Bashing two bricks together

18 august 2010

Kuhu panna käsi?

ÕNN

On filme, mis muudavad päris elusid. Vaatasime just üle pika aja üle filmi CLOSER. See on seda teinud ja teeb edaspidigi.

KONN

Pätsuloigu talu. Ajan hommikul auto oma kohalt ära. Auto alt tuleb nähtavale küllalt suur kärnkonn. Võtan kärnkonna kätte. Nagu miniatuurne Niagara, kuseb konn lahinaga mu püksisääre märjaks. Pärast mõnetist imestamist - ka teise.

VANN

Jalutame Kaarliga mööda loomelinnaku territooriumi. Meie kõrval peatub maastur kolme rõõmsameelse ja veetleva naisterahvaga. Meilt küsitakse, ega me ei tea, kuhu on saanud nende vann? Klassikaline malmist vann, noh. Eile jätsid nad selle siia platsile, täna enam ei leia. Me ka ei teadnud.

11 august 2010

tARTuFF

Ohh ohh oo.

07 august 2010

At Ridgemont High

Täna kell 4:27 ärkasin selle peale üles, et hiir tegi mu toas 30cm kõrguseid ja 30cm pikkuseid hüppeid. 5 minutit järjest. Ma ei näinud seda unes. Ja ma ei liialda ega valeta.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma üleeile hommikul kell 4:30 ärkasin. Aga ma ärkasin. (Ja alkohol ei olnud asjasse segatud.) Vahepeal, umbes kell 5 hängisin Viru hotelli ees. Ja siis läksin jälle koju kaheks tunniks magama. Täpselt ei mäleta ka seda, kuidas ma päeva lõpuks uuesti voodisse tagasi sain. (Endiselt ei ole asjasse segatud alkohol, lihtsalt kiired ajad.) Ma ei näinud seda unes. Ja ma ei liialda ega valeta.

Eile öösel oli esimene seanss. Esimene seanss, kus filmi nägi 5-korruselise maja kõrguse ekraani pealt. PÖFF @ Lillefestival. See on mingis mõttes Minu Ekraan. Ja Minu Projektor. Ja Minu Kino. Ma ei näinud seda unes. Ja ma ei liialda ega valeta. (Ja ma ei üritagi oma uhkust varjata.)

Järgmised nädal aega olen Tartus ja teen tARTuFFi. Kui midagi tehniliselt pekki läheb, siis on see minu kala. Kui tehniliselt kõik õnnestub, siis on see minu ja mu abiliste suure töö vili. Ma veel näen seda unes - koos liialduste ja valedega.

Hiljem lisatud: Rääkides süüreaalsusest. Hetk tagasi ronisin paljaste taldade ja ülakehaga (no kuulge, räigelt palav on ju) oma aknast välja kuuri katusele, et vaadata, kuhu kooles öösel aknast välja visatud Hüppehiir. Vastus: vihmaveerenni. Tõstsin Miki just tagajalgapidi rennist välja, et ta ümbertöötlusesse suunata, kui märkasin, et minust 3 meetrit allpool Toom-Kooli tänaval hakkas vastabiellunud paar oma fotograafile ja operaatorile poseerima. Ma jäin koos oma ohvriga tõenäoliselt kaadrisse. Hmm.

02 august 2010

5L

Oli kergelt pilvine ja udune. Lendasin (üldiselt on see mu lemmiktegevus). Seekord lendasin kiiremini kui kunagi varem. Ja kõrgemalt. Otsisin midagi. Leidsin keset lõputut lagendikku suure lepapuu, mille latv oli nõnda kõrge, et kadus pilvesesse. Nii kõrgele ei olnud ma kunagi lennanud. Aga tundsin, et on vaja. Võtsin hoogu ja sööstsin otse üles, puu tipu poole. Lendasin kohe kaua. Õhk läks jahedamaks ja jõudu jäi vähemaks. Aga lõpuks oli latv näha. Ja ma jõudsin selleni. Ladva otsas oli üksainus roheline püstine lepaleht. Noppisin selle sealt ära ja hoidsin kahe näpu vahel, kui äkki kadusid pilved mu ümbert ja kogu kaugele alla jäänud maa oli näha, igas suunas lõputult kaugele. (Selliseid vaateid ei näe filmideski.) Lendasin seal üleval veel ringi ja langesin lõpuks maa poole tagasi. Teadsin, et pean selle lepa ladvast lennates leitud lehe kellelegi andma. Ei teadnud veel, kellele. Aga aimasin.

Oli vist üks elu maagilisemaid unenägusid. Ja jälle tõdesin, et lihtsuses peitub geniaalsus.