430. luuletus

mida ma tahan, ma mõtlesin

välja ei mõelnud, vaid ütlesin

kolaki! suust kukkus välja

rumalus, teistel sai nalja

kui mul oleks rõdu

teeksin rõdul suitsu

aga rõdu pole

kole, oh kui kole

kirjutan teki alt sõnumeid

avarasse maailma

tüdrukutele/poistele

äkki jääb mõnele silma

ekspordime ideed ja infot

import ei lähe meil hästi

ülemus lahti lasti

kollektiiv löödi kasti

(muidu kõik suht okei)

olen olnud ilma

ha-ha-ha, nali

nali on nali

on nali

Event Evil

Seoses ühe ilgelt põneva tööalase projektiga (te veel kuulete sellest!) käisin täna Tallinna Lennart Meri Lennujaamas ja külastasin üht reisilennukit. Läbisime turvakontrolli, näitasime isikutunnistust ja kõik see. Huvitav, et too lennukisse-astumise-hetk sümboliseerib minu (ja arvatavasti ka nii mõnegi teise) jaoks vabadust ja eemaldumist ja puhkamist ja soojust. Astusin niisiis koos oma kolleegide ja heade partneritega lennukisse. Oli natuke jälle See Tunne. Ja siis, kui ma sealt 30 minuti pärast jälle tagasi välja astusin - olin ENDISELT Tallinnas. See oli mingi teine - viletsam - tunne. Aga noh, ikkagi.

Lenin

Ta: "Juuksur?"

Ma: "Kuidas?"

Ta: "Juuksur?

Ma: "Jah, täna."

Ta: "Jumal tänatud. Sest PRAEGU on küll väga kole."

Ma: "Täna juba KÄISIN."

Ta: "Aa..."

Tunne oma kodumaad

Mu sõpradel on väike koer, kelle nimi on Eesti. Hiljuti käisid nad meil külas ja võtsid koera ka kaasa. Mäletasin hästi, et koeral selline tore nimi on ja kutsusin teda tervituseks enda juurde, ise vastu põlve patsutades ja intensiivselt tema nime hüüdes. Kui sõbrad mind mõnda aega imelikult silmitsenud olid, siis hakkas mullegi koitma, et äkki ma siiski ei mäletanud toda toredat nime päris õigesti. Olin nimelt entusiastlikult ja valjuhäälselt hüüdnud: "Tallinn, Tallinn, Tallinn, Tallinn!"