Bashing two bricks together

21 mai 2010

Rad

Mulle meeldib see hääl, mida teeb jogurtipakk siis, kui sa ta külmkapist välja võtad ja enne avamist loksutad. Blumblumblump.

Mulle meeldib see, et kui ma täna hilisõhtul oma Statoili tanklas parkivale Saabile lähenesin, siis lendasid auto kohal kaks valget liblikat.

Mulle meeldib see, et meil läks korda tänane pisike üritus Vabaduse väljakul, kus Just Film näitas UNICEFi Sinise Nädala raames filmi "Beautiful Losers" vabaõhuseanssi (fotoblogis ka mõned kaadrid, albumis rohkemgi). Triviaalinfona siia juurde, et too oli siis nüüd minu elu esimene kinosündmus, mille tehnilist poolt ka mina orgunnisin. Mulle meeldib.

18 mai 2010

425. luuletused

Mul jäävad ajapikku ikka mingid poolikud ideed draftina seisma. Mis nad ikka seisavad. Panen nad siia. Üks on sügisest, üks talvest, üks kevadest.


me eksisime ära
sära, sära läks
ära
ju mõned ajad tagasi
mingi ühe olulise hetke maha magasin
rada läks pikaks ja pimedamaks
õrn jää naks ja naks
oksad lõid näkku
ärtuemanda sära
läks ära
oli imelik öö
ja peale seda ikka
kohustuslik päev

---

kas selleks et olla naljakas
on vaja teha nalja
ja selleks et olla kurb
peab nutma hakkama
ei ei
naiivne suhtumine

---

sa jõid kohvi
toetasid tassi vahepeal
vastu põske
et oleks soe
mulle jäi see kohe kuidagi
meelde
mõtlesin et
mainin

11 mai 2010

Not necessary

Jah, ma tean, et see ei ole kooskõlas ühegi hea maitse eeskirjaga, aga ma lihtsalt PEAN seda tegema ja siia JÄLLE sel teemal kirjutama. See lihtsalt on uskumatu. Eelmärkused: 1) alljärgnev on keelatud nõrganärvilistele ja loomakaitsjatele ja 2) alljärgnev ei sisalda liialdusi.

Eile öösel ärkasin üle mitme kuu jälle selle peale, et kuulsin hiirte tegevust. Avastasin nimelt, et näriline oli vedanud küpsise mu teleka eest karbi seest toa nurka põrandaprakku ja alles viimasel hetkel avastanud valearvestuse - küpsis ei mahu prakku. Ragistas siis selle kallal, et küpsise mõõtmeid vähendada.

Seadsin üles lõksu (mis muide oli ka mu põrandalaua alusest hoiukohast ära tassitud - sain ta vaevu pliiatsiotsaga sudides kuskilt soojustuse vahelt kätte). Samal ööl saaki polnud, kuigi küpsisetükk oli lõksust ära viidud.

Teisel ööl fikseerisin küpsise lõksu külge kruviga, raisk. Proovigu niisama ära viia.

Ärkasin (kell 3:05 oma sünnipäevaööl) lõksu plaksu peale üles. Tule põlema pannud, avastasin kinnise lõksu ja selle kõrval istumas hämmeldunud hiiglasliku hiire, nina veidi verine. Lihtsalt vaatas mulle otsa. Võtsin õhtust voodi kõrvale jäänud teetassi ja panin hiirele peale.

Kuidas tappa hiir? Kõige otstarbekam ja veretum tundus uppumissurm. Viisin miki tassiga vetsupotti ja tõmbasin vett. Selgus, et hiir on ootamatult atleetlik vastuvoolu ujuja. Või siis suudab lihtsalt korgina vee peal püsida, ma ei tea. Igatahes pärast kaht veetõmbamist vaatas loom mulle ikka sama üllatunud wtf-näoga otsa.

Appi tuli potihari, millega surmamõistetu vee alla lükkasin. Natuke ootamist ja vaikus. Hiir kadunud. Kuid kuskilt kostab kraapimine. Hoolika kuulamise peale sain aru, et potis hiir tõesti enam ei ole, vaid on torustiku kaudu järgmise exitini edasi liikunud. Duši äravool.

Vandusin.

Jah, hiir oli duši trapi haisulukus kinni - kraapis ja sulistas seal nii nagu oleksin üritanud mikromootorit veega alla lasta.

Vandusin.

Lasin dušist vett peale. Ei midagi.

Vandusin.

Lõpuks lasin suure kausi vett täis ja kallasin selle ühe korraga trappi. Ja siis tõmbasin potile ka vee peale, et hiirel mingitki võimalust uuesti kuskile püsima jääda poleks.

Vaikus.

Lein.

Kui ma ise ei oleks oma Toompea hiirepüügiseiklusi läbi teinud, siis ma ei usuks neid lugusid.

Palju õnne sünnipäevaks, Siim Rohtla.