432. luuletus
mu unes
on väikene
saar
järv on
jääs
nii et polegi
saar
on maa
ja punane laik
sinisel taustal
mu silmis
on viga
on vigade rida
sügisesed peod
on kurvad
ja nurgad
on ümarad
kuigi kõik
on veel pruunid
talvel on teine
tegu ja tahtmine
libe
valge
liha
toon sõnumit
sõnumitooja
laineharjadel kantut
viin ka
ära
su iha
...liha
seal saarel sa vaatasid
mind
ega tundnud
mind väga
vist ära
oma särava
pilguga
nägid
mind ära
mis kurat
kus kadusid?
ära?
ah õigus
on maa
nägin
läbi klaasi
klaas olin ma
liiv lihvis mind
ümardas ära
ja pehmendas
libedaks
lihaks
sind
vaadata vahva
kuid veidike
valus
aga sellel
on alus:
on armastus
ja kellegi
teise
liha
ma rääkisin
jällegi
endast
ja lendas
uni
ja saar
kirjutas Siim Rohtla | 00:17
3 Comments:
Siim, mulle meeldivad su luuletused! Neid lugedes tekib mul alati üks eriline tuju. :)
Moonika
Välja mõtlesin.
(Sest ei saa niisama öelda ju, et see või too on hea luuletus, ilma et see mingi aja jooksul hakkaks kõlama kuidagi... tühja meelitusena.)
Su luuletused on head sellepärast, et head luuletused on isiklikud aga samas universaalsed. Originaalsed, samas tuttavad. Saad aru küll. Ja ma kordan oma kunagist kommentaari -- raamatuna, paluks.
Ilus.
Postitage kommentaar
<< Home