I used to roll the dice

Nonoh, nägin täna unes, et elasin jälle kogu oma perega suures majas. Pere oli sealjuures kuidagi umbes kolm korda rahvarohkem, nagu mingi hull kommuun. Äkki kukkusin elutoa põrandale teleka ette selili põrandale maha ja hakkasin krampides värisema ning üle kere helendama. Veidi aja pärast läks see üle, aga tundsin end kui uuesti sündinud. Väga PUHAS oli olla. Ühtlasi olid ilmunud kaks hiiglaslikku hurta, kes mind alandlikult teenindasid (tõid näiteks köögi laualt rabarberikooki). Ülejäänud pere oli mu peale silmnähtavalt kade. Taas täiesti random unenägu, aga hommikul oli kuramuse heatujuline ärkamine.

Mis tunne on töötada näiteks kolmkümmend aastat ühes kohas, elada samas korteris koos sama inimesega. Seista iga päev samas bussipeatuses, käia ikka seal samas nurgapealses poes? Või nelikümmend... või kuuskümmend aastat? Minu elus on nii palju muutusi olnud, et ma ei ole üle kahe aasta kestvat rutiini kogenud. Huvitav.