Bashing two bricks together

26 märts 2012

440. luuletus

tiksus Pirol ta
(seal Tartus)
mugav oli, kartus
puudus igasugune
"aga äkki olen tühi
koht ma, ja seesamune"
kangastus tal korraks mõttes
siiski mitte võttes
liialt võimust
tikk takk
tikk takk

kord oli
tugev (magnet)torm
ja vihma sadas meetrites
Emjõgi oli kaldail
vaikus raadioeetrites
Pirol muru oli libe
libises, ta libises
perse peal
ja otse põhja
Tartu maanteed pidi
"tikk takk"
tegi kiiruskaamera

ma ei tihan'd
talle öelda
et hoiaks eemal Tallinnast
all-linnast... peal-linnast...

ah
meil on pandud soolakvoodid
vedruvoodid, viinapoed
siin ja seal on seinal maalid
pidudel on kummist saalid
merel traalid igatsevad kallast
Maalid tulnud maalt on kaema
linnaelu, valget laeva
(mis on muide karil kinni,
sada meetrit sadamast)
võim on võlgu rahvale
ja rahvas oma kahvale
mis püüdis kinni
vanad kalad
kilud
viidikad ja Vakra

siin vähesel on kaalu, mõtet
üksikul on pointi, paeluvust
tiksun üksi Tallinnas
olen ennast täis
üleskäärit' käis
ja nukid juba eos on verised
eriliselt keeruline kartus
et Tartus
nad on targemad
sirgemad ja virgemad
tikk takk
tikk takk
tikk takk
fakk!

oo, süda
liug ei olnud liiga pikk
ta peatus Paides

21 märts 2012

TEDx and Ralph: Mõtleja sünd

Kui kiiresti sa kõnnid? Käisin eelmisel pühapäeval jalutamas (jah!) ja kuna oli palju aega mõtiskella (isegi rohem kui muidu) tajusin, et kui sa käid oma harilikke tänavaid ja teid, kus sa tavaliselt kiirel sammul kulged, aeglasemalt, siis näed keskkonda teisiti, rohkem. Tunned ennastki teisiti. Kõndimise kiirus, tundub, isegi ütleb midagi kõndija kohta. Kas mitte ei ole, et see sinu sõber, kes ka ilma kiirustamise vajaduseta kärmelt kõnnib, on kuidagi enam pinges, enam stressis...? (Võibolla ma kujutan seda lihtsalt ette.) Kõnnime aeglasemalt, tegelikult ei ole ju nii kiire.

Kas sul on kiiks?

Mul on siiani olnud (küll alateadlik, aga ikkagi) veendumus, mille ma siinkohal esmakordselt läbi mõeldult sõnastan.
On olemas üks fundamentaalne Loogika. Ja see Loogika on minu Loogika. Ja kui sina ei toimi vastavalt minu Loogika loogikale, siis sa toimid valesti. Ja ma annan sulle nõu, kuidas olla loogiline või loogilisem. Ja kui sa ei võta mind kuulda, siis sa ei ole loogiline, vaid oled irratsionaalne.
Selline. Aga oota. Äkki. Äkki on sootuks nii, et kui sa vihkad pedesid või armastad heroiini või hääletad Savisaare poolt või sõidad Tallinnast Tartusse läbi Pärnu, siis äkki see on sinu jaoks loogiline, sest sul on Teine Loogika. Sul on oma Loogika, mis on 180 kraadi erinev minu omast. Su jaoks on see sama loogiline kui minu Loogika minu jaoks. Minu loogika lähtub (kui ma nüüd õigesti aru saan) ratsionaalsusest, süstemaatilisusest ja mingil määral tunnetusest. Sinu loogika võib lähtuda hoopis millestki muust. Ma ju ei tea, millest. Aga ma õpin sind tundma ja äkki siis ma saan sust aru. Ja sina minust.

Aga ma otsustasin, et (alles) nüüd, kolmekümneaastasena, tahan ma selle peale rohkem mõelda, sellega rohkem arvestada. Olla vähem egotsentriline, rohkem tolerantne. Piinlik.

Kui sul on kiiks, siis ma armastan sind.

P.S.
Iga-aastane kevad-unisus. De-vitaminoos. Märtsi-eestlase sini-kahvatus. Ära vaata mind.