Jälle

Leige. Kõik on kuidagi leige. Näiteks aastavahetus kui sündmus. Vanasti oli see kuidagi suur ja lahe sündmus. Nüüd on leige. Mu elus on olnud juba kakskümmend üheksa aastavahetust, nii et nüüd on juba selline "so what" tunne, kui ta jälle tuleb. Ja läheb. Vanasti nägid aastas terve hunniku filme, mis sind jalust maha lõid. Nüüd on neid heal juhul kahel käel kokku loetavad. Vanasti kohtasid hunnikus uusi inimesi, kellest momentaalselt vaimustuses olid. Olid peod, mida ei saa kunagi unustada. Olid naljad, mis on siiani naljakad. Nüüd... nüüd on kõik maksimaalselt - leige. Kus on uued väljakutsed, kus on uued sihid? Uued kired, uued emotsioonid? No tegelikult on nad vist olemas, aga nad on nii teist laadi, et nad nõuavad harjumist...

Lubadused uueks aastaks, my ass. Naljaga pooleks olen neid ikka endale teinud. Siis on aasta möödas ja võtad kokku, et nonsenss. Sellisel juhul on kindlam anda ka nonenss lubadusi. Näiteks 1. jaanuaril 2010 lubasin endale, et ei koori sel aastal ühtki mandariini. Ja tõesti pidasin sellest kinni ega koorinud ühtki. Lihtne. Haha.

Ei, tegelikult ma ei ole nii masenduses nagu kahest ülalpool olevast lõigust võib tunduda. Ma olen tegelikult õnnelik. Arutasime täna Dektoriga, et millised olid lõppenud aasta värgid. Aasta Inimene - kõik, kes tegid PÖFFi. Aasta Tegu - et ma oma tööga ikkagi hakkama sain, väidetavalt päris hästi ka. Aasta Jama - suvine Saabijama Poolas. Ent see viimane oli kokkuvõttes ka pluss, sest kogu suvine Ida-Euroopa tuur on ühtlasi ka Aasta Rõõm. Aasta Isiklik Võit - uus korter. Ja nii edasi. Head jagub!