Osa 1: Ryszardsurfing
Tere Poolamaalt, Krakowi linnast. Oeh. Mõned punktid toon välja.
Meil Kaarliga see muusika värk töötab. Autos on igale piirkonnale, kellaajale ja tujule vastav plaat. Lätis Metsatöll, Leedus Dead Can Dance, Poolas Chopin ja nii edasi. Vahepeal häälestame kohalike raadiote sagedustele, kus maheda häälega mehed mängitavad meelaid palu.
Läti õnnestus muide eksperimendi korras läbida nii, et autot kordagi ei peatanud. Isegi valgusfoorid üritasime vastavalt ajastada. Meil on Lätiga üldse mingi värk. Ei-värk.
Leedus tegime Kaunase üllatus-peatuse, jõime kalja, vaatasime raekoja platsil suurelt ekraanilt jalkat, töllerdasime inmtühjas ja ilma valgustuseta pargis. Ootamatu.
Põhja-Poola ürgmetsas tehtud plaaniline 2-tunnine autos magamise peatus venis täiesti kogemata 7,5-tunniseks üllatavalt kosutavaks nohisemiseks. Aga me liigume üldiselt operatiivselt kohendatava graafiku alusel, nii et klappis.
Kuskil Poola keskel, ühel väga kitsal ja kaubaautodest kubiseval pikal sirgel tuli Saabist kogu toss välja. (Meie taga pisikese punase Suzukiga sõitnud ja suitsupilve sisse kadunud naine suri tõenäoliselt ehmatusse.) Autol kadus kiirendav jõud ja summutist pahvis lõputult valget tossu. Umbes viis minutit kahest suust tulevat vänget vandumist teeäärses võsas, kolm-neli telefonikõnet kodumaistele spetsialistidele ja asi selge. Saabi turbo surnud. Õli, mis peaks sellest läbi jooksma, jookseb selle sisse ja põleb seal ära, kui turbo "buusti andma hakkab". Siit tekkis täiesti asjatundmatu (aga tundub, et geniaalne) plaan siiski Krakowisse sõita ja siin kunagi esmaspäeval Saabi esindusse pöörduda. Ehk siis järgmised 350 kilomeetrit sõitsime mitte spidomeetri kiirusenäidiku (see jäi üldiselt 70 ja 90 vahele) vaid turbo-seieri järgi - põhimõte selles, et kiirendada tohtisime täpsel nii mõõdukalt, et turbo buustima ei hakkaks ja õli ei kärssaks. Täiesti uudne ja "puhastav" kogemus, teate.
Selle tagajärg, et autol ei tööta ei konditsioneer ega nüüd ka turbo, õnnestus kütusekulu ajalooliselt madalaks ajada. Lubasime, et kõik need kokkuhoitud žlotid teisendame kohalejõudes õlledeks. Õigupoolest let's think twice, sest teadjamate sõnul on tolle turbonduse remontimise ees vaja viiekohaline rahasumma välja käia. Näis.
Mõnusa odava hosteli leidmine sujus nagu kellavärk. Nende asjadega on meil siin üldse tõeline flow. Leiame ägedaid elamusi vaistu järgi või õnne najal. Esimesel õhtul astusime sisse imesse nimega Alchemia. Koht, mis teeb lõdva randmega ära igasugustele Von Krahlidele ja Juuksuritele ja Nokudele ja Levikatele. Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema. Vähe sellest, tuli välja, et Alchemia jätkub keldris, kus toimus pidu nimega "Baltic Balkan". No ma ei ole mingi eriline peo- või tantsumees, aga see oli Minu Elu Pidu. Tantsisime täiesti umbisikuliselt ja tunde. Kõik tantsisid. Kõik. Vahetpidamata.
Tutvutud kole huvitavate ja sümpaatsete inimestega, võetud osa Krakowi juudikultuuri festivalist, söödud parimat salatit, joodud külma õlut. Käidud, käidud, käidud. Krakow on ehe ja sundimatu linn, millest õhkub ausat, puhast ja mitmekülgset kultuuri. Krakow on võimas. Ma vean kihla, et ma tulen siia veel tagasi.
Nüüd oleme just sisse kolinud hostelisse number kaks (mis muide asub eelmise kõrval). Kaarel teeb siestat. Kohe süstime oma turbovaba rootslasega tipptunniummikusse ja üritame jõuda kohalikku Saabi esindusse, kus peame umbkeelsetele meistritele selgeks tegema probleemi olemuse ja kauplema välja parima võimaliku lahenduse.
Hoidke pöialt. Annetus ootan Swedbanka arvele number 221010160939.
P.S. Aga üldiselt on töötanud väga hästi too "kui ma ei saa midagi teha, siis on parem mitte muretseda" taktika. Väiksed vastulöögid mobiilsuses ei ole seni vähimalgi määral reisi suurepärasust kahandanud.
To be continued...