Bashing two bricks together

04 detsember 2011

438. luuletus

1
viskan kive pimedusse
oh sa ime
tihnikusse
kukkudes ja põrkudes
nõrku oksi murdes
murdu
uruhiired kiirelt
mulda poevad
et ei kivi kohtaks
sekundeid nad loevad
kuni läbi
kivisadu
kive sadu sajab
irve minu näol
samal ajal
metsas kajab
purjus kurjus
korjus minu sisse
linnas
korjas kive teepeenralt
ikka lehkav korjus
olen ma

2
täna
lähen linna pimedasse
oh sa ime
mis sinna minna
kive aknaisse loopima
hooplema
oma lootusetusega
kilde korjama taskuisse
õnne tooma
viskan kive pimedasse linna
klaasist kive
kandilisi
kümnetahulisi
peegel-akendesse
raud-ustesse
betoon-seintesse
plekk-katuseisse
inimesed kiirelt
mulda poevad
et ei kivi kohtaks
sekundeid nad loevad
kuni läbi
kivisadu
kive sadu sajab
irve minu näol
samal ajal
linnas kajab
purjus kurjus
lendas linna laiali
minust endast

3
inimeseks sain
taas tavaliseks
jäin linna