Bashing two bricks together

30 juuli 2010

428. luuletus

punane
oksiidne nuga
kükitav buda
munk, silmad kinni
kõrvad kinni
süli kinni
"avame jälle sügisel"
silt ukse peal
seal ka jalgratas
lapikute lohvidega
läikiv lagi, lihvi seda
liivapaberiga
siis ei näe sa ennast peeglis
mõte annab kinnist tooni
foonil inimmassid
kassid kräinuvad nii tüütult
süütult kahe i-ga
piiga, tere, võtan, jätan
matan halle õhupalle
heeliumiga hääletan
autodele hääletuile
meeletuile mõnutuile
saame kokku, teeme peo
lähme lahku, ärme seo
eos juba, ciao!
rendime ennast
viskame teineteist ära
ümbertöötlus
ümber töötus
tüütult püüdlik
puudega padujoodik
tragikoomika ja ülalmainit' munk
skunk
sinilillelehk
ehk eha siiski toob
romantikat
semantikat segadusele
saabuvaid soove
ingleid ja jumalaid
kuningaid, kaaslasi
sõpru ja soosijaid
kosijaid, kunstnikke
kaasasid ja kooperatsioone
langevaid: tähti ja vaenlasi
tõusvaid: palku ja genitaale
maale ja mõistmisi
tühju saale tantsimiseks
armastust
tahaks ma
tahan ma
nõuan, vajan
ajan taga
magan
sügan
rügan
rahulikult
vaikselt

28 juuli 2010

Mihkli noku

Tõin Saabi Pärnust koju. Kiirendab ja jahutab jälle. Üle kuu aja. Hea on. Rahast ma ei räägi.

Endal on kumm natuke maas ja juhe natuke koos. Senise kahekümne kaheksa aasta jooksul ei ole ma harjunud, et suvi nii intensiivselt aktiivne on. Mitte et kole lõbus ei oleks, AGA. Istusin täna kalendri ees ja kalkuleerisin, et praeguse seisuga on mul järgmine Vaba Päev 20. august. Seal hulgas on ka nädalavahetused töised: PÖFFi seansid Lillefestivalil ja tARTuFFi tegemine nõuavad pühendumist. Ehk siis langetasin otsuse, et sel nädalavahetusel jätan kauaoodatud Plink Plongi kaalutletult ära ja kolin kaheks päevaks maale. Rahusse. Ja augusti lõpus võtan nädala puhkust.

Armastan oma PÖFFi kampa. Nad on nagu teine pere. Päästavad (iga) päeva.

P.S. Ühes kommentaaris juhtis Kristjan tähelepanu, et "pealkirjad on siin räigelt kodeeritud". On jah, haha. Neid mõistaks tavaliselt 1...3 inimest (kui nad seda blogi loeksid), sealhulgas mina. Aga nii on ju palju huvitavam ja intrigeerivam kui et ma tituleeriks lihtsalt "Festivali 2. päeva kokkuvõte" või "Olen väsinud" või "Kuidas mu auto rikki läks". Onju. "Mihkli noku" seostub näiteks üleltoodud repliigiga "Mitte et kole lõbus ei oleks," ja pärineb ühest mölamängust, mida me koos Koidu, Oti ja Argoga Viljandis Tasuja puiestee pargipingil õlut juues mängisime. No OLI lõbus. Ja keegi ei saa öelda, et sissekande pealkiri oleks teemast mööda.

23 juuli 2010

Invatõstuki võti asub Imavere baaris

Folgil (juba) reede hommikul juhuslikult pealt kuuldud telefonikõne: "Kuule, meil on raha otsas. Vii Tambeti isa jalgratas pandimajja."

Folk siin Viljandis on ikka sama nagu ta oli seda aastal 2007, kui ma siin viimati nii öelda tavakliendina käisin. Ainult et mina ise olen vist sedavõrd muutunud, et ma olin juba esimese päeva õhtuks festivalimelust väga väsinud. Ma olen seekord muidugi ka üsna pinnapealne publikum... aga siiski on tunne, et kogu seda uut muusikat, mis siin kõlab, olen ma justkui juba varem kuulnud. (Tahan uskuda, et viga on siiski minus.)

Boonusena muidugi kolm päeva kestnud päris korralik ANDMINE festivali vabatahlikuna ehitusmeeskonnas. Ma higistasin sedasi viimati Indias. Ma nõrkesin sedasi viimati sõjaväes. Aga seltskond on ka sama hea kui sõjaväes. Ja elamus kui India, haha. Siiski tunnen, et see on seda väärt ja tuleksin tõenäoliselt ka järgmisel aastal. Näis. Nuh, festivalijärgne kokkupakkimine on veel ees...

P.S. Istun Pärimusmuusika Aidas ja vaatan arvutist Inceptioni kolmandat treilerit. Kuuldavasti "uus klassika", mida pooled Tallinna filmisõbrad on juba näinud. Tunnen, et ma olen eelkõige ikka filmiinimene ja alles siis folgiinimene. Igatsen.

