürituse nimega International Breakfast. Mul on sinna kutse. Pablan isegi veits.

23:59

Tegin akna lahti. Värske õhk. Akna all on jorsid. Panin akna kinni. Läksin magama.

16 märts 2010

Päev2: Kinostart

10:30

Kuustest märts (mu õdede sünnipäev). Sain kätte oma kaelakaardi, kutsed, reklaammaterjalid, linna kaardi, kataloogi, pähklid (jah!), hariliku pliiatsi, välgumihkli ja nii edasi. Enamus on muidugi saksa keeles (isegi välgumihkel). Entschuldigen? Aga üldiselt ma ei ole sellise poputamisega harjunud nagu siin on. Kõik on kole abivalmid... Ja kuigi ma saksa keelest kolligi aru ei saa, hakkab selle kõla mulle aina rohkem imponeerima.

12:15

Istusin poolteist tundi keset üha hoogustuvat külaliste keskuse festivalimelu, lappasin kataloogi ja panin oma esimese kahe päeva kava kokku. Mu kõrval istub vanem meesterahvas (kuulge, mu kõrval istuvad pidevalt mingid vanemad meesterahvad!?), kellel on maailma kõige paksema sarvraamiga prillid ja tupee. Kõrval kohvikus istub üks 30-sentimeetrise habeme ja põlveni ulatuvate nahksaabastega ärra. Ja üks noor gravitatsioonile mittealluvate juustega naine roosade ketsidega. Kõik lehitsevad erinevaid materjale ja teevad oma saksakeelsete harilike pliiatsitega kavasse ovaale.

"Esilinastus" saksa keeles on KINOSTART. Andekas!

14:05

Hotelli fuajees pehmel diivanil. Elektrooniline post. Siseruumis suitsetatakse, kacke!

15:15

Joon cappuccinot, mille hinna-kvaliteedi suhe on väga (VÄGA!) paigast ära.

15:45

Astun linna peale. Ma tahaks siis üldiselt klapid pähe panna, aga samas ma olen alati olnud veendumusel, et lisaks sellele, et sa keskkonda NÄED, pead sa seda ka KUULMA. Nii et klapid jäävad ikka kotti.

16:55

Söön õuna (kolme õuna korraga suht), mille hinna-kvaliteedi suhe on väga (VÄGA!) paigas. Mööda karmi kangialust jõudsin lummavasse sisehoovi, kus oli kohvik, kus vanaisa õpetas lapselast jalgrattaga sõitma ja kus sügavpäevitunud turuvanamehed müüsid puuvilju. Hääldus oli mul umbes "Trai apfel, bitte" - on's enam-vähem okei?

Grazi linn on elanike poolest umbes nagu kaks ja pool Tartut. Öösel saabudes tundus, et siin on ka üsna tartulik meeleolu. (Mu hotelli eest läbi voolav kohalik "Emajõgi" Mur töötas muidugi selle tundmuse kasuks.) Valges ringi patseerides on ta aga pigem nagu pisike Praha. No ma väga suurt tiiru ei teinud ka.

Diagonale is in town! Kindlasti mitte sel määral nagu Karlovy Vary festival "vallutab" oma linna, nii et pooleteiseks nädalaks ongi kogu Vary vanalinn üks suur filmfestival. Aga Diagonale on end nähtavaks teinud küll - panen siit turundusnippe kõrvataha ja annan need vaikselt Annelile üle.

19:00

Diagonale avaürituse publik koguneb. Märkan, et vanemal põlvkonnal on jalas eranditult nahksed kingad. Nooremal seevastu (no üksikute eranditega) ketsid. Mul ka. Pintsak ja ketsid. So what, eksole? Aga kui minust saab vanem põlvkond ja ma käin ikka oma Adidas Superstar'idega, siis huvitav, mida kannab uus noorem põlvkond. Plätusid?

19:30

Festivali avatseremoonia esimene pool koosneb 45 minutist kõnedest. Ei mingeid muusikalisi vahepalu, ei tantsivaid lapsi. Ainult kõned. Tõsised ja naljakad, isegi pisar oli ühel silmas. Aga kas too pisar tuli kurbusest või rõõmust, seda ma ei tea. Kõik on eranditult saksakeelne. "Sorry but das is not international festival," ütleb keegi mulle pärast, kui ma oma piiratud lingvistiliste võimete üle kurtsin.

22:30

Tulin siia festivalile teadmisega, et ma siin kedagi ei tea. Plaaniga, et ma tahan kedagi teadma saada. Ei leidnud muud lahendust, kui et astusin pärast avafilmi lõppemist veiniklaas näpus Kellelegi ligi ja hakkasin tutvust looma. Magda Varssavist. David Viinist. Ja teised mu suured sõbrad. Joome koos veini ja räägime nii et tatti pritsib. Ja suitsetame siseruumis, kacke!

