Bashing two bricks together

28 september 2010

Õhus

Ma: "Noh, meest ei ole tekkinud? Standardküsimus."
Ta: "Standardvastus. Ei."

Filmitegija: "Hmm... Aga äkki sa saad mu filmi otse youtube'ist ekraanile lasta?"
Kinomehaanik: "Noh... ei. Ei-ei-ei."

26 september 2010

Looking Earth from outer space

Mõtlesin eile esimest korda elus sellele, et närimiskummi Orbit nimi tähendab tõlkes "orbiit". Eile lugesin nõukaaegset raamatut Haanjamaast ja sain teada, et Munamägi on Munamägi selle pärast, et tema samakõrgusjooned on munakujulised. Ehk siis, et ta on mitte püstise vaid pikali oleva muna kujuline. Sellele mõtlesin ka esimest korda elus alles eile.

Linn viskas eile üle, mispeale sõitsin maale. Pedaspeal oli t-särgi-temperatuur ja tuulevaikus ja värskelt kollaseks läinud lehed. Just päikeseloojangu ajal seisin keset hoovi ja mõtlesin, et nüüd võiks minna randa ja sigareti kaasa võtta. Istusin naabrimehe ümberpööratud paadil, varbad liivas, ja tegin suitsu. Äkki istus mu kõrval külamees Tõnu ja tegi ka suitsu. Rääkisime külajutte. Ilmast ja metsast ja merest. Tegime rannas koos Tõnuga suitsu... Ma ei suutnud end taltsutada ja hakkasin ühel hetkel lihtsalt naerma - see olukord oli liiga sürreaalne. Siis ilmusid randa ka kolme teise majapidamise mehed (korraga, nagu kokku lepitult) ja mõne hetke pärast oli merel kolm aerupaati, igast ühest lasti merre kalavõrke. Kui Aarne paadiga tagasi jõudis, küsisin ka... ja olin varsti keset klaassiledat merd. Taevas oli punane ja meri roosa. Ja minul oli rahu.

Täna on juba hoopis teine päev.

23 september 2010

Into the Wild

Oleks ju hästi idülliline hommikul enne tööd päikesetõusuga värskeid ajalehti lapata, kohvi juua ja putru süüa. Ja lihtsalt päeva käivitada. Aga kuidas end ikkagi selle idülli võlus veenda, kui äratuskell hommikul äkki mingil põhjusel nelikümmend minutit varem helisema hakkab? Olen hommikuti optimaalne - kiirustama ei pea, aga toimingud (vets, hambad, dušš, riided, lonks mahla, uks, auto) on kogemuslikult välja häälestatud just selliselt, et ärkamise ja töölejõudmise vahele jääks võimalikult vähe minuteid.

Mängin tundmatu arvu tundmatutega. Mis (kes) on ühtlasi muutujad. Õpin tundmatuid tundma, mistõttu leian uusi tundmatuid. Kas see ikka on mäng? Või elu ise? Lähteandmed on olemas, ka vastus - leida tuleb nende vahele jääv lahenduskäik. Aeg on suhteline. Valemid muutuvad.

21 september 2010

Ross says: "Hi..."

Kui ma oma korteri aknast välja vaatan, siis näen Radissoni otsas olevat punakaspruuni prismat, mille ülemisel serval istuks justkui hiiglaslik kull või kotkas, seljaga minu poole. Tegelikult on see muidugi midagi täiesti muud, aga minu aknast paistab kull või kotkas. Nii on. Ja oli üks üheksa aastat vana luuletus.

Meil njüüjorgis on külmkapp, kelle (mille) me eile õhtul oma uueks lemmikloomaks ristisime. Ta teeb hääli. Kui toas muud heli ei ole, siis külmkapp annab selgelt märku oma tujudest - aegajalt on ta kurb, siis kuri, siis imestunud, siis rõõmus, siis valudes. Täna üritame talle ka nime panna.

Mulle tänane päev üldiselt ei ole meeldinud. Pean öösel mõne filmi vaatama, mis raviks.

Lokk: "Siimu tibuperse on ära kadunud."
Ma: "Mäs?"
Lokk: "Su soeng. Enne oli tibuperse."
Ma: "Nojah. Pikaks kasvanud."
Lokk: "Väga hea soeng. Ma arvasin, et sul ei olegi normaalne soeng võimalik."

14 september 2010

Edit

Tuleb üsna tihti ette, et raal või internet annab inimesele teada: "Service unavailable" või "Oops! Error". Kas poleks elu fantastiline, kui ka inimene võiks inimesele sarnaseid teateid anda... ja lihtsalt mitte midagi enamat vastata.

Mati: "Kati, palun anna mulle need lepingud, mis ma sinult hommikul küsisin."
Kati: "Service unavailable."

Kati: "Mati, oskad sa mulle öelda viimase eelarvekärpe põhjused?"
Mati: "Oops! Error."

13 september 2010

@NY

Oh, kõik need Seinfeldi episoodid... Nüüd mängin ma ise seda rolli, et kui keegi tahab koos minuga mu trepikotta tänavalt sisse astuda, tunnen justkui vajadust küsida: "Tere. On see ikka kindel, et te elate siin ja ei ole mitte varas?" Või siis, et kui saan parkimiskoha otse maja ette oma akna alla, siis kohe hästi nagu ei raatsigi hommikul sealt ära sõita...