15 juuli 2010

Primera

Sõin parajasti tuunikalaleiba ja vaatasin köögi aknast välja. Meil on üle tänava ühed naabrid kel on vana roheline Nissan ja kes on vist kuidagipidi Toomkiriku-inimesed. Mees ja naine. Kolmekümnendates. Nad tunduvad pealtnäha nii aseksuaalsed, et tekkis küsimus, kas nad omavahel üldse kunagi armastust teevad... Just hetkel, kui ma seda küsimust oma peas formuleerisin, astus naispool rohelise Nissani tagant välja, suur ümmargune kõht ees. Ikkagi siis teevad.

Dektoril on vinüülimängija. Tema toas. Dektor on Sitsiilias. Sain täna Madise kaudu kaks (nii sisult kui vormilt) imekaunist plaati: Pelican "City of Echoes" ja The Mars Volta "Amputechture". Kui Dektor ainult teaks, millised mastaapselt möirgavad meloodiad ta toas praegu maad võtnud on.

Nägin täna öösel unes, et olin oma toas, kõik kolm akent olid lahti ja õhk liikus, aga oli nii soe, et olin padja ja lina märjaks higistanud. Siis sain aru, et poldki uni.

Eile astusin sisse kodutehnika poodi, et PÖFFi kontorisse ventilaator osta. Ei jõudnud härradele veel teregi öelda, kui tagaruumist väljuv müügimees hüüatas mulle otsaeest higi pühkides: "Ventilaatoreid ei ole!"

Toy Story 3 paneb lapsed naerma ja täiskasvanud nutma. Pixar ei oska halbu ega isegi keskpäraseid filme teha.

12 juuli 2010

Osa 4: Eboniitpulk

Käisime täna Kaarli ja tema Volvoga (mis muide on juba värvatud meie 2011. aasta suvel toimuva Euroopa reisi ametlikuks sõidukiks) lennujaama taga Schenkeris. Täitsa tore oli näha oma Krakowisse maha jäänud Saabi seal kuskile rekkate vahele pargituna. Ilma ühegi kriimu ja mõlgita õnnestus tal niisiis iseseisvalt täiesti hariliku rekka furgooni sees 1200 kilomeetril läbi Ida-Euroopa reisida.

Praha lennujaamas vabandati check-in'is, et lend Tallinnasse on "overbooked". Vaatasime Kaarliga teineteisele nukralt ja sõnatult otsa, adudes, et ebaõnne ahel ei olegi veel katkenud. Siiski jätkas lahke ja naeratav teenindaja oma liitluset: "...but we will give you business class tickets instead." Noh, me ei keeldunud.

EELDUS:
Filmi "Moskiitovõrk" produtsendi Agusti Vilaga sõbrustasime koos Kaarliga ühe Karlovy Vary kuumaveeallika juures. Filmi "Vanapoisid" režissööri Nikolaj Steeni ja produtsendi Rene Ezraga vahetasin kaarte ja seadsin peale seanssi muhedaid suhteid. Filmi "Orion" režissööri Zamani Esmatiga sai Kaarel sõbraks. Filmi "Kasside Ema Teresa" peaosalise Mateusz Kosciukewicziga lõime Aeroporti nimelises lokaalis hommikuni kaelakuti tantsu ja jagasime õlleklaasi.

TULEMUS:
"Moskiitovõrk" - Grand Prix "Kristallgloobus" ja 30 000 USD
"Vanapoisid" - Publikupreemia
"Orion" - Netpaci auhind
"Kasside Ema Teresa" - Parima näiteja auhind

JÄRELDUS:
Siim ja Kaarel toovad õnne kõikidele peale iseenda.

04 juuli 2010

Osa 3: Single Man

Saabumine ja sisse seadmine Karlovy Varysse on olnud nagu üheaastane ajast tagasi rändamine - siin on kõik täpselt samamoodi. Ainult filmid on teised. Ja hotell törtsu parem. Kui ma ütlen samamoodi, siis ma mõtlen, et kõik töötab endiselt sama kellavärgilikult. Nad teevad seda muidugi ka juba neljakümne viiendat korda...

Üks lemmikepisoode. Pistsin Krakow-Praha öörongis mingis peatuses pea aknast välja, et hambaid pesta. Üksik latern põles ja Colgate'i tilkus suust rööbastele, kui avastasin, et tegu on Auschwitziga. Niisiis, ma pesin Auschwitzi raudteel hambaid. Religioosne.

Prahas tegime Kaarliga läbi aasta tagasi nauditud kogemusi. Kõik oli täpselt sama hea. Seekord lisandus Uruguai-Ghana mäng raekoja platsil keset mitmetuhandeinimeselist publikut. Which was nice. Pehmelt öeldes. Ja hilisöine tutvumine samal päeval vanglast vabanenud mustlasest narkodiileriga, kes oma vastset vabadust meiega koos kasiinos tähistada soovis. Me otsustasime elu kasuks ja läksime koju magama. Aga oma hüperromantika, turistihordide ja postkaardi-iluga ei küündi Praha minu jaoks ikkagi tipptegijate sekka. (Aitäh öömaja ja küüdi eest, Johanna, kriitikat ära võta isiklikul, eks, haha.)