15 märts 2010

Päev1: Land der Berge, Land am Strome

TALLINN


See Lennu lennujaama uus tiib on nii mõnus, et siia võiks elama kolida.


HELSINGI


Vantaa lennujaamas on mul neli tundi tühja aega. Teen tööd. Vaatan vahepeal aknast välja ja näen, kuidas umbes 3,5 meetrit pikk piloot sirgel seljal ja sissetöötatud sammul oma stardivalmis lennuki all ringi käib ja masina iga visuaalselt kontrollitava detaili üle vaatab. Kui ma oleks piloot, siis ma oleks vist ka selline.


Pilk kohtub ühe teise väga sõbraliku pilguga. Mustanahaline mees, valge-rohelise kirju siidine pluus seljas. Lumivalgete hammastega lai naeratus. Neid inimesi, keda sa kohtad suurtes lennujaamades, ei kohta sa oma elus 99,9% tõenäosusega enam mitte kunagi.


VIIN


Maandudes on näha lennukeid, mille peal on suur lõbusa šriftiga roosa logo: “NIKI”. Et siis selline lennufirma. Muidu on kõik nunnu, aga see sama logo peab olema ju ka näiteks selle firma tegevjuhi visiitkaardil, mida ta eeldatavasti uhkusega ulatab.


Lennujaama ees ootavad koos minuga bussi kaks naisterahvast. Vanus umbes kuuskümmend. Mõlemad hästi tõsise näoga, sõnatud, rahulikud. Seljas pikad hallid veidi erineva lõikega mantlid, peas justkui kuskilt neljakümnendatest pärit kaabud. Kõvast käest kinni. Tahaks neile miskit ilusat öelda, aga mõtlen, et mine sa tea, kuidas see kultuuride erinevus jälle on...


Viinist Grazi sõitev rong hakkas praegu nii sujuvalt liikuma, et kui aknast välja ei vaataks, siis ei saaks arugi, et Diagonale on juba 20 meetrit lähemal.


Siin rongis mu kõrval on üks vanem mees. Küsisin, kas võin tast pilti teha. Lubas. Tegin. Aga tema naisest ei teinud. Ei tea, kas see on kuidagi kohatu? Naisele pakun hoopis pähklišokolaadi.


GRAZ


Hotell on üsna edev. Ma olen küll mingis vähem edevamas toas. Aga peaasi, et ühene. Kuigi siia voodisse mahuks me koos ka.


Kui lähed kuskile, kus pole varem käinud, siis on sul mingi ootus, mingi ettekujutus, milline see koht on. Jõuad kohale ja saad teada, et on hoopis teistsugune. Ei ole parem ega halvem, lihtsalt hoopis teine.

What film

Ööd lähevad aina pikemaks mul. Eile istusin kella viieni. No see on muidugi laupäevane erand. Suvel mulle meeldib sedasi - lähed magama siis, kui linnud õues juba hommikust häält lahti laulavad. Ja läheb valgeks. Oh läheks juba valgeks.

Ma lähen homme nädalaks ajaks esimest korda elus ametlikult komandeeringusse. Sihtkohaks on Austrias paiknev Grazi linn, kus toimub filmifestival nimega Diagonale2010. Päris imelik on, et tegelikult ei ole siiani reisipalavikku tulnud. Hoopis teisel põhjusel olen rahutu, sest tegelikult tahaks siinmail praegu mitu tööalast tegemist tegemist. Aga peab väikse meilivahetuse ikka kuidagi festivalikavasse sisse programmeerima.

Kas Sina oled täna õnnelik? Kas Sinu suhe töötab? Miks? Kas Sinu vanemad armastavad teineteist? Kas Sul on piisavalt raha, et oleks mugav? Kas Sa usaldad oma sõpru? Kas Sa arvad, et Sa oled juba liiga vana? Või veel liiga noor? Kas Sa teed seda, mida Sa tahtsid? Miks? Aga kuidas muidu läheb?

Kirjuta mulle siimätinsenerpunktkomm või pane kommentaar! (Okei, kasvõi anonüümne.)

09 märts 2010

423. luuletus

(ma armastan sind
sina omakorda mind
mõtlesme me, ei öel'd
ind nooruslik, oo, ind)

olime toas, ikka selles hallis
kipsist seinad, parketist põrand
miski meie vahel oli väär
kasvõi näiteks kunstilised mõrad

vaatasime erinevas suunas
sina läbi, mina välja
leek meie vahel läks liiga suureks, kustus
nutsin ma, sai nalja

ainult üks aken oli lahti
terves seinas korruselamul
kas tõesti ainult hetkeks olin kunagi
"to do" nimekirjas sul (nii julm)

siis lendasime aknast
sina läbi, mina välja
kas see pole imelik?
ma ei mõista seda nalja!

nüüd näen sind unes
ainult ma
üle öö, ainult
ja seda nalja ma ei mõista ka