Tegime Dektoriga kompromissi, et ma tõstan oma neljakümne-kahe-tollise elutuppa ja tema oma vinüülimängija. Siin ma siis nüüd laman oma uuel nurgadiivanil ja kuulan üsna valju volüümiga emotsiooni nimega Mono.

Astusin täna Toompealt läbi. Seal oli külm ja kõle ja tühi ja kajas. Tuli meelde küll, miks me seal enam ühtki talve veeta ei tahtnud.

09 september 2010

429. luuletus

kergitet' kulmuga tüdruk
sisenes sealt kus pold kedagi
astus mu ette ja ütles vist
midagi... ei tea, kas sedagi

kuidagi muidugi mõistagi
vastasin talle ja tunduski
et kui ta võidan siis kaotan ma
ja kui ma ta kaotan, siis ka

ühtlas õpetas tüdruk mind
vaatama kinniste silmega
nüüd ma siis passingi teisi nii
ja teised mind imestund ilmega

I used to roll the dice

Nonoh, nägin täna unes, et elasin jälle kogu oma perega suures majas. Pere oli sealjuures kuidagi umbes kolm korda rahvarohkem, nagu mingi hull kommuun. Äkki kukkusin elutoa põrandale teleka ette selili põrandale maha ja hakkasin krampides värisema ning üle kere helendama. Veidi aja pärast läks see üle, aga tundsin end kui uuesti sündinud. Väga PUHAS oli olla. Ühtlasi olid ilmunud kaks hiiglaslikku hurta, kes mind alandlikult teenindasid (tõid näiteks köögi laualt rabarberikooki). Ülejäänud pere oli mu peale silmnähtavalt kade. Taas täiesti random unenägu, aga hommikul oli kuramuse heatujuline ärkamine.

Mis tunne on töötada näiteks kolmkümmend aastat ühes kohas, elada samas korteris koos sama inimesega. Seista iga päev samas bussipeatuses, käia ikka seal samas nurgapealses poes? Või nelikümmend... või kuuskümmend aastat? Minu elus on nii palju muutusi olnud, et ma ei ole üle kahe aasta kestvat rutiini kogenud. Huvitav.

08 september 2010

The Cavanagh

Eile sõitsin läbi tuntud kiirtoidu restorani drive-in tänava. Akna number kaks juures oma ebatervislikku einet oodates märkasin, et välikohviku nurgas istub mees, kelle ekraanilt on ilmselgelt näha, kuidas ta populaarse täiskasvanute lehekülje youporn punkt com vahendusel kuumalt erutavate filmimaterjalidega tutvub. Tsiteerides jälle klassikuid: Kõik on vabadus!

Viimase paari nädala soundtrack on Anathema viimane plaat "We're Here Because We're Here". Võin täie tõsidusega öelda, et tegu on ühega mu mitmest favoriit-ansamblist. Kummalisel kombel ei ole ma nende esimest plaati kuulnudki. Samas tollasest death/doom/goth metalist on nad tänaseks (15 aastat ja 8 plaati hiljem) jõudnud emotsionaalselt nukra progressiivse klaveridominandiga ülikauni rokkmuusikani. (Selle klaveri-sõna ma mõtlesin ise välja.) Minu teetass, ma arvan.

07 september 2010

Kõik on vabadus

Kui Pedaspeal sauna teen ja on hämar, siis panen kütmise ajaks eesruumis ja pesuruumis tule põlema. Ja jätan põlema ka siis, kui ise saunast välja lähen ja sinna kedagi ei jää. Sest mulle meeldib pärast maja poolt sauna poole kõndides vaadata, kuidas sauna akendes mõnus väike valgus on. Lihtsalt.

Olin kunagi vahepeal nädala maal ja tegin seal mitte-midagi. Täispuhkus.

Kolime Dektoriga Toompealt ära. Kolime New Yorki. Noh, Kaupmehe tänaval, seal kahe suure maja vahel tänaval seistes on natuke selline suurlinna eliitpiirkonna tunne, njüüjorgi tunne. Ja korterisse saab ometigi liftiga, nii et tuleb seitse korrust taeva poole tõusta. Aknast välja kiigates näeb vastasmajasse sisse. Küllap saame nüüd päris oma Ugly Naked Guy (vt "Friends"). Aga üldse ei eita, et Toompealt lahkume väga raske südamega. Seal on päris Kodu tekkinud, omalaadse superromantika ja muude plussidega, kuid ka külmade ja närivate miinustega. Täispööre.

Kui tARTuFF läbi sai, siis oli kuradi hea olla. Kuigi puudujääke ja kalasid oli omajagu, jäin ma isikliku panusega täitsa rahule. Kool, ilma milleta oleks praegu PÖFFile kole keeruline läheneda. Mitte, et praegu ei oleks kole keeruline. Pinged on täiega peal.

Kõik otsivad üht ja sama asja. Keegi ei leia.