Aga nüüd siis Karlovy Vary. Töölõbu. Lõbutöö. Intensiiv. Täna on seni nähtud neli filmi, kaks on veel plaanis. No ma ei tea, kuidas vaimne tervis vastu peab...

Siin on palav.

P.S. Eile nägin oma isikliku silmaga Thelma Schoonmakerit. Lausidioodina sain ma sellest kahjuks alles TÄNA aru. Lehes oli pilt. Arvake, kas kahetsen, et tema avalikust loengust mööda jooksin, aru saamata, et kõneleb nelikümmend aastat Scorsese filme monteerinud elav legend.

P.S.2. Kui hotelli vastuvõtule oma ID ulatasin ja sõbralik härra sellele pilgu heitis oli tema välkkiire vastus: "Oh, you are from Estonia! Do you speak russian?" Selline seos siis. Vastasin püüdliku tuimusega: "Da. Gavarju."

01 juuli 2010

Osa 2: Gunnarid lahendavad erinevaid probleeme

Tragikoomiline rõudmuuvi. Eluseiklus. Elu Seiklus. Mul on selle reisi jooksul nüüd ikka mõned sellised hetked olnud, kui ma ei suuda uskuda, et tegu on tegelikkusega. Ma olen kuidagi harjunud, et kui sa näed vaeva probleemi lahendamiseks, siis probleem ka lahendub. Või vähemalt sa liigud lahenduse poole. Aga. Kõik head ideed, mis sul tulevad, osutuvad ühel või teisel põhjusel ebareaalseks ja probleeme tekib käigu pealt veel juurde. Mõtled välja näiteks kolm võimalikku stsenaariumit - ja juhtub ikka neist veel kehvem, mingi neljas. Eile õhtul oli meil igatahes emotsionaalne põhi käes.

Eile hommikul osutus niisii, et auto seisukord on nelja-päevase Krakowis seismisega veelgi halvenenud ja meie optimistlik plaan siit ettevaatlikult Prahasse ja Tallinnasse sõita on teostamatu. Õigupoolest ei saanud me isegi linnast välja ja veeresime tohutu tossupilve ja rusikavibutuste saatel tagasi Krakowi juudilinnaossa Kazimierzi.

Pärast kõikide võimalike lahenduste läbikaalumist ja -uurimist (ootan huviga oma telefoniarvet) ning raha- ja närvikulu ekviliibriumisse viimist lõppes episood esialgu nii, et Surnud Saab seisab praegu Schenkeri parklas kuskil Krakowi äärelinnas ja ootab, et ta siit millalgi paari nädala pärast rekka peale veeretataks ja n-ö "mustalt" Tallinnasse sõidutataks. Ma olen kõiksugu vastutulelikke inimesi juba ette nii palju tänanud, et tühi tunne on. Vaatamata arvukatele "aitähhidele" läheb see nali (transport+remont) mulle lõppkokkuvõttes nii palju maksma, et. Jah. Aga raha ei ole ju kõige olulisem. Vähemalt ma sisendan seda endale.

Lisaks on munast koorunud ka üks tööalane probleem, mis kogu asjale veel nagu väga terava vürtsi juurde lisab. Aga sellest ma ei räägigi.

Ja siis on veel mõned poolnaljakad vastassugupoolega seotud "probleemid" old, mille suhtes ma siinkohal samuti salapära säilitan.

Kõik need hetked, kui me Kaarliga Saabi või tööga ei tegele, on meil aga äärmiselt muhedad ja mahedad. Kas on mõtet jamade pärast kogu reisi pea norgus istuda ja muretseda? No ei ole ju.

Meil on nüüd taskus tänase öörongi pilet marsruudil Krakow-Praha ja 10. juuli lennuki broneering marsruudil Praha-Tallinn. Üks põnev transformatsioon, millega me täna pea tund aega tegelesime oli: muuta oma pagas "automatkalise" omast "ühistranspordimatkalise" omaks. Autosse võtsime ju kaasa kogu elu. Enamus sellest elust jäi nüüd Saabi pagasiruumi (kaasa arvatud mu maailma parim tekk ja padi, haha).

Kontrast murede ja rõõmude vahel on siin Krakowis olnud maitselagedalt suur. Autojamadele vastukaaluks on linnal olnud pakkuda magusaim pärnaõielõhn, lämmatavad naeruhood, parimad istumised/astumised ja huvitavaimad vestlused teiste maailmakodanikega (või kodanikega teisest maailmast). Ja ma usun, et summeerituna annavad need kokku ikkagi ühe Väga Hea Tragikoomilise Rõudmuuvi stsenaariumi.

To be contiunued...